tahaks veel nalja

üldiselt masendavalt halli novembrikuu taustal oli eelmisel nädalal kaks vahvat asja. Esiteks Viljandi Ugala "Koturnijate" külalisetendus. Tegelt stoori oli võrdlemisi nõrk mu meelest ja hoolimata noorte ägedate näitlejate energiast ei kandnud päris ühtlaselt välja.
Aga oli ka momente, mis pisarateni naerma ajasid. Priit Võigemasti on peale nunnu väljanägemise õnnistatud ka superhea koomikutalendiga. Tal ei pruugigi midagi erilist teha aga iga paus ja kulmukergituski mõjub kohutavalt naljakalt.
Ja teine asi oli see, kuidas meie toimetuse neli marti käisid linnavalitsuses marti jooksmas. Seljas kunagise lavastuse Peer Gynt trollikostüümid, mis olid nii võikad oma hallituseroheliste tilbenduste ja kõlkuvate suguelunditega, et ajasid hullult naerma. Ja kuidas nad veel Isamaa ja Res Publika peole sisse imbusid ja Mart Laari ja Mart Alliku tantsima vedasid... võib vaid kahju tunda, et ise ei saanud kaasa minna.
Tahaks veel nalja! Loodetavasti Borati film täidab mu ootused homme.
Soovitage veel naljakaid raamatuid ja filme!

on the top

Kui ma selle mäe otsa ronitud sain, siis ma saan kõiksugu muude asjadsega ka hakkama!

kui palju on piisav

Kui palju teatriskäimist on piisav?
Kas kõik uus- ja külalislavastused ja vahel teise linna sõit ka?
Või kord-paar hooajal? Või kord aastas?
Või linnukese pärast- iseenda isiksuse arendamise plaanis, et näe, lähen Kauka Jumalat vaatama?

Kui palju sõprust on piisav?
Kas paar inimest, kellel igal ajal võib helistada?
Kas kümme inimest, kellega õhtul välja minna?
Kas sada tuttavat, kellele tänaval tsau viibata?
Või teadmine, et keegi vahel su peale mõtleb? Kümned nimed messeris? Või reaalne sõber, kes võtab kätte ja tuleb ka kinno, kui kutsud? Keegi, kes on näinud sind nii õnne tipus kui maoli mudas - ja sind sealt välja tirida juukseidpidi?
Enamuse ajast oled niikuinii üksi iseeneses. Mis siis, et rahva seas.

Kui palju Jumalat on piisav?
Kord aastas kirikus käia? Kord kuus koguduses? Äkki isegi palvetad iga päev?
Palvetad iga päev? Palvetad siis, kui midagi pahasti on? Karjud ta peale ja poole kui tõeline häda käes on?
Kiidad, kui kõik hästi läheb?
Või elad temaga koos oma igapäevast elu tööl, kodus, kus iganes? Pidevalt kukla taga teadmine, et someone watches over you?
Teadmine, et kord küsitakse su käest iga su teo ja -õu mai gaad- mõtte üle?

A seda ma tean, kui palju lapsi on piisav. Kolm. Ausõna!

sain kahe aga selle eest on mul hea süda!

Sellel nädalal olen mingi kaks täpsustust juba kirjutanud ja korra ämbrisse astunud.
1. mitte intensiivravi kliinik vaid teenistus
2.mitte Pärnumaa fotokonkurss vaid niisama näitus, mis siis, et auhindu anti
3.pärnumaa hooldusravihaiglaid ei ühendu vaid arutavad jätkusuutlikkust...
Sellistel hetkedel mõtlen, et mina ei taha seda tööd teha. Mina tahan kirjutada ilusaid pikki emotsionaalseid ja toredaid lugusid ilusatest asjadest ja inimestest. Punkt.
mitmetelgi hommikutel tundub, et äkki ei käiks üldse tööl. Sest kõht valutab, tuba on segamini ja külmkapp tühi, lehed lugemata, raamatud (pool ikka lugemata) raamatukogusse viimata.
Mingi kompromiss peab ju maailmas olema?
Et palju, noh, ok, piisavalt raha, kui tuleb vaim peale, siis teed ööd, ülejäänud aja oled meeleheiteta koduperenaine, käid kinos, trennis, ilusalongis (mis siis, et ma nagunii ei käiks), teatris, loed raamatuid, jalutad laste ja koeraga jne jne
Ahh... mis see halamine aitab.

lumi lumi lumi

esimene lumi, mis kestma ei jää...
Lapsed olid hommikul täiesti pöörased, ei olnud neil aega multikaidki lõpuni vaadata ega hommikukrõbinaid süüa-õue, õue! Veetsin paanilise pooltunnikese tuustides kottidest kastidest käpikuid ja saapaid. Ja läinud nad olidki, veeretasid õues suurimas üksmeeles lumepalle.
Isegi Kati hommikune jonn läks erakordselt kähku üle.
Endal ka tuju helge hommikusse astudes. Vähe on õnnelikuks hommikuks vaja: näputäit lund ja mõnda vaimustunud lapsejussi, kes tuletavad sulle meelde, mis on tõeliselt tähtis.
Aga eile käisin hullumajas. See oli võrdlemisi sünge käik. Tampisime fotograafiga uduvihmas ja poris tükk aega ümber maja, leidsime lõpuks õige ukse ja õige inimese. Ants sättis tegelasi võimalikult apetiitsesse poosi (seda ta oskab:) ), pani ravimeid täistopitud ja kustunud pilguga noormehe trepikäsipuule istuma. Ma tõesti kartsin, et veel üks minut ja pudeneb sealt alla nagu kott. Naistegelane seevastu oli ilus ja kaastundlik nagu ingel...
Trepile loovis veel 1 patsient, kõhn nagu kont, vikerkaarevärvilises kitlis, valges näos põlesid punaste ringidega ümbritsetud silmad.... kõhe natukene.
Saage kõik terveks, eks!

lugege, kodanikud!

Aga mina lugesin läbi ühe raamatu!
Doris Lessingu "Hea naabri päevik". Minu puhul on raamatulugemine üsna eriline tegevus, enamasti leian aega hädapärast värske "Kodukirja" diagonaalis lugemiseks. Ehkki ka seda saab mõnusaks teha: Teki alla, teetass kõrvale, küünal põlema ja siis loed, vaatad pilte ja unistad, kuidas ka sinu kodu millalgi hakkab nii lahe välja nägema.
Mis puutub raamatumuljetesse, siis see pani mind mõtisklema vanadusest, teiste inimeste eest hoolitsemisest, isekusest ja isetusest.
Kui ma olen (oleksin) 92 aastat vana, kas ma siis oleksin tegus ja reibas proua, kes sõbrannedega mööda kontserte ja ekskursioone vehib, või depressioonis haige raevukas mutt...
Ma käisin ka üht viimase variandi tädi hooldamas mõnda aega. No täpselt nagu sellest raamatust! Aga me saime koos kenasti läbi ikkagi.
Aga eks kõikide vanemad jäävad kogu aeg vanemaks. Öeldakse ju, et 50-nestel on elus enamasti üks raskemaid perioode: vaja veel materiaalselt toetada lapsi, samas oma vanemad vajavad juba hooolitsemist ja tuge, enda tervis hakkab tunda andma-üleminekuaeg jne.
Nüüd tahaks jälle midagi lugeda! Huvitav, mida võiks raamatukogust küsida....

udu ujub üle maa...

bäkk in bisnis

Niih. no üle nädala aja sai kodus sinisel lehel veedetud. jube ea oli niisama olla, tähtajad kuklas ei tiksu, teemasid otsima ei pea, huuh!
Sai lapsi koolist supiga oodatud ja vaikse mõnuga sahtleid koristatud. Katiga oleks võind rohkem tegeleda aga...
pühap hommikuks jooksis juhe kokku. No teadagi: emme kodus, ega siis ei pea lauda koristama, kakaotassi loputama jne. Koolistressi toodi mulle ka koju rohkem kui rubla eest: plika hüsteeritses iga tühja asja pärast inglise keele sõnade tööst sõbrannadega tülitsemiseni. Poiss on kuri kui ohakas, kurdab, et suured annavad väikestele jälle obadusi kõhtu, pea tal valutab ja kõht vahel, köha... Kati oli ainsana rõõmsapoolne aga temal on jälle ulluksajav komme igaks puhuks oma hädakisa lahti päästa - emmeee, ma taa- haan, emme, see on mii-nuu ooo-maa!!
Siis pühap hommikul ma korra plahvatasin ja ladusin välja, mis mulle pinda käis. Käisin värsket õhku hingamas, korra koguduses, tulin tagasi. Toad olid ära koristatud (Mihkel põhitegija, tubli!), nõud pestud (jälle Mihkel), ja lapsed mängisid omavahel suurimas rahus ja üksmeeles õhtuni välja.
Nüüd siis olen tööl ja.
Jube ebakindel tunne on. Pean kirjutama asjadest, millest suurt midagi ei tea.
Aga kes on öelnud, et elu lihtne peab olema?

köhköhh, kes sügisel köhib...

Ma olin eile nii vapper ja helistasin arstile, palusin sinist lehte. Sain ka! ise kangesti põdesin, et see ju ainult köha. Aga kui täna intervjuud tehes pidin viieks minutiks kempsu läkastama jooksma, siis ma enam ei kahetsenud. No on vaja see köha ikka välja ravida.
Haiglas käisin ära ja tegin vaatlust nii et vähe ei olnud. Osakond oli aio, mis tähendab anesteesia-intensiiv-operatsiooniosakond. vaatasin pealt emaka eemaldamise operatsiooni, paha ei hakanud, lõpuks igav hakkas niisama seista.
Aga seal osakonnas töötavatele õdedele-arstidele tuleb küll au anda, sest see on kõige raskem osakond ja kõige raskemad haiged üldse haiglas. Rasked haigused, koomad, traumad, metanoolikud, avariid, lapsed..
"Kes ei õpi sellest üle olema, see ei saa siin töötada," ütles ülemõde, kes seal 25 (!!!) aastat töötanud. Temagi oli esimesel tööaastal nutnud ja va seinal kalendrisse riste vedanud oodates, et suunamisaeg läbi saaks.
Ma ise olen enda üle uhke, sest ületasin oma primal feari haiglate vastu. Kunagi ma tahan sellest kirjutada, kuidas mõjub noorele tundlikule natuurile sanitarina töötamine leukeemia- ja reumahaigete osakonnas... Tollest mu eluperioodist mu haigustekartus vist alguse saigi.
Aga jah: hea Issand, õnnista neid töötajaid ja tervenda haigeid.

pidustuste järelkajad ja -mõjud

Eile õhtul voodis ma tükk aega rõõmustasin oma sünnipäeva üle.
Kena, et perekond mind hommikul meeldivalt üllatas kommide, taime ja triibulise öösärgiga.
Kena, et kolleegid kinkisid mulle palju vahvaid asju (mu enda pildi, küünla, 2 tassi, kanarbiku) ja mitmed ootamatud inimesed kallistasid mind jube soojalt ja kõvasti, ütlesid mulle sitikas ja kallikene :)
Ülikõva, et Kata viis mind randa piknikule veini, juustu ja lavassirullikestega -nagu Pipis-, kordamööda ründasid meid näljane herilane, lootusrikkad varesed ja uudishimulik koer "pange ära oma toit, ta sööb kõik ära," karjus perenaine). Tänud tänud tänud veelkord, kata:)
Õhtusel koguduse suurejoonelisel üritusel kinkis Kadri mulle endatehtud inglise sidrunilödi, mis mulle VÄGA maitseb
ja terve kogudus koos külalistega (nii 60 inimest) laulis mulle püsti seistes ja küünlavalguses palju õnne sulleeee!
Vot sedasi. Aitäh õnnistuste eest! Ja heade inimeste eest minu ümber!
Aga täna lähen koju ja võtan sinise lehe sest ma ei jaksa enam poolhaigena tööl käia. Niikuinii ma miskit asjalikku siin teha ei jõua, loen aint netti ja kammin blogisid.

Homme jälle...

...saan aasta vanemaks!
Ma ei oskagi õieti sünnalt midagi erilist oodata. Kui, siis üllatusi. Kutset huvitavasse kohta. Eriti põnevat raamatut. Tervitust mõnelt eriti kaugeks jäänud tuttavalt. jne.
Tahtsin minna perega Tervise paradiisi mulistama ja friikartuleid mugima aga T läheb õhta tööle ja ma ise köhin ikka veel :(
Sobilik oleks siia ehk sünnipäevasoove panna. Näiteeeks...
*Ootan uuelt (elu)aastalt head tervist endale ja perele.
*Et saaksin uuesti sportimise lainele, nii 2 korda nädalas teeks trenni ja sellest tulenevalt võidaksin veel parema tervise ja ilusa figuuri, khm!
*Et leiaksin aega tegeleda rohkem kodu ja lastega, midagi vahvat koos ette võtta.
*Ja iseendale rohkem aega leida. Kunstiring, reisimine, kino, teater, kunstisaal.
*More love, more sex!
*Et tööalased väljakutsed läheksid hästi ja ma võiksin endaga selles plaanis rahul olla.
*Põnevaid artikliteemasid ja põnevaid uusi tutvuseid.
Ja nii edasi.

lapsed, elu õied...

Eile oli lasteaias sügislaat.
Müüdi suppi, vorsti, küpsetisi, pannkooke, vahvleid, moosi...
Tegelt seekord rohkem söögiasju kui vidinaid. Millest on natuke kahju, kuna minule nikerdada meeldib. Veetsin veel pühapäeva hilisõhtu cerniidist helmeid nikerdades, keetes ja paela taha ajades. Lapsed ka natike aitasid. Esmasp hommikul küpsetasin muffakaid ja kiitsin ennast, et olen mina ikka vastutustundlik ja tubli emme!
Minu helmestest käevõrud müüdi maha esimese kümne minutiga...
Ja meil oli lausa perekondlik üritus, sest isegi issi pesi lihvimistolmu maha ja ühines meiega.
Tahaks veel midagi lahedat meisterdada, oleks ainult aega ja vaim tuleks peale!

septembris on uusi asju

Üks uusim asi on loll viirus, mis kimbutab lapsi ja kõiki nõrga immuunsüsteemiga inimesi, nagu näiteks mina. Järjekordselt kurk valus, ajab aevastama ja hullult tahaks magada....
Aga kes sul lubab magada? nali oleks perearstilt minna küsima sinist lehte- ma olen unine ja aevastan.
Tööl on uut sedap, et meil on uus peatoimetaja, kes on lahke ja leebe kut lõunatuul aga... juba 2 nädalat tagasi lubas meiega kõigiga ükshaaval edasisi plaane arutada. Ei miskit!
Ja muidugi suurim muutus, et miku läks kooli. sellega ei ole kõik hästi. Seep, et ta kohaneb halvasti, ei talu kisa, peksu ja mürglit, mis vahetunni ajal toimub ja istub seega vahetundides üksi oma pingis, pleier peas. Sõpru pole ka tekkinud veel, olen üsna nukker selle üle. Laps vajab ju väga mängukaaslasi, eriti mihkli sarnane ebakindel laps.
Õnneks on tal Norman, kellega koos on ta hoopis teine inimene. Panin ta koos sõbraga karate trenni, et ehk saab enesekoindlust juurde. Koormus on ka väga tugev, mõjub hästi, arvan. Klassis mõned plikad pidid Mikut paksmaoks hüüdma...
See on ikka täiesti nutmaajav, et lapse koolirõõm ja õpihimu niimoodi ära nullitakse. Miks ei võiks koolis lihtsalt tore olla? V'õi olen ma neid valesti kasvatanud?
Head on ka. Ma sain töö juures uue arvuti ja uue diktofoni ja presikaardi saan ka varsti! Nii võib päris ajakirjaniku tunne peale tulla!
Kirjutasin vaatluse vanadekodust, mis tuli natuke liig roosa.
Praegu kirjutan majaehitusest. Aga prodjuuserile on sellest vähe ja ta nõuab muudkui uudiseid ja asju, mida mina ei leia, ääääää...
Preemia kuluks küll see kuu ära.
Eriti vihaleajav on asjaolu, et see ainus kohtumine, mis on mul tänaseks kokku lepitud, ei võta telefoni.

peterbur on palju võitnud, ritsik on neile külla sõitnud!

Tegelikult oli reis juba kaks nädalat tagasi aga ei ole vahepeal kirjutamise vaimu peale tulnud...
Bussisõit oli nii 8 - 9 tundi. Minek oli lahedam, sest sekretär ja turundus olid välja mõelnud mälumängu ja veel paar seltskonnamängu. Mis on üldjoontes tobedad aga aitavad hästi igavat sõitu lõbusamaks muuta. Kusjuures ma ei saa aru, kas ma olen miski poolearuline või muidu lapsik aga minule meeldib mängida. Isegi esineda teinekord.
No aga pool bussi istus tuima näoga ja ei viitsinud isegi "kes teeb mida teeb kus ja kellega" mängu teha. Üks lause paberile kirjutada oli nii jube raske? Ja laulda ka meie pool bussi ei osanud-tahtnud. Võibolla meie kirjutavad geeniused kartsid ennast narriks teha?
Mina olen ilmselt loll, sest mina laulan, kui öeldakse et laula. Savi, kui valesti.
Saabusime öisesse suurlinna reede õhtul kell 24. Vahva oli! Tuled igal pool, rahvas, tänavad autosid täis.
Hotell oli veider. Fuajee oli ilmatu peen, paekivi ja kristall ja mis kõik. Kuuendal korrusel liftist välja astudes aga avanes uks minevikku, täpsemalt kunagine Narva mnt 27 ühikas, kus koridoris saja-aastane linoleum ja koitanud vaip, tubades remont on viimased 20 aastat tähendanud ainult tapeedivahetust.
Hommikusöögilauad vallutasid hiinlased ja jaapanlased, kes jätsid maha sellises hulgas nõusid, et koristajad ei viitsinud lõpupoole neid isegi enam ära vedada.
Kultuuriprogramm oli ehe muidugi. Meie reisisaatja oli väga reibas ja kompetentne taat, kes viis pooleteise päevaga läbi kolme päeva kultuuriprogrammi.
Muidugi oli suurepärane näha neid kõiki losse ja purskkevusid aga aega oleks ikka tublisti rohkem pidanud olema. "Ja nüüd- Ermitaaž poolteist tundi. Näe siin on Rembrandt, seal Leonardo da Vinci. Kes tahavad Aurorat näha: 15 minutit."
Ja saigi igalt poolt jooksujalu läbi kihutatud. Ermitaaž, Peterhoffi purskkaevud, Peeter Pauli kindlus, palee Tsarskoe Selos. Rahulikult tänaval jalutada, inimestele otsa vaadata ja niisama poodides kolada sai närune pool tundi...
Anti meile ka kaks tundi vaba aega, millest meie pundil kulus poolteist (!!) Jolki-Palki restos pliine oodates. Saad sa aru!
Kanalitel paadiga sõit oli mõnus. Giid tulistas meile poolteist tundi ajalugu. Kus lasi Jessenin end maha, kus veetis Pushkin oma viimsed päevad. Mina oleksin tahtnud lihtsalt sõita, vaadata, mõelda. Ilmselt on see jälle minu probleem, kui mulle meeldib rohkem emotsioon ja tunnetamine kui informatsioon ja teadmine. Liiga palju inffi kogunes.
Aga reis oli kokkuvõttes vahva. Kolleege oli ka põnev harjumatus situatsioonis näha.
Tagasiteel sõitsime enne Vändrat õnnetuskohast mööda. Liigus tormas muidugi pildistama. Bussis asendus rõõmus kodutee meeleolu masendusega. Nii sürr pilt oli: ööpimeduses kaks kokkukägardatud autot kraavis, vilkurite ja autotulede valguses, asjad heinamaal laiali, autonina paarsada meetrit eemal. Ja laibad kraavipervel. Ikka veel. See oli eriti jube.
Tekkis tunne, et kolm hinge hõljuvad mustava metsa kohal, vaatavad sügavas arusaamatuses neid väändunud, mõttetuks muutunuid kehasid seal all ja ei tea, kuhu edasi minna. Palvetasin tükk aega aga ikka oli masendav tuju, kui kell 2 öösel koju jõudsin.
See on ju nii lihtne reegel: ära sõida purjus peaga. Aru ma ei saa, kuidas saab sellest mitte kinni pidada.
Meie rahva kokkuvõtet reisist saab lugeda siit:
http://www.parnupostimees.ee/240806/esileht/artiklid/10067109.php

poisijussid rannas

Valgerannas mõnulemas. Kahju, et peaaegu kõik selle suve rannamõnud on mu lastel toimunud lapsehoidja või sõpradega...
loodan, et järgmisel suvel saan ikka ise neid ujutada!

parim hetk on hingata välja.

Johansonide kontsert maitses väga hästi! Mudaravila koledas koorunud krohviga sisehoovis tagupoolt painavate kitsaste puupinkide peal.
Kata küll virises väheke aga mina olen täiega rahul! Ainult kaks vana laulu laulsivad, teised kõik uued ja naljakad ja/või kurvad ja ilusad.
Pärast veike jalutus pärnu linna peatänaval, mis õigustöelda on laupäeva õhtul üks täiesti hale paik. Igav. Kohvikud on kinni. Ilusat muusikat ei tule. aknad pimedad. ilusaid inimesi ei kohta (va meie Kataga loomulikult).
Avastasime ka Munga pannkoogikohvikut. Söök hea aga pannkooke polnudki. Ja kell pool 23 oli nii pime, et laual hingitsev punane küünal ei suutnud meiel arvetki valgustada. küll uurisime küünlavalgel, riskides paber põlema panna, küll näitasime mobiili displeiga tuld... Lõpuks pidi ikka tänavale laterna alla lugema minema. Naljakas.
Peale meie ja ettekandja polnud ainumastki eestlast seal.
No kus need pärnakad küll kõik õhtuti kaovad?
Ja Katal on -vastik küll- õigus, Pärnut ei anna Tartuga eriti võrrelda. Tartu Rüütli tänav on sel kellajal lõbusat sõbralikku saginat täis.

dolce vita

Tänu töökohustustele võtsin vabatahtlikult endale ülesandeks testida riisijahu ja meisterdasin eile õhtul pannitäie riisijahumuffineid.
Noh...
Ajasin näpuga retseptist järge ja mufakate ebahariliku välimuse (natuke kurvalt kühmus ühe ausa muffini kohta) võib panna niisiis retsepti väljamõtleja kraesse. Liiga palju suhkrut oli ka aga see sobis hästi mu paha tuju leevendamiseks.
Mispeale ämmakesekene tähendas teravapilguliselt, et ma olla viimasel ajal nagu kehast kosunud või nii. Et hea elu peal hea juurde võtta.
Look, who is talking!!!
Niiet ärge igaks juhuks tehke järele PP laupäevalisa riisimuffinite retsepti.
Magusad asjad on tegelikult mõnusad.
Sidrunijäätis, piparmündijäätis, villi jõhvikajäätis
kohupiimakook, marjakook, mitte väga magusa kreemiga
maasikad, vaarikad, mustikad piima või suisa vahukoorega

Parim hetk on hingata sisse..

parim hetk on hingata välja
Tõuse üles mu kuldne sõber
täna tulla võib õnnelik päev
Pane tõmbama
õnnelik tee
vala valgus välja

Ma laulan seda Johansonide laulu juba nädal aega järjest. Vastukaaluks unistele vihmapäevadele, kus tahaks kodus teki all raamatut lugeda ja niisama kassiga võidu nurru lüüa. Aga peab igasuguseid tüütuid asju tegema.
See laul sisaldab veel ridu
Täna tulla võib viimane päev...

Jajah. Tunne rõõmu, et oled siin ja praegu ning ära raiska aega "Mis siis oleks, kui... vihma ei sajaks, oleks puhkus edasi, oleks rohkem vaba aega, lapsed teeksid seda ja teist, mees teeks seda ja teist ja kolmandat".
Rumal, eksole?
Ja homme tuleb see päev, kus vennad Johansonid annavad Pärnus kontserdi ja mina pean sinna saama!