ritsik õpib

...kuidas uue mänguasjaga ümber käia.
Peaks vist midagi asjalikku ka kirjutama?
Eile oli lapse sünnipäev. Tormasin töölt koju, pitsa ahju, nõud lauale, põrand harjaga üle. Sebimist palju. Aga olemine läks kenasti. Mõõdukalt külalisi, meeldiv äraolemine. K viitsib mu laste kisa ja loba ka rohkem kuulata kui enamus teisi inimesi.
Õhtul lapsuke voodis õhkas õnnelikult: mul oli sünnipäev! Küsisin mis meeldis.
Et nii palju KINGITUSI!!! Ja et üles tooliga tõsteti. Ja et oli tort.
Vahva! Et nii vähe on õnneks vaja. Miks küll täiskasvanud oma õnne jaoks vajalike asjade nimekirja nii pikaks venitavad?
Minul on õnnest puudu praegu näiteks:
1) Viimased kaks akent saaksid ette pandud
2)Et Kata oleks järgmisest nädalast sama tore lapsehpoidja kui Maarja
3)Et mees ei läheks Soome tööle
4)Et mul oleks järgmiseks nädalaks mingi tööjärg ette mõeldud
5)Et rahaga venitaks palgapäevani välja
6)
No aitab ka nüüd! Endal hakkab ka juba piinlik oma virina pärast!
tööl kolleeg luges surmakuulutusi lehest ja leidis ühe tuttava. Ohkas: selline on elu, ja meie aina tõmbleme mingite mõttetuste pärast...
Siinkohal jäädvustan oma pühapäevase unenäo.

Unenägu 1. Pealkiri : Liis on taevas.
Olin Tarus, vedelesin voodis. Liis tuleb tuppa, ilus, enne haigust. Kuidagi paljavõitu, juuksed märjad. Ütles-mul on külm. Võtsin ta enda juurde voodisse, katsin tekiga nagu lapse. Küsisin: Noh Liis, kas on tore surnud olla?
Jaa, on ikka! naeratas ta
Kas sa Jumalat nägid?
Nägin küll
Kas ta oli hea?
Oli küll
Aga saatanat?

Siinkohal ärkasin üles. Ei saanudki teada. Aga ma loodan, et ülejäänud osa unenäost on sulatõsi mitte mu alateadvuse sünnitis. Loodan, et Liis on taevas ja täiega rahul :))