me armastame ooperit, nüüd!

Mul on alati olnud eelarvamus ooperi suhtes. Paksud koledad lõualottidega mammid ja vuntsidega onud seisavad lava peal ja karjuvad jubeda häälega. Võltsluksuslikud tualetid, imal lavakujundus ja veel need peened riided, mis endal tuleb teatrisse minnes selga ajada. Võehh!
Täna tuli mul oma eelarvamustele vesi peale tõmmata. Käisime "Carmeni" pressiüritusel, kus näidati meile ka esimest vaatust. Sa tont, kui huvitav oli! Alates esimesest lavapildist, kus meesosa koorist (sõdurid) olid rõivastatud kaitseliitlaste maikadesse ja laigulistesse pükstesse ja mustades nappides kleitides naisosa pahvis nende ümber tiirutavate kuttide nina ees ülbelt sigarette. Don Jose ja veel mingi kindral olid samuti maikaväel, väga kihvtid ja isased nägid välja...
Ja Carmen oli selline beib, et lausa suu kukkus lahti. 25aastane hiina laulja Huiling ...midagi..., nii sale, pruun, sihvakas, ülbe ja meelas, mehed lausa vingerdasid tema ees laval.
Kusjuures hästi liikuv oli kogu lavapilt, kord lauldi püsti, siis pikali, siis põlvili, solistid pärast ütlesid ise ka, et nad poleks uskunud, et sellistes kehaväänamisasendites laulda saab.
Muusika oli muidugi kah väga hea. Laulmise koha pealt vedas need mõnikord küll kõrged kiledad noodid üles, nii et ebameeldiv oli aga kannatasin ära.
Ehh, söön oma sõnu ja lähen oma priipääsmeid varsti realiseerima.
Ja peale seda esimest vaatust siis tegijatega kohtumine, mina intervjueerisin hiina tüdrukut, kes oli väga aval ja sümpaatne ning ütles, et karjäär pole üldse ainus, mida elus teha tasub ja tema läheb järgmisel aastal mehele!
Vahetasin ka mõne lause oma lemmikmehe Marko Matverega (lavastaja). Ma teda kartsin üsnagi, sest avalikkuse ees ja pressile on ta selline ligipääsmatu ja mossis ilmega. Aga ta sulas ürituse jooksul ja rääkis nii huvitavalt, naeris ja vaatas kavalasti otsa... nummi nummi kisan sisimas koos kõigi teiste naisfännidega.
Vaat selline lahe päev oli mul täna. Homme tuleb sellest jutt kokku kirjutada, see enam nii lahe pole paraku.

Täienduseks eelmisele postile-
mkm, ei peatunud hetk seal, kus vaja. Öösel ärkasin pesamuna oksendamise peale ja veetsin õdusa tunnikese lapates kokku reostust meie magamistoas, lobistades vannitoas ja kraadides õnnetut last...
Järgmisel päeval õnneks oli Katil juba parem olla. Moraal, nagu ikka, peitub tõsiasjas, et kui teil on kõik hästi, ärge muretsege, see läheb mööda!

Täna on hästi see, et päike paistab juba peaaegu suvise jõuga. Halvasti on see, et midagi pole minusugustel põdejatel selga panna.
Käisin lõunavaheajal raamatupoes, et hankida ideid lapse kinkekaardi realiseerimiseks. Tulin sealt niugudes välja :(
Ma ostsin ühe odava raamatu "Suured lapsed. Keeruline iga. 7-13." aga ullult palju raamatuid, mis mind valju häälega hüüdsid, jäid poodi.
Ilusaid uusi eesti autorite lasteraamatuid (a noh, poisil vähemalt kinkekaart). Värvilised lille- ja taimeraamatud. Psühholoogiat. Retseptiraamatud, kaantel hunnitud magustoidud. Romaaaaane, Nobeli preemia 2006 Lumi ja palju, palju, palju muud.
Ohe, ma ütlen, ja veelkord ohe.
Lohutasin ennast pakikese cerniidi-savi ja kolme klaasnööbiga. Juhuks, kui tekib moment oma kurbtus käelisesse tegevusse uputada.
Ma käin tööl ja saan täitsa norm palka aga ei saa aru, kuhu mutiauku raha kaob. Lasteaia 500le kuumaksule lisaks maksin eelmisel nädalal veel Krissu kolmepäevase tantsulaagri 500 krooni, viltimiskursuste 200, tagantjärele Kati võimlemistrenni 300, telefon, no poisi sünnale kulus ka mõnevõrra...
ja ongi viimane 1000 krooni käsil ning kuu lõpuni veel üks, kaks, .... üksteist päeva. Järjekordne säästureziim peab käivituma.
Sestap julgesti vennad nüüd tööle!

Lihtsalt mai

Üks imeilus maipäev
kus kohustusi ei ole
päike paistab terve päeva
sooja on 18 kraadi
sain odavalt uued kingad
käisin ehete viltimise kursusel
niitsin muru nagu hull, niiduki, vikati (mhm, ma oskan küll) ja murukääridega
sõitsin jalgrattaga läbi aina rohelisemateks muutuvate aedlinna tänavate
kõikjal toomingate, niidetud muru ja vorstisäristamise lõhn
paar päeva veel ja siis hakkavad õunapuud ka õitsema
õhtu ja ööbik laulab akna taga
ja homme on ka veel vaba päev

hetk peatu siin
palun

lapsed kes kui vangis eland hüppavad nüüd rõõmuväel

Mihkli sünna eelmisel nädalal. Sünnip laps on rohelise dressipluusiga.

tüübid

Viimasel ajal on meil huvitavaid tüüpe toimetuses käinud.
Peale 9. mai üritust ilmus fotograafi käest pilte küsima viisakas ja sümpaatne Vana Võitleja, kes nägi välja täiesti hurmav oma pika halli korralikult kammitud habeme ja kummikutesse topitud viigipükstega. Üritusel oli tal seljas aurahadega kirjatud pintsak, no tõesti kena!

Vahel lendab meilt läbi Kati Murutar, punupatsid lehvimas, kaenlas alati rahulolev titt ja sabas veel mõned lapsed. Küll toob ta oma kaastöid, kord siunab Kroonikat, või räägib oma uuest näidendist. Peale Kati külastust hõljub toimetuses tema energiavoog veel kaua.

Eile käis pilte küsimas pisike vanake, uppumas oma tolmumantlisse ja näost kõhn ja kaame nagu kummitus. Vanake osutus legendaarseks raadiotöötajaks FL-ks, kes hoolimata kõrgest east (no meie fotograaf, kes aasta pärast pensionile läheb, tundus tema kõrval punapõskse poisipõnnina) tatsas käbedalt ringi, läppar portfellis, silm säras peas ja jutt jooksis nii libedalt nagu mõnel praegusel dj-l.
Meile Siljaga jagas ta ohtralt meelitusõnu ja saatis pärast isegi karbi kreemiliköörikomme, lihtsalt sellepärast, et me oleme NIIVÕRD ILUSAD!

Siis käis meil tsirkusemees. Mul oli Krissu seal. Mustaverd jässakas mees astus sisse, põrnitses meid ähvardaval ilmel ning ütles kurjakuulutavalt: MA NÄGIN, ET SIIN OLI LAPSI. KAS TEILE TSIRKUS MEELDIB??!!
Eee, oleneb.., piiksatasime meie.
Sellepeale saime täiesti enneolematu võimaluse tellida pileteid juunikuus Vallikäärus toimuvale tsirkuseetendusele "Idamaine öö" või midagi sellist. Ja siis veel absoluutselt eksklusiivse pakkumise novembris toimuvale Kuklatsovi kassitsirkuse etendusele, kuhu piletid maksivad tühipaljad 500 krooni...
Võttes meilt lubaduse kindlasti esmaspäeval helistada, kui me välja mõtleme, mitut piletit tahame, tüüris härra majesteetlikult uksest välja.

Eelmisel nädalal, kui Silja kirjutas toreda loo andekatest lastest, käis meil mitmeid paduandekaid geeniusi. Mulle jättis mulje vinniline noormees, kes istus Silja vastas poolteist tundi ja puistas oma ideid tuumafüüsikast, kvantosakestest, koolisüsteemist... Lõpuks minul sai tööpäev läbi ja läksin koju, Silja aga jäi veel kuulama. Huvitav, kes sellest poisist võiks saada?

Kunstnikke käib meil kah. Kirjanikke, luuletajaid, hulle kah. Eriti täiskuu kandis. Tore tuba on meil!

mis mulle jäneste juures ei meeldi

Jäneste (kaasa arvatud küülikud) juures ei meeldi mulle see, et nad on absoluutselt tuima näoga. Ta on tuima ja ülbe näoga, kui sa lased ta hommikul kell 6.30 puurist välja pärast pool tundi altkorruselt kostnud raevukat puurijäramist.
Ja sellesama näoga, kui sa koristad ära umbes 569 junni, mida ta on paari tunni jooksul vabalt ringi lipates endast väljutanud, ning kinnitad puuriseinale tagasi veepudeli, mille ta ajaviiteks on puurist välja visanud.
Ja täpselt sellesama näoga on jännar, kui ta vahib koos meiega õhtul vaiba peal telekast uudiseid, multikaid ja muusikat.
Ja kusjuures ikka sellesama näoga, kui sa istud ta kõrvale põrandale ja sügad sada tundi tema kõrvadevahet ja paksu hiirehalli keret.
Ja võta või jäta, sellesama ilmetu näoga ja võbiseva vuntsiga närib ta su näpu vahelt porgandit, ajab taga kassi ja kihutab võimaluse avanedes koridorivaiba serva oma uut kempsu rajama.
Vot see mulle jäneste juures ei meeldi.

***

tegelt tahtsin pilte üles panna aga fotokal on akud tühjad. Ja praegu saaks laheda pildi, kuidas meie kass trambib meeleheitlikult ühe akna tagant teise taha pooleldi täis suuga kuidagiviisi näugudes sest tal on HIIR hambus, ja ta tahab tulla tuppa seda meile pidulikult esitlema ja vaibale asetama. Mina, südametu, ei lase!

emad, lapsed ja palgapäev

Olen ammu mõelnud, et koolide ja lasteaedade emadepäeva- ja jõulukontserdid on emale tõeline palgapäev. Päevast päeva jagad oma jõmpsikatega puid ja maid, tunduvad teised piisavalt laisad, turtsakad ja lohakad, unustavad koju kooliasju ega viitsi koristada enda järelt..
Ja siis tuleb emadepäeva pidu ning su süda sulab, nähes lavatäit triigitud ja viigitud kukupaisid jõmpsikaid, kes inglihäälel laulavad kevadest ja emadest, loevad luuletusi ja pistavad ise rõõmust särades sulle pihku hoolega lilleliseks liimitud kaardi...
Miku laulis peol ja ka lauluvõistlusel järgmise sisuga laulu:
"Ei tohi, ei või! Kes pori tuppa tõi? Kes võttis ema käärid ja liimi toolil määris?
Jah - see olin tõesti mina.. kuid laps ma olen veel, ja vallatusi teen kuid paha olla tõesti ma ei taha!"

Eksju... Ta unustab kontserdil flöödi koju, niheleb ja sosistab lavaserval oma esinemist laval oodates nii et õpetaja peab keelama. Laul läheb alguses 3 korda sassi, aga kui vedama saab, laulab imeilusasti.
Särgisaba püksist väljas. Kingiks sain savist küünlajala ja savipildi, kus ujuvad kaks kala. Ilus!
Ma ostan talle uued vahetuskingad, pärast seda kui vanad on kaotsis olnud kaks kuud ja teistel kingadel lihtsalt pudenevad tallad tükkideks. Ja kaks päeva pärast seda tuuakse mulle võidukalt kadunud kingapaar koju!
Täna kirjutas õpetaja päevikusse märkuse kojujäetud vihiku eest, samas näidati ette diplom esikoha eest mata olümpiaadil ja auhinnaraamat "Tulipunane lilleke".
Ükspäev mängukaarte mängides ütles viletsaid kaarte saades sundimatult "P***i" ja mina pidin pärast veidikest õhuahmimist ja valjuhäälset emotsioonide väljaprahvatamist lapsele seletama, mis p*** tähendab. Aru sai, kohkus, vabandas.

Katikene võimles vaprasti lasteaia iluvõimlemise näidistrennis, kandis emadepäeva peol kenasti ette oma kaks hiirekese lauset ja laulis kah täiega ilusasti. Kingiks sain lille, mis veel ei õitse ja sinise paberlille, mida saab nööriga riputada kaela või akna ette.

Ja Krissu kinkis mulle paberist nartsissi ning kaardi, mille peal oli suur sinine lill.

Mul on suur kilekotitäis värvilisi ja rõõmsaid kaarte ning pilte, lisaks savist kaelaehteid, plastiliinist linnupesasid, paberlilli, pärlikeesid, lilli jäätisepulkade otsas ja - ohh, ma pean vaatama, mida kõike veel. Kui lapsed puberteeti hakkavad põdema ja mind pikalt saatma, siis ma ilmselt süvenen selle koti sisusse igal õhtul. Minu aardekirst.

Aga seni püüan endale iga päev ja õhtu meelde tuletada, kui väga mul vedanud on.

Emadepäev kui selline möödus Miku sünna tähe all. Jumal kuulis mu anumist ja hoolimata ilmaennustusest, mis lubas pühapäevaks paduvihma, säras päev läbi päike ja õuetäis lapsi mängis end õhtuks oimetuks. Mu esivanemad olid ka kohal. Hea oli.

ilu ja harmooniat paluks!

Eile oli mul töö mõttes tore olla.
Esiteks käisin stilistiga (kes mulle hurmavat kleiti parasjagu muide õmbleb) Portas moekülje jaoks pildistamas. Kaks ilusat ja isikupärast neidu panid selga
1. erepunase kittelkleidi
2.valge-kuldse heegeldatud kleidi
3.valged kintspüksid valge vesti ja punase topiga
4.mustad retuusid rohelisekirju trikoopluusiga
5. punase valgete täppidega kahara trikookleidikese
6.valge ja musta piduliku komplekti.
Endal hakkas lausa piinlik oma teksade ja vormitu kampsuni pärast. Nii palju ilusaid riideid on maailmas... a kui ma hommikul viimasel minutil katiga ratta pakikal lasteaia poole kiman, siis ma nigu lehvivat kleidikest väga selga ei taha panna.
Lisaks enamus sellest, mis modellide seljas nii vapustav näib, pole seda teps mitte lihtinimeste küljes. 17aastasel pole veenilaiendeid, lastekandmisest veninud kõhtu ja maanaise matsakat puusa, nende varbad ei hakka kõrgetest kontsadest valutama ega kõhuke puusapükste värvli vahelt põranda suunas voolama...
Aga midagi korralikumat peaks selga panema küll!

Teiseks käisin kunstikoolis vaatlust tegemas ja nii positiivset kohta ja emotsiooni pole tükk aega saanud. Kui kõik inimesed oskaksid näha ilu enda sees ja maailmas enda ümber ning püüaksid ettetulevaid ülesandeid ning probleeme loovalt lahendada, siiis oleks maailma poole parem paik.

õues

Vastukaaluks eelmisele tasakaalutule nädalavahetusele on seekordne vaikne ja töökas. Ootamatult meie õuele saabunud päikesepaiste tingis selle, et mees tiris mul juba kell 8 hommikul teki pealt ja ärgitas aiatöödes osalema. Aega läks aga asja sai, pool 11 vedasin ka end viimaks õue. Tuppa kell pool 8 õhtul .. vahepealse lõunapausiga. Harisin peenramaa üles aga peenraid enam ei jõudnud teha.
Mihklil sõltub kodutöödes aitamisest lisaarvutiaeg, niiet tema kaevas hoolega maad. Plikad vedasid rohkem siidi. Issi tegeles küttepuudega, ämm rehitses midagi. Poole päeva paiku saabus igale lapsele 1 külaline ja õhtuni välja käis õues kõva madin. Tuhnisid liivakastis, loopisid palli ja lendavat taldrikut, ronisid puu otsas, ajasid üksteist taga, maadlesid muru peal ja vaatasid niisama selili maas ujuvaid pilvi. Kärsatasid puupulga otsas vorste ja saiaviile. Meie naabritel võis küll kopp ees olla kõvast lärmist.
Mina kaevasin sel ajal peenraääri sirgeks ja rõõmustasin vaikselt - nii mõnus, kui õu on rõõmsaid lapsi täis! Säutsuvat elu, nagu üks mu lastetu sõbranna vaikse kibedusega kunagi märkis.
Õhtul laekus tuppa kolm väsinud, tolmust, liivast, tahmast, mullast, lõkkesuitsulõhnalist jõnglast. Vann, banaanikokteil ja voodisse. Kati vaeseke kustus juba kell 7 diivanile ära, et pühapäeva hommikul kell pool 7 taas ringi kepsutama hakata. Pool 7, oeh, isegi sati pealt ei alanud multikaid nii vara :(
Tegelt ise ka ei raatsi kaua magada, kui kauaoodatud päike hommikul silma paistma hakkab.
Kevad...

Feed up

täiega villand on poliitikast.
Üritasin perefoorumis selgitada, et üleüldine vahkviha ei ole edasiviiv jõud ja pideva üksteise süüdistamise ja allkirjade kogumise asemel võiks juba hakata konstruktiivsetele lahendustele mõtlema. Ühtlasi väitsin, et pole mõtet üldistada ja rahvusi vastandada, see on vesi vaenlase veskile.
A iga minu lause peale kirjutati kolm vastuväidet vastu.
Naiivikud, inimeste riigist välja saatmine või soojalt soovitamine neil seda teha - ka ju ei tööta.
Mõelge parem, inimesed, mida edasi teha!
Ja meie pastor ka ütles, et igasugune vihkamine on vaenlasele rõõmuks, tema mõtles sellega hingevaenlast.
Mina käisin täna õpilastööde näituse avamisel ja vennastusin vene kooli kunstiõpsiga, kellega kahes keeles arutasime laste fantaasia ja loomingulisuse üle.
A võibolla ma elan lihtsalt roosas mullis?

fimopisik ei põhjusta fimoosi...

mis on teatavasti eesnaha kitsenemine:) Siin on kahe viimase päeva tegevus.

mhh, ma ei saa praegu aru, mispidi need pildid siin jooksma hakkavad..

Anyway

0.Kata disainitud maasikakommised pärlid, nämm

1.Krissu tehtud pärlid

2.Minu shokolaadikarva pärlid täpselt sama tooni kleidi juurde

3.Kati ei viitsinud enam pärleid teha ja veeretas niisamakoogikesi

4. Minu roosa-punane komplekt, tehtud täpselt pakis olnud juhendite järgi

5.Valge-laikudega käevõru, minu tehtud, ka juhendi järgi

6.Krissu kaelakee, ise mõtles välja ja keevitas kokku

7.Kati tehtud pärlid peale ahjust väljumist, neist tuli kee

8.Krissu looming jälle, need mustvalged on eriti ilusad

Pean mainima, et kui mina juhenditest näpuga järge ajasin, siis plikad tegutsesid põhimõttel vähem möla, pikem samm ja tegid mulle loomingulise lähenemise poolest igatahes pika puuga ära. Nemad hakkavad tegema ja vaatavad, mis välja tuleb.

A noh, eks ma siis neilt õpin!

ull nädalalõpp

Nädalavahetus on olnud üllatav.
Neljapäeval või oli see kolmapäeval hakkasid venelased mässama oma pronkssõduri ümber ja toimus ilge pardakk. Kõik rahvas oli ilmses sokis sedavõrd suurest jubedike jõugust.
No ja meie Krissuga pidime ju Koolitantsu finaali minema laupäeval, täiega närvis olin. Vahtisin ka telkust ja netist aina koledamaid ja halvaendelisemaid uudistepealkirju..
Aga sõit oli ülimegatore! Meie pundis oli kaks vene tüdrukut oma emadega, kes üsna nukra olemisega. Kontserdil oli vene truppe, üks ida.virumaalt jäi siiski tulemata, vanemad polnud lubanud. Aga asjata - sest kogu üritus oli vahva, kõik lastetantsud omamoodi lahedad ja rahvas sõbralik. Vene trupp sai teleka publikuhääletusel esikoha ja ovatsioonid saalist kohapeal samuti, sest akrobaatiline kava oli tõesti proffessionaalne. Meie lapsed olid telekas, jee jee jee!
Afterpartyl olime ainsad "väikesed" suurte keskel pidutsemas. Ilma alkoholita peol oli mõnus muusika ja saalitäis noori, eestlasi ja venekaid ka, kes võrdse rõõmu ja mõnuga tantsu vihtusid. Olid sheikimisvõistlused, bänd, breikarid taidlesid saalis isekeskis ja meie 11 plikuskat olid kui arust ära, loopisid ka tukka, sheikisid ja kargasid elu eest.
Linn oli laupäeva õhtu kohta suht väljasurnud, nägime hulgaliselt politseinikke, ja üht tüüpi pandi just kongi.
Kokkuvõtteks: kui inimesed on normaalsed ja intelligentsed ning tegelevad oma asjadega, pole minu meelest mingit vahet mis rahvusest nad on. Vallandunud on suur üldine venelaste vihkamine aga mina keeldun sellega kaasa minemast sest neid märatsevaid jobusid on ikkagi vaid mingi osa (kuigi tuleb välja, et suurem, kui keegi osakas aimata) ja enamus venelasi on kenad rahulikud ja sõbralikud inimesed. Nagu kasvõi meie naabrid.
Oh, ja nädalavahetuse parim osa oli saabunud fimo-pakk, millest suurema osa koos tütardega täna juba ära lahendasin. Jupid on valmis, homme hakkan kokku nikerdama ja siis pildistan kah, eputada vaja ju!

Naudin endiselt täiega puhkust, eile tegin mannavahtu, ostsin kõigile Vanilla Ninja jätsu, endale ühe salasokolaadi ja selle kohutava kalorihunniku osalisekski kulutamiseks tegin plikadega õhtul pooleteisetunnise rattaringi. Sõitsime ei tea kuhu metsa vahele, kus ei olnud enam autosid, maju ega inimesi, aint hämarduv ilus õhtu, hiirekõrvul puud ja linnulaul... see oleks olnud jube ilus ja kirgastav kui iga saja meetri tagant poleks mingid ilged prügihunnikud nähtavale ilmunud. Pliidid, autokummid, olmepraht ja isegi voodi kraavides ja metsa all, öak! "Nii lollid inimesed," kommenteeris Kati. Isegi nelja-aastane saab aru, et nii teha on rõve, kuidas siis suured inimesed ei saa????
Siis surfan blogides ja leian no nii ägedaid fimosid http://www.eberhardfaber.com/Jewellery.EBERHARDFABER
et ma niutsun lihtsalt...
Tellisin Helmehaldjast 300 krooni eest fimo ja jään nüüd ootama, kannatamatusest lauda kraapides.

puhkus ning elurõõm!

Nädal aega puhkust, shalallalaaa!
Kusjuures juhuslikult on mehel kah oma talvepuhkuse nädal pooleli. Nii me siis koos "puhkame", mitu päeva oleme kraaminud ja koristanud ja asju ümber paigutanud. Meile pandi reedel nett sisse koju, satt ja pealekauba ja käis kõva juhtmevedamine ning kombineerimine.
Esimesed õhtud olid kurvad. Kodus hauavaikus-kes nohistab arvuti taga (meil ju läpakas ka, küll me oleme moodsad onju), kes vahib satika 78 kanalit... Mikul on antud luba nädal otsa olla arvutis niikaua kui tahab. Nii õnnelikku poissi pole mina kaua aega näinud! Aga järgmine nädal pean mingi piirangu välja mõtlema, muidu kodus marsruudil telekas-arvuti-külmkapp-voodi kulgedes ei mahu ta varsti uksest ka enam välja.
Mina ise satti ei viitsi vaadata, arvutist vahetan msn-is sõpradega mõne sõna ja külastan perefoorum.com i.
Mõtlen, kas üritada töökirju ka koju suunata, siis on ju veel raskem töölt tulles juhet seinast ajul saada...
A jah sel tehnikaajastul, mis meie kodus kestab, eraldun ajakirja või raamatuga teisel korrusele või koristan tasapisi sahtleid. See nii meditatiivne tegevus, kui harva teha:)
Mingi näputöö kavatsen ka varsti ette võtta. Ootan Helmehaldja fimo-pakki.
Tänane hommik oli nagu maasikas. Viisin Kati lasteaeda, pidid täna tsirkusesse minema. Jalutan koju, teen koffi ja kaks tervislikku võileiba, köögiaken on lahti ja linnud lärmavad mis jaksavad. No ja polegi rohkem õnneks vaja! Istud üksi köögis, jood piimaga kohvi ja mitte midagi EI PEA TEGEMA! Mitte kuskile ei pea kiirustama, lapsed tulevad koolist alles mitme aja pärast, pooleli lugusid ei ole, täiega suva, millest leht homme kirjutab, isegi pesemata nõusid pole kraanikausis.
Seda seisundit tahan säilitada hästi kaua. siis ka kui tööle jälle tarvis minna. A sellele ei mõtle veel-ups, just mõtlesin!

Liinast

eile õhtul vedasin aias aiakäruga laiali 14 koormat mulda. Rehitsesin ja loopisin labidaga ka. Toas vedasin jännu puuri teise tuppa ja panin voodile uue puhta katte. Jäin kell 11 magama, et ärgata kell 1 öösel ja jupp aega unetult vähkremise asemel hakata homse töö asju läpparisse kirjutama....
Tegelt ei lasknud mul magada loomepalavik :) Käisin lugu tegemas ääretult huvitava, rikka ja ilusa rootsieestlasest piigaga ja see elevus kestis minus veel ööselgi edasi, kuni ma kõige tüütumad sundmõtted kirja panin.
Pangadirektorist isa tütar elab 120 aastases kaptenist vanavanavanavana jne isa majas jahtsadama ääres, imekenasti restaureeritud valgusküllases korteris, ühtaegu vahemerelise ja eestilikus stiilis kodus.
Töötab moedisainerina ja töötab oma kollektsiooni kallal. Käis just prantsusmaal ja armus (esimest korda elus, teadsa, sosistas ta) pariislasest maalikunstnikku, keda ta loodab siia meelitada.
Jõime külma kohvi ja mugisime kohupiimakooki Vuhti galeriist pärit sulanud või karva tassidelt.
Seljas oli neiul musta topi peal nats auklik kadunud vanaema valge pitspluus, teksased mustriliste villaste põlvikute ja pasteldega. Võluva ja kerge arrogantsiga seletas ta, kuidas kaubamajadest pole mõtet riideid osta, tema teeb ise või kammib kaltsukaid. Võib vaid ette kujutada, kuidas ta tuhiseb kogu oma viikingikasvu juures mööda Rüütli tänavat türgi vanakraamipoest ostetud sinikuldse kleidiga (vaata, see on ju nii vana ja otsast lõpuni käsitsi õmmeldud!), pastlad jalas, meekarva juuksepahmakas lehvimas.. Pärnakad vaatavat tihti talle järele, imestas ta. Ammulisui, lisan mõttes mina. Ta on nagu haruldane ja suure õiega lill siin uimases linnas.
Rõõsapiimajumeline, merekarva silmist kord teravaid, kord unelevaid pilke pildudes.
Täna on Liina sünnipäev, sõbrad ja sugulased kinkisid talle vana musta värvi külgkorviga mootorratta, et ta saaks Kihnus sellega paremini ringi kimada (Neil vist osteti sinna maalapp).
Palju õnne! Vahel ma tõeliselt armastan oma tööd.

Meie laste toad

Tahtsin üle hulga aja mõne pildi panna. Maalingud on tehtud sügisel meie laste mitmekülgselt andekate lapsehoidjate Kata ja Maarja poolt.

weak weekend

..mis sisaldas mõnusat külaskäiku maale, külaskäiku haiglasse üht imeilusat titte üle vaatama, aiatöid ilgelt vastikus tuules, ja tööasjus külastatud suht igavat üritust.
Ma läksin kolmeks tunniks kodust ära ja naastes oli koridor kaetud porikihiga, kraanikausis kõrgusid peaaegu kõik meie majapidamise nõud ja... ähh, virin ja kiun.
Jänene on otsustanud oma vana vaibakese võtta kasutusele välikempsuna, ning nii kui keegi selle pabulatest tühjaks kallab (sest need veerevad vaibalt ka mujale toas), nuusib ta vaipa murelikult, ajab silmad punni ja pingutab kohe uued rosinad peale. Samuti on võtnud ta oma südameasjaks (või pigem taguotsaasjaks) teha kena kodune metsaalusele sarnanev paigake meie diivanist. Nii kui telekat vahtiv perekond valvsuse minetab, vedrutab ta end diivanile ja kiirustab seda loikude ja pabulatega katma...
"Kas meie jänesel head omadused ka on?" küsis Mihkel täna hommikul mõtlikult. "No ikka," leidsin mina. "See, et ta liigutab oma pikki kõrvu, väristab nina ja hüppab sülle. See, et ta on jänes."
Lugesin Gerald Durrelli "Noa laeva", mis on ta raamatutest üks nõrgimaid aga mulle meeldib ikka. See tuletab meelde, et me oleme vaid üks veidralt mastaapselt paljunenud ja levinud liik tuhandete teiste seas, kellel kõigil on oma funktsioon ja eesmärk siin maakeral.

vahvad vahvlid

Panen Johansonide plaadi arvutisse ja kavatsen siidi vedada. Jäin täna õigest bussist maha, sõitsin teise bussiga õigest peatusest mööda ja lõin kõigele käega. Saabusin tööle 40 min hiljem ja sellest pole hullu, sest ma olen üpris ebatähtis töötaja.
Eile laenasin ämmalt vana veneaegse vahvliküpsetaja ja üritasin meelde tuletada, kuidas see vahvlitegu käib. Polnud hullu, tulid enam-vähem välja kah, perekond pistis vaniljejäätisega kõik pintslisse.
Vahvlid on traditsioonide hoidjad. Nagu ka kartulipuder isetahtud kotlettidega, kissell kohupiimavahuga ja frikadellisupp. Pika karvaga leebe koer, kelle kaela ümbert kinni hoida. Kass, kes su voodisse jalgade peale magama kerib. Ema kulunud kuid armas värviliste täppidega hommikumantel, millesse end jahedal hommikul mässida. Isa loeb hommikul lehte. Pliidi peal kohiseb veekann. Külmavõetud varbad vastu kuuma ahju. Maalesõiduks autosse topitud kompsud.
Vahvlid.
Minu vaimne turvapesa.
Peaks oma laste käest küsima, millisena nemad meie kodu ja peret näevad. Mis mälufailid neil juba salvestatud on.
.
.
.
Mind painab jälle tunne, et mind pole piisavalt. Prioriteedid kipuvad paigast minema. Iseendast ja maailmast arusaamine kah.
Kui täna otsustasin tööle hilineda, jalutasin Humanast läbi ja tuletasin aega meelde, kui ma olin lastega kodune. Nii seitse aastat jutti. Ei olnud need viimased aastad enam mingi rõõm ega rahuldus.
Niiet tasakaal peab valitsema elus:)
Praegu aga lähen õnnitlema titepuhkusele suunduvat kolleegi. Ja õhtul näituse avamisele. Neljast kunstnikust kolm on mu tuttavad. Tublid olete, Kadri ja Kristel!

kellele seda pealkirja vaja on..

Töönädal lõpeb seekord neljapäeval ära ja see on jube mõnna. Lubasin ühel päeval ema sünnipäeval käia Tartus, koos poisiga. Ühe päeva ja ööga ei jõua muidugi mu armsas lapsepõlvelinnas midagi ette võtta aga tühja kah. Suvel võtan. Mul nagunii pole kedagi seal, kellega koos lonkida. Aga ikka tühja kah, ma longiks üksi ka hea meelega, nuusutaks ülikooli ja mälestuste lõhnu ning vaataks ilma ja inimesi.
Armastan Tartut ikka kangesti veel. Seda, et seal toimub alati midagi. Et sa võid seljas kanda mida tahad ja teha ka üldiselt peaaegu kõike mida tahad, keegi ei vaata viltu.
Aga kujutage ette, armastan Pärnut kah juba. Olen nüüd siin elanud üle 10 aasta ja on saabunud faas, et ükskõik kuhu või mis üritusele lähen, ikka on mõni tuttav ees. Pärnus on oma salajane võlu. Parim on see õitsevate pärnade ajal. Või toomingate puhkedes. Või sügisesed tormid. Pärnu üldine uimasevõitu loomus mulle ei istu aga noh, eks me kõik jääme vanemaks... Armsaid inimesi on siin ikkagi.