udu ujub üle maa...

bäkk in bisnis

Niih. no üle nädala aja sai kodus sinisel lehel veedetud. jube ea oli niisama olla, tähtajad kuklas ei tiksu, teemasid otsima ei pea, huuh!
Sai lapsi koolist supiga oodatud ja vaikse mõnuga sahtleid koristatud. Katiga oleks võind rohkem tegeleda aga...
pühap hommikuks jooksis juhe kokku. No teadagi: emme kodus, ega siis ei pea lauda koristama, kakaotassi loputama jne. Koolistressi toodi mulle ka koju rohkem kui rubla eest: plika hüsteeritses iga tühja asja pärast inglise keele sõnade tööst sõbrannadega tülitsemiseni. Poiss on kuri kui ohakas, kurdab, et suured annavad väikestele jälle obadusi kõhtu, pea tal valutab ja kõht vahel, köha... Kati oli ainsana rõõmsapoolne aga temal on jälle ulluksajav komme igaks puhuks oma hädakisa lahti päästa - emmeee, ma taa- haan, emme, see on mii-nuu ooo-maa!!
Siis pühap hommikul ma korra plahvatasin ja ladusin välja, mis mulle pinda käis. Käisin värsket õhku hingamas, korra koguduses, tulin tagasi. Toad olid ära koristatud (Mihkel põhitegija, tubli!), nõud pestud (jälle Mihkel), ja lapsed mängisid omavahel suurimas rahus ja üksmeeles õhtuni välja.
Nüüd siis olen tööl ja.
Jube ebakindel tunne on. Pean kirjutama asjadest, millest suurt midagi ei tea.
Aga kes on öelnud, et elu lihtne peab olema?

köhköhh, kes sügisel köhib...

Ma olin eile nii vapper ja helistasin arstile, palusin sinist lehte. Sain ka! ise kangesti põdesin, et see ju ainult köha. Aga kui täna intervjuud tehes pidin viieks minutiks kempsu läkastama jooksma, siis ma enam ei kahetsenud. No on vaja see köha ikka välja ravida.
Haiglas käisin ära ja tegin vaatlust nii et vähe ei olnud. Osakond oli aio, mis tähendab anesteesia-intensiiv-operatsiooniosakond. vaatasin pealt emaka eemaldamise operatsiooni, paha ei hakanud, lõpuks igav hakkas niisama seista.
Aga seal osakonnas töötavatele õdedele-arstidele tuleb küll au anda, sest see on kõige raskem osakond ja kõige raskemad haiged üldse haiglas. Rasked haigused, koomad, traumad, metanoolikud, avariid, lapsed..
"Kes ei õpi sellest üle olema, see ei saa siin töötada," ütles ülemõde, kes seal 25 (!!!) aastat töötanud. Temagi oli esimesel tööaastal nutnud ja va seinal kalendrisse riste vedanud oodates, et suunamisaeg läbi saaks.
Ma ise olen enda üle uhke, sest ületasin oma primal feari haiglate vastu. Kunagi ma tahan sellest kirjutada, kuidas mõjub noorele tundlikule natuurile sanitarina töötamine leukeemia- ja reumahaigete osakonnas... Tollest mu eluperioodist mu haigustekartus vist alguse saigi.
Aga jah: hea Issand, õnnista neid töötajaid ja tervenda haigeid.

pidustuste järelkajad ja -mõjud

Eile õhtul voodis ma tükk aega rõõmustasin oma sünnipäeva üle.
Kena, et perekond mind hommikul meeldivalt üllatas kommide, taime ja triibulise öösärgiga.
Kena, et kolleegid kinkisid mulle palju vahvaid asju (mu enda pildi, küünla, 2 tassi, kanarbiku) ja mitmed ootamatud inimesed kallistasid mind jube soojalt ja kõvasti, ütlesid mulle sitikas ja kallikene :)
Ülikõva, et Kata viis mind randa piknikule veini, juustu ja lavassirullikestega -nagu Pipis-, kordamööda ründasid meid näljane herilane, lootusrikkad varesed ja uudishimulik koer "pange ära oma toit, ta sööb kõik ära," karjus perenaine). Tänud tänud tänud veelkord, kata:)
Õhtusel koguduse suurejoonelisel üritusel kinkis Kadri mulle endatehtud inglise sidrunilödi, mis mulle VÄGA maitseb
ja terve kogudus koos külalistega (nii 60 inimest) laulis mulle püsti seistes ja küünlavalguses palju õnne sulleeee!
Vot sedasi. Aitäh õnnistuste eest! Ja heade inimeste eest minu ümber!
Aga täna lähen koju ja võtan sinise lehe sest ma ei jaksa enam poolhaigena tööl käia. Niikuinii ma miskit asjalikku siin teha ei jõua, loen aint netti ja kammin blogisid.

Homme jälle...

...saan aasta vanemaks!
Ma ei oskagi õieti sünnalt midagi erilist oodata. Kui, siis üllatusi. Kutset huvitavasse kohta. Eriti põnevat raamatut. Tervitust mõnelt eriti kaugeks jäänud tuttavalt. jne.
Tahtsin minna perega Tervise paradiisi mulistama ja friikartuleid mugima aga T läheb õhta tööle ja ma ise köhin ikka veel :(
Sobilik oleks siia ehk sünnipäevasoove panna. Näiteeeks...
*Ootan uuelt (elu)aastalt head tervist endale ja perele.
*Et saaksin uuesti sportimise lainele, nii 2 korda nädalas teeks trenni ja sellest tulenevalt võidaksin veel parema tervise ja ilusa figuuri, khm!
*Et leiaksin aega tegeleda rohkem kodu ja lastega, midagi vahvat koos ette võtta.
*Ja iseendale rohkem aega leida. Kunstiring, reisimine, kino, teater, kunstisaal.
*More love, more sex!
*Et tööalased väljakutsed läheksid hästi ja ma võiksin endaga selles plaanis rahul olla.
*Põnevaid artikliteemasid ja põnevaid uusi tutvuseid.
Ja nii edasi.

lapsed, elu õied...

Eile oli lasteaias sügislaat.
Müüdi suppi, vorsti, küpsetisi, pannkooke, vahvleid, moosi...
Tegelt seekord rohkem söögiasju kui vidinaid. Millest on natuke kahju, kuna minule nikerdada meeldib. Veetsin veel pühapäeva hilisõhtu cerniidist helmeid nikerdades, keetes ja paela taha ajades. Lapsed ka natike aitasid. Esmasp hommikul küpsetasin muffakaid ja kiitsin ennast, et olen mina ikka vastutustundlik ja tubli emme!
Minu helmestest käevõrud müüdi maha esimese kümne minutiga...
Ja meil oli lausa perekondlik üritus, sest isegi issi pesi lihvimistolmu maha ja ühines meiega.
Tahaks veel midagi lahedat meisterdada, oleks ainult aega ja vaim tuleks peale!

septembris on uusi asju

Üks uusim asi on loll viirus, mis kimbutab lapsi ja kõiki nõrga immuunsüsteemiga inimesi, nagu näiteks mina. Järjekordselt kurk valus, ajab aevastama ja hullult tahaks magada....
Aga kes sul lubab magada? nali oleks perearstilt minna küsima sinist lehte- ma olen unine ja aevastan.
Tööl on uut sedap, et meil on uus peatoimetaja, kes on lahke ja leebe kut lõunatuul aga... juba 2 nädalat tagasi lubas meiega kõigiga ükshaaval edasisi plaane arutada. Ei miskit!
Ja muidugi suurim muutus, et miku läks kooli. sellega ei ole kõik hästi. Seep, et ta kohaneb halvasti, ei talu kisa, peksu ja mürglit, mis vahetunni ajal toimub ja istub seega vahetundides üksi oma pingis, pleier peas. Sõpru pole ka tekkinud veel, olen üsna nukker selle üle. Laps vajab ju väga mängukaaslasi, eriti mihkli sarnane ebakindel laps.
Õnneks on tal Norman, kellega koos on ta hoopis teine inimene. Panin ta koos sõbraga karate trenni, et ehk saab enesekoindlust juurde. Koormus on ka väga tugev, mõjub hästi, arvan. Klassis mõned plikad pidid Mikut paksmaoks hüüdma...
See on ikka täiesti nutmaajav, et lapse koolirõõm ja õpihimu niimoodi ära nullitakse. Miks ei võiks koolis lihtsalt tore olla? V'õi olen ma neid valesti kasvatanud?
Head on ka. Ma sain töö juures uue arvuti ja uue diktofoni ja presikaardi saan ka varsti! Nii võib päris ajakirjaniku tunne peale tulla!
Kirjutasin vaatluse vanadekodust, mis tuli natuke liig roosa.
Praegu kirjutan majaehitusest. Aga prodjuuserile on sellest vähe ja ta nõuab muudkui uudiseid ja asju, mida mina ei leia, ääääää...
Preemia kuluks küll see kuu ära.
Eriti vihaleajav on asjaolu, et see ainus kohtumine, mis on mul tänaseks kokku lepitud, ei võta telefoni.

peterbur on palju võitnud, ritsik on neile külla sõitnud!

Tegelikult oli reis juba kaks nädalat tagasi aga ei ole vahepeal kirjutamise vaimu peale tulnud...
Bussisõit oli nii 8 - 9 tundi. Minek oli lahedam, sest sekretär ja turundus olid välja mõelnud mälumängu ja veel paar seltskonnamängu. Mis on üldjoontes tobedad aga aitavad hästi igavat sõitu lõbusamaks muuta. Kusjuures ma ei saa aru, kas ma olen miski poolearuline või muidu lapsik aga minule meeldib mängida. Isegi esineda teinekord.
No aga pool bussi istus tuima näoga ja ei viitsinud isegi "kes teeb mida teeb kus ja kellega" mängu teha. Üks lause paberile kirjutada oli nii jube raske? Ja laulda ka meie pool bussi ei osanud-tahtnud. Võibolla meie kirjutavad geeniused kartsid ennast narriks teha?
Mina olen ilmselt loll, sest mina laulan, kui öeldakse et laula. Savi, kui valesti.
Saabusime öisesse suurlinna reede õhtul kell 24. Vahva oli! Tuled igal pool, rahvas, tänavad autosid täis.
Hotell oli veider. Fuajee oli ilmatu peen, paekivi ja kristall ja mis kõik. Kuuendal korrusel liftist välja astudes aga avanes uks minevikku, täpsemalt kunagine Narva mnt 27 ühikas, kus koridoris saja-aastane linoleum ja koitanud vaip, tubades remont on viimased 20 aastat tähendanud ainult tapeedivahetust.
Hommikusöögilauad vallutasid hiinlased ja jaapanlased, kes jätsid maha sellises hulgas nõusid, et koristajad ei viitsinud lõpupoole neid isegi enam ära vedada.
Kultuuriprogramm oli ehe muidugi. Meie reisisaatja oli väga reibas ja kompetentne taat, kes viis pooleteise päevaga läbi kolme päeva kultuuriprogrammi.
Muidugi oli suurepärane näha neid kõiki losse ja purskkevusid aga aega oleks ikka tublisti rohkem pidanud olema. "Ja nüüd- Ermitaaž poolteist tundi. Näe siin on Rembrandt, seal Leonardo da Vinci. Kes tahavad Aurorat näha: 15 minutit."
Ja saigi igalt poolt jooksujalu läbi kihutatud. Ermitaaž, Peterhoffi purskkaevud, Peeter Pauli kindlus, palee Tsarskoe Selos. Rahulikult tänaval jalutada, inimestele otsa vaadata ja niisama poodides kolada sai närune pool tundi...
Anti meile ka kaks tundi vaba aega, millest meie pundil kulus poolteist (!!) Jolki-Palki restos pliine oodates. Saad sa aru!
Kanalitel paadiga sõit oli mõnus. Giid tulistas meile poolteist tundi ajalugu. Kus lasi Jessenin end maha, kus veetis Pushkin oma viimsed päevad. Mina oleksin tahtnud lihtsalt sõita, vaadata, mõelda. Ilmselt on see jälle minu probleem, kui mulle meeldib rohkem emotsioon ja tunnetamine kui informatsioon ja teadmine. Liiga palju inffi kogunes.
Aga reis oli kokkuvõttes vahva. Kolleege oli ka põnev harjumatus situatsioonis näha.
Tagasiteel sõitsime enne Vändrat õnnetuskohast mööda. Liigus tormas muidugi pildistama. Bussis asendus rõõmus kodutee meeleolu masendusega. Nii sürr pilt oli: ööpimeduses kaks kokkukägardatud autot kraavis, vilkurite ja autotulede valguses, asjad heinamaal laiali, autonina paarsada meetrit eemal. Ja laibad kraavipervel. Ikka veel. See oli eriti jube.
Tekkis tunne, et kolm hinge hõljuvad mustava metsa kohal, vaatavad sügavas arusaamatuses neid väändunud, mõttetuks muutunuid kehasid seal all ja ei tea, kuhu edasi minna. Palvetasin tükk aega aga ikka oli masendav tuju, kui kell 2 öösel koju jõudsin.
See on ju nii lihtne reegel: ära sõida purjus peaga. Aru ma ei saa, kuidas saab sellest mitte kinni pidada.
Meie rahva kokkuvõtet reisist saab lugeda siit:
http://www.parnupostimees.ee/240806/esileht/artiklid/10067109.php

poisijussid rannas

Valgerannas mõnulemas. Kahju, et peaaegu kõik selle suve rannamõnud on mu lastel toimunud lapsehoidja või sõpradega...
loodan, et järgmisel suvel saan ikka ise neid ujutada!

parim hetk on hingata välja.

Johansonide kontsert maitses väga hästi! Mudaravila koledas koorunud krohviga sisehoovis tagupoolt painavate kitsaste puupinkide peal.
Kata küll virises väheke aga mina olen täiega rahul! Ainult kaks vana laulu laulsivad, teised kõik uued ja naljakad ja/või kurvad ja ilusad.
Pärast veike jalutus pärnu linna peatänaval, mis õigustöelda on laupäeva õhtul üks täiesti hale paik. Igav. Kohvikud on kinni. Ilusat muusikat ei tule. aknad pimedad. ilusaid inimesi ei kohta (va meie Kataga loomulikult).
Avastasime ka Munga pannkoogikohvikut. Söök hea aga pannkooke polnudki. Ja kell pool 23 oli nii pime, et laual hingitsev punane küünal ei suutnud meiel arvetki valgustada. küll uurisime küünlavalgel, riskides paber põlema panna, küll näitasime mobiili displeiga tuld... Lõpuks pidi ikka tänavale laterna alla lugema minema. Naljakas.
Peale meie ja ettekandja polnud ainumastki eestlast seal.
No kus need pärnakad küll kõik õhtuti kaovad?
Ja Katal on -vastik küll- õigus, Pärnut ei anna Tartuga eriti võrrelda. Tartu Rüütli tänav on sel kellajal lõbusat sõbralikku saginat täis.

dolce vita

Tänu töökohustustele võtsin vabatahtlikult endale ülesandeks testida riisijahu ja meisterdasin eile õhtul pannitäie riisijahumuffineid.
Noh...
Ajasin näpuga retseptist järge ja mufakate ebahariliku välimuse (natuke kurvalt kühmus ühe ausa muffini kohta) võib panna niisiis retsepti väljamõtleja kraesse. Liiga palju suhkrut oli ka aga see sobis hästi mu paha tuju leevendamiseks.
Mispeale ämmakesekene tähendas teravapilguliselt, et ma olla viimasel ajal nagu kehast kosunud või nii. Et hea elu peal hea juurde võtta.
Look, who is talking!!!
Niiet ärge igaks juhuks tehke järele PP laupäevalisa riisimuffinite retsepti.
Magusad asjad on tegelikult mõnusad.
Sidrunijäätis, piparmündijäätis, villi jõhvikajäätis
kohupiimakook, marjakook, mitte väga magusa kreemiga
maasikad, vaarikad, mustikad piima või suisa vahukoorega

Parim hetk on hingata sisse..

parim hetk on hingata välja
Tõuse üles mu kuldne sõber
täna tulla võib õnnelik päev
Pane tõmbama
õnnelik tee
vala valgus välja

Ma laulan seda Johansonide laulu juba nädal aega järjest. Vastukaaluks unistele vihmapäevadele, kus tahaks kodus teki all raamatut lugeda ja niisama kassiga võidu nurru lüüa. Aga peab igasuguseid tüütuid asju tegema.
See laul sisaldab veel ridu
Täna tulla võib viimane päev...

Jajah. Tunne rõõmu, et oled siin ja praegu ning ära raiska aega "Mis siis oleks, kui... vihma ei sajaks, oleks puhkus edasi, oleks rohkem vaba aega, lapsed teeksid seda ja teist, mees teeks seda ja teist ja kolmandat".
Rumal, eksole?
Ja homme tuleb see päev, kus vennad Johansonid annavad Pärnus kontserdi ja mina pean sinna saama!

blondblondblond

Kas teha seda täna või mitte täna?
Nimelt tunnistada oma mehele, et ma tõesti ikkagi hävitasin fotoka akud ära...
No kust mina teadsin, et fotoka aku on täpselt nagu patarei?
Masin pilti ei teinud, mina - lipsti - "patareid" välja, supsti prügikasti....
Alles eile toimetuse fotograaf jagas teavet, et aku ongi selline. Appi!
Mina ikka mõtlesin, et aku on nagu puldiauto aku, selline musta või kollase pakendi sees. Ju mul tuleb siis nüüd uusi ostma minna.
Ja telefon jooksis kinni. Teist korda oma lühikese eluea jooksul. Mida teen mina? Vudinal teenindusse. Kus sõbralik noormees tegi sõbralikult restardi aku korraks tagant ära võttes. Ja telefon elas edasi!
Ma tean küll, et nii tehakse. Aga mul ei tulnud see eile meelde, sest olin kogu tehnikamaailma peale nii vihane.
"Blond oled vä?" küsis Kata.
Tuleb nii välja vist küll!

Piraatide tegemised

Kariibi mere piraadid oli ikka täitsa äge film.
Lapsepõlv tuli meelde, kui sai indiaanlasi kinost vaadatud. Ja india filme. Džungli kuningas oli näiteks lahe. Ja surm jäämägede vahel... Ja eile tuli sama tunne peale - no põnev kohe tõelist seiklusfilmi vaadata, eriti kinost. Ja Jonny Depp oli kohutavalt mõnus!
Pärast sõitsime Krissuga kell 12 öösel mere äärest koju, tee peal põikasime Loodusmajja öökuningannat vaatama, Mere ääres sõitsime promenaadil ja vaatasime värvilisi purskkaevusid, laps oli ülimas vaimustuses ja aina korrutas: see on nii fantastiline õhtu!!!

Muidu nädalavahetus:
Pere: viis punkti kümnest, sest EV olid siin, tegid lastele vanaema-vanaisa ja päris kena oli. Omavahel eriti palju ei tülitsenud ka.
Armastus ja suhted: 2 punkti, läksin mehega tülli ja ei tunne isegi veel vajadust ära leppida.
Raha: 1 punkt, kõik on otsas.
Tervis: 6 punkti, stressist tulevad igasugu häired juba.

Ja kes süüdi kehvas tähtede seisus? Ise , ikka ise!
Aga, ausõna, mina ei kaotanud fotoaparaadi akusid ära, ei valanud vett köögipõrandale nii et laminaadi servad püsti tõusid ja Miku ka ei lõhkunud vannitoa kraani meelega ära.
Mees oli papsile kurtnud, et tema ei jõua meie elamist nii palju ehitada ja remontida, kui meie taga lõhume ja lammutame.
Mis on osaliselt tõsi :)
Meil on juba ammu selline erinevus, et tema jaoks on ASJAD midagi, mida ta raske tööga teenib ja hoolsalt hoiab. Minu jaoks on asjad lihtsalt eluks vajalikud (enamus mitte hädavajalikud) objektid, mis varem või hiljem niikuinii lähevad katki, rikki, kaovad ära ja vananevad.
Ilmselt olen selline pilvepealne. Mitte harjunud vastutama.

Ja veel nädalavahetusel käisin kiirendusvõistlust vaatamas lennuväljal, mis oli kah üle ootuste vahva. Vestlesin tuunitud autode peremeestega: on ikka hobi panna 100 000 autovidinate alla!
Mida mina nii suure rahaga teeksin? Aga sina?

rannailma ei olegi enam:(

Just nüüd, kui esivanemad saabuvad....
Ja mina lootsin, et ev-d jäävad suvitama, ema hoiab nii nädalakese mu jõmpskineid ja ma hoian lapsehoidja raha kokku...
Aga ega ta isegi rannailmaga poleks tahtnud neid hoida :(
Mitte et nad hirmus vastikud jõnglased oleksid. Lihtsalt, ema on ilmselt vana, tahab rahu ja vaikust ja korda enda ümber, kolm väikest last aga välistavad selle täielikult.
Vahel tahaks ikkagi, et keegi lapsi hoiaks. Mu paaril sõbrannal on lapsed igal nädalal korra vähemalt vanaema pool. Ja mõnel lausa nädalaid maal kuskil.
Nädalaid lastest eemal olla on liiga palju minu jaoks. Kardan, et omapead käest ära liiga lähevad ja muidu ka - kodu ja vanemad on praegu ikka veel kõige tähtsamad, st peaksid olema.
Lihtsalt- tahaks vahel täiesti vaba päeva. Ilma mingite kohustusteta. Süüa ei teeks üldse. Toad teeks eelmisel õhtul korda ja keegi ei ajaks neid segamini. Vaataks telekast, mis mulle meeldiks. Tuleks tuju, läheks linna peale kolistama. Või kinno.
Kui ma - või koguni ME mehega - tahame kusagile minna, hakkab alati suur kombineerimistöö: kes kuna tööl on, kuhu kedagi viia vaja jne. Vahel löön juba ette käega ja jätan minemata, sest ei viitsi organiserimistööd ette võtta.
Ja pealegi. Kardan, et rutem kui arvatagi oskame, on lapsed juba nii suured, et otsivad ise võimalusi kännud kodust võimalikult kauaks eemale saata...

ritsik õpib

...kuidas uue mänguasjaga ümber käia.
Peaks vist midagi asjalikku ka kirjutama?
Eile oli lapse sünnipäev. Tormasin töölt koju, pitsa ahju, nõud lauale, põrand harjaga üle. Sebimist palju. Aga olemine läks kenasti. Mõõdukalt külalisi, meeldiv äraolemine. K viitsib mu laste kisa ja loba ka rohkem kuulata kui enamus teisi inimesi.
Õhtul lapsuke voodis õhkas õnnelikult: mul oli sünnipäev! Küsisin mis meeldis.
Et nii palju KINGITUSI!!! Ja et üles tooliga tõsteti. Ja et oli tort.
Vahva! Et nii vähe on õnneks vaja. Miks küll täiskasvanud oma õnne jaoks vajalike asjade nimekirja nii pikaks venitavad?
Minul on õnnest puudu praegu näiteks:
1) Viimased kaks akent saaksid ette pandud
2)Et Kata oleks järgmisest nädalast sama tore lapsehpoidja kui Maarja
3)Et mees ei läheks Soome tööle
4)Et mul oleks järgmiseks nädalaks mingi tööjärg ette mõeldud
5)Et rahaga venitaks palgapäevani välja
6)
No aitab ka nüüd! Endal hakkab ka juba piinlik oma virina pärast!
tööl kolleeg luges surmakuulutusi lehest ja leidis ühe tuttava. Ohkas: selline on elu, ja meie aina tõmbleme mingite mõttetuste pärast...
Siinkohal jäädvustan oma pühapäevase unenäo.

Unenägu 1. Pealkiri : Liis on taevas.
Olin Tarus, vedelesin voodis. Liis tuleb tuppa, ilus, enne haigust. Kuidagi paljavõitu, juuksed märjad. Ütles-mul on külm. Võtsin ta enda juurde voodisse, katsin tekiga nagu lapse. Küsisin: Noh Liis, kas on tore surnud olla?
Jaa, on ikka! naeratas ta
Kas sa Jumalat nägid?
Nägin küll
Kas ta oli hea?
Oli küll
Aga saatanat?

Siinkohal ärkasin üles. Ei saanudki teada. Aga ma loodan, et ülejäänud osa unenäost on sulatõsi mitte mu alateadvuse sünnitis. Loodan, et Liis on taevas ja täiega rahul :))

Tere roheline maailm!

.. ehk ritsik vahetab pastaka klaveri vastu.
K pani mulle kärbse pähe, et ma ma võiksin selle asja endale teha. Ja teengi!
mida ma siia kirjutama hakkan, veel ei tea. Või kuna.
Kodus ma ei saa. töö juures tuleb vaadata, et ülemus peale ei satu. Kuigi mis siis, nagunii kõigil tiksuvad tähtsate asjade kõrvale MSNid ja muu jama.
Igatahes- ma nüüd tegin selle!