puhkus ning elurõõm!

Nädal aega puhkust, shalallalaaa!
Kusjuures juhuslikult on mehel kah oma talvepuhkuse nädal pooleli. Nii me siis koos "puhkame", mitu päeva oleme kraaminud ja koristanud ja asju ümber paigutanud. Meile pandi reedel nett sisse koju, satt ja pealekauba ja käis kõva juhtmevedamine ning kombineerimine.
Esimesed õhtud olid kurvad. Kodus hauavaikus-kes nohistab arvuti taga (meil ju läpakas ka, küll me oleme moodsad onju), kes vahib satika 78 kanalit... Mikul on antud luba nädal otsa olla arvutis niikaua kui tahab. Nii õnnelikku poissi pole mina kaua aega näinud! Aga järgmine nädal pean mingi piirangu välja mõtlema, muidu kodus marsruudil telekas-arvuti-külmkapp-voodi kulgedes ei mahu ta varsti uksest ka enam välja.
Mina ise satti ei viitsi vaadata, arvutist vahetan msn-is sõpradega mõne sõna ja külastan perefoorum.com i.
Mõtlen, kas üritada töökirju ka koju suunata, siis on ju veel raskem töölt tulles juhet seinast ajul saada...
A jah sel tehnikaajastul, mis meie kodus kestab, eraldun ajakirja või raamatuga teisel korrusele või koristan tasapisi sahtleid. See nii meditatiivne tegevus, kui harva teha:)
Mingi näputöö kavatsen ka varsti ette võtta. Ootan Helmehaldja fimo-pakki.
Tänane hommik oli nagu maasikas. Viisin Kati lasteaeda, pidid täna tsirkusesse minema. Jalutan koju, teen koffi ja kaks tervislikku võileiba, köögiaken on lahti ja linnud lärmavad mis jaksavad. No ja polegi rohkem õnneks vaja! Istud üksi köögis, jood piimaga kohvi ja mitte midagi EI PEA TEGEMA! Mitte kuskile ei pea kiirustama, lapsed tulevad koolist alles mitme aja pärast, pooleli lugusid ei ole, täiega suva, millest leht homme kirjutab, isegi pesemata nõusid pole kraanikausis.
Seda seisundit tahan säilitada hästi kaua. siis ka kui tööle jälle tarvis minna. A sellele ei mõtle veel-ups, just mõtlesin!

Liinast

eile õhtul vedasin aias aiakäruga laiali 14 koormat mulda. Rehitsesin ja loopisin labidaga ka. Toas vedasin jännu puuri teise tuppa ja panin voodile uue puhta katte. Jäin kell 11 magama, et ärgata kell 1 öösel ja jupp aega unetult vähkremise asemel hakata homse töö asju läpparisse kirjutama....
Tegelt ei lasknud mul magada loomepalavik :) Käisin lugu tegemas ääretult huvitava, rikka ja ilusa rootsieestlasest piigaga ja see elevus kestis minus veel ööselgi edasi, kuni ma kõige tüütumad sundmõtted kirja panin.
Pangadirektorist isa tütar elab 120 aastases kaptenist vanavanavanavana jne isa majas jahtsadama ääres, imekenasti restaureeritud valgusküllases korteris, ühtaegu vahemerelise ja eestilikus stiilis kodus.
Töötab moedisainerina ja töötab oma kollektsiooni kallal. Käis just prantsusmaal ja armus (esimest korda elus, teadsa, sosistas ta) pariislasest maalikunstnikku, keda ta loodab siia meelitada.
Jõime külma kohvi ja mugisime kohupiimakooki Vuhti galeriist pärit sulanud või karva tassidelt.
Seljas oli neiul musta topi peal nats auklik kadunud vanaema valge pitspluus, teksased mustriliste villaste põlvikute ja pasteldega. Võluva ja kerge arrogantsiga seletas ta, kuidas kaubamajadest pole mõtet riideid osta, tema teeb ise või kammib kaltsukaid. Võib vaid ette kujutada, kuidas ta tuhiseb kogu oma viikingikasvu juures mööda Rüütli tänavat türgi vanakraamipoest ostetud sinikuldse kleidiga (vaata, see on ju nii vana ja otsast lõpuni käsitsi õmmeldud!), pastlad jalas, meekarva juuksepahmakas lehvimas.. Pärnakad vaatavat tihti talle järele, imestas ta. Ammulisui, lisan mõttes mina. Ta on nagu haruldane ja suure õiega lill siin uimases linnas.
Rõõsapiimajumeline, merekarva silmist kord teravaid, kord unelevaid pilke pildudes.
Täna on Liina sünnipäev, sõbrad ja sugulased kinkisid talle vana musta värvi külgkorviga mootorratta, et ta saaks Kihnus sellega paremini ringi kimada (Neil vist osteti sinna maalapp).
Palju õnne! Vahel ma tõeliselt armastan oma tööd.

Meie laste toad

Tahtsin üle hulga aja mõne pildi panna. Maalingud on tehtud sügisel meie laste mitmekülgselt andekate lapsehoidjate Kata ja Maarja poolt.

weak weekend

..mis sisaldas mõnusat külaskäiku maale, külaskäiku haiglasse üht imeilusat titte üle vaatama, aiatöid ilgelt vastikus tuules, ja tööasjus külastatud suht igavat üritust.
Ma läksin kolmeks tunniks kodust ära ja naastes oli koridor kaetud porikihiga, kraanikausis kõrgusid peaaegu kõik meie majapidamise nõud ja... ähh, virin ja kiun.
Jänene on otsustanud oma vana vaibakese võtta kasutusele välikempsuna, ning nii kui keegi selle pabulatest tühjaks kallab (sest need veerevad vaibalt ka mujale toas), nuusib ta vaipa murelikult, ajab silmad punni ja pingutab kohe uued rosinad peale. Samuti on võtnud ta oma südameasjaks (või pigem taguotsaasjaks) teha kena kodune metsaalusele sarnanev paigake meie diivanist. Nii kui telekat vahtiv perekond valvsuse minetab, vedrutab ta end diivanile ja kiirustab seda loikude ja pabulatega katma...
"Kas meie jänesel head omadused ka on?" küsis Mihkel täna hommikul mõtlikult. "No ikka," leidsin mina. "See, et ta liigutab oma pikki kõrvu, väristab nina ja hüppab sülle. See, et ta on jänes."
Lugesin Gerald Durrelli "Noa laeva", mis on ta raamatutest üks nõrgimaid aga mulle meeldib ikka. See tuletab meelde, et me oleme vaid üks veidralt mastaapselt paljunenud ja levinud liik tuhandete teiste seas, kellel kõigil on oma funktsioon ja eesmärk siin maakeral.

vahvad vahvlid

Panen Johansonide plaadi arvutisse ja kavatsen siidi vedada. Jäin täna õigest bussist maha, sõitsin teise bussiga õigest peatusest mööda ja lõin kõigele käega. Saabusin tööle 40 min hiljem ja sellest pole hullu, sest ma olen üpris ebatähtis töötaja.
Eile laenasin ämmalt vana veneaegse vahvliküpsetaja ja üritasin meelde tuletada, kuidas see vahvlitegu käib. Polnud hullu, tulid enam-vähem välja kah, perekond pistis vaniljejäätisega kõik pintslisse.
Vahvlid on traditsioonide hoidjad. Nagu ka kartulipuder isetahtud kotlettidega, kissell kohupiimavahuga ja frikadellisupp. Pika karvaga leebe koer, kelle kaela ümbert kinni hoida. Kass, kes su voodisse jalgade peale magama kerib. Ema kulunud kuid armas värviliste täppidega hommikumantel, millesse end jahedal hommikul mässida. Isa loeb hommikul lehte. Pliidi peal kohiseb veekann. Külmavõetud varbad vastu kuuma ahju. Maalesõiduks autosse topitud kompsud.
Vahvlid.
Minu vaimne turvapesa.
Peaks oma laste käest küsima, millisena nemad meie kodu ja peret näevad. Mis mälufailid neil juba salvestatud on.
.
.
.
Mind painab jälle tunne, et mind pole piisavalt. Prioriteedid kipuvad paigast minema. Iseendast ja maailmast arusaamine kah.
Kui täna otsustasin tööle hilineda, jalutasin Humanast läbi ja tuletasin aega meelde, kui ma olin lastega kodune. Nii seitse aastat jutti. Ei olnud need viimased aastad enam mingi rõõm ega rahuldus.
Niiet tasakaal peab valitsema elus:)
Praegu aga lähen õnnitlema titepuhkusele suunduvat kolleegi. Ja õhtul näituse avamisele. Neljast kunstnikust kolm on mu tuttavad. Tublid olete, Kadri ja Kristel!

kellele seda pealkirja vaja on..

Töönädal lõpeb seekord neljapäeval ära ja see on jube mõnna. Lubasin ühel päeval ema sünnipäeval käia Tartus, koos poisiga. Ühe päeva ja ööga ei jõua muidugi mu armsas lapsepõlvelinnas midagi ette võtta aga tühja kah. Suvel võtan. Mul nagunii pole kedagi seal, kellega koos lonkida. Aga ikka tühja kah, ma longiks üksi ka hea meelega, nuusutaks ülikooli ja mälestuste lõhnu ning vaataks ilma ja inimesi.
Armastan Tartut ikka kangesti veel. Seda, et seal toimub alati midagi. Et sa võid seljas kanda mida tahad ja teha ka üldiselt peaaegu kõike mida tahad, keegi ei vaata viltu.
Aga kujutage ette, armastan Pärnut kah juba. Olen nüüd siin elanud üle 10 aasta ja on saabunud faas, et ükskõik kuhu või mis üritusele lähen, ikka on mõni tuttav ees. Pärnus on oma salajane võlu. Parim on see õitsevate pärnade ajal. Või toomingate puhkedes. Või sügisesed tormid. Pärnu üldine uimasevõitu loomus mulle ei istu aga noh, eks me kõik jääme vanemaks... Armsaid inimesi on siin ikkagi.

kevadet kah

Laupäeva veetsin terve maja aknaid puhtaks küürides. Pühapäeval aitasin mehel puid teha ja kolasin laste + Kataga rannas ringi. Vedelesime liivakünka veere peal, ninad päikese poole ja tundsime elust mõnu. Kõik olnud, olevad ja tulevased probled nii kaugel, huh, selline seisund võiks kesta ja kesta ja kesta...
Peale selle, et kati kukkus jäämäe peal käe katki ja nad õhtuks hullu kanti ära väsisid, oli mõnna päev.
Näost olen puhta punapalg, kreemi päikesefaktor polnud vist piisav.
Aga ilm on külm, tolmune ja päikeseline.

Mantlike, mantlike

Nädalajagu õhtuid tikkimist ja valmis ta saigi. Sajakrontsasest kaltsukamantlist sai kunst... Aga mida ma nüüd õhtuti tegema hakkan?

noorte kiituseks

Käisime pühapäeval vaatamas Pärnu kunstide maja noorte tehtud muusikali: Kaari Sillamaa "Puujala ja Ükssilma sõda".
Tüki sisu iseenesest primitiivne aga laulud-tantsud olid väga head ja noorte toimetamist ja energiat laval lausa lust jälgida. Osalesid linna parimad lauluhääled, kui nii võib öelda, needsamad noored, kes pidevalt solistide, nooretebändide jms konkursse võidavad siin. Ma olen absoluutselt kindel, et "Greibi" tüdrukud Ülejõe koolist laulavad sama hästi kui Nele-Liis Vaiksoo, Kaire Vilgats ja teisedki.
Üle tüki aja tundsin uhkust Pärnu üle! Kahju ainult, et need parimad hääled on kõik abituriendid ja kaovad kardetavasti suvel Pärnust kus...
Mu lastele ka meeldis. Mul salajane lootus, et kui ma neid niukseid asju vaatama vedin, kasvab neis ka huvi teatri ja kaunite kunstide vastu.
Ja Mihkel hakkab ehk julgemalt laulma, sest Jumal on talle andnud hea muusikalise kuulmise ja ilusa hääle aga hirmsa häbelikkuse ka. Kui seda vahel õnnestub murda, esineb ta täiega lahedalt!
Jee, tulevase superstaari mamma :)

kevadümin

Tjah, et tere kevadet siis!
Ilm on mõnevõrra soojenenud, koerasitt kenasti lume alt välja sulanud ja päev toredasti pikenenud. Kevad saabus 12 tundi tagasi.
Mõned inimesed - nimesid nimetamata :) -väidavad, et neil on kevad peas ja hormoon laes ja üleüldse igatepidi imelik olemine.
Ma ei tunne veel midagi. Higistan ühe pika loo kallal, mis valmis ei taha saada, ootan uusi lahedaid teeemasid. Õues tahaks küll rohkem olla a millal? Nädalavahetusel on pidevalt külm ja vihmane olnud.
Mul keerab enamasti maikuus ära kui ööbikud lärmavad ja taimestik lõhnab ning õitseb.
A sinna on veel aega!

osavad näpud

Nädalavahetusel käisin külas ja käidi meil kah külas. Mõnus oli igatepidi.
Kristeli ja Kadri osavatest näppudest inspireerituna (ühel oli seljas iseõmmeldud seelik isekootud riidest, teisel kleit) hakkasin eile õhtul mantlile hobuseid tikkima. Kole kõverik tuli esimene välja...aga vahet pole. Armas ikka.
Mulle nii meeldib, et inimesed oskavad ise midagi ilusat teha.
Ja siis veetsin mõnusa õhtu K pool, tinistades veini ja mirtot. Kuna just hommikul olin ühinenud Kaalujälgijate sektiga, elasin välja oma frustratsiooni ja hävitasin pitsat ning shokolaadi põhimõttel "uus elu hakkab homme st pool tundi võib veel õgida".
Guugeldasime vanu klassivendi. Paljud olid pangas, mõni oli müügimees, mõni fie, üks oli politsei huviorbiidis, üks paistis silma tohutu bridzihuviga. Nii veider. Inimeste elud, ma mõtlen. Kes millega elu sisustab, mis kellelgi üldse korda läheb.
Mis jälg minust maha jääb? Ja minu lastest?

Kaalujälgimisest mõni teine kord. Kõht ja põis on pidevalt vett täis ja tänahommikune pahaaimamatult tööl tarbitud viineripirukas (nominendid tegid välja) andis 6 punkti, sama palju kui lõunasööginorm!!

sünnat natuke

Sellised kenad tordid. Kassitort pole mu enda tehtud.

Ja see on meie Vedru ahjus, ilmselt ta leidis, et soojade süte peal on hea.

talvekott

...on vaat selline, ma ammu juba tegin selle aga alles nüüd sain üles pildistatud ja pildi arvutisse joonistatud. Pärlid peaks ka seal peal olema või midagi aga vaim ei tule enam peale. kevad ka juba, vildist kott ei eruta enam väga.

Ja üldse, kui ma keset tööpäeva käsitööblogidesse ära upun, siis pole enam vähimatki tahtmist laua taga istuda, tahaks kohe koju tõtata ja igasuguseid asju teha.

seanahavedamise kümmeminut:)

Täna on mul üle mitme nädala aega.
Silja on tööl ja minu kiired asjad on kõik ära tehtud. Nüüd tuleb juba ise vaadata, mida kirjutada. Mõnes mõttes hea, mõnes halb... aga ma ei julge enam midagi soovida, las tööd tuleb, nagu parajasti tuleb.
Õhtuti olen nii väsinud, et peale söögitegemise ja lastekarjatamise ei jaksa enam midagi teha. Täna hommikul äratas mind rõõmus päikesepaiste kell 6, ei raatsinud isegi voodis vedeleda vaid tõusin üles, tegin lastele vorstivõileibu, triikisin ära pesu, mis 2 nädalat oli toanurgas vedelenud, pesin ära õhtused nõud, panin pesumasina käima jne. Kokkuvõttes tegin ühe tunniga enne tööleminekut ära palju kasulikku, tubli, eksju, tubli olen, pai-pai:)
Lapse sünna sai peetud kenasti. Maja oli rahvast täis, neiud kekutasid ajalehetantsu teha, mängisid hasardiga minu organiseeritud mänge, hävitasid viinereid ja limonaadi, viktoriini tegime ja. Krissu oli sõbrannede ja kingituste üle väga õnnelik ja Mikul ka oli rõõmus tuju. Poisid vaid vahepeal vajusid ära natuke. Ma loodan, et veel pole see aeg, kui peab hakkama eraldi poistest sünnasid tegema.
Neiud olid mõned nii vurhvi löödud et. Tantsisid ka ilmatu seksikalt. Kui mina, eideke, veel noor olin, siis ei pidanud kümneaastased juba pandavad välja nägema.... lapsed võiksid ikka lapsed ka natuke aega olla.

Märtsilapsed
on mulle väga armsad. Ja neid on palju: mees, tütar, parim sõbranna ja parim sõber kunagine, mitmeid tuttavaid peoga peale. Tundelised isiksused kõik, igaüks omamoodi, mõni varjatud kujul. Raske on nendega, iial ei tea, kuna ja mille peale nad solvuda võtavad, mis mõtted ja tunded nende peakestes liiguvad.
Samas nende headus ja emotsioonide sügavus on praeguses maailmas haruldane nähtus. Sellep nad ongi mulle armsad!

pärast lillelist kalapäeva

ma täna nii unine sest kell 5 öösel ärkasin üles ja ei jäänud enam magama
jäin kell 6 ja 5 minuti pärast hakkas jänes puuri närima
ta annab nii teada et valge on ja hommik ja laske mind puurist välja jooksma ja vaipa junnistama
viskasin puurile teki peale aga nagunii vaja üles tõusta
eilne naistepäev oli kena
oma mees tõi taime tööl mehed pirukaid ja roose
kuna oli krissu sünna oli palju sebimist mõni teine kord kirjutan märtsilastest
ja homik nüid nii unine
nõud pestud lapsed laiali saadetud
jänes pingutab ja paiskab endast viimased valangud et ma ikka saaks midagi mõnusat teha enne tööleminekut
istun tööl ja ootan küljendust et saaks koju magama minna

märts lörts

Polegi tükk aega postitanud...
Kiire on olnud ja veidi ebaõnne ka. Nimelt õnnestus mul jälle viga teha ühes uudise pealkirjas. Jutt oli sellest, et geograafiaolümpiaadil võidutsesid Koidula kool ja ühisgümnaasium. No ja mina panin pealkirja, et võidutsesid koidula ja hansagümnaasium...
No ülemuse üsna pahase pilgu all olla polnud veel kõige hullem. Vabandasin ette ja taha ja panin vabandusnupukese lehte ka. Helistas kuri geograaf-aineõpetaja. Kirjutas ületoimetuselise maili veel 1 väärikas õpetaja. Ja kui vabandus oli juba ammu ilmunud, tõi ülemus mulle veel ühe käsitsi kirjutatud kirja, kus seisis, et vaatamata lehes ilmunud vabandusele ei saa tema hing ikka rahu, et oi kui hull viga ikka.
Tsiteerides: " Ehk käib ajakirjaniku laps või tuttav õpetaja hansakoolis? Või on ajakirjanikul ajude asemel kartulipuder? Miks P Postimees häbistab ennast selliste ajakirjanike palgal pidamisega?"

Ajakirjaniku amet toob kaasa palju vahvat: kohtumised suurepäraste inimestega, oma ala fanaatikutega, lihtsalt meeldivaid kontakte, alati värskeima info, mis linnas sünnib, kümned uued tuttavad, petliku tunde, et sa tead mõnest valdkonnast midagi, vahel ka kirjutamisrõõmu.
AGA ma ei suuda ära harjuda sellega, et paljudele inimestele on reporteri amet midagi musta ja alatut. Ajakirjanikud valetavad, laimavad, armastavad räpaseid saladusi, on parteide, raha ja tont teab veel mis mõjude poolt kallutatavad.
Minu esimese PP-s ilmunud uuriva loo esimene kommentaar oli: lp. XX (mina), sittuge palun püksi.
Ja ma vaatan teisi reportereid, kes tegelevad üpris teravate ja inimesi erutavate teemadega- no nemad saavad pidevalt mööda päid ja jalgu nii et koliseb! Meie mõnedel esinumbritel on välja kujunenud omad kindlad vaenlaste, vihkajate ja lihtsalt ebasümpaatiate "klubid" lausa. Need annavad tuld netikommentaarides, kuluaarivestlustes ja igal pool, kus saab teada anda, et ajakirjanik X on lurjus.
Nendega võrreldes on mul veel hästi läinud. Aga ikkagi teeb meele mustaks. Reporterid on ju ka kõigest inimesed, kes teenivad leiba, saavad vahel asjadest erinevat moodi aru ja vahel-kujutage ette-isegi eksivad!
Vot.
Aga eile oli mul selline veider juhtum, et läksin Kadrisse sööma, astub mu juurde üks nooremapoolne naine, naeratab teretab ja ütleb: aitäh asjaliku artikli eest, meile kõigile väga see meeldis!
Kusjuures mul pole õrna aimugi, kes ta oli ja mis artiklist käis jutt...

Ei taha tegelt tööst kogu aeg kirjutada, lihtsalt on praegu selline periood. Kolleg on jätkuvalt haige ja mina higistan meie külje kallal. Kuidas asjad välja on tulnud, mina ei tea. Nagu eelmine kultuuritoimetaja ütles-ah, keegi nagunii seda külge ei loe. Kui just mingit skandaali pole kunstnikud korraldanud. Netikommentaare kah meie küljel on üliharva.

Pererindel muutusteta. Jänes situb põrandale, kass tahab kogu aeg süüa, toad on kogu aeg segamini, toiduraha kulub hullu moodi, kati kisab kogu aeg, miku on tõre ja mossis, krissu saab homme 10aastaseks. Raamatuid lugeda, trenni minna ja tekstiilikoja kursustel käia pole aega.
Uni lööb kell 22 nuiaga pähe.
Täna tulin jala tööle. Linnud laulsivad.

jõudsingi...

..., jõudsingi midagi positiivset ära oodata!
Nädalavahetusel tundsin ennast võrdlemisi tõbiselt, köhisin, tatistasin ja uimerdasin. Ei saanud toimetuse talvespordipäevale ega midagi, ääää....
Aga ega ma seepärast voodis olnud-reedel koristasin, pesin ja poodlesin, laupäeval koristasin ikka veel, käisin lastega kelgutamas, pühapäeval käisin koguduses. Noja polnudki aega põdeda. Pühapäeva õhtul lõi selline PMS ka veel üle pea kokku, et oli hull tahtmine asju puruks visata ja nutta ja sõimata ja muidu juukseid katkuda. Esmaspäeval oli kõik õnneks möödas, tuju hea ja maailm ilus. Pühapäeval kaebasin sõbrannele, et tööl käia ei viitsi enam, kõik on ära tüüdanud. No palveta, et sa saaksid tööl midagi uut kogeda, soovitas sõbrants. Midagi erinevat ja värskendavat.
Mul oli nii hull PMS toopäev, et ei tahtnud palvetada isegi mitte.
Erinevat ja värskendavat tahaks muidugi. Saingi. Kujutage ette, esmaspäeval helistati, et Silja jälle haigeks jäänud, seekord lausa 40 palavikku! See tähendab, et mina saan selle au ise kultuurikülge toimetada nädal aega. Suures ehmatuses palusin kolmest ühe külje ära jätta. Esimesega sain kenasti hakkama, tundub, et reedene tuleb ka välja. Ei tea, mis järgmisel nädalal saab...
Siljast on muidugi kahju. Juba kolmas päev tohutult suure palavikuga. A mulle tuleb see suht tundmatus kohas vette viskamine ilmselt kasuks, ise otsustamine, planeerimine ja muu. Hirmutav ja huvitav kah.
Ja täna on palgapäev ja ma sain PREEMIAT! Hooletusse jäetud koerast tehtud uudise eest. Jube rõõmus olen! Lisarahake muidugi rõõmustab, et saab üles tuppa ruloo osta ja öösel ei paista tänavalatern enam pähe. Olulisem veel on moraalne tunnustus - ma ikka saan vahel midagi hästi tehtud ka!
Ilus asi on olnud ka see, et mind külastas sõbranna Inglismaalt, Karina. Käis tütrega siin meie koguduse talvelaagris ja hüppas ka meie poolt läbi. Nii hea oli ammuse sõbraga kohtuda! Karina oli üks esimesi sõpru, kelle ma Pärnus kümme aastat tagasi leidsin. Tema kaudu ka palju teisi. Pärast Karinaga (kes oli samamoodi alles siia tulnud) kohtumist ei tundunud Pärnu enam mulle suletud ja ükskõikse linnana. Nagu "Väikeses printsis": ma armastan kõrbe, sest ma tean, et seal kasvab üks lill. Või oli seal rebane?....Vaja uuesti lugeda.

käkk

Tegin nii ullu käki nagu enne veel teinud pole.

Nimelt panin kirjutades pisitillukest uudisnuppu Cardo Remmeli suurperedele pühendatud kontserdist, täiesti vale kellaja ja kujutage ette - ka kuupäeva! Kontsert ise on täna õhtul aga neile vihastele inimestele, kes homme hommikul kell 10 kontserdimaja ette kogunevad, tuleb mul vist ise minna laulma ja tantsima....

Mina ei tea, miks sellised asjad peavad just minuga juhtuma. Kolleegid küll lohutasid, et ikka juhtub, üks tegi haput nägu et NIIMOODI eksida.

Ma ei taha selle peale enam mõelda. Kustutan oma mälufaili ära selle koha pealt. Mida ei mäleta, seda pole olnud.

No ja jänes (ma ju ikka kirjutasin, et saime taaskasutatud jänese?) meil teeb omakorda jõudumööda elu huvitavaks. Poiss unustab teda pidevalt oma tuppa lahti ja jänks hüppab talle voodisse, laseb aga junne ja vedelat vahest kah. Lisaks öösel ei viitsi enam puuri minna, närib vihaselt puuriserva ja tõstab hammastega toidusõime edasi-tagasi. Kolin-ragin missugune ja miku ei saa magada.

Lisaks on lapsed külma ilma ja kurguvalu tõttu vahelduva eduga kodus olnud päeval ja issi, kes hommikul töölt tuleb, ei saa omakorda magada.

Kõik närvilised, pooltõbised ja vihased.

Mina olen kolm korda esimest korda ja ihuüksi (Silja telefonijuhendamisel) kultuurikülge kokku pannud, selle üle olen uhke. S oli haige ja kõik väga lahked mu vastu, tõid isegi lugusid ja.

Ok, ma ei taha musti meeleolusid enam kauem siin levitada, homme on meil vaba päev ja ehk esmaspäev on natuke helgem.

lumine päevake

Üks ilus külm talvepäev, kui öösel pärast pikka lumetut aega sadas lõpus vaimustav värske paks lumi maha...

näputöö

Sõbrapäev on küll ammu möödas aga näe sellised südamed läksid töö juurde tädidele sünnadeks, roosa äärega randmesoojendajad Katale ja oranžiga teme sõbrannele. Praktiliselt ühe õhtuga saavad valmis, kaunistamine võtab veidi aega. Ahjaa, koeravillast on see kole pruun lõng.