hommik

Iga päev algab isemoodi.
Tänane hommik algas rämeda kõhuvalu, kempsujooksmise ja tüliga. Ei ole hea oma päeva edasi kerida meenutades poja peale pisarateni vihastamist ja meelepahas karjutud sõnu.
X-i jaoks algas hommik vahetpidamatu helistamisega. Üks tüdruk ei tulnud esimest korda hommikuks koju ja ei võta ka telefoni. Muretsevale emasüdamele pole vist eriti kasu sõprade kinnitusest, et noortel ikka juhtub.
Eilne päev lõppes minul ja T-il koerapesemisega. Lotte jäeti õue ja tema läks õe poole... niipalju siis elektririhma katsetuste mõjust.
Aga päike võttis kätte ja tuli välja. Paneb kohe imestama pärast mitmepäevast jubedat vihmavalingut.

Tänase päeva laul on Peter Gabrieli ja Kate Bushi Don`t give up
you`r not the only one
don`t give up
you can make it

päev päev päev

ja nüüd on õhtu.
X-i laps magab kodus peatäit välja, minu laps pole enam mu peale vihane. Ma polnud täna õhtul eriti hea lapsevanem, sest lõpetasin kodus läpakas üht pikka tööd ja ei saanud süveneda laste kädinasse mu ümber.
Üks laps tahtis mu kaisus õhata oma klassivenna järele ja ohata järjekordse tüli üle parima sõbrannaga
Teine laps tahtis seljamassaazi
Kolmas laps tahtis voodis mu ümber hüpata ja unejuttu kuulata..
no juttu ma nats lugesin isegi.

silmad väsinud, tahaks nüüd unes midagi eriti lahedat näha.
ööööö...

reit ja guugel-muugel

Ma olen praegu täielise emotsionaalse laksu all!
Plika on süüdi.
Mitu päeva nuiab- tahan reiti, tahan reiti. No issi meil mängukas ei luba enam käia, et mitte uusi koledaid viiruseid arvutisse tuua ja krisu ei oska peale juhmide multikate vahtimise arvutis enam midagi teha. Mina mõistmatu mutt ajan sõrad vastu- rate on mõttetu, mõttetu ja veelkord mõttetu!
Äkää, mossitab laps, a meil kõigil klassis on, saadaru, KÕIGIL peale nelja nohiku, kellest üks olen mina. Miks ma ei või?
Sest, sest, sest see on MÕTTETU!!! Tahad sa nii kangesti, et mingid suvalised tüübid hakkavad sind vahtima ja võimalik, et nilbeid kirju saatma? Teeb see sind õnnelikuks, kui keegi kirjutab sinu kohta- pandav tibi?
Misasi on pandav?
No, ......, no.... et seksikas.
Ma tahaks ikkagi reiti.
nõu komments.

Lähen mina täna õhtul siis vaatama, et mis reidis ka toimub ja kas tõesti krisu klassi a, b, c ja d on kasutajateks reganud.
Ei leidnud kedagi.
A leidsin, et saab koolide kaupa inimesi otsida. Otsisin kohe oma kooli välja ja oma lennu ka. Pold kedagi. Kõdud noh, meie pilte võib ajalehe juubilaride rubriigist ilmselt tõenäolisemalt leida kui ratest. Läksin kooli kodukale, kus polnud ka kaua käinud. Appi kui lahee!!! kilkasin nagu krisu avastades tuttavaid pilte. Oo, see õps ikka veel koolis! Nii vana! Ja too ka- ma arvasin, et ta juba meie lennu lõpetades jäi närvivapustusega pensioniootele! Tühjagi, peast hall küll aga endiselt sadulas.
Ja minu esimene klassijuhataja, verinoor pikajalgne neiu on nüüd 50aastane soliidne proua..
Need õpetajad, keda mäletasin ikka rõõmsate ja sümpaatsetena, vaatavad ikka piltidelt sama rõõmsalt vastu.

Siis guugeldasin paari klassikaaslast, üht kunagist silmarõõmu (ehh, ikka veel nii nunnu!) ja lõpuks naljaviluks ka iseennast.
Avastasin, millistesse imelikesse kohtadesse olen toetusallkirju andnud. Avastasin, kui imelikesse kohtadesse on minu töid üles riputatud. Mingile Loitsulehele, sisustusportaali, lemmikloomaportaali, halleluuja (?)portaali, mõni intervjueeritav oma kodulehele jne. Hästi palju oli Tarbija 24s, mul polnud sellest õrna aimugi, et nad võivad igalt poolt sedasi asju korjata. Äää, kahju, et selle eest raha ei saa.. huvitav, miks ei saa? äkki mu tööandja saab? või kuulub Tarbija samasse kontserni?

Naljakas, milline jälg meist netti maha jääb. Hästi ühekülgne. Samas hea ju on, et ei saa teada laste arvu vms iskiliku kohta. Säilib illusioon turvalisusest. Teisest küljest jälle arvan, et kui sa ikka tahad kedagi Eestist üles otsida, siis leiab kah.

to be (ill) or not to be

Jään haigeks- ei jää haigeks?
Mitu päeva selline udu sees olemine, nohu ei ole, köha ei ole, kurk on nats valus aga nii vilets on olla:( Pea ja kõht valutavad.
Kolleegid ütlesid, et ma ei näe eriti põdur välja. Pole usutav, naeris üks. Ähäh, kui te mind õhtul kell 20 kodus patjadel lebamas näeksite, nii põdur, et maas vedelevat kommipaberit ka üles ei jaksa võtta!
Sellistel päevadel ma unistan, et võiksin olla vabakutseline, kelle kaastöid kõik kõvemad väljaanded palavalt ootavad:))))) Tuleb tuju, kirjutan, loon ja lehvitan, tuleb tuju, lebotan ja joon kisselli!!
Ma kardan, et pigem see esimene tuju mulle väga tihti peale ei tule. Vabakutselisena äraelamiseks peaks Murutar oleme, kes vihiseb 7 päeva nädalas ringi.

Sileaju loeb potterit

Ma olen nädalavahetusega üsna rahul. Hoolimata ikka veel valutavast kurgust, millele on lisandunud tilkuv nina.
Laupäeval viskasime jõulukuuse välja, sest jah, see juhtus- T pani paika elutoa aknalaua ja aknapaled ka, aga päris valmis pole see ikkagi, mingeid ribasid on veel kuskile vahele vaja. Boonusena paigaldati ka kardinapuu! Ma ikka veel näpistan end ega usu oma silmi!!

Siis tuli külla Kata ja me mängisime lastega terve õhtu lauamänge: Aliast, Elu on ilus ja Farlanderit. No ma selleks just Kata kutsusingi, et teha kindlaks, kas ma olen tõesti erakordselt halva õnnega mängija või on mul see osa ajust sile, mis vastutab Farlanderi nuppude paigutuse eest:(
Paraku, ilmselt kehtib see viimane variant, sest mina suutsin hõivata 3 riiki, Krissu 6, Kata 8 ja Kati 12! Viieaastane tegi jälle pähe mulle, aru ma ei või.. Leidsime Kataga, et see on matemaatikute mäng, seega meil pole seal midagi teha :(
Lisaks jäin ma viimaseks Elu on ilusas ja ilmselt ka Aliases, sest ma vahepeal küpsetasin pirukaid ja karjusin koera peale, kes nätsutas kassi meie toolide all ja viskasin iga 10 minuti tagant aknast välja kassi, kes kitkus koera ninast ja kulmudest.. mu tähelepanu oli mõnevõrra hajunud, ju nõu..

aga pühapäeval paistis päike, ma haakisin oma kolm vagunit sappa ja viisin nad pühapäevakooli. Tegid küll algul mossis nägu aga kokkuvõttes neile pärast meeldis, nagu ikka ja Kati andis mulle Noa laeva seiklustest üksikasjaliku ülevaate.
Kogudusesse minek on nagu tervisejooks: kõige raskem osa on panna jalga ketsid. Kui juba oled kohal ja kulged, siis ise ka imestad, miks enne polnud tuju minna.

Pärast läksime mere äärde jäämägesid vaatama, vahva oli ja lapsed ronisid hoolimata minu hoiatuskisast igasuguste krõbisevate pragude peal aga õnneks seekord keegi jalgu märjaks ei saanudki.

Õhtul proovisime koera peal elektrikaelarihma. Saab näha, kas efekt on püsiv.

Aa, ja väljapaistvaim saavutus on viimase Potteri klotsi kolme (või oli see nelja?) õhtuga läbilugemine. Mingi paar aastat tagasi veetsin nii mõnedki öötunnid Potteri seltsis, pmst on mul kõik osad loetud, lapsemeelne nagu ma olen. Esimene raamat oli suht titekas, edasi läks toredamaks. Mind võlus see detailideni läbimõeldud maailm, mille JKR on valmis meisterdanud, kõik need erinevad võluvidinad ja hookuspookused, aina uued huvitavalt joonistatud tegelased. Esimestes raamatutes oli huumorit ja hoogu, mulle meeldis väga! Niipea aga, kui Harryl puberteet peale hakkas, vajus kuidagi ära, alates 4 või 5 raamatust vist. Kutt oli kogu aeg vihane ja murelik ja trotslik, nalja enam ei saanud, uusi eredaid tegelasi ei lisandunud, võlutrikid hakkasid korduma ja üleüldse.
Viimase (HP ja surma vägised) raamatu esimene pool möödus ikka väga pikaldaselt, lugesin, haigutasin ja sundisin ennast, eelmiste osade asjad oli meelest läinud ja ei suutnud enam aru saada, kus mis ja miks toimub. Nagu ilma alguseta kriminull. Mulle ei meeldi kriminullid! No raamatu keskelt läks asi põnevamaks ja kandis lõpuni välja, mis oli aga ootuspärane ja hollivuudilikult ninnu-nännu.
Paljud kristlased ei salli väga Potterit ja kogu seda võlukunsti-värki, samas Sõrmuste isand on jälle heas kirjas. Minu meelest on see liialdus, muinasjutt on muinasjutt. Ning Harry ohverdas lõpus oma elu, et teisi päästa, piibellik ju, või ei? Kes vaidleks minuga, pliis?

Ja Triin! kui Oskar, kes nüüd on küll juba 7aastane, tõesti end ka sellest viimasest osast läbi näris, siis anna talle edasi minu siiras tunnustus. Respekt! Vabalt võib ilmselt Sõrmuste isanda talle pihku pista. Või Sõda ja rahu :)

kukk boa kõhus ja surnud koer

Oli vaja mul õhtul poes SLÕ esikaant vaadata! Oli mul vaja Reporterist seda lollakat klippi vaadata sellest õnnetust surnuksnälginud koerast ja tema ilmselt ajukahjustusega perenaisest.
Meelerahu läinud :(
Ma olen ilmselt natuke kiiksuga, sest ma juba pisikese kidura koolitüdrukuna tormasin ükskõik kui suurtele poistele kallale, kes kasse või koeri kiusasid. Ükskord lõi koerajuss selle peale mulle hambad säärde...
A ma neist naabritest ei saa ka aru. Kui sul kuu aega koer ulub ja niuksub kõrvalkorteris, siis ei võeta midagi ette, alles siis kui laibahaisu hakkab tulemà?
Koera perenaisest ei oska ma midagi arvata. Nagu ei oska ma midagi arvata lapsepeksjatest või vägistajatest. "Neil pole lihtsalt mõistust," arvas Miku. Arvan, et mõistus on olemas aga süda on puudu. Ja seda viga juba remontida ei saa.
Loomulikult on värdjaks kasvamisel mingid põhjused. Karm lapseiga... Mis iganes.

Aasta aega tagasi korraldasin koos sõbraga väikese abiaktsiooni, kogusime riideid ja lasteasju ühele perele, kus suht asotsiaalsed vanemad. Ma loomulikult teadsin, et see kõik ei tähenda tegelt midagi. Ei lahenda probleemi.
Pere kolis linna ja varsti kuulsin neist kõikidelt oma tuttavatelt sotsiaaltööga tegelevatelt isikutelt. Päris koledaid asju kuulsin. Viiest lapsest kaks vanemat püüti kodust ära saata internaati aga on kuulda, et neil ei lähe seal kuigi hästi.
Nad on juba ilmselt kahjustatud psüühikaga, öeldi mulle.
Kolmel väiksemal aga pidavat ikka veel silmad särama. Viimati otsiti neile kasuperet.

Ma tundsin kaua aega lihtsalt suurt viha nende laste ema vastu, kõige selle põhjal, mida ma kuulsin. Kuidas ta võib, mis õigusega saab üks ema oma lastele nii teha!
Rääkisin sellest ühele rootsi sotsiaaltöötajale, kes suvel siin riskilastega tegelemas käis.
Jenny on fantast mutt, ma kirjutasin temast loo kah.
Aastaid elas ta tänavatel, talle said osaks kõikvõimalikud alandused, ärakasutamised ja vägivald. 16aastaselt ta lapsendati ning järgnes mingi 10 aastat psühhiaatreid, psühholooge ja teraapiaid. Ja Jumal.
Uskumatu, aga Jenny sai oma minevikust lahti! Praegu töötab ta just selliste lastega, nagu ta ise oli. Kasvatas veel kaks aastat nelja mustanahalist poissi kasulastena.
No ja ma küsisn, kuidas ta suudab mitte tunda sügavat viha ja põlgust oma klientideks olevate laste vanemate vastu.
Need inimesed ei olegi oma elus tundnud midagi muud peale viha, põlguse ja ükskõiksuse, ütles Jenny. Nende vanemad kohtlesid neid nii, nemad kohtlevad nõnda oma lapsi ja see on surnud ring, kui lapsi sellest välja ei kista.

Mina võin siin blogiskis vahutada maailma kitsaskohtadest niipalju kui kulub, kasu ei sünni sellest essugi. Pahad inimesed heaks ei hakka ja mina ei oska/jõua/taha? midagi teha, et pahategusid ilmas vähemaks jääks.
Ja jutt väikesest eateost igas päevas ei ole tõsiselt võetav.
Ma olin jah täna abivalmis:
sõbranne helistas ja palus mul otsida üles Minizoo pealik, kuna sõbranne ema kukk olla jäänud põduraks ja kuna kellestki kodus tema mõrvajat ei ole, tahetakse ta Minizoo boadele eineks annetada! Leidsin kontakti, helistasin.. rahu kukevanamehele..

A loomapiinajatele andke molli, kui näete! Väga ebakristlik aga mina paremaid lahendusi hetkel ei näe.

pilt

Kata maalis mulle pildi. Soovisin kirevat ja detailirikast pilti, kus askeldavad tillukesed olevused. Kata ütles, et olevuste asemel tulid tal hoopis inimesed ja olgu siis pealegi, mulle meeldivad inimesed ka :)
Pilt sobib meie segasumma suvila stiilis elamisse hästi. Ma aint natuke umbusklikult vaatasin neid kahekesi pingil istujaid, et me T-ga enamasti sedasi kaelakuti ja helgel pilgul järeltulevat põlve jälgides ei istu aga Krissu ütles- ah, mis sa ajad, istute küll mõnikord, ma olen ise näinud!
Mulle meeldib.
Aitähh, Kata!

oh ilma ja inimesi

Edulood jooksevad mul sabas!
Peale seda kauni kodu lugu kohtusin eile üsna erilise naisterahvaga.
Üle 50 aasta vana sale daam, pikkade punaste juuste ja pimestava naeratusega. Proua läks 12 aastat tagasi mehele püstirikkale ameerika ärimehele, see oli naise kolmas abielu ja ta kasvatas enne üksi kolme poega, mitmel kohal tööd rabades. Ameeriklane oli 17 aastat vanem kuid galantne, hoolitsev, armastav ja visa ning naine asus elama Las Vegasesse. 12 aastat reisimist üle kogu maailma (mehel on igal pool kinnisvara), viis keelt suus, õpingud ülikoolis, laste koolitamine...
Praegu peatub ta Eestis, et rahulikult lõpetada oma teise raamatu kirjutamist ja oodata nende uue kodu valmimist Uruguais. Sinna, ookeani kaldale kerkib maja, kus tema saab suurte akendega toa vaatega rannale, seal tema hakkab istuma ja kirjutama oma kolmandat raamatut...
Peale kahetunnist intervjuud, mille jooksul minul õnnestus küsida umbes viis küsimust, olin oimetuks räägitud. Jutukas proua.
Ei tore, kui keskealine end ribadeks töötanud üksikema oma õnne leiab.

Kaks lauset kurguvalust :)

Terve perekond põeb. T on pesamunaga haiguslehel, nad mõlemad tegelevad parasjagu nohu, köha ja kurguvalu kõikvõimalike eri vormide ja staadiumide läbipõdemisega. Suuremad on ebamäärases poolterves olekus, küll valutab neil kurk, küll kõht. Ja minagi hankisin endale täna hommikuks kena kurguvalu. Söön homoöpaatilisi pille ja juurdlen, kas ma tahan kodus haige olla või mitte. Kodus olla- jah! haige olla- eip!

Oli aeg, kui lapsed olid pidevalt haiged. Enamus väikelaste emasid teab seda rutiini: nädal lasteaias, kaks haigena kodus. Ma arvan, loodus paneb ise selle asja paika, et ema peab lapsega rahus kodus olema, mitte pikki päevi tööl veetma. Aga teadagi raha on alati vaja ja kuna kodused sokki kuduvad ja lapselapsele tähti õpetavad vanaemad on kõva defka praegusel ajal, siis pingestavad tuhanded emad kuidagi väikeste laste kõrvalt tööl käia, süda mures ja mõtted mujal.

Kogu see süsteem oleks kordi lihtsam, kui meie riigis oleks levinud emade osalise tööajaga töötamine. Inglismaal räägiti mulle, et seal on väga tavaline asi kui emad või muud inimesed, kes ei taha erinevatel põhjustel täiskohal rabada, käivad tööl mingi kaks päeva nädalas või mõned tunnid päevas. Töökäsi on vaja ja kõik on ok!
Mine siin kuskile tööd küsima ja avalda soovi kaks päeva nädalas töötada- haha! Enamus naisi ei julge ilmselt end tööle pakkudes iitsatatadagi, et neil on eelkooliealised lapsed kodus!
A võibolla hakkab see asi meil muutuma. Ei seisa ju enam järjekordi tööandjate ukse taga.

Mihkliga oli meil eriti hull, võibolla sellest, et ta läks kaheselt lasteaeda. Temal tekkisid kõritursed, angiin ja koledad köhad. Esimene aasta oli sulaselge mõttetus teda lasteaias hoida. Kohutav, kui tihti ta haige oli! Siis paari aasta pärast lisandus veel alatasa tatine Kati ja mitte vähe mul katus ei sõitnud, kui nad eraldi ja koos JÄLLE vähemalt kord kuus haigeks jäid. Meeleheide sada kraadi. Perearst lohutas, et las läheb mõni aasta mööda. Valasin pisaraid ja ootasin...
Mihkel lõpetas peale kooliminekut oma põdemised üsnagi ära. Nipet-näpet ikka aga mitte nädalate viisi palavikku ja muid süsteeme. Katil lõigati adenoide ja temal kah on paranenud asi. Ptüiptüiptüi...
Aga Krissu pole siiani haige olnud. Ma arvan ükskord kaheaastasena oli tal palavik. Mõnikord valutab kõhtu ja pead.

Ise olin ka lapsena suht põdur. Kuna ma ei käinud lasteaias, tabas ühiskollektiivi pisikute rünnak mind esimeses klassis. Kord lõppesid meil tunnid varem ja ma pidin ema, kes mind autoga koju viis, tund aega ootama. Rõivistus aga pidas korda mingi vanema klassi plika, kes demonstreeris mõnuga oma võimu ja ajas mind õue ootama. No ja tookordsed talved olid ikka midagi muud kui praegune vilets rannailm. Jäin vägevasse kopsupõletikku, olin kuu aega haiglas. Sellest ajast peale hakkas pidev bronhiitide rida, mis ei lõppenud enne reisi Gruusiasse, Grigoletti puhkekodusse. See asus Poti linna lähistel ja osutus täiesti ametlikult NSVL kõige suurema sademetehulgaga piirkonnaks..

Igatahes peale seda hakkasime vanematega igal suvel Pärnus mere ääres suvitamas käima. Reede õhtul või laup hommikul piiluti murelikult taevasse, kas on pärnu ilm või pole. Kui päike lõõskas, pakiti hiiglaslikku punasesse reisikotti hunnik makarone, purgisuppe, leiba, Turisti einet, kurki ja tomatit. Lisaks poola telk, tilluke gaasipliit ja kolm punasest kummist täpilist täispuhutavat madratsit. Kogu kola laaditi lehmapruuni Ziguli Luksi peale, võimalusel võeti peale ka mõni sõber või sugulane ja retk läks lahti.
Suvitamisprotsess toimus Tahkurannas, seal, kus praegu Pätsu ausammas on, kiriku lähedal. Tol ajal ei eksisteerinud veel eramaa märke ja igaüks lõi oma laagri laiali, kuhu soovis. Väga palju telke tavaliselt ei olnud. Kaks päeva vedeleti hommikust õhtuni päikese käes vaheldumisi vees mulistamisega. Ei teadnud siis keegi midagi UV-kiirgusest ega päikesekreemidest, pühapäeva õhtul loksus Tartu poole seltskond punanahkasid ja hapukoore hais heljus kodus veel päevi peale suvitusreisi.
Jahh... aga külmetushaiguseid me pere peale neid mereskäike tõesti peaaegu enam ei põdenudki.
Kuni tolle ajani, kui ma Pärnusse elama kolisin.. paradoks!

Tahtsin lihtsalt öelda kolm lauset, et näe, tõbi kipub kallale ja vaat, kuhu oma lobisemisega välja jõudsin. Vanus vist sealmaal, et tekib vajadus memuaare kirjutama hakata!

jänes mis jänes:(

Ma saaks minna tasuta reisile neljaks päevaks. Tegelt ka.
Aga. Ma pean üksi minema lennukisse, istuma ümber, loodetavasti kohale jõudes leidma hotelli ja järgmisel päeval kuidagi toimetama end Euroopa parlamenti. Ja siis kõik see vastupidises järjekorras. Ehk siis kõik see, mida täiesti tavalised tuhanded eurooplased iga päev täiesti pingevabalt teevad.
Mul ainuüksi neid ridu kirjutades hakkasid praegu käed värisema............... (see .. on värin)............
Ma pole kunagi üksi kuskile lennanud! Ma olen üldse elus kolm korda lennanud- esimene kord klassiga Piirissaarde, teine kord vanematega Batumi (10aastaselt) ja kolmas kord 3 aastat tagasi sõbrannaga Inglismaale. Ma ei tea sedagi, kuhu kohver antakse ja mis letist piletit-broneeringuid küsitakse:( Ilmselt istun ma valele lennukile ja sõidan kogemata Aafrikasse.
Kuigi sõbrad tuttavad julgustavad igati, on ikka jube. Üks tuttav küsis- mis üksi, eralennukiga lähed või?

Põige paralleelmaailma

Eile sattusin paralleelmaailma.
Või siis esimesesse eestisse.
Tööülesanded viisid mind ühte majja, mis sai kodukujunduskonkursil mingi preemia. Olime meie, kaks telekanalit, üks ajakiri ja missis president ihukaitsja ning tütrega. Kuna majas peeti just tol päeval pesamuna sünnipäeva, oli mingil ajahetkel koos ehk 40 inimest, ma arvan.
Maja ees oli rivistunud selline dziipide rida nagu kasiinoärimeeste klubiõhtul..

Paralleeluniversum oli valge. Valged seinad, kardinad, köögimööbel, laudlinad, nahkdiivanid, teisel korrusel ka karvased vaibad. Selles valges maailmas elas viieliikmeline täiuslik perekond: asjalik isa, kes hoidis süles pesamuna, pesi nõusid ja hakkis köögis lillkapsast. Mööblit teha oskab ta ka.
Kaks tütart-printsessi, pikajuukselist, lokilist, heade kommetega, roosades satsilistes printsessitubades. Kolmas sihvakas vaoshoitud teismeline noormees, kes sundimatult lastega askeldas. Ja ema: sale, pikajuukseline, perfektse jume ja figuuriga imekaunis koduperenaine, kes näilise kergusega hoidis ohjes sünnipäevaseltskonda, näitas maja, suhtles vabalt ja südamlikult nii presidendiproua kui ajakirjanikega ning jõudis veel võluda lauale toidud ja lastele mängud-joonistusasjad.
Pesamuna sai 2aastaseks ja sünna oli lumehaldjate stiilis. Kõikjal hõljusid, jooksid ja paterdasid ringi valgetes kleidikestes või siidpükstes lapsed, tiivad seljal laperdamas, kellukesed kleitidel tilisemas, hõbedased kuusekarrad ja suled vaikselt kostüümidelt pudenemas.. Ka täiskasvanud olid valgetes riietes ja pereema tualett oli lihtsalt jalustrabav - lihtne lõhikutega maani kleit pluss hiiglaslikud roosalt sädelevad haldjatiivad seljal.
"Meie lastel on alati stiilisünnipäevad," rääkis tiivuline Arwen. "Pipid on olnud, piraadid, karneval, lauamängude eri, lõbustuspargi eri, rattamatkad... Tavaline lauatagaistumine on meil ehk ainult suurte inimeste sünnipäevadel."
Kui küsisin, kas valges maailmas elamine ka palju energiat nõuab, vastas haldjanaine ohates- ma ainult küürin, ja näitas oma natuke katkiste sõrmenukkidega käsi. Aga kuna valge rahustab ja tekitab avarat muljet, pole ta ka nõus mingi teise värviga
Kogu maja sisekujundus, värvid ja vormid on perenaise välja mõeldud, samuti disainis ta ise oma haldjakleidi... keskkooli lõpus!!

Hiljem rääkisin, et minulgi on kolm last ja ta päris: kas mul on ka tunnet olnud, et enam ei jaksa?

Jahh...
Selline kodu siis. Nagu kataloogis.
Nii perfektne, et ei usuks, kui ise poleks oma silmaga näinud!
Pühkisin kodus kööginurgast kokku järjekordse koerakarvade kuhjakese, kloppisime mehega koera auguliseks näritud koridorivaipa, pesin natuke kriimulist köögiseina...

Huvitav, mis nippidega sellist valget universumit luuakse? Mitte et ma seda igatseks, minu ideaalmaailm oleks pigem rõõmsalt kirev aga lihtsalt ma ei saa aru, KUIDAS?
Ilmselt elavad paralleelmaailmas üliinimesed...

Elu edetabelid

Soovide edetabel:
1. Et mul oleks boyfrend
2. Et mul algaks puberteet
3. Et lõpeksid maailmasõjad
4. Et enam ei tapetaks CITESI loomi
(CITES on ülemaailmne kaitstud liikide organisatsioon)
5. Et maailmas poleks enam nälga
6. Et koolis poleks enam vaja õppida algebrat


Edetabeli autor, kohe varsti 11aastaseks saav lapsuke ütles mulle eile, kui avaldasin kerget imestust punktide 1 ja 2 üle ja soovitasin tal lapsepõlve nautida:
"Ma ei taha enam oodata, kuni ma suureks saan! mul on tunne, et kui algab puberteet, siis tuleb päris elu, praegu on mingi nõme ootamise aeg, kõik nagu seisab paigal."

Ma olin tänulik usalduse eest ja ei hakanud tema illusiooni purustama, et kui sa oled 15, tahad olla juba 19, et kool oleks oleks läbi ja algaks ELU. Siis oodatakse TEDA, sest temaga kohtumisest saadik algab UUS ELU. Siis oodatakse, kuni laps sünnib, hakkaks ta juba käima, läheks ta juba kooli. Ühel päeval ta lähebki ..

..ja vaatab emale ükskord suurte kurbade silmadega otsa, teatades, et ei jõua suureks saamist ära oodata.

1.19

Lihtsalt hämmastav, kui nobedasti näpud nuppudel jooksevad kell 00-01 öösel! Ja tekst, mida sai töö juures tundide viisi venitatud nagu tat.. tarretist, hüppab nüüd suurema vaevata ise arvutisse.
Kuigi ma tean, et tööd koju võtta on paha-paha.
Ma aint soovin, et ma poleks peale tööasjade lõpetamist sorkinud blogosfääris ja leidnud olavimarika blogi. I ja I eksivihkajate ja verbaalmaniakkide partei on taas uue liikme saanud... nüüd tahaks käsi pesta või midagi.
Huvitav, kas saab siis kergem, kui eks netti risti lüüa? Kas endal paha ei ole järeldades et
A Lugejad leiavad, et mees, kes sellise nõiaga on nii kaua koos elanud pole mitte märter vaid luuser ja otsustusvõimetu supinahk?
B Lugejad leiavad, et mees, kes kõike oma lapse nimel väidab talunud olevat, teeb sellesamale lapsele karuteene tema ema kõikvõimalikul viisil mutta tampides?
oh jah. Loogika pole minu tugevaim külg ja aru ma sellest asjast ei saa.
T `aks nüüd.. magada...

A-sõnad

Ei tule eriti hästi välja.
Organiseeritud elu, ma mõtlen.
Rahaplaneerimine ei tule välja, pere toidulaua nädala aja peale ette planeerimine ei tule välja, vähem söömine ei tule välja, isegi piisav ööuni ei tule välja.
Eile läksin heas usus kell 23 magama, lootes ärgata hommikul värskena kui tehasest tulnud. Seekord saboteeris kass mind.
Kesk minu magusaimat und kell 3 öösel otsustas tema veidi meeldivalt aega veeta ja hakkas mu voodi all käpaga mingit pallikest veeretama. Siis istus voodi kõrvale ja näugus mulle kõrva. (Maria, sul oli julmalt hea joonistatud video selle kohta oma blogis, viitsid pane link kommentaari).
Lohisen trepist alla, kass kaenlas ja leian eest elutoas Tiina Pargi tervisesaadet esitava teleka, põleva laelambi ja magusasti norskava mehe.
Mees diivanilt voodisse aetud, ei tulnud mul loomulikult enam uni peale. Geniaalsed tööalased ja niisama vilosoofilised mõtted käisid peas üht ja teistpidi ringi...

Eilne msn-vestlus näiteks. Mille käigus ilmnes, et ma pole oma elus kordagi kellelegi armastust avaldanud. Ma mõtlen konkreetselt nende kolme sõnaga. Lastele muidugi olen aga mitte seda ma ei mõtle.
Läbi lillede olen küll mõista andnud.
Minule on avaldatud. Ja palju. Aga. Seda tegi just see inimene, kellele ma ei saanud samade sõnadega vastata. Ja teades selle olukorra piina, kui sulle need A-sõnad kõrva sosistatakse ja sa oled sunnitud ütlema- aitäh, kullake või mhm või midagi muud ebakohast, pole ma ise riskinud seda situatsiooni luua.
Ja pole ka oma kaasat pinninud sellepärast. Ei ole ma A-sõnu temalt kuulnud... kah nii, mõnikord läbi lillede. Eestlased, noh!

Eile K-ga tulid jutuks trikid, mida minu pärast on tehtud.
Näiteks Eesti teisest otsast kohale sõitmine selleks, et valentinipäeval tuua mulle punane roos, öelda kolm A-sõna, keerata kannapealt ringi ja sõita 250 km tagasi
Või minu kätel viiendale korrusele kandmine (siis ma olin võrdlemisi peenike neiu)
Või minu jaaniöösel paksu metsa sõidutamine, käsikaudu kütte otsimine ja pool ööd lõkke ääres istumine- sest mulle tuli selline tuju
Või 150 km kauguselt mulle värske suitsulatika toomine- sest tooja arvates võis see mind rõõmustada
Päris armas, kui tagantjärele mõelda:)
Aga ühegagi neist muljeavaldajatest-trikitajatest pole ma 12 aastat koos elanud...

Ma olen ka aru saanud, et mehed avaldavad armastust ka teisiti kui A-sõnadega.
Kaelaehe jõuludeks, sõnadega - kõige kallimale ikka kõige kallim kingitus
Massaaz, kui pea ikka tõeliselt valutab
Nõude pesu, söögitegu ja laste-loomade kantseldamine, kui olen sunnitud voodis lamama ja lonkama
Minu eest tõmbamine ja tagant lükkamine, toetamine ja julgustamine, kui ma rippusin Tatrates ühe neetud püstise, vihmast libeda ja talla veerevate kividega mäe küljes, hirmust ja väsimusest pisaraid valades
jahh...

A-sõnad tunduvad kuidagi ebaolulised nende asjade kõrval.
Või mitte?

Läbikukkunud koerajumal

Lotte..
Ta tegi seda jälle.
Poiss lasi ta hommikul viieks minutiks pissile õue ja neljandal minutil oli ta kadunud. T pani jope selga, võttis jalutusrihma, paar krõbinat ja läks järele. Pereliige ju ikkagi. Seal ta oligi: kaks tänavat edasi elava õe juurde aeda pugenud ja kargles taaskohtumise ekstaasis ringi.
Selgituseks: Lotte õde Roosi elab meie lähedal ja tema peremehed on meie sõbrad, nemad võtsid Roosi varjupaigast enne ja nädal hiljem tõime meie Lotte.
T kutsus, meelitas krõbinaga- ei midagi.
"Minus kihvatas," rääkis T. "Mina hüüan, kutsun, ta ei tee väljagi. Roosi tuli hoopis jooksuga minu juurde, liputas saba. Siis on jah meie koer ja sõber, kui kõht tühi on, aga kui midagi huvitavamat silmapiiril paistab, siis adjöö."
Käskis Krissul võtta krõbinakoti ja talle järele viia. Mis mõtet on koera üritada pidada, kui tema ei taha meie koer olla?
Krissu muidugi nuttis mis jõrin ja tõi koera, porise ja alandliku koju.
Päev otsa koer koduarestis.
Minul meel must ja hing haige.
See on nii solvav! See teeb haiget! Me pakkusime hulkurile kodu, ta karv läigib, tal on suur aed jooksmiseks ja paremad palad meie laualt, mängime temaga, jalutame (noh ok, viimasel ajal palju pole jalutanud), lapsed kallistavad teda, ta on armastuse ja hoolitsusega ümbritsetud. Kõik, mis temalt nõutakse, on ilus olemine ja meie juures püsimine. Aga ei.. plangu taga on tõeline elu! Teised koerad, toredad porilombid ja mõnusalt lehkavad prügihunnikud...

Kas mitte Jumal pole tundnud inimeste suhtes sama?
Sa nikerdad valmis ilusa liigi, annad kodu ilusasse kohta ja eeldused elada igavesti rahus ja külluses aga ei... nad lähevad tülli, tapavad üksteist, punuvad intriige, valetavad ja ei tee sinust enam väljagi. Kuigi ainus, mis neil paluti teha, oli Isa Juures Olla.
Nagu ma ise ei oleks samamoodi pununud vales suunas, saba uljalt lehvimas, põnevasse ja muretusse maailma, mis siis, et miski visa hääleke väidab- ei, seal pole seda, mida sa otsid!
Ja siis, porise ja õnnetuna tulnud Jumala juurde tagasi, tunnistades- ei olnud jah, anna andeks...

Õhtuks oli mu pahameel mõnevõrra lahtunud. Läksin koos Lottega õue, kõndisin tal igal pool sabas. Jalutasime koos aianurka. Lotte vaatab mulle otsa, liputab korra hajameelselt saba ja -
vedrutab nõtkelt otse mu nina all üle aia.
Kaob silmist.
Jalutan siis Roosi aia juurde, teadmata, kas nutta või naerda. Teen natuke mõlemat.
Roosi juures teda pole. Kõnnin koju tagasi. Tulen väravast sisse- Lotte istub trepi peal!
"Ma olen vaimselt nii väsinud, et tahaks nädal aega kuskil puhkekodus veeta," ütlen mehele. "Võta Lotte ka kaasa," vastab tema..

Mul on vanematekodus olnud kokku kolm koera. Eks olid kõigil oma veidrused aga kõik nad kolm kokku ka ei ole mulle sellist peavalu valmistanud, kui see üks neljajalgne, ja seda ainult kuue kuuga.

Me tahame, et oleksime koerale Jumalaks. Et isegi siis, kui värav on lahti, või kui aedagi poleks, hooliks ja austaks ta meid niivõrd, et püsiks meie juures. Nähtamatu armastuse sidemega, mitte koleda keti otsas või plangu taga. Mis siis, et värviline maailm kutsub. Armastus on see, mis loeb.
Sama käib ka inimese ja Jumala kohta. Ma loodan, et Jumal pole pidanud minu pärast vihaselt vanduma (kuidas ja milliste sõnadega võiks Jumal kurja vanduda?) või kurvastama, kui ma olen jälle silmapiirilt kadunud.
Mitte hirmust ei taha ma ära kaduda.
Armastus on see, mis loeb.

Tunnistan end koera Jumalana läbikukkunuks.
Raske on Jumal olla.

Mees vs jõulupuu

Mis päeval see jõulukuusk välja piab viidama? Kolmekuninga?
Haha
Meil seisab!
Mina esitasin oma meeskale nimelt ultimaatumi: enne mina kuuske elutoast ei eemalda, kui eelpoolnimetatu paneb paika elutoa aknalaua ja teeb aknapaled ka kipsiga ära. Uued aknad said meil ette...äää... suvel 2006?
Masaanaru, et on vaja raha teenida ja siis veel teisest kohast raha teenida ja siis natuke puhata ja mängida ka aga ausalt, mind nii kohutavalt häirivad need paljad aknakõrvased, kust soojustusvill välja tilpneb.
Jaa, ma OLEN talle maininud, kuiväga see mind häirib. Mhmhh, ma olen ilusti väljendanud tundeid, et see on mulle oluline, et see asi saaks tehtud. Mkmmm, ma pole irisenud! Mhmhh, ma OLEN kannatlik olnud. Ta saab aru ja ütleb, et ei tule vaim peale... Viimasel ajal on see meil ühine huumoriteema. Kui ta küsib, kuna õhtuks süüa saab, küsin ma vastu- kuna sa aknapaled ära teed.
Sõbranne tuli külla ja küsis- oo, seal nurgas on teil aknalauad, uued või? Homeeriline naer minu ja mehe suust...
Mina ei oska lihtsalt enam välja mõelda, mis nipiga motiveerida täiskasvanud inimest tegema asja, mida ta ei taha ega viitsi teha. On keegi motiveerimiskoolitusel käinud? Ahh?
Sestap siis kuusk.
Ma arvan, järgmiste jõulude tarvis me uut kuuske otsima ei pea. Pole head halvata, eksju?

uniuniuni

ETV pealt oli eile päris huvitav dokkar unetusest. Rezzizzööör aina rääkis oma uinumisraskustest ja pidevast väsimusest, mina aga haigutasin aina rohkem ja rohkem, kuni kell 23 enam silmi lahti hoida ei jaksanud.
Pugesin voodisse ja nautisin mõtet, et mina magan nagu nott ja tunnen mõnu ainuüksi mõttest oma tatrapadjale.
Ja siis hakkas peale. Peaegu magasin, kui üle minu ronis T oma voodipoolele, ta polnud ka viitsinud lõpuni vaadata. Siis hakkas koer all koridoris mingit eriti krõbisevat asja närima. Mõne aja pärast imbus kass meie tuppa ja hakkas oma viimase aja lemmikmeelelahutusega tegelema: ronib laste tubadesse, aknalaudadele, kapi taha ja lõpuks meie voodi alla ja näub seal omaette. Midagi, ohates voodist välja, kass kaenlasse ja aknast välja (esimese korruse aknast).
Jäin magama. Kell 3. 40 tahtis Kati pissile.
Jäin magama. kell 6.30 otsustas mees üles tõusta.
Jäin magama. kell 7.00 hakkas telefon piiksuma. äratasin koolilapsed üles.
Jäin magama. Peaaegu. kell 7.15 läksid lapsed trepist alla ja huilgasid kättemaksuks mu voodi kõrval EMME ÄRATUS, EMME ÄRATUS!!
Eksole. Ma siis andsin alla ja tõusin üles.
Mis aga kokkuvõttes tõendab ikkagi, et magama JÄÄMISEGA pole mul probleeme. Igast asendist, iga kell, palun, vabalt!

See aeg, kus sai õhtul magama mindud siis kui uni tuli ja hommikul üles ärgatud kui tunnid-loengud hakkasid, sai läbi koos Krissu sünniga.
Krisu kisas esimesed kolm kuud gaasivaludes, mina mäletan tollest ajast ennast zombina, kes öösel niigi iga paari tunni tagant titega üleval istus ja end näpistas, et mitte lapsega koos voodiservalt maha mütsatada. Päeval sai kilomeetrite kaupa toas ringi kõnnitud, karjuv titt süles, lisaks tänaval käruga vantsida, sest sel kombel magas ta mõnuga.
Oleks mul siis olnud unetu mees, oo, ma oleks rahul olnud!
Kusjuures mu mees küll ei kuule, kui laps öösel häält teeb. Mina ärkan iga krõpsu peale kohe üles.
Poiss oli õega võrreldes kukupai. Panid diivani peale, magas
magas
magas
ära võis meelest minna, et laps majas on.
Ja Kati jälle karjus ka päris palju.
Sellest ajast peale olen õppinud und kõrgelt hindama. Ma ei tea, mis tunne on hommikuni voodis pöörelda, küll aga mäletan hetki, kus keset ööd kõige, KÕIGE magusamat und tuleb taas tõusta, et võtta voodist pissine või täisoksendatud lina, anda palavikurohtu või lohutada hirmuunenäost ärkajat.
Olen seejuures vahel pisaraid poetanud ja ikka endale kinnitanud, et see aeg saab ükskord mööda. Ja saab kah. Üha vähem peab niimoodi öösel tõusma. Halleluuja!

Kui kell 23 ilusti magama minna, puhkab hommikuks välja küll.
Eriti hea unerohuna mõjub minu meelest magava lapse süles hoidmine. Super! Uni otse imbub su sisse. Või magav kass. Kassid oskavad niivõrd rahuloleva ja süvenenud näoga magada, et võimatu on mitte ise haigutama hakata.
T-l on lugu halvem, ta on 10 aastat vahetustega tööl käinud ja nüüd jõudnud seisu, kus aju ei saa enam aru, kas on öö või päev ja kas tuleb maha rahuneda või edasi kütta. Minagi olen öösiti tööl kunagi käinud ja ei tahaks seda aega enam tagasi.
Uni on hea. Magamatus on paha.
Aga kas ja kuidas too rezzizzööör oma unetuse lahendas, seda ma ei saanudki teada.

PS PS Lugupeetud tulevased lapsevanemad, asi ei pruugi olla üldse nii karm, kui minul, tean kümnete kaupa oma noort elu maha magavaid titasid, lihtsalt mulle üle ühe selliseid ei jätkunud:)

test jälle

Minu blogisk sattus millegipärast blogtra-sse, pärast kerget paanikat astun nüüd samme, et see sealt ära saada.
Loodetavasti õnnestus.
Mitte et mul fännide vastu midagi oleks (edev ka ju ikka), aga anonüümseid masse kogu netiavarustest, huh, pliis mitte.

......

fDLBrWOZCx

Isekas ja tige

..olen, kuigi ei tahaks olla.
Kõik algab väikestest asjadest.
Hommikul ei jaksa tõusta, et lapsi kenasti kooli saata "võileib kotti, suudlus palgele" stiilis. Selle asemel lihtsalt vedelen voodis viimase võimaliku uneminutini. Ja lapsed lähevad kooli ilma sallita või hommikuse kakaota. Täna hommikul keeldusin isegi poisile sokke otsimast, üks 8-aastane inimene peaks olema ehk juba võimeline oma riietusesemete eest hoolt kandma?
Ja olles uniselt valmis lõpuks uksest välja astuma, ilmnes, et eile ostetud imeilusal tumeroosal kelgul pole istumiseks patja. Pesamuna tõi toast siis nutsu keeratud voodilina... ei oleks, ei oleks olnud vaja selle peale karjuma hakata. Ma ei tea, miks ma kisasin.. häbi on.
Ja jälle ei jõudnud ma hommikul koera jalutada.
Ja jälle ei jõudnud ma köögist korra üle käia, et kassi-koerakarvade hangekesed kokku pühkida.
Õhtul koju jõudes teen söögi ära ja lihtsalt tukun telku ees tund aega.
Oot, Kata ütles selle kohta, et parem maga ausalt 15 min kui tukasta teleka ees.

Täna hommikul tööle tulles libisesin ja oleks peaaegu uppi kukkunud. Nägu läks kohe nalja täis.
ELEVUS
Elevus on see, millest praegu puudu jääb, ja see laseb asemele sigineda uimase väsimuse ja negatiivsed emotsioonid.
Tuli meelde, kuidas kunagi peale kooli sai ronitud iga lumehange otsa ja lastud liugu igal jäätunud lombil. Suusatunnid olid küll piin, sest selleks pidi kogu krempliga linna teise otsa sõitma. See-eest nädalavahetuse omaks lõbuks suusatamine oli puhas rõõm.
kuidas küll saaks seda uuesti kogeda- parajalt mõnusa külmakraadiga sukelduda värskelt aetud rajale Variku metsa, päike kõditamas nina läbi kuuselatvade ja lumekuhjakesed krae vahele potsatamas
***
Reaalis kipub lumi juba sulama ja ma pole lastega veel kelgumäelegi jõudnud :(
***
Eile küsib Krissu:
"Saaksin ma sünnipäevaks läpaka?"
"Tohoh!"
"Meil üle poole, ausalt, ÜLE POOLE klassist said jõuludeks läpakad!"
"No aga meil on läpakas."
"A see pole minu oma, ma saaks selle oma tuppa viia ja mängukoopas rahus olla ja pilte alla tõmmata."
"Ma ei arva, et oleks hea mõte lubada lastel pidevalt oma toas ninapidi arvutis istuda, pealegi on läpakas ikka päris kallis, me issiga ei jaksa seda osta praegu ja see poleks ka mõistlik, kuna meil on ju kaks arvutit juba kodus."
"No aga kuidas teiste vanemad jaksavad osta siis? X näiteks, neid vennaga ju kasvatab ainult ema?"
"Aga neil on isa välismaal tööl, ju ta siis tahtis lastele sellise kalli kingituse teha. Mis teha, mina ei teeni nii palju, luuser olen."
"Ära hakka, sa ei ole luuser... ma ju tahan läpakat.."
"Alles sa tahtsid sünnipäevaks kitarri?"
"Ja sina ütlesid, et siis peab kitarritunde võtma hakkama, aga ma ei viitsi veel mingisse muusikakooli minna, mul on isegi trenn."
"Kas sa lootsid, et kitarr mängib ise ennast ja õppida pole vaja?"
"Ma ei tea:( Mida ma siis sünnipäevaks võiksin tahta? Ma tahan veel rotti aga kuidas saab nii teha, et meie kass teda ära ei söö? Mind ei ole ju päeval kodus.."
(hakkab nutma)
***
Ma ei mäleta, kuidas lugu lõppes, mingit lahendust me igatahes ei leidnud.
Tont, peab siis tõesti 10-11aastastel oma sülearvuti olema?
Nõiamoor on vastu!

Nii hea!

Veel eile õhtul olin mina paanikas. Mul polnud suurt midagi nimelt täna tehtavasse ja homme ilmuvasse lehte oma täidetavale kohale panna. Ainult mõned ehku peale asjad. Ja ma ei jäänud õhtul isegi magama, kuigi vältisin hoolega tööteemalisi mõtteid. Mees kannatas taas unetuse all, sõimas puhtast kadedusest kassi ja koera, kes panevad magusat und tundide viisi, igast asendist ja nii rahuloleva näoga..
Vaatasime koos Face Offi ja isegi natuke miskit libahundi filmi aga nii meeleheitel ja nii unetud me ka polnud, et seda lõpuni vaadata. T hakkas kõva häälega voodis lambaid lugema, mina peksin teda, et ta vait jääks ja mul magada laseks kuni pidime mõlemad naerukrampide pärast voodist välja kukkuma.
A ma tahtsin hoopis seda rääkida, et tänu Jumalale, kes kuulis mu palveid ja tänu pisikestele toredatele kokkusattumustele ja tänu ühele suurele heale inimesele sai homne külg nagu muuseas juba kell 13 valmis ja kolleeg laekus ka tööle, juhhei!
Lisaks sadas maha
LUMI
LUMI!
LUMI!!!
ja ma olen maru rahul!