Palju laste- ja puhkusejuttu

Küll on magus tunne ärgata esmaspäeva hommikul õndsas teadmises, et KUSKILE EI PEA MINEMA JA MIDAGI EI PEA TEGEMA.
No töötud paraku minu vaimustust ilmselt ei jaga...
Aga mina olen küll hetkel nii rahul.
Laupäeva hommikul läks uni pool 8 ära ja tormasin tegutsema, et ühtegi tunnikest puhkusest niisama tühja ei jookseks. Tegin koeraga rattatiiru. Tõin turult korvitäie maasikaid ja muutsin selle toormoosiks. Värvisin toapõrandat. Käisin tüdrukutega rannas. Niitsin muru ära. Koristasin elamise. Tegin õhtusöögi. Kell 24 kukkusin jalalt magama, ise ikka veel maru õnnelik ja rahul ka, nagu oleks tubli maanaisena päev otsa rahmeldanud.

Pärnu suures rannas oli toopäev 20 000 inimest. Meie käisime Vana-Pärnu rannas, nagu alati. Rahvast oli seal küll rohkem, kui tavaliselt aga ikkagi ruumi rohkem kui inimesi. Krissu sulistas oma parima sõbrannaga, Katil juhtus ka üks lasteaiasõber samal ajal sinna ja nemad asjatasid omaette. Mina lesisin, poole silmaga kiikasin lapsi ja päevitasin, esimest korda sel suvel.
Milline õndsus- mõtlesin, kuulates naabruses resideeruva väikeste lastega pere helitausta- kui lapsed on juba nii suured. Neil aasta-paari-kolmestel peab ju kogu aeg sabas käima ja pidevalt nad kisavad, et tahavad vette või ei taha nad vette, kisklevad üksteisega liivakühvlite ja kummipartide pärast. Mina puhkasin...

Mäletan hästi, kui krissu-miku väiksed olid ja suures rannas käisime. See oli selline ettevõtmine! Kõigepealt laadida käru täis võileibu, saiakesi, värsket kurki, joogivett, liivavorme, ämbreid, autosid, ujumisrõngaid, käterätte, päikesekreemi.
Vantsida randa. Hoida rahvakuhjas enda omadel silm peal. Käia koos nendega põlvini vees. Otsida rahvakuhjas oma rannalinaga kaetud platsikest. Käia kiikumas, ronimas, jäätist ostmas. Ehitada liivalosse. Kulgeda koju väsinud ja virisevate jõmpsikatega.
Ma olin ikka täiesti otsas peale sellist retke.
Nüüd on teine tegu. Mõnus kohe.

#####

Eile sai siis pesamuna sünnipäev ka peetud. Hirmpalava ilmaga. Pooled kutsututest ei saanud tulla, suvine aeg. Need, kes tulid, olid. Krissu sõbrannaga tegid neile pisut mänge, mis oli abiks.
Raske nende tänapäeva lastega. Üks ei söö üht, teine ei söö teist. Üks tahab ühte mängida, teine teist. Üks läheb ühega tülli, teine teisega. Üks hoiab söögilaua ääres nina kinni ja teatab, et talle ei meeldi pitsamaitseaine hais, teine vannub iga asja peale kurja. Kolmas ähvardab, et võtab neljanda ja viienda kaasa ja läheb üldse minema. Läkski millalgi peale torti...
Kati ei lasknud ennast millestki häirida, tema asjatas koos oma paari parema sõbra ja uute mänguasjadega ja oli rõõmus.
Ma ei saa aru, kas meil on peale kasvamas pisikeste egoistide ja empaatiavõimetute tibide põlvkond või hakkan ise vanaks jääma? Aga seda ütlevad ka mõned tuttavad õpetajad ja psühholoogid, et praeguse aja lastel on raskusi koostööga. Mina mina mina on kõige tähtsam. Minu vajadused peavad esmajoones täidetud saama ja soovitavalt silmapilk. Muidu solvun ja mossitan ja karjuń. Lähen minema kah.

Ega Katike ise parem pole. Kolmest mu järeltulijast on tema kõige pretensioonikam, emotsionaalsem, kärsitum ja lärmakam. Aga ka kõige nunnum, kõige hakkajam, kõige rõõmsam, kõige loomingulisem ehk isegi.
Meie seitsmeaastane :)

Aknalaual vaasis on imelised valged ja punased roosipuhmad (mille tõi Kati sõber Roosi:D ). Köök on täis liilialõhna. Seitsmeaastane mängib suure rahuloluga oma uute nukkudega, pomiseb seal omaette ja rivistab neid nii ja naa. Lisaks sai ta kingiks suurepärase raamatu huvitavatest faktidest loomade kohta (mida ise eile poole ööni lugesin), graatsiaketta (see, mille peal seisad ja puusasid keerutad), kinkekaarte, kleepsuraamatuid ja Tallinna-Karini tehtud i me arm sa karukese (mida meil eile terve pere kordamööda patsutas ja väntsutas).

Arvutasin just eile, et 12 aasta jooksul olen korraldanud laste sünnipäevi 29 korda. Enamus neist ikka korralikult, mängudega ja muu programmiga.
Seep oli mul eile suht kergendus kuulda, et Krissu avaldas soovi oma järgmisel sünnal mõne parema sõbraga pitsasse või kuskile minna.
Nats kahju ka. Äkki polegi see aeg kaugel, kui tahetakse sõpradega suvilasse minna? Appi....

Jätkan nüüd puhkust.
pilti tegin ka aga fotoka akud said tühjaks.