Küünlanaine

Küünlanaine tuli meile nii.
Mina: Kas sul on midagi õppida?
Kati: Ainult üks pilt värvida ja kuus sõna kirjutada.
Mina: Aga tee siis kohe ära, ma saan sind praegu aidata aga varsti lähen õppesõitu. Kui ma sealt tulen, siis sa võibolla oled juba unine ega jaksa enam kirjutada.
Kati: Jajaa, küll ma teen.
Mina: Kati? Kohe?
Kati: No oota ometi, ma ei saa praegu!! (nutt ja hala).

Muidugi ta ei saanud kohe tuldud, mäng oli pooleli. Kui ma sõitmast tulin, oli pilt töövihikus värvitud aga selles oli kaks auku. "Mul pisarad kukkusid siia peale," kommenteeris Kati.
Kuuest vajalikust sõnast oli kirjutatud neli, neljas oli juba äraütlemata vildakas ja kole ning viie minuti pärast tüüp magas õndsalt diivanil.
Kuue sõna asemel oli Kati voolinud plastiliinist naise, kes seisab meie suure küünla kõrval ja hoiab käes alust südametega. Küünal ise on nukukõrvarõngastega kaunistet.

Nuta või naera...

Sama ränk kui Katile kirjatähed, on tema emale ristmikel sõit. Sellepärast raske, et emme pole ülikooli lõpetamisest peale pidanud midagi uut õppima. Uut selles mõttes, et midagi sellist, mida ma iial pole teinud. Uute oskuste omandamise alla ei käi ilmselt kudumaõppimine, praemunast kolmekäiguliste lõunate valmistamiseni arenemine, laste potilkäimise õpetamine, nunoviltimine, reportaaži kirjutamine jne. See kõik on tulnud üsna iseeneset, kui aus olla. Ristmikud - ei tule iseenesest.
Raske on seegi, et emme on harjunud olema suur tark inimene, kes ütleb ja teab ise, mida teha ning on töökohalgi võimeline inimese eest väljas olema. Ja nüüd korraga oled õpilase rollis, hakkad nullist peale ja saad aina piki pead, sest ei tule välja, kuigi pingutad. Epic fail again and again.

Jah, see plastiliininaise voolimine on päris hea mõte.
Ma vaatan, kas seal karbis veel plastiliini on.

Ps. Ma lubasin kellelegi oma õmblusmasinat näidata. On ju ilus!


Ja veel tahtsin ma öelda, et kes juhuslikult pole veel kuulnud liivakunstnik Ksenjast, siis vaadake kindlasti.

Tahan- magan, tahan - joon kisselli!

Puhkan ikka veel. Ei vaata "vaja teha" nimekirja poolegi, mille puhkust oodates valmis nikerdasin. Tahan- magan. Tahan- pesen aknaid ja riisun lehti. Tahan - ei teegi üldse midagi.
Selline rezhiim teeb imet. Nii hea on olla! Uudised, niipalju, kui neid jälgin, ei aja närvi. Telekapuldi ulatan mehele malbelt naeratades :P
Ilm ei morjenda. Poeskäik pole ilge kohustus vaid väike vaheldus kodusistumisele. Lapsi on aega kuulata ja ma näen neid rohkem, kui kolm tundi enne uneaega. Karini laenatud filme lõpuks ometi vaatan. Õmblen oma uusvana ummelusmassinaga, mis hea sõbra abiga laulab nüüd kut Antsu viiul.
Ükspäev kuulasin raadiot tubli tund aega. Vahepeal oli nii naljakas. Ma eesti vanade ja noorte tantsumuusikast midagi ei tea, pesin aknaid, kuulasin laulusõnu ja itsitasin endamisi. Aga inimesed näe soovivad raadioonudelt ja ostavad ilmselt ka plaate.
Ainult üks asi tekitab pettumust. Käisin täna käsitöögildis ja inspireerituna õmblesin kodus kähku kokku paar vildiprossi. A ei oska kaunistada :(
Nokkisin oma pärleid ja lõngu ja paelu ja mõttepojukestki ei tulnud pähe...


Sain kohalikult selline nunnu soov - kettkirja - blogimängu.
Mängureeglid on lihtsad: pane kirja kolm soovi ja saada teatepulk kolmele blogisõbrale edasi. Kui raatsid, võid pärast pühi teada anda, kas mõni soov ka täide läks.
Mul on tegelikult sellised suuremapoolsed soovid nagu juhiload, meie kodu gripivabaks piirkonnaks jäämine ja rahu maailma rahvaste vahel :D

Aga okei, mõtlesin paar väikest ka.
1. Tahan oma järgmisel reidil raamatukokku avastada mõne nii hea raamatu, et poeksin sellesse ülepeakaela, märkamata süüa, magada ega laste kallal näägutada. Ma tahaksin seda lugeda kolm päeva jutti ja lõpetades viiksuda kahetsusest, et läbi sai. Vihjed sellise raamatu leidmiseks on teretulnud!
2. Tahaksin leida midagi ilusat, mida jõulupidudele ja -kontsertidele selga panna. Kallis ei tohi olla, tädilik ja sätendav ei tohi olla, peenikeseks ja ilusaks peab tegema :P
3. Sooviks, et tigedatel kommentaatoritel ja blogijatel oleks nett uue aasta alguseni maas. Kas te kujutaksite seda ette? Vau, ma juba peaaegu et kujutan...

Oma soovidest võivad kõik kirjutada, kes soovivad. Claara meil armastab blogimänge, eks ja Udusajust selgib kindlasti ilusaid soove ja Metsapiiga võiks soovida - tead Metsapiiga, väljaöeldud soov on juba poolel teel reaalsuseks saamises :)

väga piinlik

.... ja kurb, kui kaks täiskasvanud inimest plahvatavad ühekorraga täiesti tühise asja pärast.
Ühesõnaga me viskasime telekapuldi puruks. Täiesti lambist. Täiesti ideaalsel, rahulikul, sõbralikul, piparkoogilõhnaliselt kulgeval esimesel advendiõhtul. Iial pole sellist asja meil juhtunud!
Lapsed ehmusid väga ja nutsid.
Suured mossitasid.
Unejutud klaarisid õnneks natuke asja. Tegelikult purskavad lapsed ise tihti samamoodi, jooksevad uste mürtsudes oma tuppa nutma. Aga nad on ju alles lapsed.
Meie ei tohi.
Ma olin unustanud, et lapsed on nii õrnad. Isegi need, kes enda meelest juba suured. Meie kodus on küll palju kära ja emotsioone kuid tõsist tüli peaaegu mitte kunagi. Mida need lapsed peavad tundma, kelle kodus pidevalt kakeldakse?

Päkapikk 1 kraamib peidust välja advendikalendrid, päkapikk 2 hiilib kiuksuvatel põrandatel, advendikaledrid kaenlas susside poole, süütundest kössis, silm niiske...

Hommikul
eks mõned õppetunnid peavadki mürtsuga ja valusalt tulema.
Ja eks ma siis õpi.

(Tulevase) maanteede kuninga piinad

Esimeses autokooli teooriatestis sain 10st punktist vaid 4. No ma õppisin valet asja!
Eile oli test vihiku 10 esimese testi peale ja vist tuli mul kõik õigesti. See-eest rääkis kaaskursuslane, kes on minuga sama vana eideke, kuidas ta sõitis linnas teise sõiduõpetajaga, kui tavaliselt. Sai nii hullusti sõimata, et mõtles juba keset tänavat autost välja astuda ja nutuga koju ära minna. Et mitte midagi ei tee õigesti...
Ma ei saanud pool ööd magada, kuna teadsin, et viies tund ja mul ka linna minek. Oi ma unes sõitsin risti ja põiki autoga ja olin rahul endaga aga milline pettumus hommikul - kõik vaid unes :( Läksin tundi nagu ootaks hambaarstitool ja mõtlesin, et suren hirmust lihtsalt ära, kui pean üle Tallinna maantee ristmiku sõitma.

Õnneks alustasime platsil estaakaadi ja külgboksiga ning alles siis läksime minu halast hoolimata Tallinna maanteele. Et peatee, kuskile keerata ega teed anda pole vaja. Õpetaja hoidis küll oma kätt suure osa ajast samuti rooli küljes, et ma vänderdama ei kipuks, aga käigud sain ise vahetatud ja piduri tallatud. Mul see viga, et ei suuda kolmandat käiku sisse panna, lükkan viienda kohe.
Uhh! Tegelikult polnudki väga jube. Peaaegu nagu ise oleks sõitnud :D

Autost välja astudes ikka keps oli nõrk tükk aega.
Üks tuttav ütles seepeale, et lisatunnid on niikuinii vältimatud ja peale 20 eluaastat autosõidu eksamit püüdes sooritada peaks arvestama ühe lisatunni iga eluaasta peale, mis sa oled üle 20 aasta vana. No pagan, mul ei tule siis mitte üks ega viis neid tunde!!!!

Aga tagasiteed enam ei ole. Loksusin rahvast puupüsti täis bussis raske koti ja valutava jalaga kodu poole ja tundsin ehedat vihkamist selle üle. Ma ei taha enam bussiga sõita!
Ja ma ei saa ka enam rahulikult bussiga sõita. Tartust kiirliiniga koju kulgedes istusin kohe ees ja mõtlesin õudusega kogu aeg - appi, ta sõidab ju nii kiiresti ja pime on! Kas ta siis ei tea, kui piiratud on sel kiirusel nägemisvälja ulatus ja kui pikk oleks pidurdusteekond, kui mingi neetud siga või jänes teele jookseks?

meie kassid

Sõbrad, kas püsite terved?
Meie Mikul mitu päeva valutab küll kurk, küll pea või kõht ja eile õhtul tekkis palavik ka :( Ise ta tahab kangesti trenni minna, sest laupäeval on neil kahepäevane võistlusreis Jõhvi. Endalgi on kahju...

Mina olen täitsa kodus vakka, koristan ja pusserdan niisama. Hea on.
Eile lugesin isegi raamatut: Sesse Koivisto Loomaaed elutoas. Sesse on Korkeasaare loomaaia direktori proua ja ta kirjutab loomaaia ametikorteris loomatittede kasvatamisest, kelle nende vanemad on hüljanud. Pere kolm last kasvasid üles, seltsiks tiigrikutsikad, madu, taapir, pesukaru, saarmas, paavianibeebid, boamadu jne.

Sesse ülivahva raamatu mõjul tulid meelde ka meie pere koduloomad. Ma arvan, nad väärivad siia kirja panemist.
Algklassilapsena kauplesin endale valge hamstri, kelle nimeks sai Vurr. Eluk elas kolm aastat, mis on hamstri jaoks tubli. Vurr võis vahel mööda tuba vabalt joosta ning eeskujuliku närilisena kasutas ta iga võimalust uute pesapaikade leiutamiseks. Näiteks suutis ta turnida üles seinakapi otsa ja närida pesa tarbeks auklikuks rulli uhiuute kilekottidega – see oli tollal teate isegi, milline kohutav kaotus :(. Kord avastas ta köögist kannu, kus oli puljong, hangunud rasvakiht peal. Vurr tahtis mõnusasti tahkel pinnal einestada kuid vajus loomulikult vulksti üleni puljongikannu...
Tegelikult olen väga selle vastu, et väiksele lapsele pisinäriline osta. Ehk mingi 10aastane saab juba hakkama, väiksem kipub loomakese ära solgutama.

Meie pere kassid on olnud kõik absoluutselt erinevad. Kassipoeg Kiki leidis isa metsast mahajäetuna. Päästetud kassist kasvas suurepärane hiirepüüdja ja igati ideaalse käitumisega loomake.

„Õnneliku lapsepõlvega” Juss ehk Jossif seevastu oli tõeline metslane: kodus käis vaid söömas ja magamas, enamus aega kulus tal ümbruskonna kasside peksmiseks ja muidu küla peal laaberdamiseks. Toas kippus kardinatele kusema, mingi silitamine ja nunnutamine teda ei huvitanud. Tõsi küll, kord sai Juss ka perekonna loodud ning meie kuuri lauavirna alla ilmus emane kass koos paari pojaga. Mis perekonnast sai ja kas Juss vastse kaasa eest ka hoolt kandis, ei mäleta.

Samuti heast perekonnast pärit Aleksander ehk Sass oli hoopis teist masti tüüp. Talle ei läinud nimelt karvavõrdki korda maailm, mis jäi soojast toast ja tugitoolist väljaspoole. Saaks vaid kõht taeva poole lesida ja vahel toidukausini kulgeda. Ainuke sülesolemist armastav kass, kes meil on olnud.
Ükski meie kass ei elanud üle 2-3 aasta. Kas tegi neile üks-null ära mõni koer, jäid nad auto alla või haigeks – ei tea. Lihtsalt ühel päeval ei tulnud enam koju. Öeldakse ju, et kassid ei tule koju surema.

Praeguse pere Vedru oli nooruses seiklus- ja kaklushuviline tegelane. Lõpuks sai meil kuude viisi pulmatuhinas hulkuvast, alatasa ribadeks kõrvadega ja vängelt haisevast lemmikust siiber. Pärast oppi saime tagasi diivanikassi, kelle põhihuvi moodustab toidukauss ja küdeva pliidi ees lebotamine. Kui peaksime veel tulevikus kasse soetama, siis sõltumata soost on operatsioon kindlasti vajalik. Väga palju vähem muresid!
Olen vist juba varem kirjutanud, et Vedru saime siis, kui Kati oli alla aasta vana. Meie kartus, et laps ja kass teevad üksteisele haiget, on olnud täiesti asjatu. Mina ei lubanud Katil teda kiskuda ja Vedru ei ole meie lapsi kunagi küünistanud kuigi titt istus mänguhoos talle vahel kogemata otsagi. Ma ei saa aru vanematest, kes lasevad lastel loomi süles tassida ja riietada...
Kui peaksin poolt valima, siis olen vist siiski rohkem koera- kui kassiinimene aga kodusoojuse generaatorina ja mugavuse nautimise eeskujuna on kass siiski väga mõnus olevus. Ja halva iseloomuga kassi on lihtsam taluda, kui rikutud iseloomuga koera.

Homme kirjutan junnigeneraator Jänksust ja meie pere koertest.

Paljas ja ilus?

Te olete näinud Kanal 11 pealt saadet How to look good naked?
Võetakse naine, kes on tavaline harju keskmine aga arvab ise, et on ilgelt kole. Ilus geimees laseb naisel pesuväel peegli ees pisaraid valada ja hakkab siis katsealuse enesehinnangut tõstma. Laseb katsealusel end võrrelda teiste naistega ja näitab, kuidas tema tegelik kehakuju on tema ettekujutuses olevast monstrumist hoopis saledam ja ilusam.
Riputab tema pesuväel hiigelfoto tänavale ja laseb suvalistel möödakäijatel kommenteerida - öelda, et ta on päris ilus. Leiab sobivad riided.
Siis toimetavad tädi kallal juuksurid ja meikarid, lõpuks teeb fotograaf temast alastifotod. No sellised malbed, poolvarjulised.
Lõppeks esineb naine mõnes ostukeskuses peetaval moeetendusel, patseerib ilusate riiete ja pesuväel ning viskab lõpuks pooleks sekundiks kõik seljast.
Kõik publikum vaatab esitletavat alastifotot, karjub tunnustusi ja naine ütleb lõpuks - jeees, ai luk greit neikid!!!

Me Kataga vaidlesime. Ta ei uskund, et aktifoto eneseusku tõstab.
Ma väitsin, et küll.
Tegelikult kui sul lapsepõlvest saadik enesehinnang madal on ja kompleksid külges, siis võivad viiskümmend võõrast või tuttavat inimest öelda, et kobe memm oled, ikka ei usu.
Hea, kui lõpuks ütleb Tema, see kõige kallim sulle, KUI ilus sa oled.
See aitab vahel naisel oma kehaga rahu sõlmida. Okei, äkki ma olengi midagi.

Raskem on võtta eesmärgiks eeskätt iseendale meeldida, vehkida trennides ja ilusalongides, veeta tunde riidepoodides..

Muide. Meie linnas on üks proua fotograaf, kes on spetsialiseerunud ilusatele fotodele. Tal on stuudios igasuguseid sulgi, ehteid, karusnahku ja iluasju ning tunniajalise sessiooni lõppedes on purgis mitu varianti ilusast, naiselikust, võrgutavast, salapärasest naisest. Ükskõik, kui noor või vana, riides või mitteriides modell on.
Olen neid pilte näinud - vauuu!

Kas teie olete oma kehaga rahul?
Kas naise ilu sõltub sellest, kui rahul ta ise endaga on?

pikk jutt eilsest päevast

Ma ikka käisin kooli suurel juubelil. Kui hea, et käisin!
Aktusesse kontserdimajas suhtusin eelarvamusega, et ah, laulavad midagi ja peavad kõnesid. Aga sain väga positiivselt üllatatud. Ansip ja Klaassen ja teised kabedamad vilistlased olid kohale meelitatud kõnesid pidama. Algul lauldi tõesti vahetpidamata. Õnneks alates lapse muusikaklassis õppimisest on mul muusika ja laulmisega suhted tunduvalt paranenud. Võin kohe päris mitu koorilaulu jutti ära kuulata:)
Abituriendid etlesid ja päris väikesed juntsud ka. Väga lahedad olid akrobaatikaringi lapsed, õpetajad tegid vinge tantsukava ning nunnumeetri viis lakke emade-isade ühistantsunumber oma lastega, kellest väiksemad vast kõigest paariaastased. Seda pühendumust ja rõõmu!
Hästi tore oli abiturientide luuletus-etlus "vana aja koolipoistest (tüdrukutest ka)". Kahju, et ei tea autorit.
Lõpus esines vilistlasorkester ja -koor, viimases vist üle saja laulja. Vilistlased läksid lõpuks lavalt saali seinte äärde ja lavale tuli kooli praegune ühendkoor ja siis need sajad lapsed, noored ja vanad laulsivad koos... Oli ikka tugev tunne küll!

Tegelikult tekkis veel üks tunne. Istusin klassiõe kõrval, kelle tütreke ka laval vahvasti taidles ja korraga saabus arusaamine- oo, kas ma siis nüüd olengi nii vana!?
Me oleme oma klassiga ju seal kontserdilaval küll ja küll tantsinud ja laulnud ja agitkavadega üles astunud, lava taga ärevasti kleite kohendanud, juukselaki pilvedesse uppunud, sõnu ja tantsusamme korranud...
Ja nüüd oleme meie need onud ja tädid, kellele lapsed esinevad!
Hissand..

Koolis oli algul vähe rahvast. Saime rahus tiirutada maja peal. Ma põdesin selle bioloogiaklassi seinamaali pärast, eks, et äkki on üle värvitud. Alles oli!
Türannosaurus ja trilobiidid.
Füüsikakoridor ei olnud enam pime ja tolmune aga keemiaklass lõhnas samamoodi.
Aga trepid! Mäletate neid betoonist ümaraks uisutatud servadega astmeid, mida mööda lip-lip-lip sekundiga alla sai kihutada? Meie aastatepikkune töö treppide täiuslikuks lihvimisel oli hävitatud - mingid koledad ja kahtlemata ebalapsesõbralikud krähmulised põrandaplaadid olid treppi pandud :(

Muus osas olid kõik mu unenägudes nähtud värvid, valgus ja vaated samad. Absoluutselt samad. Lõpetasin kooli pea 20 aastat tagasi, kuidas need pildid on minu ajju pidama jäänud?
Isegi esimese korruse tüdrukute vets on küll remonditud aga samasuguse imeliku sünge kollase värvi ja logisevate ustega, nagu mina seda mäletan.
Majal on ilmselt nii võimas hing, et hoolimata remondist ja värvivahetusest ja möödunud aastatest see ei muutu ning elab oma elu endiste ja praeguste õpilaste ühisteadvuses... no vähemalt mõne emotsionaalselt ebastabiilse vilistlase teadvuses.

Muutunud ei olnud ka inimesed. Ehk mõnda klassivenda sai pikemalt tunnistatud, et kust nüüd siis see turvapadi kõhul. Muidu olid kõik täpselt samasugused. Suhtlemisstiil, hoiak, riietumisstiil, kõneviis. Ilusad tüdrukud olid endiselt viimse kui sentimeetrini välja timmitud. Nohikud istusid endiselt nurgas. Tähelepanu nõudjad olid endiselt tähelepanu keskmes. Ülbik, kellele varem tuhandeid kordi olen mõttes näkku öelnud, milline ¤¤&&&### ta tegelikult on, oli kuidagi kärbitud ja melanhoolne. Ma ei öelnudki midagi. Polnud enam vaja.
Meie klass ei olnud väga ühtehoidev. Polegi loogiline, et 37 suvalisest inimesest, keda ühendab vaid sünniaasta, kõik omavahel klapiks. Samas meeldiv oli kohtuda. Paari tunniga jõuab saada ülevaate, kes ja mis. Ning jõuab saada kinnitust, et kellega polnud midagi ühist siis, pole ka nüüd. Sellepärast mulle kuskil suvilas peetud klassikokkutulekud ei meeldigi. Paar koosoldud tundi on tore ja huvitav aga terve öö tuletab juba meelde ka kõik ebameeldiva.

Kui algul oli vähe kammitsetud olemine, siis kell 22 oli juba laud lookas vedelast ja klass puupüsti täis isikutest, kes püüdsid kõik korraga rääkida. Koridorides istus, naeris, jutles, jalutas, kallistas, jõi, trügis, tõttas inimjõgi. Aulauksest sisse ei mahtunudki.
Ma kaua ei olnud. Piisas ja jäi hea tunne.

Pimedad ööd ilma filmideta

Saate nüüd aru, et nädala pärast on esimene advent??
Tartus vanemate naabritel on üks imeilus õunapuu, punaseid ja kollaseid õunu paksult täis ja õunad ei kavatsegi alla kukkuda, säravad hallis ilmas toredasti.
Me siin ükskord pildistasime ja joonistasime.





Kas teate, mis need on? ma juba tükk aega tagasi tegin Kadri juures.

kes meist on valelik?

kasvatasin iseloomu ja ei tõtanudki kommenteerima.
http://vaatenurk.wordpress.com/2009/11/18/jumal-raagib-harri-kingo-suu-labi/
Milleks?
Ei muuda see kellegi arvamust.
Aga solvav on. Kui Vaatenurk pole kunagi kohanud ühtegi mittevalelikku ja mittedemagoogitsevat kristlast, ei tähenda see seda, et neid olemas poleks.
Keegi meist pole täiuslik, kristlased kah mitte.
Pole mõtet pidada statistikat, mitu protsenti pätte ja valevorste on kristlaste, budistide, maausuliste või mittekristlaste hulgas. Mingi religiooni järgmine ei tee inimest automaatselt veel heaks inimeseks. Tunnen kümneid mitteusklikke väga armsaid ja heatahtlikke inimesi ja mitmeid kristlasi, kellega ma heameelega lähemalt ei suhtleks. Et mis vahet siis üldse on?
Võibolla inimeste keskel polegi...

Ja pole mõtete pidada statistikat, mitu protsenti sõdadest siin ilmas on peetud jumala nimel, mitu raha või poliitika pärast. Mitte et religioon poliitika ei võiks olla. Kes tahab sõdida, see sõdib, suva, mille nimel. Loll, kes ettekäänet ei leia.


Pean võtma internetipuhkust. Kuna püüan võimalikult palju kodus olla, on nett pea ainus maailmaga ühendustee praegu ja kergesti tekib illusioon, et maailm ongi selline, nagu uudistes ja delfi kommentaarides paistab. Olen kolme päevaga osanud ennast korralikku deprekasse viia.
Nüüd olen oma pesas vakka.

kodukana draama

Puhkus on kena asi, kui mind ei näriks kaks lõpetamata tööasja, õppimata liiklusmärgid ja
minu - nuuks-, pesumasin, suri taas :(
Ta juba mitu kuud tsentrifuugimisel kolises mis kole ja täna õhtul ta selle tegevuse juures jäi seisma, pinises ja kärssas. Tormasin kohale, lülitasin välja ja avastasin, et trummel on üldse kinni kiilunud, millimeetritki ei liigu! Mis te arvate, kas trumli luuk jäi ülespoole või allapoole? Ja mis te arvate, kas ma sain poja homme-vaja-selga-panna jope ja oma ilusad velvetpüksid ja kõik muu pesumasinast kätte?
Mul on nii hale endast :(
Pesumasin (Whirlpool) on 10 aastat ja 7 kuud vana. On see normaalne eluiga? Kusjuures küttekeha on tal juba aasta või kaks tagasi vahetatud.

Häid asju juhtus täna ka. Sain kätte tuliuued just meie kodu jaoks kootud kaltsuvaibad ja need on niii ilusad! Ma teeks pilti aga fotokas -
ei võta ka elu sisse...

why ooo whyyyy!!!!!!

ps. ma sain loosiga uue arvuti millalgi ja andsin oma vana masina emale. Netti ta pole lasknud veel sisse panna, väidab, et tahab enne selgeks saada, "kuidas arvuti käib". Noja eile oli istunud öösel poole kaheni arvutis pasjanssi ladudes :D
Annad masinale sõrme...

küsitluse tulemused

Giovanni Boccaccio, "Dekameron"

"Kes ei teaks, et inimestele on vein Cinciglione, Scolajo ja paljude teiste arvates väga hea asi, kuid kahjulik sellele, kes palavikus on? Kas me hakkame nüüd ütlema, et vein on halb, kuna ta on kahjulik neile, kes palavikus viibivad?
Kes ei teaks, et tuli on surelikele väga kasulik ja koguni hädatarvilik? Kas me hakkame nüüd ütlema, et tuli on halb, sest ta põletab maju, külasid ja linnu? Ka relvad kaitsevad neid, kes tahavad rahus elada, ja ometi toovad nad sageli inimestele surma; iseenesest pole nad kahjulikud, küll on aga nad seda inimeste tõttu, kes neid kurjasti tarvitavad.
Rikutud aruga inimene ei mõista ühtki sõna kainelt ja nagu tal mingit kasu pole sündsatest sõnadest, nõnda saavad sõnad, mis ehk päris sündsad pole, õige aruga inimest sama vähe määrida kui pori päikesekiiri või maa peal olev mustus taevailu. Millised raamatud, millised sõnad, millised tähed on pühamad, üllamad, auväärsemad kui pühakiri? Kuid eks ole olnud küllalt neid, kes seda valesti tõlgitsedes ennast ja teisi hukatusse on viinud? Iga asi iseenesest on millekski kõlblik, kuid halva tarvitamise juures võib ta paljudele kahju tuua."

Tänud Angelale, kes luges raamatut ja viitsis ümber trükkida.

Niisiis 17 vastanust
4 ehk 23,5 % ei usu Jumalat, usuvad vaid iseennast või üldse mitte midagi.
4 ehk 23,5 % usuvad midagi, mis iganes see on- loodust, kõrgemat teadvust jne.
8 ehk 47 % usuvad Jumalat
ja 1 vastus on ebaselge, vist pigem ei kui jaa.

Eestlased pidid maailma üks ateistlikumaid rahvaid olema. Arvan, et minu blogi loeb keskmiselt rohkem kristlasi, sellep ka 47 % jah-vastuseid.

Ma kuskil 15 aastat tagasi olin selles jumala-värgis väga kahevahel. Küll ma kaklesin sellega! Aina kemplesin Jumalaga, et kussa siis oled, kui sind vaja on ja miks sa ei tee, mis ma tahan, miks sa ei räägi minuga, ja üleüldse, Maa peal ei mingit korda, häbiasi, kui Sina selle kupatuse autor oled :D
Jumal ei kostnud midagi. Võibolla muigas pihku...

Kirikusse sattumine ei lahenda ega muuda tavaliselt midagi. Kuigi- mul on sõber, kes astus suvaliselt kiriku uksest sisse teenistusele, murekoormast vastu maad, kõik arstid, psühholoogid, nõiad ja posimised ära proovitud ja ei midagi. Läks, sai päästetud, tuli uksest välja ja lausa hõljus. Uus inimene, plaks. Ei saa ju nii olla.. aga näe sai! Muidugi tuli ka temal edaspidi oma võitlused maha pidada aga tema elu sai siiski muudetud esimese korraga.
Ja mul on kaks sõpra, kes on oma muredega püüdnud kirikust abi saada aga neid koheldi nii, et nad aastateks said antipaatia kõikide kiriklike värkide suhtes.
Ja mul on kaks sõpra, kes olid täiesti probleemitud ja häppid noored, sattusid käsikäes taas suvalisele teenistusele, said mingi aja pärast päästetud ja elavad aastaid endiselt rõõmsalt ja kenasti.
Pole mingit ühte valemit või põhjust.

Ps. Sain alles siis Temaga jutule, kui loobusin kärkimast ja püüdsin rääkida, nagu räägitakse kellegagi tuttavaks saada soovides.
Ilma kirikuta võib ka jutule saada.

Olen vist varem siin kirjutanud, et see on nagu tuulega. Inimene, kes on alati elanud paksus metsas, ei tea ehk, mis on tuul. Ta võib näha kõrgeid puulatvu kõikumas ja arvab, et ju puud ise kõiguvad, ju puulehed niisama iseenesest ringi lendavad. Minul siin all ju ei juhtu midagi. Tuult ei saa näha, okei - kuulda ja tunda saab. Aga sa pead selleks metsast välja minema. Mine mäe otsa ja tuul on nii kõva, et võib pikali puhuda!

Kell on pool 3 öösel. A mul hakkas puhkus, ma võin seda endale lubada :)

unine

Elu on nii ebaõiglane. Miks pean mina istuma kell 23.46 ja haigutades õmblema Krissu heegeldatud padjakatet padjapüüri külge? Kes käskis last julgustada käsitöötunnis midagi linikust lahedamat ette võtma :S
Käisin Alendri laulude kontserdil kah täna. Saal oli täis ja see on Pärnus suht haruldane.
Et... nats uimane kontsert oli minu jaoks aga olin ka ise väsinud ja uimane. Taskurätti välja võtma ei pidanud, poolte laulude ajal mõtlesin oma mõtteid. Aga Vaher oli väga sümpaatne. Tuuli Tauli dzässilikud tõlgendused meeldisid. Luisa ja Arno üle nurisesin. Aga ka neil oli paar nurisematut laulu.

Tagasi nõela vilgutama...

Kas?

Notsutõve vaktsiini lasete teha, kui need kunagi kohale jõuavad?
Ma kohe ei teagi. Olen hirmus haigustekartja tegelikult. Vaktsiini kõrvalmõjudest aga igast jura räägitakse. Pole lugenud veel asjalikku võrdlust, kui morbiidne on too uus kuri sigalane võrreldes tavagripiga. Lihtsalt gripp tüsistub ju ka suure eduga ja võib ää tappa.
Põhjus vaktsineerida oleks kahtlemata olemas, kuna erinevate inimestega suhtlen küll ja veel, külastan ka säästumarketit ja ühistransporti. Samas olen tihti haige aga milleski gripisarnases viimati nii 4-5 aastat tagasi.
Meil tööl eelmisel nädalal just arutati, et kui iga 50.s haige võib surra, siis - meie kollektiivis on just 50 inimest. Et kes siis...
Ja arutelu algataja jäi paari päeva pärast kõrge palavikuga koju. Kusjuures oli tal enne veel sünnipäev ja me kõik käisime teda kallistamas. Vot.

Elu ja esmaabi

Eile oli autokoolis esmaabitund.
Teooriaõpetaja säravatele jutustustele kõikvõimalikest viisidest, kuidas keegi on põhjustanud kohutavaid ohvriterohkeid avariisid, maailma kõige absurdsemaid juhtimisvigu ning muidu lollusi, lisandusid nüüd esmaabiõpetaja mitte vähem värvikad lood kõikvõimalikest viisidest, kuidas võib saada ja on saadud surma.
Või on peaaegu saadud.
Näiteks kuidas Sindi jõel üks poiss vajus läbi jää ja vool kandis ta jää alla. Sõbrad lõid käega, et siin pole enam päästa midagi aga otsustasid siiski poisi laiba veest välja tõmmata ja emale koju viia. Käisid laenasid lähedalt majast kirve, raiusid augu jäässe aga ei saanud kuuehõlmast kinni. Raiusid teise augu, said lõpuks kätte. Panid laiba kelgule, viisid laenatud kirve tagasi ja lohistasid kelgu asula poole. Tee peal tegid peatuse medpunktis, et käsi soojendada. Medtöötaja vaatab- mis pamp teil seal kelgu peal on- laip, vastavad poisid. Laip viidi tuppa ja äratati ellu!
See päästetud inimene oli uppunud siiski täiskasvanuna mingisse kraavi…
Või teine lugu, kuidas mingil väljasõidul Eestist jäid noored jõe äärde laagrisse. Üks poiss uppus. Veeti kaldale, elustati ja saadi poiss hingama. Siis jõudis kohale kiirabi, aga paraku jõe vastaskaldale. Kuna õigele poole jõge oli pikk tee sõita, soovitas kiirabi poisi kummimadratsile panna ja nende juurde kaldale ujutada. Nii ka tehti. Kuid oh õnnetust- poiss kukkus madratsilt uuesti vette ja seekord ei õnnestunud ka kiirabil teda elustada.
Raamatu annaks neist juhtumitest kirjutada. Kui mul eelnevatest autokooli tundidest on tekkinud harras aupaklikkus kõigi inimeste vastu, kes juhivad autot, siis nüüd vaatlen siira imetlusega kõiki inimesi tänaval- nad püsivad elus!

Kummi-kannatanu elustamine õnnestus mul väga hästi, sain kiita nii pumpamise kui puhumise eest :D
Üks kursuslane ei saanud kuidagi pihta, küll ta vedrutas vaese kummi-juku rinna peal nii ja naapidi, pärast oli tal lausa vill pihus!
Tegelikult on see lihtne. Annaks Jumal, et seda oskust meil elus kunagi vaja ei läheks aga hea oli järele proovida.

Neetud sidur :S

Sorri, ma lihtsalt pean jälle blogima. Ma ise ka tüütan end aga ei saa teisiti.

Eile mõtisklesin raskete küsimuste üle.
Automaatkäigukast on nii ammu välja mõeldud, miks ometi siis ikka veel see sidurivärgindus autodel peab küljes olema?
Kui sa istud oma elu esimeses sõidutunnis ja püüad otseses mõttes käigu pealt selgeks saada, kuna ja mis liigutusega see urrima käik sisse lükata, mis tempo peal mingi urrima käik üldse sobib, kuna veel sidurit tohib tallata ja samal ajal üritada pöörata, keerata ja tihenevas hämaruses otse sõita.... aaah. Ei old ea :(

Pidurit tallates auto väljasuretamine- tehtud.
Vastasuunda kaldumine - tehtud.
Õige suuna kraavipervele lähenemine- küll.
Pöörates kurvilõikamine - ikka.
Auto hüpitamine - aga muidugi.
Isaand. Kuidas ma saan saama?

Teooriatunnis lisasid meeleolu õpetaja vürtsikad kirjeldused, kuidas ARKi sõidueksamil noor juht maanteel otsustas teha kannapöörde kolme rekka ees. Nähes, et rekkad on ikka päris käega katsuda, pani pidurit ja jäi küljesuunast lähenevate rekkade pidurdamise kummisuitsu jõllitama... Juht olevat suht kõnevõimetu olnud paar päeva ja eksami vastuvõtjal käis elu silme eest siuhti läbi.

Ma helistan nüüd papsile ja lasen tal kõik sidurivärgid ära seletada. Mulle ei jää asjad kõrvade kaudu meelde, pean saama paberi pealt silmadega lugeda. Sedasi sõidupealt niigi stressiolukorras vuristatud õpetussõnadest ei saa ma aru ja meelde ka ei jää.

Imelik. Nii on ka blogimisega. Kui ma murest räägin, saab mõnevõrra kergem aga mure väljakirjutamine aitab isegi paremini. Vahel.
Vastake ikka küsitlust ka, pliis.

Küsija klahvide pihta ei lööda :)

Täna teen midagi, mida varem teinud pole.
Korraldan küsitluse.
Äkki sul on natuke aega kommentaaridesse vastata. Anonüümselt võib ka.

1.Kas Sa usud, et Jumal on olemas? Või ebamäärane kõrgem jõud, Looja, Universumi ühisteadvus, Maaema, ürgjõud, kosmiline energiakogum vms?
2.Kui sa vastasid eelmisele küsimusele jah, siis kas sa usud, et see jõud, olend v energia on oma olemuselt hea, positiivne?
3.Kas usud, et selle jõu, olendi v energiaga on inimesel võimalik kontakti astuda, selle kaudu oma elu kuidagi mõjutada?

Ongi kõik. Kui tahad, võid oma vastuseid põhjendada ka. Aitäh!

Star Wars: No end

Mul tekkis huvi selle loo vastu Superstaari- Ellisa esituse järel, mis mulle väga-väga meeldis. Leides originaali, arvan siiski, et Eliisa esitus oli lausa etem.
Star Warsiga mul suhe puudub, lihtsalt loo kvaliteet oli siin hea.
Superstaarihakatistest olen Anne ja Birgiti poolt, poistest meeldib Ott. Jaanus kah, vist, natuke, võibolla. Anis on niisama kenake.

u2-With or Without you(rattle and hum)

Parim. Lihtsalt parim.

Prillid

Prillitatud teavad, milline rist ja viletsus on, kui tagavarasilmad katki lähevad.
Krissu prillid läksidki. Hea firma kallid prillid. Murdus sang lihtsalt ära.
Titaanraami tinutamisel pole mõtet, laserkeevitus olla samuti kaheldava väärtusega.
Kuna Krissul on väga tugevad õhendatud silinderklaasid, mis maksavad palju, lootsin algul leida lihtsalt uued raamid, kuhu vanad klaasid sobitada. Aga ei saanud, kuna klaasid olid nii kitsa ja pika kujuga, et kuskile ei mahtunud. Uued samasugused raamid oleks tulnud väljamaalt tellida (eesti ladudes neid sees ei olnud enam) ja need oleks maksnud 1700 krooni :(
Odavam siis kogu krempel uus võtta.
Palju poode trampisime eile õnnetu lapsega läbi. Mul juba pea käis ringi. Kus on raamide ostul klaasid poole hinnaga ja kus vastupidi. Üks pood lubas, et vanu klaase saab uutesse raamidesse lihvida, teine, et kindlasti mitte. Üks pood keeldus sellise variandi arutamisest, et raamid on ühest poest ja klaasid neilt ja nemad siis ühendaks klaasi raamiga.
Eriti tigedaks saime Instrumentaariumi peale, kust hukkunud prillid ostetud said. Vihjasin, et kuna garantiiaeg sai alles kuu aega tagasi läbi, ehk siis saaks vähemalt uute raamide ostult soodukat. Et kallis asi ja näe, katki. Et ometi hoolikas tütarlaps ja pole prillidega pea ees näiteks puu otsast alla viskunud.
Müüjaneiu teatas selle peale, et prillide pähe panekul, peast võtmisel ja lauale panemisel on tähtis järgida teatud juhiseid, mida prilliostul kaasa antakse. "Ta on ju ikkagi laps," vaatas neiu Krissu poole, kes vihast juba sinine oli.
Selge siis. Laps ei järginud prillide peast eemaldamise juhiseid. Super.

Aga täna Norman Optikas püüti kõigest väest meie probleemi lahendada, pakuti ühte ja teist varianti. Lõpuks tellisimegi sealt uued raamid (hind 1600 krooni, millest miinus 50%)ja klaasid kokku 1000 krooni eest. Instrumentaarium küsis ainult klaaside eest 1100 krooni, umbes sama hinda pakuti Eagle Visonis.
Me olime Krissuga väga rahul, nii hinna kui lahke suhtumisega.
Aga kuidas on võimalik selline hinnavahe?
Kui palju peab prilliraami hindadel õhku sees olema, et nii lahkesti poole odavamalt antakse?
Normanis küsiti meilt, kas soovime suuremat või väiksemat klaaside õhendamist. Ma ei teadnud midagi kosta. Tuli välja, et veel ühe suurusjärgu võrra õhemad klaasid on lihtsalt natuke kenamad vaadata aga maksavad 500 krooni rohkem. Võibolla eelmises poes automaatselt öeldi meile see õhem ja kallim variant, ma ei osanud ju sellist asja küsidagi? Ma ei tea prillidest midagi- kui mulle öeldakse, et hind on selline, siis ma võtan teadmiseks, et küllap ongi hind selline, lapse silmade pealt ju kokku ei hoia.
Lihtne on lollidele asju müüa... Minu lühikese müügimehekarjääri jooksul oli esimene asi, mis meile selgeks tehti, et ütle ostjale hinnaks ükskõik mis number ja teata magusasti - aga just täna ja teile müüme poole hinnaga - ja ütle siis tegelik hind..

Sellised vihastamapanevad kogemused siis prillide ja teenindusega.
Kas peaksin mainima, et pärast eilset tulutut prillipoerallit palvetasime õhtul sõpradega muude asjade kõrval ka Krissu prillide pärast, olukorra lahenemise eest?
Ups, mainisingi :)

Ma ei viitsi viimasel ajal vaielda. Kes tahab mõtteid vahetada ja tõesti asja arutada, okei, heameelega. Aga kui tahetakse lihtsalt mulle ja minu vaadetele ära panna, koht kätte näidata, siis- mind ei ole kodus.

Konnasuudleja meenutused

Lugesin laura-kajaka blogi.
Õhtul otsisin välja oma päeviku aastast 93. Tudengielu.
Päris pidetu ja nukker päevik. Nagu ka Laura oma kohati. Tüdruk valmistub Norras Aafrikasse vabatahtlikuks minekuks ja väitis, et Eestis ei osanud endaga niikuinii midagi paremat peale hakata.
Mina õppisin ülikoolis, sest ei osanud midagi muud endaga peale hakata.
Laura tutvub erinevate inimestega, imestab, vaimustub, pettub. Nagu 19aastased ikka.
Mind tabas 20aastaselt esimene armastus.
Lugesin ja ohkasin.
Miks see suureks saamine NII raske peab olema? Kuigi põhimõtteliselt moodustas mu elu tollal õppimine, oli see vaid raamiks meeleheitlikule iseenda ja armastuse otsimisele. Tavaliselt mina ei meeldinud neile, kes mulle meeldisid ja minu vastu huvi tundvad isikud põlgasin ise ära.
Kuna mul olid vanematega kodus asjad siis väga sassis, enesehinnang oli keskkoolist saadik maatasa, õppimises ma keenijus polnud ja vähesed sõbrad olid samamoodi oma otsingute ja probleemidega kimpus, siis mu elu siht oligi leida Tema, Prints, Hr Õige, et tema käte vahele langedes vabaneda kõigist oma muredest, tunda end armastatud ja elada õnnelikult koos elu lõpuni. Saada end selle kaudu väärtustatud.
Nii kurb ja rumal. Panna kogu oma eluõnn ühele kaardile ja seda leidmata aina kanda maha päev päeva järel “kasutult raisatud aega”.
Sai hr Printsi oodates omajagu konni ka suudeldud. Praegu mõtlen- isver susver, kuidas saab tüdruk ikka NII loll olla????
Sõita poolvõõraste kuttidega suvilasse või peole ja siiralt imestada, kui meeldiva seltskondliku õhtu veetmise asemel suunduvad kõik tegevused vaid ühe värava suunas. Ime, et ma alati tulema sain, kui olukord kriitiliseks kiskus.
Uskuda kõiki meelitusi, mida sulle kõrva sosistatakse ja mitte mõista, et seegi on vaid mäng ühe värava suunas.
Üldse uskuda kõike, mida inimesed sulle räägivad ja arvata, et nende motiivid on üllad.
Uskuda kõiki armastusavaldusi, arvata, et see ongi Armastus ja Tema ongi Tema ja püüda kõigest hingest end muuta, et me võiks koos igavesti õnnelikuks saada.
Investeerida kõigest hingest Hr Konna, märkamata libedat külma konnakoonu ja turtsuda vihast kõigi peale, kes seda sulle mainida julgevad.

Kuidas ma küll saaksin oma lapsi valutumalt suureks aidata? Praegu mõtlen, et koos Jumalaga oleks postpuberteet kindlasti kergemalt läinud. Ja kui mul oleks olnud rohkem sõpru. Olin üksik ja üksildane laps, suhelda ei osanud, olla ei osanud.
Ehk aitab minu lapsi see, et nad on kampas kasvanud. Vaatasin just eile vanu albumeid. Tavaliselt on pildil ikka 2 või 3 last, tavaliselt teevad nad pildil midagi tobedat või naljakat, on kaelakuti oma sõpradega ja naeravad mis hirmus.
Minu lapsepõlvepiltidel olen ainult mina. Naeratav aga mitte naerev. 16aastastelt juba kompleksihunnik valmis. Tänapäevani mõned kompleksid kaelas.
Jah.
Moraal.
Lapsi tuleb teha ikka rohkem kui üks. Kinnitada neile, et nad on väärtuslikud ja kallid nii teile kui Jumalale, ükskõik, mida nad teevad, kellega käivad või mis hindeid saavad. Ja et eluõnn ei sõltu hr Printsist ega pr Printsessist. Kaugeltki mitte.
Uskuge, armsad 19-aastased, (kui mõni siia peaks juhtuma), konnade ja Printside vahele mahub terve rida muid kenasid inimesi!

Aga kui ma polekski hr Õiget kohanud?
Ilmselt oleksin tükk maad rahulolematum, kui praegu. Aga siiski mitte miski ei lahenda mitte midagi, kui sa ise endaga rahujalale ei saa.
Hr Õigel on küljes hulk valesid asju. Kui sünnivad lapsed, on elu kordades keerulisem. Kui oled lastega kodus, pole raha ega vabadust. Kui lähed tööle, pole puhkust ega ikkagi vabadust.(Mäletan selgesti, kuidas 4 aastat tagasi kujutasin ette, kuidas tööleminek lahendab KÕIK mu probleemid :D ) Kui lapsed on suured, pole enam tervist, energiat ega ettevõtmist. Ilmselt. Ma ju ei tea. 60aastane mina tundub sama võõras isik, kui 20aastane mina.