Kahjutu lollakas

http://www.lootusefestival.org/
Selline suursündmus siis. Päris huvitav võib olla aga ma ma ei tea, kas minna v mitte.
Mulle isiklikult üliemotsionaalsed ameerika usumehed väga ei istu. Kunagi keskkoolitüdrukuna olid suured staadionikoosolekud hästi moes. Ma olin ka maru uudishimulik, tahtsin Jumala tiiva alla saada, et algaks uus ja täiesti murevaba elu… Aga alati pidin pettuma. Väljamaa jutlustajad tundusid nii eufoorilised ja tekitasid millegipärast süütunnet. Et miks sa idioot veel ometi kristlane pole. Või et kas sa ikka oled nii hea kristlane, nagu peab olema.
No võibolla ma oma plikaajuga lihtsalt ei jaganud matsu õieti. Ainukesed kristlastest tuttavad olid mu paar elusõnalastest klassiõde. Nendega koos käisin Albert Türnpud korra kuulamas TÜ spordihallis aga see tundus veel eriti võõras ja jube.
Siis käisin korra oma sõbra sõbra Priit Tammega teatris. Ja tont, Priit oli ikka nii hea kõnemees (ja ilus pikk poiss pealekauba :D ) ja kodutee oli piisavalt pikk, igatahes mingil hetkel said minul küsimused otsa, laiutasin käsi ja ütlesin- jah, ilmselt sul on õigus, mingi värk Jumalaga on olemas.
Aga läks veel palju aastaid, enne kui mul natuke usuelu moodi asi hakkas tekkima.

Vahel tundub, et olen friik. Lihtsalt, päris kurb on, kui pooled su sõbrad, 100% sugulasi ja 90% tuttavaid küll tolereerivad minu valikuid aga ei saa aru, mis häda mul on koguduses käia. Et on nii imelik uskuda millessegi, mis pole tõestatav, käega katsutav ega silmaga vaadatav.
Eile leidsin Lootuse festivali kohta veel sellise uudise
http://publik.delfi.ee/news/mitmesugust/article.php?id=21270237
ja no vaikses hämmingus lugesin kommentaare. Oo, millised seisukohad… Kommentaaride lugemine on alati suur viga aga näe, ma ei õpi ka kunagi.
Samas kui teisi delfi uudiseid lugeda, siis tundub, et mis siin maailmas üldse normaalset on. Mõni läheb kirikusse, mõni läheb Tõehetke, mõni võtab relva ja sunnib teisigi oma õnnetu olemise eest maksma.
Äkki ongi delfi kommentaatorid normaalsed ja hoopis mina olen lollakas, aga noh, seni vähemalt kahjutu lollakas :D

Kaisus

Udu on täna. Terve linn on selle kaisus. Natuke kõhe on uduga silla peal käia- silla algus ja lõpp on kadunud, kõnni nagu tühjuse kohal.
Hommikud on külmad, hea, et voodis kaisus soe on. Õhtul lapsed poevad meie voodisse oma uneraamatutega. Ma loen Katile praegu dr Doolittlet ja Maailma 10 suurimat mäestikku vaheldumisi. Üksõhtu oli raamat kadunud ja ma jutustasin peast, kuidas doktor Ahvide maale jõudis. Katile meeldis palju rohkem kui loetud kujul.
Kui ma olen õhtul liiga väsinud ja tüdinud, et Katile lugeda, teeme “kaisulast”. Piisab sellestki, et hea uni tuleks.
Otseselt kaisus magada ma ei saa, liiga palav on. Aga enne magamajäämist on see hädavajalik. Selga silitada. Juukseid näpu vahel kruttida.
Huvitav, et inimene on niimoodi loodud. Paljud loomad teevad oma pesakonna üksi ära ja elavad omasuguste karjas või lausa üksiklastena, ei mingit partnerlust. Aga inimene ei taha kuidagi unustada ema kaisus kogetud pesasoojust ja turvalisust. Kasvab suureks ja ikka otsib kedagi, kelle kurgu all ennast rulli kerida ja kogu vaenulik maailm ära unustada. Seks võib selle juures täitsa teisejärguline olla.
Kaisu on põhiline :)
Mu armsad sõbrad, kellel pole parasjagu kellegi kaissu pugeda- minu virtuaalne kallistus teile!

Sidrunivõi ja kokkuhoid

Sõbrad, mul seisab köögikapil viis pisitillukest purki sidrunivõid :)
Ma juba nädal tagasi sidrunid ära ostsin aga ei jaksanud peale tööd neid menetleda. Täna meeska oli nii pai ja riivis ise sidrunid ära, kus mul siis enam pääsu.
Toiduaineid ei tohi vist postipakiga saata nii et kellel isutab, ajage kepsud kõhu alt välja ja kebige siia.

Kas teil ka kodus ja tööl kokkuhoiupoliitika toimub?
Meil kärbitakse, kust aga annab. Kuuldes võimalikest suht ebameeldivatest muutustest hakkas kollektiiv kohe igast teisi lahendusi välja pakkuma:
*Müüa maha kontoriseintel rippuvad maalid koledast kidurast raagus puust ja foto marlisse mässitud tädist
*Ehitada tubadesse lae alla teine tasapind, et rohkem inimesi ühte ruumi mahutada
*Müüa maha sekretäri raadio ja lillevaas
*kasutada märkmikes alati lehtede mõlemat poolt ja kirjutada tekst igale reale
*Kasutada kirjutamiseks pliiatsit ja reedeti kõik mittevajalik taas märkmikest maha kustutada

Meil kodus on sääst olnud niigi kogu aeg. Vesi hambapesu ajal ei jookse ja tuled tühjades tubades ei põle.
Söögi pealt ma kokku hoida ei oska. Viimasel ajal olen lihtsalt võtnud nädala aja toiduraha välja ja üritanud pangaautomaati mitte näppida enne uut nädalat.
Aga ikkagi: täna käisin turul ja ostsin imeliselt lõhnavat Tõnissoni suitsuvorsti tont teab millest tehtud sardellide asemel, ostsin Pajumäe kohupiima juustulaadse piimatoote asemel ja natuke peaaegu punaseid tomateid kodumaise kaalika asemel.
Noh, vast ikka saab kuidagi edaspidi ka.

Vaatasin Ärkamise filmi, mis oli küll mu meelest päris vilets aga pani mõtlema, kui kiiresti asjad maailmas võivad muutuda. Oli vabariik, turvaline suht jõukas eluke (vähemalt selline pilt on meile sellest ajast joonistatud) ja nii viie aasta pärast viimane viletsus, nutt ja häda. Vastik mõelda.
Kesteab, mida me siin viie aasta pärast süüa võime.
Seni -
sidrunivõi ootab.

Loom leitud. Linnud ka!

Ehk täpsemalt mees 300 linnuga: tuvid, kanad, pardid, vutid, haned, paabulinnud, faasanid, papagoid jne. Kõik ilmatu keerulised sordid ja tõud india jooksukanadest hiina teemanttuvideni.
Lisaks bernhardiinid, kassid, kitsed, eesel, hõbe- ja sinirebased, tuhkur, opossumid, pesukaru, ümisejad, küülikud, kalad...emmm... surikaate tahab ta veel osta ja järgmisel aastal kaamelit...
Hull vend. Tulin ta poolt ja olin vaimustusest ogar. Ma ei väsi kordamast, et ma fanaatikuid armastan.

Kuhu karvad kasvavad...

Mida teha ullu õpetajaga?
Krissu terviseõpetaja on pensionieas mutike, kel on kole komme lapsi nätsutada. Ja tema õpetamismeetodid on.. veidrad.
Kasvuhormoonide teema. Õps kutsub klassi ette kõige pikema ja priskema tüdruku ja kõige pisikesema, kes on loomulikult Krissu. Õps haarab Krissul kaenalde alt kinni, tõstab ta õhku, kiigutab teda õhus ja sädistab: näete, temal ei ole need puberteedihormoonid veel aktiivsed, aga pole viga, küll tema kasvab. Siis patsutab suurt tüdrukut: aga temal jah näe kasvuhormooni juba küll ja veel.
Vahetunnis kõik põgenevad ta eest, et käppimisest pääseda. Krisul täna ei õnnestunud- õps oli sasinud ta roosatriibulisi juukseid, nimetanud sebraks ja küsinud, kas emale ikka juuksevärvi ka jäi.
Täna puberteediteema jätkus. Kutsus kõige vinnilisema poisi klassi ette, torkis näpuga vinne ta näos ja seletas: jajah, puberteedivinnid tekivad tavaliselt puudulikust hügieenist, jah, ebapiisavas hügieenis on asi.
Lisaks näitavat proua enda peal, kuhu puberteedieas karvad hakkavad kasvama.

Saate aru siis!
Järgmisel kolmapäeval on terviseõpetuses seksiteemad ja klass olla kergelt paanikas, et nemad ei lähe tundi ja kõik.
Klassijuhataja koosolekul ainult ohkas selle jutu peale ja ütles, et selle õpetajaga on räägitud küll ja küll aga nii vana inimene ei muutu.
Lisaks olla proua vanale inimesele omaselt pisut kartlik arvutite suhtes, sellest tingituna pole klassitäiel lastel praeguseni e-koolis terviseõpetuses veel ühtki hinnet. Arvuti olla tal laual küll kuid tema vaid heidab sellele murelikke pilke. Klassijuhataja arvas, et ilmselt on tal ehk mõned hindenumbrid enda taskuraamatuski aga mine sa tea....

Ruttu loomi vaja!

Mul on laupäevase lehe lemmikute rubriiki kähku mingit põnevat looma vaja, kes teab kedagi pakkuda?
Seast on kirjutatud, kaladest, koertest ja karvututest kassidest samuti, isegi krevettidest ja ämblikest lemmikloomadena olen kirjutanud. Veel millestki?????
Teemadena võib pakkuda ka mingit loomadesse puutuvat asja, nt on olnud karvahooldus, steriliseerimine, elektripiirded, koerte riided.
Eriti hea, kui lemmik asuks Pärnumaal.
Ette tänades!

Abist

Olen terve päeva veetnud helistades ja käies mööda erinevaid abiorganisatsioone. Rõõmustanud vahvate inimeste üle, kes pidevalt nende kõige vaesemate ja viletsamatega kokku puutudes on säilitanud optimismi ja positiivsuse. Ilusad inimesed! Piret, see käib sinu kohta ka :)
Ja jõudsin järeldusele, et kui inimene ikka ise tööjõulises eas füüsiliselt ja vaimselt terve kodanik on, siis naljalt päris nälga ja kuuse alla jääda ta ei saa. Ikka ise peab kõvasti kaasa aitama, et koos Kurja Saatusega pargipingil ööbida.
Pigem on raske muuta oma harjunud elustandardit. Ma ei mõtle mitte nõuandeid stiilis- "ärge käige enam igal aastal Egiptuse reisil, käige üle aasta" vaid seda, kui on dilemma, kas osta lapsele uued kingad või saata ta klassiekskursioonile.
Või tavaline pere, mis toimetulekumiinimumist allapoole otseselt ei jää, näljas ei ole ja abirahasid ei saa aga midagi suuremat ka ei suuda osta. Nt ahi laguneb ära, katus jookseb läbi või elektrisüsteem on igivana, eks, ülivajalikud asjad aga normaalse teenistusegi korral on selliste asjade jaoks paarkümmend tuhat krooni koguda täitsa ränk.
Või üksikema saab mõne erilise haiguse, mille ravile kulub suur raha ja senthaaval paigas eelarve vajub laiali.

Strasbourgis oli meie grupp Kohtla-Järve vene õpilastega pooleks. Nende õpetaja rääkis, et enamus neist gümnaasiumilõpetajatest pole Lätiski ekskursioonil käinud, kõik pole Tallinnassegi elu jooksul veel saanud. Ja olevatki võimatu midagi organiseerida, sest üle poole vanematest ostavad lapsele jope ja saapad ja millegi muu jaoks neil lihtsalt enam üle ei jää. Troostitu...

Tuvastasin veel seda, et Pärnus puudub koht, kuhu saaks abi ANDA. Riideid veel saab kuskile sokutada aga mööbli, tehnika vms-ga tuleb ikka kõvasti pead murda, mis ja kuidas.

Laste looming

Tühjendasin fotokat.
Kurg-Krissult
Punane auto-Mihkel vaatas Autode multikat
Kaardid-Mihkel tegi koolis naistepäevaks. Tehnikast inspireerituna tegi veel kodus mängimiseks linna poodide -jt ga.
Sinine pudelrakett ja lipp- Kati lasteaiatööd
Emme-issi pilt - sama
Kalevipoeg, paberist- sama
Ja mina ise polegi midagi viimasel ajal teinud :S

VEEL ÜKS keskus...

Kuulsin, et Pärnus on juba kaks nädalat avatud veel üks keskus- Uuskasutuskeskus, kuhu võib tuua kodus ülearuseks muutunud asju ja leida endale vajalikku kraami. Eliisabeti kirik vahendab seda abi.
Oo, lõpuks ometi, mõtlesin. Tallinnas ja Tartus tegutsevad taolised juba ammu. Milline hea võimalus viia kusagile laste väikeseks jäänud uisud ja mänguasjad ja leida enda tarbeks põnevat kräppi.
Teadsin, et see asub keldris. Sattusin mingisse pimedasse võlvitud ruumi, keldrikäigud hargnesid kuskile veel edasi, kõikjal vedelesid mingid ebamäärased riistandused. Nagu halvas unenäos. Uuuu, hüüdsin arglikult.
JAA, hüüdis hele hääl vastu. Olin õigest uksest mööda vaadanud.

Sõbralikust vabatahtlikust hoolimata oli ikka nigel pilt küll. Tibatilluke ruum, siin-seal riided. Mõtlesin hirmuga, et kui rahvas vana mööblit või lauanõusid jms tooma hakkab, kuhu need siis veel kavatsetakse panna.
Milline kontrast Pärnu keskusega!

Minu meelest on praegusel ajal selline keskus hädavajalik. Ja mitte ainult praegusel ajal. Pidevalt jääb ju kodudes asju üle, mööblist riiete ja raamatuteni. Mõni viitsib tuttavatele pakkuda või lehes kuulutada aga paljud veavad prügimäele. Või veel hullem- metsa alla.
Kolleeg kurtis, et ta ei oska kuskile panna oma vanu aga töökorras arvutimonitore. Üks noor ema tõi Shalommi kotitäie väga ilusaid lasteriideid ja ütles, et kui poleks kuulutust lugenud, oleks ta need prügikasti visanud.
Ise panin kord lehte kuulutuse- ära anda külmkapp. Kuulutus ilmus laupäevases lehes ja kapp kõndis laupäeva hommikul kell pool 9 meil uksest välja. Ja veel poole esmaspäevani sain telefonikõnesid, et tahaks kappi. Ligi 20 inimest helistasid!

Kas keegi teab, kuidas Tallinnas ja Tartus need keskused tegutsevad? Olen aru saanud, et need on MTÜd ja kogu personal on vabatahtlikud? Mille eest nad küll renti siis maksavad? Kas neist on kasu ka või on nad rohkem nagu tavalised kaltsukad? Ja kas on hea kraam või suures osas sodi?
Guugeldasin ja lugesin oma nukruseks, et Tallina Uuskasutuskeskus on hetkel majanduslikes raskustes. Taru oma paistis pildi pealt vähemalt väljaspoolt suht jube välja...

Pärnus on pikk tee funktsioneeriva keskuseni jõuda. Tahaks aidata aga ei tea kuidas. Ma Roti aastal sündinud, nodi mulle meeldib - sestap lahkusin tollest armetust keldrist peaaegu uue saapapaari ja kahe käsitsi tikitud kleidiga.

Veel on mul suur soov teha Rakvere eeskujul ka Pärnus raamatutäika. Tite täika toimus ja rahvast oli paksult.
Paraku mul puudub see julgus, et võtaks kätte ja hakkaks organiseerima. Lisaks pelgan seda ka, et mõni kolleeg ütleb- jummel, kust sul see AEG??? Jah, see aeg tuleks töö ja kodu arvelt aga ma leian, et see oleks hästi kulutatud aeg.

Meil on ka nüüd KESKUS

Pärnu sai uue poe endale mis on peaaegu nagu Talinas. Ometi saavad Pärnu tibid ka Suures Poes h(m)ängida, kuigi seinaäärseid pinke oli vähevõitu ja kohvikutes vähe kohti. Muzoon mängis kõvasti ja inimesed sahmisid poodidest sisse välja.
Mu meelest on Pärnu keskus normaalne. Sisekujundus täitsa meeldis. Kempsud olid väga ilusasti tähistatud :) Raamatupood oli teistsugune, peaaegu et stiilne isegi.
Ostsin ühe mustikakoogi, mis maitses imeliselt.
Natuke kitsas ju oli aga avamispäeval rahvast täis ka. New Yorker, mida noored väidetavasti nii kangesti ootasid, oli täis 89krooniseid T-särke, niikaugele kui silm ulatus.
Üks pood oli täidetud lillevaasidega. Novalux oli pagendatud keldrisse, kole kitsas ja kaupa täis tuubitud. 129 krooni eest oleks võinud dekoratiivjänese osta!
Nukker on see, et vabaaega veeta peale raamatupoe-kofiku pole ikka kuskil. Kuhu jäi reklaamitud kobarkino? Hea, et lavakese koht oli olemas kuigi publikut mahub sinna kuulama vist küll ainult paarkümmend inimest.

Mu meeskolleegid kurtsid, et meestel pole seal küll suurt midagi teha. Kui nad just naisele pesu, koerale kaelarihma või endale t-särki ei taha osta. Või raamatuid.
Aga muidu- ei relvi, ei tehnikat, ei sekspoodi, ei fotopoodi, ei spordipoodi.

Ma muidu suurtes kaupsides käia ei viitsi. Ei jaksa riiulite, poodide ja korruste vahel tammuda, et leida see kõige-kõigem pluus või püksipaar.
Kõige tihedamini käin ausalt öeldes hoopis Humanas kuna
a) see jääb mu koduteele
b) sealt olen leidnud kõige ideaalsemalt selga istuvamaid, kõige huvitavamaid ja originaalsemaid riideid.
c) firmariided on tihti tohutult üle hinnatud, kuigi materjal ja teostus ei kannata kriitikat
d) 1000kroonist mantlit ostes on ikka tükk aega rahakotis valus, Humanast 40kroonist mantlit ostes tuli lausa naer peale- nii odav! Ja sellist mererohelist ürpi pole Pärnus mitte kellelgi teisel!
e) minu jaoks on riided ainult riided.

Aga jah, Pärnu Keskuses minge maitske mustikakooki, see kohvik on sama firma, mis Haapsalus Müüriääre kohvikut peab.

Pekipõletus marsiviiside saatel

Seoses massööri kriitikaga minu füsionoomia pihta ostsin vesivõimlemise 10korra kaardi.
Esimene kord oli maru igav. Sai niisama vees aeroobika moodi sahmitud, haigutasin ja ootasin, millal otsa saab. Treener armastas 90aastate hitikesi.
Ihu oli täielikus hämmingus talle osaks saanud kohtlemisest: loksutatakse vees siia-sinna, sunnitakse painutama ja hüplema. Lihased ei valutanud järgmisel päeval aga olid kuidagi ühtlaselt kanged.

Eilne treener tahtis hinge seest välja võtta, sa jeerum.
Vahtkummist hantlitega võimlemine tundub naljanumber aga kui seda 15 minutit järjest vees teha - basseinis kihises põlevatest kaloritest!
Päris imelik, et jõuharjutusi (kätele, jalgadele ja kerele) tehakse 40 minutit järjest ilma ainsagi lõdvestus- või venitusharjutuseta. Või vesi lõõgastab isegi ja pole vaja? Nii palju kui ma treenimisest tean, võiks ikka vähemalt sirutada pärast natuke.
Basseinist end vaikse vigina saatel kaldale hiivates on tunne nagu vaalal kuival maal..
Muzooniks oli Katrin Karisma koos Kaitseväega marsilaulud või midagi taolist.
Keha oli ikka veel üllatunud aga juba natuke rahul ka. Täiesti võimalik, et mul on küljelihased.
Pärast ei tahtnud isegi süüa. Uni tuli kell 22, oli pikk, pehme ja magus.

Vesika kiituseks võib öelda, et pärast taolist jõutreeningut kuival maal on tavaliselt treenimata kehal järgmisel päeval lihased ikka väga haiged, siis mul peale kerge kangeolemise pole suurt midagi viga.

Vesivõimlemas saavad käia ka paksud, isegi VÄGA paksud inimesed. Nii pakse inimesi pole ma üheski trennis varem näinud. Piidlesin võimalikult vargsi mõne proua hiiglaslikke kehaosasid ja mõtlesin, et tubli neist mitte alla anda ja trennis käia.
Loodetavasti ma ka ei anna alla.

Ps Kõige olulisem jäi ütlemata. Ma ei läinud sinna tegelikult mitte niivõrd pekki põletama vaid selja- ja jalavalust lahti saama. Peale üht massaazikorda sain palju väiksema valuga kõnnitud ja viimased päevad pole peaaegu üldse enam valutanud! Või, noh, võimalik, et lihaskanguse kõrvalt pole mahti teisi hädasid märgata :)

Vastik ema

Mul on pesamunal selline kiiks, et ta ei kannata autosõitu. Sain sellest teada 3aastat tagasi ühel jubedal kolmetunnisel bussireisil, mille jooksul õnnetu lapsuke neli korda kilekotti täitis. Õudus.
Meil ei ole autot, pole kunagi olnudki. Sõidame haruharva, kui, siis tuttavate või minu vanemate autoga. Suurematel lastel pole seda probleemi olnud, vahel ainult kipub neil autos pea valutama. Aga Katike :S
Ta juba esimese viie minutiga läheb autos või bussis näost valgeks. Normaalselt saab ainult siis, kui ta kähku magama jääb- (ja õnneks ta pikema sõidu jooksul jääbki tavaliselt) või siis, kui ta istub bussis lahtise luugi all. Aga talvel ei saa ju nii!
Samas see on täiesti X-faktorist sõltuv. Me oleme bussiga tulnud ürituselt ka nii, et Kati on rammusat suppi ja kukleid kurguni täis ning müdistab ja kilkab sõbrannega terve sõidu aja nii et buss kajab. Ei midagi paha!
Nii et mina ei tea, millest see sõltub.
Olen proovinud talle anda mingeid mustikamaitselisi iiveldusvastaseid tablette aga ta oksendas nad välja. Tõsi küll, ma ei andnud neid talle enne sõitu vaid selle ajal juba.
iseenesest pole see suur viga aga piisavalt häiriv. Kuskile temaga reisida ei saa, ka lühemate sõitude jaoks tuleb varuda kannatust ja kilekotte.
Praegu sõidab lapsuke koos oma lasteaiarühmaga bussis Tartu poole Lotte etendusele. Lootsin, et tükk aega möödas, ehk saab ikka hakkama. Ei saa :( ! Helistasin kasvatajale- Kati oli hommikul söödud pool pasteedisaia ikkagi kilekotti toimetanud, siis magama jäänud ja praegu pidi juba veidi rõõmsama näoga olema.
Miks ma pidin ta sellele sõidule üldse lubama! Olen ikka rumal ema.

Kujutlusvõimest

Ma tahtsin ainult öelda, et mu pärija on pärinud 100% minu kehvasid isiksuseomadusi. Näiteks hea kujutlusvõime. See on vahel hea asi aga mulle on ta rohkem piinu valmistanud ja tuleb nii välja, et Krissule ka.
See film, Walk the Line, eks. Lubasin seda lastel ka natuke vaadata, sest teadsin, et hea on. Alguses aga oli stseen, kus vaene Jonny vend ketassae otsa põrkab. Ma juba arvasin, et nii läheb ja käskisin lastel igaks juhuks silmad kinni panna. Aga seda kohta otseselt ei näidatudki, ainult saagi ja siis hiljem verise särgiga surevat poissi.
Ja Krissu ei saanud enam magada! Ärkas pidevalt öösiti üles ja kaebas, et muudki unes poistesaagimine käib. Mis see aitab, et ta ei näinud, kujutlusvõime noh!
Ei saanud muidu, kui ostsin karbitäie palderjanitablette ja laps magab kut miska. Eile said need otsa ja laps muudkui helistab, et kas sa ikka ostsid uue. See ei loe, et äkki prooviks nüüd ilma magada, ta kujutab ette, et niikuinii ei saa magada ja ei magagi.

Mina jällegi vaatasin kunagi lapsena telekast Ugala etendust Valge surm (või katk). Millest lavastus oli, ei mäleta aga issarist kui jube see oli! Sünge muusika ja suured valged vigased käed lavakujunduses. Ma ei saanud mitu ööd magada, nii kui silmad kinni panin, hakkas etendus silme ees jooksma ja jube muusika kõrvus kumisema.
Vabisesin hirmust!

Maria, kuula seda!

Kuna Maria absoluutselt ettevaatamatult juhtus eelmise postituse kommentaaris mainima, et ta U2s midagi lahedat ei leidnud, peate nüüd ära kannatama minu kirgliku seisukohavõtu.
U2 EI PEA kõigile meeldima, tõesõna ja sellest pole midagi, kui üldse ei meeldi. Aga kui keegi ütleb, et talle U2 raskelt meeldib, siis minu süda on 50% juba võidetud. Ok, 25%. Öelge veel, et olete loomasõber – noh, ütleme nii, et suht raske oleks mul siis teid vihata :D
U2 on minu lemmik olnud titest peale ehk 14aastaselt. Lindistasin Luksemburgi raadiost kassettmaki peale ja kuulasin nii oma teismelisevaevade kui rõõmude saateks. Sinuga ja sinuta ning Ma ikka pole veel leidnud mida otsin olid põhilised.

Sellepärast meeldib, et Bono hääl ühendab minu jaoks nii ülima paueri kui õrnuse. Laval tundub ta (ja ka bänd) alati olema 100%, nii muuseas tehtud kontserte pole ma juhtunud kuulama. On see siis turundustrikk või ei, aga mulle meeldib ka see, et Bono trügib uudistesse oma poliitiliste seisukohavõttude, mitte hotelliskandaalidega. Ma ei oska kommenteerida, kas ta võitleb alati õigete asjade eest aga vähemalt tundub, et tal on süda sees. Ning vähetähtis pole seegi, et Bono on kena meesterahvas…
Ja muidugi suur osa nende loomingust on imho geniaalne. Inimese iseenda otsingutest, armastusest, võitlusest. On nii tormilist rokki kui hinge käristavaid armastuslugusid.
Kui keegi tahab nendega tutvust teha, siis üks best of the best lugusid on minu jaoks kindlasti I have still found what I`m looking for
http://www.youtube.com/watch?v=vMGJ9idwGFU&NR=1
see on live Mehhikos aga laul ise algab alles 2.30 minutil.
Saate ju aru, et sellise kontserdi eest – kallis vanaema, anna andeks, ma enam ei müüks sind maha – mingi paar kuud vett ja leiba süüa poleks mingi probleem!
Leidsin U2 laulmas sama lugu ühes väikeses Harlemi kirikus koos neegrinaiste gospelkooriga, päris omapärane! Näe siin:
http://www.youtube.com/watch?v=Pr5Qv6By8r4&feature=related

Väga pauerirohke on Vertigo
http://www.youtube.com/watch?v=PaV5UCMsW-8 , minu lemmikoht on 2.40 peal.
Klassika on ka the One, Wih or Without You, The Pride, Where the streets have no names, Sunday Bloody Sunday jne.

Siin on Elevation, aga ma ei saa aru, miks see CSI jura siin ees on.
http://www.youtube.com/watch?v=LTanoGXa4-A&feature=related

Kõik lood muidugi pole asjad. Window in the skies või Beautiful Day on suht igavad poplaulukesed. Ja plaadidki pole vennad.
Aga oleks tore, kui keegi ka oma lemmikute koha pealt siinkohal midagi kostaks. Pange kommentaaridesse mõni oma best of the best link.
Ps. Kes õpetab mind videolinke panema, teen välja. Ma olen mitu korda yuutuubi kasutajaks üritanud regada, ei õnnestu.

Kõik erinevad, kõik võrdsed

Pealkirjalause pärineb mingist kampaaniast.
Eelmisest postitusest selgus, kui erinevalt võib üks ja seesama asi inimestele mõjuda. Sõltuvalt kuuseisust, enesetundest, iseloomust jne.

Tegelikult on sellega maru raske, et kõik inimesed on erinevad.
Mõne poliitilised veendumused on sellised, et kuku pikali.
Mõne usulised veendumused tunduvad täiesti absurdsed. Mõni ei tunnista jumalat ega kuradit.
Mõni jookseb tänavakakluses pikemalt mõtlemata appi, mõni jälle tsuskab sekkujale väitsaga.
Mõni pooldab uriiniravi ja teine jällegi aspiriini.
Mõni loeb koomikseid, teine Dostojevskit.
Mõni peseb kempsupotti sidruniga, teine uhab pudelitäie Domestost nädalas.
Ja kõige imelikum on, et nad kõik teevad enda meelest õigesti.
Mine proovi inimesele öelda, et kuule, sa teed ikka täitsa valesti. Et hull oled peast või, tee ikka nii nagu mina st õigesti.

Ai seda on valus kuulda. Mina näiteks vihastan, kui mulle öeldakse, et ma oma lapsi valesti kasvatan. Mitte et seda tihti tehakse, aga lihtsalt, see solvaks mind.

Nii raske on endast erinevaid isikuid ja tõekspidamisi lasta olla. Mõne nähtuse puhul tahaks kohe tormata Delffi kommentaare paiskama.

Aga elu teeb tihti inimeste kulul nalja.
Mulle näiteks ei meeldinud omal ajal kidurad vinnilised poisid. Paraku meeldisin mina neile :S.
Vähe ma ei kiristanud hambaid, kui TRÜ Klubis diskol ikka ja jälle mõni selline eksemplar mind tantsima võttis sellal kui sõbranned Mait Malmsteni sarnaste kuttidega kepsutasid. Ma olin nohikumagnet!
Punkarid ka ei meeldinud. Tõsi, kui ma oma kalli punkariga 14 aastat tagasi ühel sünnipäeval tuttavaks sain, siis polnud tal harja parajasti peas...
Lastega ei meeldinud mulle suhelda.
Koristamist pidasin elus umbes seitsmendajärguliseks.
IJ-i pidasin maailma kõige lahedamaks meheks.
Aiatööd ei sallinud silmaotsaski.

Elu tegi korrektiivid, nagu mu ema armastab öelda.
Aga näe, ikka veel on nii raske suud kinni hoida ja teiste inimeste elu ning põhimõtteid kommenteerimast hoiduda. Alles üleeile vaidlesin üksi nelja kolleegi vastu, miks Tartu on elamiseks etem linn kui Pärnu. Täiesti, täiesti mõttetu vaidlus aga mina ajasin ennast nii leili sellega!

Täna sain teada, et U2 tuleb Euroopa tuurile.
15 aastat tagasi - mäletan selgesti- kirjutasin päevikusse, et kui U2 tuleks siiakanti kontserti andma, oleksin valmis oma vanaema maha müüma, et sinna saada. Mul oli kusjuures täiesti tore vanaema!
10 aastat tagasi istusin raadio ees ja kuulasin, kuidas Mihkel Raud kiitis, et kes nüüd ja kohe Helsingisse ei sõida, ilmselt U2e iial nii lähedal Eestile ei kuule. Oodake te, mõtlesin. Las mu tited kasvavad, siis.
Ja nüüd... kallist vanaema pole enam, tited on suured, mis siis nüüd?
Kas see on mulle veel tähtis või mitte?
Mida ma nüüd oleksin valmis maha müüma, et neid kuulda?

Selle pika ja segase sõnumiga tahan öelda, et las inimesed olla erinevad, kui nad oma põhimõtetega kellelegi haiget ei tee.
Davaite zit druzna!

Pildi on Krissu kuskilt tõmmanud. Ja kõrrelised mulle blogipäisesse istutas ka tema.

Eksperimenti- alga!

Eksperimendiks vajalik:
film "PS I love You"- olemas
2 pakki salfakaid- olemas
läppar-olemas

Meeleolu- positiivne
emotsionaalne tasakaal- olemas
eelhäälestus- pisut skeptiline
viimasest õnnetust armastusest möödas- 14 aastat
Praegune suhe - toimiv
Eksperimendi eesmärk: selgitada välja, kas eelnimet pisarakiskuja-bestseller suudab minuski silmavee lekkeid esile kutsuda :P

Hiljem...
No mis see siis nüüd on!
Mitte midagi!! Saate aru, mitte pisarapojukestki. Mitte mõtetki ei tekkinud, et nuuks, nii pahasti ja nii kurb ja silma võtab niiskeks. Ma ikka suht kergesti muidu vesistan filmide peale.
Äkki on mulle munad kasvanud???
Ja ma küsisin isegi videolaenutaja (tõsi küll, naissoost) käest, et kas on ikka piisavalt kurb film. Tjah, tunnistas ta, võttis küll nutma.
Ebaaus. Ma tahan ka naine olla!

Filmimuusika meeldis. Ja Iirimaa, ooo. Mul on Iirimaa driim juba väga ammu. Need filmi-iirlased olid nii .... mmmm...
Aga kaunite tunnete suhtes näe olen ma ilmselt immuunseks muutunud :(

PS. Ma leidsin üles oma eelmises postituses kaotatud asja ja Krissu on jälle palavikuta.
PS. I still love you

ekstaole

Ongi koolivaheaeg kohe platsis.
Poisil kõik viied, plikal 3 nelja ka.
Rõõmu rikuvad faktid,
*et mul on vist kadunud üks väga tähtis ja palju maksev asi
*et krissul oli plaanis koos sõpradega sünnat pidada aga tal tõusis eile õhtul jälle palavik üle 38
*et suutsin end eile välja vihastada ühe kulturniku peale. Talle saadeti 4 tillukest kahjutut intervjuu küsimust, mille peale ta vastas 160realise jutustusega oma tublist tööinimeseelust ega nõustunud seda lühendama. Seepeale piiksatasin mina, et suht enesekiituse mulje jätab jutt ja tema muidugi solvus ja mina tundisn süümekaid aga tema puššis edasi ja päeva lõpuks oli mu juhe ikka totaalselt koos. Õnneks lõppes mu päev massaažiga mis oli just see mis vaja aga
*massažist vangutas mu selgroo väljanägemise peale pead ja käskis endaga tegeleda ning vihjas kõhulihastele, mis nigu peaksid selgroogu 12 lüli ulatuses toestama, ai, see oli valus kuulda...
Pffff....

Kuhu põgenevad blogid?

Lihtsalt, täna rullisin oma google readerit ja võtsin mõned nimed maha. Mäletan oma pettumust, kui Karikate emanda blogi järsku kadus. Kas keegi teab, on ta kuskil mujal nüüd?
Polegi kõrvalseisjate asi iriseda, et kus ta nüüd blogi pani. Tahtis ja pani, noh.
Viskas kopa ette võhivõõrastele oma elu näitamine.
Arutasime Mariaga, et mis meie blogidest saab, kui me lusika nurka viskame. Minu paroole ei tea keegi näiteks. Aga ma kindlasti oma mätast ainsagi vihje ega lõppsõnata lihtsalt ära ei kaotaks.

Kunst on pikk!

Mu selg on tollest ümariku kehaosa pial istmise tüüst ikka puhta p-s. Siit ai ja säält oi. Pea nakas kah valotama ega väikse asja perast. Ja õlad, mu meie, mul on orja vaja, kes igal õdagul mu teatud kehaosi mudiks.
Eila sain alles pool 7 koju, käisin näituse avamisel. Ei saa torisemata jätta, et kuigi näitus oli peris lahe, olid talina kunstmikud laua koormanud vaid veinipudelitega, ei vett, ei küpsisepojukestki.... Mitte et see kohustuslik oleks aga mehed, noh, mehed. Rahvas piale pikka päävatööd tuleb ja nigu haukaks ka midagist meeleldi.
Ma seda viga ei tee, et tühja kõhu peale veini kulistan, pärast läen lauluga koju ja tee nõnna libe niigi :D
Vat naiskunstnikud ikka tavaliselt korraldavad mingit frukti või soolapähklit avamisel, on olnud klaverisuurune kandik kartulijahukrõpse, mõni imeline daam on üllatanud ka lavassirullide või kiluvõileibadega. Viiralti värviliste litode näitusel anti eresinist absinti ja liköörikomme, Mongoolia kunstnike dessandi puhul viina ja shampust on ka olnud. A põhiliselt ikka odav vein, valge ja punane lamav rumeenlane.
Muidu mulle avamised meeldivad ja kunstnikud kah. Lahe on vaadata, mida Billeneeve jälle selga tõmmanud ja kas Sirami tualett paljastab seekord dekoltee või ta pikad jalad. Kui tegemist on nongratalaste või muidu poppide-moodsate-sügavamõtteliste kunstnikega, tehakse avamisel ka aktsiooni või tegevuskunsti. Viimati mängisid jänesemaskides mehed sulgpalli. Eelviimati võeti uksel kõigilt sõrmejäljed.

Tegevuskunsti etendused võivad olla jummala ullud aga teistpitte lahedad kah. Pärnu mudaravila mahajäetud maja, eks, kes teab, seal olen ikka igast elamusi saanud. Kõik need pisikesed protseduuritoad mõjuvad niigi tontlikult oma roostes vannide, dusside ja arstiriistade kappidega.
No ja siis on ühe toa lakke riputatud tosinkond surnud kana. Teise põrand kaetud liivaga, millel lesib trikoos naine. Kolmas tuba on üleni kaetud fooliumi ja südamekestega. Neljas täis veetud nööre ja lae all istub paljas mees, kes tinistab nende pingul nööridega. Tühja basseini põhja on laotud kõrkjatest ja surnud kaladest ruut, selles ruudus viskleb järjekordne poolalasti piiga (ps. on talv ja kivipõrand on jääkülm). Koridoris jalutab pikas valges rebitud kleidis piiga, hullunud pilk silmis, ümiseb tasa ja veab nöörist mingit katkist mänguasja...
Ja see pole veel midagi, üks aasta kärsatati kontserdimajas searümpasid ja lõigati neid tükkideks, lendas toorest liha, värvi, vilja ja pudelikilde... ooo, sellest tuli suur skandaal!

Et siis tänu kunstnikele on elu ikka uvitav:D Mis siis, et minu pisike aju alati igas kunstiprojektis mõtet välja ei jaga.

Ja veel tahtsin ma öelda, et mees tegi lapsega eile me aeda iigellumememme aga hommikul oli memmaril nägu peast söödud kõige porgandiga, uuh, jube! Ei tea kas seda tegi meie jobust koer või hullunud varesed. Nood viimased üritasid täna hommikul tihastele mõeldud rasvapallide kallal maiustada ja istusid niitpeenetel oksadel nagu mingid koolibrid, jummel jah näe vist neile kah majanduskriis kohale jõudnud ja püüavad ära tihaseid koondada.
Kui ma õhtuks veel teovõimeline olen, tahan selle Kevadtulebikkagi lumememmetriki ära teha, et panen lumememme tühja kolpa põleva küünla ja mätsin uuesti pea kinni ja siis inimestel on uvitav vaadata leegitseva peakoluga objekti me hoovis :D

ps ja ma seepärast pursin siin mägieestlaste keelt, et mu töö on nii loll paar viimast päeva. Võru keel aitab mul mõistust säilitada ja mäletada, et kusagil on ka teistsugune, päris elu

Kas?

Kas reiki on hea ja õige asi?
Mul on võimalus minna kursustele aga ma natuke kardan, et mingeid energiakanaleid seal avatakse ja midagi pühitsetakse jne. Mul praktilise õpetuse vastu pole midagi, et kuidas tablettideta peavalust vabaneda ja nii aga kui mingid vaimsed õpetused sellega kaasnevad, siis muutun umbusklikuks.
Mitte et ma keha ja maailma energeetikat ei usuks. Igasugused veidrad seadused kehtivad, mida teadus pole suutnud ära seletada.