kas sa vahetad ometi oma sokke!

Unine nagu karu.
Kes käskis öösel kella 2ni Minu Ameerikat lugeda.
A nii huvitav oli.
***
Ükspäev oli lasteaias psihholoogi loeng täiskasvanute sisendustest mis mõjutavad laste elu.
keegi ei armasta mind.
Iga asi tuleb kätte võidelda ja vaeva näha.
ma niikuinii ei saa hakkama.
ma ei talu kritiseerimist, see on liiga valus.
armastus tuleb ära teenida.
ma pean kõike oma elus kontrollima.
jne
vaat mis paha võib saada ema mõtlematust näägutamisest:
Lase ma panen ise su kingapaelad kinni, niikuinii ei saa sa hakkama.
Enne laste sündi ikka oli elu lihtne ja lõbus.
Sa pead alati parim olema, viisi saama ja imepäraselt flööti mängima.
Jälle sa ei vaheta oma sokke!!!

Mul on tunne, et hakkan lastega viipekeeles suhtlema, siis ei saa väga hulluks asi minna.
Huvitav, kust mina siis oma kritiseerimisepelguse olen saanud, minu kallal ei näägutanud lapsena keegi, olin paras ärahellitatud jõnglane.
Selle võrra sain ka targemaks, et ei tohi kriitikat serveerida koos emotsioonidega NO KASSA KURIVAIM SAAD ÜKSKORD OMA SOKID VAHETATUD vaid pigem heatahtliku suunamisega: näe naabrilapsel on alati puhtad sokid. Oo kui kena, et sa täna ise puhtad sokid panid. Pidi kehtima ka abikaasaga käitumise kohta. Näe, naabrimehel on alati puhtad sokid :D

Sõnal on suur jõud. Õigel ajal öeldud tunnustus- või julgustussõnake võib mägesid liigutada.
Ma peaaegu sain T niikaugele, et ta otsis tööriistakasti välja ja lubas järgmisel päeval köögiakna ääred kipsplaadiribaga katta.
Ja siis läksin lastega kinno, lubasin mehele võtme jätta ja unustasin. Külmetas vaeseke tükk aega ukse taga, siis läks sõbra poole. Oli õhtul väga mossis ja kuri.
Nüüd enam väga ei ole aga tööriistakast seisab ikka hüljatult seina ääres.
Kui ma oleks eile teda positiivselt mõjutanud, massaaži teinud ja nii, ehk siis oleks mingi positiivne areng toimunud.
Aga vaja oli ju Ameerikat lugeda.

Ilus asi

Anu Raua näitus MULGIKUUE GRAAFIKA Uue Kunsti Muuseumis, Pärnus 16. jaanuaril kell 14.

Eesti tekstiilikunsti /grand old lady/ Anu Raud üllatab pärnakaid täiesti uue, lausa avastusliku vaibaloomise tehnikaga. Armastatud vaibakunstnik, kes on kogu oma elu pühendanud traditsioonilise põimtehnika elushoidmisele, leiutas hiljaaegu meetodi, mis võimaldab isegi lastel suhteliselt lihtsate ja odavate vahenditega muljetavaldavaid vaipu luua. Jutt on näpunöörvaipadest, mille loomiseks on vaja üksnes paksu riiet ning värvilisi paelu. Kunstnik Anu Raud nimetab uut tehnikat, kus tööriistadeks on vaid käärid ning niit-nõel, hellitavalt MULGIKUUE GRAAFIKAKS. Nimelt sai Anu Raud oma leiutisele inspiratsiooni musta mulgi kuue kaunistamisest punaste näpunöörkirjadega.
Näitusel MULGIKUUE GRAAFIKA on vaadata paarkümmend Anu Raua viimasel aastal loodud teost. Eriti mõjuvõimas on aga Anu Raua juhendamisel sündinud laste tikitud vaip, mis kujutab nende unistusi.

Tahan veel lisada, et Anu Raud on fan tas ti li ne naisterahvas, kirjutasin külaskäigust tema juurde siin http://ritsikumattake.blogspot.com/2007/10/koht-kus-kellal-pole-thtsust.html

kinu

Käisin nädalavahetusel lastega kinos Desperaux-hiirekese filmi vaatamas.
Kui aus olla, siis ei avaldanud muljet eriti. Tore oli see teistest erinevuse liin (ehk indigohiir, kes eiras oma liigile iseloomulikku hirmutundmise ja värisemise käsku), julguse ülistamine, õpetlik oli "kuningas sai haiget, tegi haiget printessile, see toatüdrukule jne" moraal; huvitav kunstnikutöö hiire- ja rotimaailma loomisel. Toatüdruku "ruootsi" aktsent oli võrratu :)
Aga muidu tundus süžee kuidagi kunstlik ja kohati ebaloogiline. Kõik see muinasjutumaailm, rotid-hiired-printsessid oli ok, aga milleks veel supp? Hiir helistab kella, seepeale kokk kukub jälle suppi keetma ja siis otsustab vihm sadama hakata?? Hiir saadetakse pagendusauku aga satub hoopis rotimaailma?
Printsessile meeldib hiir aga rotid ei lähe mitte? Kadeda toatüdruku ja tema isa liin jäi välja arendamata.
Rotifoobikud, vältige :D
Olen nii palju multikaid vaadanud, et ilmselt pirtsutan liigselt. Wall-E filmile pole siiani miski ligilähedalegi saanud. Või vähemalt selle esimesele poolele.

Ps. Vihkan popkorni kinos. Isegi selle lõhna. Ja mõnel vaiksemal filmihetkel kostuvat KRRÕÕUHH KRÕUHH ja LURR LURRi. Mina olen see mõistmatu ema, kes ei luba oma lastel kinos süüa.
Ei ole vaimustuses ka meeleheitlikult köhivast, nutujoru ajavast ja ajaviiteks jalgadega eesistuja (antud juhul minu) tooli tümitavast maimikutest.

Ps Ps Kas keegi vaatas täna Hommikutelevisiooni? Kell 8.15 laulis üks väga lahe lauljanna aga nimi ei jäänud meelde. Finch? Filch?

tseremoonia

Tänane tööpäev algas kell pool 9 apostliku õigeusu kirikus, kus pühitseti ametisse piiskop.
Minu kokkupuuted õigeusu kirikuga olid piirdunud siiani ühe Katariina kirikus uudistamas käimisega. Olime T-ga just tuttavaks saanud, lonkisime käsikäes mööda linna ja otsustasime millegipärast kirikusse minna. Ei olnud meeldiv. Vastukaaluks hunnitule arhitektuurile olid tädikesed väga mossis ja tõrjuvad ja pahandasid meiega, ei mäleta miks. Meile ei läinud see üldse korda, liiga armunud olime :D
Mõni nädal tagasi suhtlesin siis kohaliku kiriku (seekord eesti ap. õigeusu) preestriga ja ta oli üliväga sümpaatne, lausa heatahtlikkust kiirgav. Just selline inimene, kelle suhtes tekib hetkega usaldus ja julgeks talle kõik-kõik südamelt ära rääkida. Samas oli ka tulevane piiskop, samuti heateahtliku moega kuid reserveeritud, naeratuseta.
Tükk aega kaalusin oma eelarvamusi. Kas taolises ametis peab olema siis muhe rahvamees? Või hoopis tõsine töötegija, kes tema nina alla ilmunud ja asjatundmatuid küsimusi esitavast naiserahvast ei peagi midagi arvama? Küllap teab Jumal paremini, kes millisele kohale sobib ja mis omadused tal selleks olema peavad.

Aga tänane liturgia oli kaunis. Paarkümmend üliuhketes rõivastes piiskoppi ja preestrit teenimas, viirukisuits ja viirukipanni kellukeste õrn helin, kolm tundi vapralt laulnud koor ja preestrite võimas laul. Kõik need regaalid, mitrad, sauad ja küünlad... Tõesti uhke. Mõjuv.
Kas teate, milleks on kirikus vaja auguga muffinivormipabereid? Et küünlavaha sõrmedele ei tilguks :)
Kas teate, et kui metropoliit paneb piiskopile need rüüd ja teised värgindused ümber, siis hüüab kõik see preestrite vägi mitu korda kõva häälega Axxios! mis kõlab nagu Potteri-raamatust accio (ehk tulgu siia, võlukepp näiteks), see pani mind täiesti ebakohaselt muigama.. huvitav, mis axxios tähendab.
Ja keset seda pidulikkust üks umbes aastane põnn häälekalt tatsamas, piiskoppide juurde trügimas ja plastmasstopse laiali loopimas. Mind ei häirinud aga mitmeid vist küll.

Jumalateenistuste vormid on nii erinevad. On pompöösseid katedraale ja pisikesi kulunud külakirikuid. Ja hoopis võimlates, koolisaalides, kultuurimajades koos käivad kogudused. On rangete rituaalidega tseremooniad ja suhteliselt vabas vormides kulgevad teenistused. Muusikat venivatest ülikeerulise meloodiaga koraalidest rokkmuusikani.
Kõik on nii erinev ja samas sarnane.
Mulle katedraalid väga meeldivad. Täis hunnituid vitraaže ja kunsti. Ehk on kunstnikud püüdnud tagasi peegeldada seda armastust, mida nad ise on tundnud.
Aga seesama armastus hoiab koos ka külakirikuid ja "võimlakogudusi", täpselt seesama.
Pildil minu abitu katse jäädvustada Strasbourgi katedraali vitraaži.

jõuluilu

Kukupai http://kukupaike.blogspot.com/2009/01/julused-aarded.html teeb aardejahti, mõtlesin ka osaleda. Tuleb nimelt pildistada vastava teema asju oma kodus, need ei pea olema just ürgvanad aga neil peaks olema oma lugu.
Seekordne teema on jõulukraam aga mina olen hädas, sest minu kodu ajalugu on suht lühike ja ajalooga, mälestusi tekitavad ehted on kõik vanematekodus.
Kuna lapsed alles hävingutekitamise eas pluss koduloomad, pole meil klaasehteid, mis mulle muidu väga meeldivad. Igaks jõuluks mõtlen tavaliselt miski uue vidina välja, mida koos meisterdada ja kuusele installeerida.
Paberinglid on eelmise aasta looming, Kati tootis viimaseks jõuluks hulga lumehelbeid. Teisel pildil on Kati lasteaias tehtud riidejääkidest punutud heade soovide pael ja minu jõululaadal värskelt omandatud nipiga tehtud ribalised lumehelbed.
Oma vanemate kapis seisvale kuuseehete kastile mõeldes meenuvad kuldsed, roosad ja rohelised klaaskorvikesed ja läbipaistvad klaasmunad, eri värvidega tripsud peale maalitud, näevad välja kui pühademunad. Nääriehete kast lõhnab päris kuuseküünalde ja metallist karvaste kuldsete karraribade järgi....

Tulge ka aardejahile, järgmise nädalalõpu pildistamisteema on pudelid ja ülejärgmise- kirjavara.

Mängime terviseks

Tegutsedes siin Kukupai mänguga tekkis mõte üles pildistada osa meie pere lauamängudest, osad uued, osad vanad. Eile just mängisime ka, nii tore oli. Ma ei hakanud neid panem, mida niikuinii kõik teavad- monopol, alias, twister, kaardi- ja täringumängud, kabe jne.

Esimesel pildil, mida ma ei viitsinud õigetpidi keerata, on lihtne kuid palju võimalusi pakkuv Tower. Põhimõte on teha torn ja kordamööda alt juppe ära võttes seda pikemaks ehitada, kuni kokku kukub. See tüütab ruttu ära aga neist pilbastest annab igasuguseid muid asju ehitada, sõnu kokku panna, kokkukukkuvaid doominoefekte teha jne.

Teine pilt: väljamaised mängud. Scrabble on nüüdseks Eestis ka olemas, mina ostsin selle 1.50 poundsi eest Derby kasutatud asjade poest. Ma ei tea täpselt selle reegleid aga sõnade ehitamine on põnev.
Scategories on sama mäng, mida lapsena sai paberil mängitud "lind, loom, taim" nime all. Viskad täringuga tähe ja kõik peavad teat aja jooksul sellega sõnu oma lehele kirjutama. See on ameerika variant ja "linnud loomad" on paberitele valmis trükitud. Sisaldab palju meile tundmatud suurusi nagu Ameerika presidendid, koomiksitegelased, kiirtoidud, Ameerika kirjanikud jne. Muidu hea mäng.

Kolmas pilt: uued eesti mängud. Uusim on Eesti mäng, meile hullult meeldib. Lastega mängides ainult on jama, et nad ei tea paljusid asju, me oleme teinud nii, et kõik saavad vastata. Elu on selline on lihtne ja suht lõbus. Farlanderi reeglitega nägime algul vaeva, strateegiamängud pole vist ikka minu jaoks. Meil Kati pidevalt võidab selles, arusaamatu!

Neljas: vanad head mängud. Mõttemeister kellegi peale minu ei meeldi, lapsed pole põhimõttest aru saanud. Just avastasin, et mängulaud on kadunud :( . Lingo on hästi lihtne, keeruta aga ketast ja märgi lehel arve. Samas lõpus on nii tüütu kedrata, kui vaid paar numbrit puudus on. Ja lõpuks ringloto, seda ma lapsena ei viitsinud üldse mängida, reeglid ja punktide arvestamine tundus jube keeruline. Nüüd viitsin ja täiega hasart tuleb sisse :D.

Kõige rohkem oleme Elu on sellist mänginud, ma ei teagi miks. Ja Towerit. Üks põhjus on see, et Kati on ikka teistest väiksem ja ta ei saa mitme teise mänguga hakkama, solvub ja mossitab. Tüdrukud mõlemad meil kaotada ei oska, muudkui vihastavad ja turtsuvad. Aga põhikaotaja on meie peres emme, rrregulaarselt!

Triin, sul peaks ka terve virn mänge olema? Kuulge kirjutage teised ka, mis teil kodus on ja mis on lemmikud. Need, keda ma ehk ei tunne võiks mulle kommentaaridesse linkida.

Tööst, vaimustusega

Selle nädala alguses käisin tööl hambad ristis. Mida enam reede poole päevad läksid, seda suurema heameelega tööle läksin ja laiema naeratusega sealt tulin. Mind teevad nii rõõmsaks kohtumised oma ala fanaatikutega! Kuigi teatud mõttes võib neid ilmselt töönarkomaanideks nimetada - nad ei suuda oma tööst vist reede õhtul eriti juhet seinast saada. Nad teevad nii neetult rasket asja, tavaliselt väikese raha eest ja tulemusi peab väga kaua ootama.
Minu rõõmu põhjustasid neli sotsiaaltöö inimest ja üks pastor-sotsiaaltöö-inimene.

Inimeste ettekujutus tööst ja karjäärist on nii erinev. Võta Cosmo ja loe, kuidas "pärast suure lepingu sõlmimist kliendiga ülemusele tagasisidet anda oma võimekuse kohta" või "millised riided tekitavad kliendis usaldust".
Ja teisal on inimesed, kes ei hooli "klientide" viletsatest riietest, viinahaisust, küntud nägudest ega eelnevast minevikust. KUIDAS nad suudavad sellisel määral neisse uskuda, pettuda ja ikka jälle usaldada, ja armastada, nii tingimusteta armastada, et selle rämeda kesta seest tuleb pikkamööda päris ilus inimene välja?

Ma siin kirjutasin, kuidas 1. jaanuaril ootas kaubamaja ukse taga mees, kel olid silme all nii lillad kotid nagu küpsed ploomid. Täna ma nägin teda varjupaiga päevakeskuses, ta oli täiesti puhas ja kammitud ja lillad ploomid olid kollasteks muutunud! Kogu seda päevakeskuse kirevat seltskonda kantseldasid paar meest, kes ise mõni aeg tagasi olid oma probleemidega täiesti puntras. Askeldasid vaoshoitult ja asjalikult ringi, ei saa öelda, et elatud elu nende näost ei paistaks, aga nad olid selge, paljunäinud pilguga ning sirge seljaga. Normaalsed kodanikud. Juba maksumaksjadki...
Respekt.
Üks igasugust elu näinud elu- ja päriskunstnik avas täna oma näituse ja kinkis mullegi väikese maali.
Kõik on võimalik, kui on keegi, kes sinusse usub ja hoolib.

Prasnulsja-gips!

Lisaks ikka veel tatisele (kuigi juba söövale ja natuke normaalsema olekuga) kassile ja valutavate õlgadega mehele on meil nüüd kodus kipsis käega poiss. Kooli uisutamistunnis sõideti ta pikali, kukkus käe peale ja hoplaa! gips! Käeluu on randme juurest katki. Kusjuures mina arvasin, et luumurd toob kaasa ikka kõva valu ja paistetuse, tema kurtis ainult mõõdukat valu. Hea, et ikka kohe traumapunkti läksime.
Päris huvitav! Minu peres ega suguvõsas pole keegi kunagi kipsis olnud. Õnneks käsi tal praegu ei valuta ja õnneks vasak käsi, kole mõelda, kui oleks pea ära löönud või..
Eile õhtul sõideti samas uisuväljal ühel lapsel natuke sõrme otsast ära, brrr :(
Traumapunktis oli veel üks kelgumäelt kukkunud laps, käsi kaelas ja kipsis jalaga poiss. Talverõõmud...
Aga teie olge terved!
PS. Krisu sai eile elu esimese kahe ja veel mille eest- võõrsõnade õigekiri!

Kassi tõsine häda

Loomaarst ütles, et kui paremaks ei lähe, tulge näitama. No kaks päeva aevastas niisama ja polnud hullu aga täna koju jõudes avastasin, et kass näeb välja, nagu hakkaks surema :(
Hingab ainult läbi suu, silmad on põletikus, karv sassis ja ei söö ka enam midagi. Ja muidugi avastasin ma selle olukorra kell 17.45 ja ükski kliinik enam lahti pole, tuleb homseni oodata. Arsti kojukutsumine on ilmselt hirmkallis...
Oh aeg :(((((
KOLMAPÄEVAL:
Kassiga arstil käidud. Ma tõesti mõtlesin, et ta seda ööd üle ei ela aga hommikul arstile viimiseks kotti toppides märatses ja rappis kahe kassi eest.
Arst ütles, et kopsupõletikku pole aga määras siiski antibiootikumiravi ja andis kaasa purgi erilist turgutustoitu. Koju jõudes vohmis ta pool purki seda sisse, jõi vett peale ja jäi minust praegu keset kööki mõtlikult istuma. Ma ei kujuta ette, kas ta kavatseb liivakasti ka kasutada sest öeldi, et õue teda lasta ei tohi aga tema pole iial liivakastis käinud, isegi titena mitte.

Kassi häda

Mu kassil on nohu. Ta aevastas pool ööd Krissu toas, nii et Krissu ei saanud magada ja teine pool ööd meie toas, nii et meie ei saanud magada. Silmaääred on ka natuke punased aga muud viga ei paista. Peaksin ma muretsema? Kassile kuuma käpavanni tegema?
Koer on pildil sestap, et tema etendab meil köögis pidevat stseeni- vaata mu ilusatesse põhjatutesse silmadesse ja näe selles peegelduvat ürgnälga...

ja veel

... eelmise postituse jätkuks.
Meie fotograaf rääkis hiljuti, et oma päris pika teenistusaja jooksul on ta kõige rohkem nautinud külaskäike lihtsate inimeste juurde, maale, suurtesse peredesse või kuhu iganes. Ikka pakutakse teed-kohvi, võileibu ja kooke, vahel olevat lausa piinlik lauda istuda, kui näed ilmselgelt, et inimesed ei ela jõukalt aga on siiski pingutanud külalisele midagi head pakkuda.
Ja kõige rohkem on tal tulnud niisama õues külmetada kõige peenemate villade aiaväravate juures. Hea, kui suvatsetakse sisse kutsuda.
Kord oli ta kutsutud ilmatu nooblisse pulma pildistama. Peen restoran, lookas laud, tualetid, bändid, särgid värgid. Ainult et kogu selle peo jooksul unustati piltnikule ja pillimeestele süüa anda, neil polnud vist istekohtigi, olid seal seisnud ja kaalunud, kas minna baarist klaasi vett ostma või mitte....
Muidugi kindlasti on erandeid. Kas külalislahkus sõltub intelligentsist? Kasvatusest?

Headusest

Vana-aasta viimane päev oli väga rahulik ja kodune. Mõtlesin rahulikke ja leebeid mõtteid.
Mõtlesin, et püüaks niisama uuel aastal hea olla. Lisada oma pisikesi osasid Maailma headuse kogumisse. Paljundan Jumala headust. Ei riidle ega vihasta vaid lohutan ja innustan. Ei solvu, noruta ega irise vaid leian head ja lähen edasi. Ei nõua oma osa taga vaid jagan seda, mida mul on jagada.
Mõtlesin – lihtne. Ma olengi ju üleni selline leebe ja heakene. No vihastamise, solvumise ja irisemisega vahel on probleeme ja aga saab hakkama.
Naeratades läksin magama.
Nägin und.
***
Ekslesin koos mingite lastekaitsetöötajatega mööda kangialuseid ja otsisin kadunud või ära jooksnud lastekodutüdrukut. Leidsime tüdruku või pigem neiu rõvedast niiskest räpasest keldrist. Räsitud olemisega tüdruk ohkas mind nähes kergendunult ja ronis mulle poolenisti sülle, ütles – mu kõht valutab, kutsuge kiirabi. Mina olin hämmingus ja mures. Ma ju ei tunnegi teda!
***
Ärgates sain aru, et ainult pisikesest, nunnust headusest on liiga vähe. No see teisele inimesele naeratamise, hea sõna poetamise ja õlalepatsutamise värk. Vahel on see abiks aga tihti vajab tegelik olukord palju rohkemat.
Jah, ma olen kirjutanud lugusid asjadest ja olukordadest, mis mul südamel, saanud asjaosalistelt tänusõnugi aga kas need lood on ka midagi reaalselt lahendanud? Kedagi aidanud?
Jah, ma olen teinud mõne väikese kingituse, et kedagi rõõmustada. Ma tean, et üks inimene kannab minu kingitust iga päev talismanina kaasas aga kas ma olen talt küsinud, kuidas ta endaga hakkama saab?
Jah, ma olen ära kuulanud mitmeid muresid, lohutanud ja julgustanud, aga see on ka kõik. Ma ei ole MITTE MIDAGI reaalselt panustanud.
Minu armas lapsehoidja-neiu, kelle emal oli raske operatsioon. Tahtsin tema emaga rääkida, küsida, kas midagi äkki on vaja, julgustada, üüri aidata maksta, kui vaja.
Ma ei teinud midagi.
Tuttava tuttav, kelle elu suvelõpus nii puntrasse pööras, et enam hullemini ei saagi… Püüdsin abilist talle sebida aga midagi ei tulnud välja, ma ei tea, mis põhjustel.

Nukker ja häbi hakkas. Ma olin iseendast ja oma illusoorsest hea-olemisest nii heal arvamusel, et märganudki, mis tegelikult toimus.
Püüdsin meenutada, millisel viisil on mind ennast aidatud. Päriselt, nii et siiani meeles on.
***
Kui ma kolisin Pärnusse, tundsin end nii üksi, et poetasin õhtuti kössis voodis pisaraid. Ma tundsin vaid oma ämma ja paari mehe sõpra. Aga nad aitasid mul suuremast üksindusest üle saada.
Kui me ootasime oma esimest last, polnud meil titale mitte midagi varutud. Ei voodit, ei vankrit ega riideid. Raha polnud aga me ei osanud eriti muretseda kah. Ja siis korraga hakkasid asjad tulema. Paari nädalaga oli kõik olemas!
Kui tita oli paarinädalane, võttis ta päevade viisi karjuda. Seda paanikat värske ema ja vanaema poolt! Kui väga mind aitasid kõned sõpradele, kes instruktsioone jagasid.
Pooleaastase titega kolisime korterisse. Me ei saanud kuskilt autot ega kolijaid. Kui olime juba meeleheitel, tulid sõbrad ja aitasid nii auto kui kraami tassimisega, viiendale korrusele muide. Kuna mul oli juhuslikult sünnipäev, üllatasid mind veel kringliga…
Aastaid hiljem, juba kolme lapsega, kolisime jälle. Oli väga, väga külm talv ja ma istusin oma lastega esimesel õhtul külmas, räpases ja kõledas majas, mida nüüdsest pidin koduks nimetama. Olin nii hirmul ja masendunud, et oleks taas nutta löristanud, kui lapsed poleks äraootavalt mu ümber kobardunud. Siis tuli sõber, leidis eest armetu olukorra ja viis meid pikema jututa enda poole ööbima. Nii said esimesed ööd mööda ja korraldamistahe tuli tagasi.
Samal aastal oli ikka veel paukuv pakane ja ma olin väga väsinud eksperimentidest, kuidas 15 kroonise päevarahaga kolm toidukorda valmistada. Ühel õhtul koputati uksele ja sõbrad kogudusest tassisid tuppa sületäie külmutatud pitsasid. Me sõime neid ikka nädalaid!
***
Ma võingi sedasi meenutama jääda. Kui palju kordi on vanemad pisikese pangaülekandega mind aidanud. Kui palju kordi olen sõbra õlal kurtnud või vähemalt telefoni niuksunud. Mulle on laenatud raha ja antud asju, hoitud lapsi, kutsutud teiste sekka, palvetatud minu eest, tehtud pisikesi üllatusi ja veel ja veel…
Abiks on olnud nii külmutatud pitsa, telefonikõne kui mõni armas blogikommentaar.

Olen palju headust võlgu. Ja mitte ainult seda pisikest, igapäevast.
Loodan, et saan seda võlga natukenegi vähendada. Oleks vaid silmi, et märgata.
Ja aitäh kõigile heategijatele!
Olge südamest õnnistatud, teie kõik.

Head 2009-t!

Kui esimesel jaanuaril linna mitmeviljajahu ostma läksin, siis hakkasin tõesti uskuma, et midagi maailmas on muutunud.
Säästukas oli kinni!
Säästukas pole kunagi kinni ju? Aga eile oli!
Hämmastunud inimesed vantsisid Port Arturi ette. See oli ka kinni! Või õigemini avati kell 12.
TÕSISELT hämmastunud inimesed kobardusid ukse ees ootele. Värisevad mehikesed, tumelillade pelmeenidega silmade all. Viisakate mantlite ja naaritsamütsidega prouakesed. Hõlmad-lahti müts-viltu poisiklutt. Soliidsed härrad arutamas nagu-ikka-ääretult-magedat vana-aastaõhtu telekakava. Salgake tibisid kihistades saia- ja limpsiraha lugemas.
Oli aega mõelda, kui väga me oleme harjunud peaaegu ööpäevaselt teostatava ostmisrituaaliga.
Ehk on aeg nüüd ümber harjuda?

Kohustuslik - selleaastaviimane- postitus

Mina ei saa oma pisikese elukese koha pealt lõppevale aastale midagi ette heita.
Kuna meie pere pole edu-eestisse kunagi kuulunud - stiilis eilse Kroonika kaanepilt: Kristiina H-A elu on nüüd täiuslik, naudib emadust villas eduka mehe kõrval :) , ei ole me palmi all puhanud ega džiipe liisinud - siis ei ole me ka veel langust oma nahal tundnud. Kuni on tööd, tervist, peavarju ja lapsed kasvavad, ei tasu väga viriseda, ma arvan.
Mis maailmas toimunud on, pole väga rõõmustav aga ausalt öelda, niikaua kui ma end mäletan, on alati ohitud aastalõpus- oo, kui hull aasta oli. Lugege Mangi vanu horoskoope, kui muidu ei usu.
Mulle sattus näppu eelmise aasta lõpu horoskoop, lugesin oma tähtkuju kohta käivad asjad läbi ja tunnistasin südamerahuga: MITTE miski ei läinud sel aastal nii, kuis horoskoop oletas.
Mis seal ikka, lähen sokisahtlit koristama, nagu ikka pikkade pühade ajal :D
Kallistused kõigile!

Jää-äärel

Kelle munad?
Kes veeretas kuule? Kes kasvatas karvaseid jääseeni?












Hea mõte oli täna perega jalutama minna mere äärde. Aitäh, Mermaid, inspiratsiooni eest!
Olen mere ääres nüüd ikka juba jupp aega elanud aga sellist vaatepilti nägin esimest korda.

Täna hakkas juba igav

Mul oli suur plaan koristada sahtlit aga näe, selle ees seisab kuusk jamaeisaagi...
Pärnus ei ole kohta, kuhu võiks lastega niisama olema minna. Pontsikubaar? Eile käidi kinos, homme lähen Katiga külla, esmasp vist ujuma. Täna võtsin tüdrukud sappa ja kooserdasime mööda Sauga jõe äärt, trampisime lompides ja kahlasime üle pea ulatuvas roostikus. Pardid tulid robinal kalda äärde ja nõudsid- nänännää, kus me saiad? Pajud sirutusid üle halli vee ja erekollase roostiku. Hall, kõikjal hall, roheline ja kollane. Omamoodi iluski, kui poleks siin-seal prügi silma hakanud.

KUI MINA VEEL NOOR olin ja mul oli koolivaheaeg, käisin isale juba hommikust saadik pinda kuni ta otsis välja mu mõnusat tõrvalõhna levitavad suusad ja määris need ära. Siis ma astusin väravast 10 sammu välja ja sõitsin Variku metsa. Kui pimedaks hakkas minema, keerasin otsa ringi.
Mõni aasta tagasi sai lastega kelgumäel käidud. Ajalooline hetk.
Däämned talv või asi...
Ja ma ei tea, mida teha, et lapsi telekast eemaldada. Ma tõesti ei tea. No pool päeva liduvad sõpradega ringi aga lõpuks jälle maanduvad tuppa. Natuke loevad, natuke mängivad aga mitu tundi teleka ees kulub ikka.
Vähemalt saime kingiks Eesti-mängu aga lastele on see raske. Kuigi- mängisime kambakesi küsimustele vastates ja Kati võitis! Mina jäin viimaseks...

Jõuluvana meil ei käinudki. See oli halb. Oleksin pidanud varem sellele mõtlema.
Päev enne jõulu sattusin Maxima XXXi, et osta liha ja kaks korvi. Appi.
Valgus, inimesed, jõulumuusika igast nurgast, ehted, asjad, toidud - ma sattusin lõpuks justkui transsi või hüpnoosi. Käid, silmad püsti peas ja ei saa ise ka enam aru, miks sa siin oled ja mida sa siit otsid. Ilmselt kalmaari haarmeid! Jah, just neid! Ja helesiniseid kuuseehteid, neid on ka kindlasti vaja.
Ma kahtlustan, et salalaborid on välja töötanud mingi aine, mida kaubanduskeskuses õhku pihustatakse, et inimesed seal pea kaotaksid.

Üritan aastale tagasi vaadata aga nagu mingi sein oleks ees.
Mul on olnud üksinduse aasta. Täis suhtlemist, tihedat tööd, vahvaid kohtumisi, uusi toredaid tutvusi, mühinal sirguvaid lapsi ja -
üksindust. Kõigest ja kõigist võõrandumist. Oma urus istumist. Ooteseisundit.
Kas ja milleks see hea või halb on, pole ma veel suutnud välja mõelda.
Kui keegi on mind oma sõprade hulgast seetõttu maha tõmmanud- kahju. Ma võibolla ei suuda inimeste käitumisest ja signaalidest enam õigesti aru saada.


Ps. Mul on Google analytic peal aga ma ei saa kõigest aru. Mis on Bounce rate? aga benchmarking? Sellest saan ma aru, et direct traffic on kõik need, kel tee mu juurde juba tuttav, kas search engines on erinevate otsisõnade kaudu? Aga reffering sites?

Tõmbame nüüd hinge

Mihkel küsib minu käest juba mitu päeva, miks mul morn ja kuri nägu on.
Aga mul tegelt üldse pole ju? See korts mu kulmude vahel lihtsalt on süvenenud viimase aja tööhunnikust ja pidevast enesepiinamisest, kas kõik sai ikka hästi tehtud ja õigesti tehtud.
Aga nüüd on mul mitugi vaba päeva! Kui mul oleks kiiktool, siis homme ma istuksin seal terve päeva ja homme õhtul hakkaksin end juba kiigutama tasapisi.
Ma püüan need päevad arvutile totaalselt selja keerata ja sellepärast soovin kõigile tuntud ja tundmatutele blogisõpradele
mõnusaid jõule
juba ära.

Nautige, sõbrad!

Objavleenie!

Vajatakse jõuluvana. Pooleks tunniks õige päeva õhtul. Saledam vana saab kasutada üht meie punast kehakatet.
Nõutav eesti keele valdamine kõnes ja kirjas (pakkide pealt lugemine ju), kaine olek ja rõõmus meel. Lapsed võiksid meeldida kuid see pole kohustuslik.
Tasu: ...
... eee... 100 krooni? Nii palju toitu, kui mahub, meie jõululauas? Päts isetehtud rosinaleiba?
Midagi veel?
Palun, Jõuluvana, sind oodatakse kangesti. Eelmisel aastal jätsid sa koti ukse taha ja see oli võrdlemisi mage variant. Üle-eelmisel aastal sõid sa koos meiega õhtust ja lapsed olid sillas. Üle-üle-eelmisel aastal saatsid sa enda asemel naabrionu aga teda enam pole. Üle-üle-üle-eelmisel aastal käis meil hoopis naisvana, ja seegi üllatas lapsi väga.
Näeme siis, eks?

Ps. Intervjuud Jõuluvanaga tahate lugeda? Suurepärane intervjuu!
http://www.parnupostimees.ee/?id=57749

Põlispuud ja dogmad

Sattusin ühel üritusel paari pisut jokkis isikuga religioossesse vaidlusesse.
Mitte et meil midagi sinu usuliste veendumuste vastu midagi oleks aga vaata, et sa ei lase ennast ära kasutada.
Mina austan neid põhimõtteid ja sind ka austan aga ma olen vist liiga egoistlik, et ennast mingitele piiridele allutada, mis igas kirikus on. Mulle meeldib ikka täiel rinnal elada.
Ja kui palju on neid lastepilastajast preestreid ja värke, neil vist jääb nende jäikade reeglite keskel ikka millestki puudus?
Oo ja kui lihtne on dogmad omaks võtta, näiteks ristisõjad eks.
Eestlastele nii omane ja armas maausk jätab sulle vabaduse ise olla ja mõelda.
LOODUS, selle keskel olemine ja sellesse sulandumine, vat see on jumalik, see on parem kui seks! Põlispuud, mäed, sina ise, kõiksus- see on meie oma, see on õige eesti usk.
Miks sa oled usklik? Ah et tunned, et oled kindlas kohas? Nojaa, eks või ilmselt ju usust lohutust saada ja kogudusest seltsi ja sõpru.
###
Kui jäime lauda kahekesi, ütlesin, et kristlus ei ole ainult kirik, kogudus, käsud ja piirid vaid suhe Jumalaga. Minu isiklik suhe. Kogu lugu.
Kaaslane jäi vait.
###
Loodus on tore muidugi. Põlispuud, universum ja minu isiklik sisemine jõud. Aga mul ei saa olla sellega kahepoolset sidet. Või saab?
Et nagu : kallis põline kuusepuu ja kogu armsa X linna loodus ühes hulkuvate kasside ja muruplatsidega. Ma kaotasin rahakoti ära, palun, kas te võiksite mind sellest jamast välja aidata?
Või: Väga austatud Universum ja minu enda sisemine jõud, lugupeetud minu kaheksa energiatshakrat, mind koondati ja ma olen jube õnnetu, palun, kas te saaksite midagi ette võtta? Näiteks mulle natuke lootust anda ja mõne hea tööotsa?
Või: Oo hea rändrahn mere ääres. Kui tore, et on selline kaunis hommik. Aitäh, et sa oled nii mõnusa hommiku valmis teinud.

Okei, ma lahmin praegu niisama, samal tasemel, nagu kristluse suunas lahmitakse.
Aga ikkagi. Minu jaoks on need vaidlused mõttetud. See on sama hea, kui üritada seletada, mis on armastus. Kes armastab, see usaldab. Kui ei julge usaldada, ei saa ka armastada. Heas suhtes ei pea oma isikut alla suruma. Sa lihtsalt püüad käituda enam-vähem nii, et teine pool ei peaks sinu pärast kurvastama.
Ja reeglid.
Ma praegu mõtlen järele ja leian kaks reeglit, mis mind ahistavad ja millega on mul raskusi.

Esiteks ei saa täiel rinnal ropendada, kurja vanduda ja ilmaasjata issand-issand hüüda. No saab, aga piinlik on. Kuigi- nagunii enamus ajast olen viisakas seltskonnas või laste kõrvade kuulderaadiuses ja roppusi endale niikuinii lubada ei saa. Tüütu. Pean tunnistama, et ma rikun seda reeglit vahel.
Teiseks kümnise maksmine. Mu töntside näppude küüned on lootusetult enda poole, ja ma maksan palju vähem, kui peaksin maksma. Häbi. Aga see näitab, et mul on arenguruumi, see ju hea!
Ja muud ei midagi.
Kristlikus õpetuses on mitmeid asju, millest ma aru ei saa ja on asju, millega ma täiesti nõus ei ole. Mis siis? See ei muuda tõsiasja, et käin koos Jumalaga.
Aga põlispuud, jah, on ilusad.

Tühi lumine linn

Ma olen väga rahul selle lörtsise lumega. Seda nimetatakse talveks, mäletate?
Tegib lumelaternat ja krissu lumememme ja miku muumipapa.
Vahepeal ma kippusin nõrkema töö ja muu tegevuse all. Aga siis mulle helistati ja tänati ühe töö eest ja ma olin rõõmus!

Püüdsin muuta mõtlemist:
Ma pole mitte see ainuke loll, kes klassis õpetaja kingituserahade ja kinkidega sebib vaid... usaldusalune. Ju siis teised mammad teavad, et ritsikumutil hiljemalt nädal enne pidu süda valutama hakkab ja ta kirjakesed laiali saadab.
Mul on see AU võtta raha vastu ja osta asi ja pakkida ja ... maksta omast taskust puuduolevad 50 kroonigi, kuna kas mõned poisijussid ei suuda oma pisikestes ajudes salvestada teadet, et kirjake tuleb viia emmele või peab mõni emme 10t krooni liiga suureks summaks.

Ma pole mitte loll palgatööline, kes toodab, toodab, toodab teksti ja püüab teha kõik, mida ülemused nõuavad vaid
mul on AU pakkuda inimestele mõtteid, lugusid ja inimesi, mis - no, äkki lahutavad meelt? äkki panevad mõtlema? äkki muudavad kellegi elu? kasvõi ühe inimese elu?
On ju suur au? Ma võiksin olla Jumala pliiats, kas pole vahva?

###
Kati jõulupidu oli kena, nagu laste peod ikka. Kati etendas jänesepoega ja oli ülinunnu. Viimase rühma lapsed on juba suutelised pikad tekstid pähe õppima ja oma tegelaskujusse päris palju karakterit panema.
Pidu toimus ühes villas. Ilus.
Jõuluvana oli ka villa poolt. No oli ikka jõuluvana!
Astus sisse ja ütles tere lapsed. Istus toolile. Lapsed laulsid paar laulu. Väga tore, ütles JV. Lpased laulsid veel paar laulu. Väga tore, ütles JV. Me mehega itsitasime pihku, et kas JV ikka adub, kus ta on ja milleks ta on. Siis vedasid lapsed vana koos kotiga kuuse alla ja järgneva poole tunni jooksul tegi JV verbaalseid edusamme, kuna suutis pakkide pealt maha lugeda tervelt 21 lapse nimed ja öelda - headaega.
Siis tehti pilti, JV kadus vaikselt ära ning ilmus kahe minuti pärast tagasi saali kollase triiksärgi ja punase lipsuga,,tatsas laudade vahel ringi ja vestles ettekandjatega, ei saanudki aru, oli ta baarmen või miski juhtiv onu.
###
Rannapark on lume all nii ilus. Silmapiiril hall merepiir sulamas ühte tumeda taevaga. Tuled ja laternad. Inimtühjus. Hulkusin üksi kesklinna poole ja sürreaalne tunne tekkis: restoranid ja kohvikud, heledalt valgustatud, sissepääsud jõulutuledes, lauad kaetud, valgetel linadel helgivad klaasid ja vilguvad küünlad. Aga kõikjal tühjus. Absoluutne tühjus. Laupäevaõhtul.
Ka linn oli inimtühi, vaid mõned paarikesed uitamas.
Talv.