.. ehk teater koduakna all.
Me eile panime meeskaga akna peale vitraažkleepskilet kui kuulsime kummalist tümpsu. Ja hetke pärast nägime üle tee aegluubis maa poole kulgevat telefoniposti. Päris maha ei kukkunud aga mitmed traadid kitkus puruks küll.
Ja ilus punane auto ninapidi posti kõrval kraavis, surmani jahmatanud noormees jooksis mööda tänavat edasi tagasi.
Keegi viga ei saanud, sinise triibuga auto mehed fikseerisid olukorra ja tunni aja jooksul sikutati massin ka kraavist välja- läks isegi omal rattal koju.
Aga milline sensatsioon meie unisel tänaval! Tolle tunni aja jooksul käis rahvast vaatamas nii peredega kui kampadega, karjakaupa lapsi ja loomulikult eitesid-taate.
Naabrinaine oleks võinud piletiraha küsida, sest tema kraavi ümber kõik asi toimus.
Ma ei tea, kas keegi käed ka külge pani, et autot kraavist välja lükata...
Tekib selline kahetine tunne nagu tänaval sireeni huilates tuletõrjeautot vaadates- annaks jumal, et see meie kodu poleks ja - aga huvitav, mis ja kes siis?
Mu sõber elas kord üle tulekahju. Ei olevat olnud tore tunne pisaraid neelates ja üleni värisedes seista oma suitseva maja ja tuletõrjeauto kõrval ning vaadata kõiki neid uudistajaid, kes pildistamas telefoni, kes aparaadiga.
Hiljuti Tallinn-Pärnu bussis üks väsinud purjakil proua sättis end istmete vahele vahekäiku põrandale magama. Elust väsinud kuid helekollases kleidis ja kõpskingades. Küll see paarike, kelle istme kõrval ta magas, teda telefoniga siis pildistas ja filmis! Mõnuga muiates. Et siis mida sellise pildiga peale hakata? Näitad tuttavatele- ha-haa, näe, üks tädi magas bussis põrandal?
See selleks.
Ma hakkasin poisi toa põrandat värvima. Kui olin esimese kihiga lõpule saanud, tulid mulle meelde kõik need hirr-rmsad ähvardused, mille saatel ta keelas õdedel oma toa poole vaadatagi sel nädalal (no poiss ise on Läänemaal spordilaagris pühapäevani).
No... eee.. visualiseerin pilti koju jõudvast pojast, kes vallandab rõõmukisa nähes oma tühjaks tassitud tuba sinise põrandaga.
Ja kõige tähtsam.
Võtsin täna oma telefonilt äratuse maha.
Kohe
hakkab
PUHKUS!
meil aiaäärne tänavas..
Thursday, July 16, 2009
Posted by ritsik at 11:41 PM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comments:
Ma ei jõua enam istuda siin neid viimaseid tunde.. tunne on nagukevadisel vasikal kes ootab millal ometi rohelisele aasale kalpsama saab minna. Eriti toredaks teeb asja veel see, et kips võetakse lapse käe ümbert ära ja mees koos lastega lähevad õhtuks minema. Ja jätavad mu täitsa üksi koju. :)
Ma enam ei mäleta millal viimati üksi olin. Lisaks sellele on nad toad ära koristanud.. ohh ma jumaldan neid!!!
HEAD PUHKUST MEILE!!!!
Claara
Post a Comment