Ikka veel kividest

Täna märkasin, et ka Pärnu Rüütli tänava nn muulil elavad oma elu tuhanded kivid, erimustrilised, värvilised.
Nende igapäev on kahtlemata kirevam kui meremuuli rahnude oma. Neil tallavad turistide salgad, prügikastides tuustijaid, kontsaklõbinal kiirustav kontorirahvas, tänava kohal hõljub kohvikute ja šokolaadipurskkaevu lõhn vaheldumisi kanalisatsioonikaevude lebraga.
Mulle ikka pärismuuli kivielu meeldiks rohkem.
Isegi siis, kui sa oled kajakate poolt täis situtud, mingite lollide initsiaale täis kraabitud, kalameeste ja piknikuliste sodi külje alla topitud, tormide poolt uhutud risu täis-
isegi siis võid tunda, kuidas ilusa päeva soojad lained end sinust üle rullivad.
Soojad, laisad, armastavad lained..
Kunst on igapäevas oma salajast kivielu elada.
Et istud suvalises kohvikus lõunast kartulikotletti mugides, leht nina ees ning lased endast läbi ja üle pisikesi rõõmulaineid, ninaotsast varvasteni.

INGRID MICHAELSON - "The Way I Am" - (official music video)

Tjah, pole just palju neid, kes võtavad meid sellisel moel, nagu me oleme...
Olen kindel, et see lugu meeldib vähemalt kolmele mu blogi lugejale ;P

Kriimud

See juhtus laupäeval.
Sõitsime Katiga ratastel linna poole. Kati jäi korraks kõrvale vaatama, ratas vänderdas natuke ja kraaaps! tõmbas katmata lenks naabrite autole kriimu peale.
Mina olin ehmatusest kange. Hurjutasin last ette ja taha aga kuna oli kiire, otsustasin alles poetretilt tagasi tulles kriipsu lähemalt vaadata.
Tagasi tulles ma kriimu ei näinud. Mõtlesin, et äkki kriipis laps mõne teise auto külge, sest seal majas elab mitu peret ja autosid on tänaval pidevalt 2-5.
Ma hommikul suure kiirusega ja ehmatusega isegi auto marki ju ei vaadanud. Roheline auto oli... Ja kuna tegu pole meie otseste naabritega, pole mul õrna aimugi, kes auto omanik on. See vennike, kes juba mitu päeva oma majas purjus peaga kellegi peale röögib? See väikeste lastega pere? See väsinud moega proua?
Olime mehega ikka täitsa masenduses. Mis siis, et keegi ilmselt ei näinud pahategu. Maha salata südametunnistus ei luba. Pealegi mis õppetunni see lastele siis annaks? Teen, mis tahan, peaasi, et vahele ei jää?
Käisin terve nädalavahetuse vargsi autosid vahtimas. Kuni eile õhtul kogusin oma julguseriismed kokku ja astusin hoovi sisse, pärisin trepi kõrval suitsetavalt naiselt, ega keegi pole auto kriipimise üle kaevanud. Ei tema teadnud küll midagi. Käisin kaks tiiru ümber mõlema rohelise auto- ei midagi! Veskikivi veeres südamelt!
Ma ju ütlesin, et midagi hullu ei juhtunud! rõõmustas ka Kati.
Kuni täna hommikul tööle minnes säras kriips mulle auto tagumikult täies ilus vastu.... Seda on näha ainult teatud valguses.
Tuleb uuesti süda rindu võtta ja auto omanik tuvastada. Annaks Jumal, et see poleks too räuskav onu... Ja mis see küll maksta võib?? Ma ei suuda sellele mõelda.
Kriime ikka tuleb ette, arutasime tööl. Ja kolleeg märkis õigesti - peaasi, et lapse hing kriime ei saa.

Viimane...

Ei ole normaalne, et viiiimasel puhkepäeval tuleb eelseisvale tööleminekule mõeldes nutumaitse suhu :(
No ei ole sellist tunnet, et ah, lebotatud küll juba, nii väga tahaks jälle tooli soojendama minna. Ei taha. Tõesti ei taha!
Võibolla seep, et kõik need kolm nädalat toitsin end illusiooniga- teen selle ja veel selle töö ära ja siis puhkan. Lollakas! Hea oli tegelikult teha kõiki neid asju põrandavärvimisest moosikeetmise ja aiamajanduseni aga puhkuseks seda nimetada ei saa.
Oli mõni päev, kus tõesti uimerdasin. Aga neid oleks pidanud palju rohkem olema.
Mis sellest nutulaulust siis järeldada? Kas vale töökoht või lihtsalt vale ajajaotus?
####
Eile grillisime külalistega. Kui külad olid koju läinud, mõtisklesime meeskaga, et vanad sõbrad on kõik kuidagi ära kadunud. Ei tule enam keegi meile grillima ega niisama juttu ajama. Kas on kõigil oma eludega lihtsalt nii palju tegemist või muutuvad suhted? Või pole me ise piisavalt intensiivselt kutsunud? Nukker...
###
Aga täna ma lubasin plikadega randa minna. Ma suures rannas pole vist mitu aastat käinud, aga ikkagi viimane puhkepäev, ma siis nüüd lähen.

Peaaegu viimane

Peaaegu viimase puhkusepäeva veetsin Kataga Tallinnas.
Minu prioriteet oli lillefestival.

Mulle meeldis hästi. Võibolla ainult ilm oli liiga päikseline ja palav kõikide värvi- ja lõhnavarjundite tabamiseks. Kell 8 õhtul oleks kindlasti sumedam jalutuskäik olnud. Kell 3 on minu jaoks alles aias töötamise aeg, aia nautimise aeg on kell 8 :)
Top 3 võiksid kuuluda 3 venna aed, ürdiaed sealsamas lähedal ja ehk see, mis oli ürdiaiast üle tee. Püüdsin meelde jätta, kuidas peenratel rindelisust tekitada aga oma aed tundus nende vuntsitud lapikeste kõrval ikka niiiii mage...

Lilleaeda jõudmiseks trampisime pikalt mööda vanalinna, meeska tahtis, et me talle mingist kohast mingi meenemündi tooks, leidsime selle hoopis teisest kohast ja täiesti juhuslikult, selle vaateplatvormi pealt. Kohustuslik katusevaade!




Käisime kunstihoones On gruppi vaatamas, mis oli kena kuid siiski natuke lahjaks jäi minu meelest suure sünnipäevanäituse tavis. Mulle meeldis see:



Hea vanade raamatute eksponeerimise viis.
Ja sellist kunsti võib leida laupäevahommikuti ka minu majast :)


Kell oli juba hull palju, kui startisime Kumu poole. Tunni ajaga lasime selle kiires kapakus läbi. Väljapanekusse süvenemiseks jäi väheks aga mingi ülevaate sai.
Kõige muljetavaldavam oli minu jaoks maja ise. Modernne hoone aga loodusesse hästi sobitunud. Mahe puidulõhn majas, ilusad vaated. Mitte liiga hüper-super arhitektuur ja mitte liiga rõhutatud öko kah. Sisehoov oli oma kivisusest hoolimata selline mõnus, oleks tahtnud seal veel tükk aega istuda.
Näitustest suutis Ülo Õun kõige rohkem meelde jääda. Selline natuke trikikas väljapanek, hästi mängis kokku nii näitusesaal, muusika kui skulptuur.
Meil oli juba bussile kiire, muidu oleks lebotanud veel Kadrioru roosilõhnalisel murul. Üllatusin- Tallinnas on ikka hea-olemise kohti ka!

Paar tundi aega oleks veel tarvis läinud. Väikelinna asukana ei saa ma kuidagi pihta, et Tallinnas ei saa kuskil lihtsalt sipsti ära käia, kulgemine võtab aega.
Seekordsest käigust jäi puudu mõnes oivalises kohvikus mõnuletud aeg. Loomaaed, jah ka, irw :D A ongi põhjus teinekord jälle tulla.

Nike:Take It To The Next Level - Directors Cut

Mihklist on saanud jalgpallihaige. Koos sõbra ja mõne teise poisiga taotakse palli iga päev, tundide viisi. Harjutatakse tribla ja kõksimist, peakat, pommi, värava kaitsmist, penne ja kauglööke. Seinad on täis postreid ja laud jalkuajakirju. Osteti must särk ja nõutakse tekstiilivärvi, et oma lemmiku stiilis trennisärk kujundada.
Otse loomulikult on vaja minna jalkutrenni. Mis on iseenesest muidugi tore.
Aga. Trennid toimuvad siin ja seal, osad linna teises otsas. Mul luuseril pole ju teatavasti autot, kus ta sealt üksi hilja pimedas bussiga tuleb, märg ja porine? Teised kõik vedavat autodega oma poegi trennist ja trenni.
Teiseks varustus. Kuulen õudusega, et vaja on kolme paari buutsasid, pluss kindad ja kaitsmed, raha võistluste ja ei tea mille jaoks.
Kolmandaks seoses jalkutõvega on ta kaotanud igasuguse huvi korvpallitrenni vastu. Ta küll on nõus suisa kahes trennis minu meeleheaks korraga käima, neil trennis oli teisigi, kes kahes kohas korraga käisid aga ma ei pea seda reaalseks. Kuna ta jõuab? Korvpall on neli korda nädalas, niigi eelmisel aastal käis ta vaid 2-3 korda, et näpistada aega kooriproovi jaoks.
Kaks aastat korvpallitrenni on siis nagu maha kantud. Alles maikuus sünnipäevaks sai ta kaua lunitud ja mitte odava korvpallisärgi...
No ma saan aru, pubekatel ikka huvid vahelduvad suure kiirusega. Kui midagi meeldima hakkab, siis ollakse selles kõrvuni sees ja ei panda takistusi millekski. Aga trenn pole ju niisama! Ostan talle selle kalli varustuse ära ja äkki poole aasta pärast leiab, et ah, pole ikka minu ala?
Praegu on tal jah selline ind, et lubab maad ja mäed kokku aga kui trennis mõni pilkama näiteks hakkab või liiga palju varumeeste pingil istub, siis läheb isu suht ruttu üle.
Sellised probled siis. ...

Dead Can Dance - Severance (Live 1989 - From Vara TV)

Monotoonne lugu, hüpnootiline. Kas kutt pole mitte Aragorni nägu?

Dead Can Dance - Toward the Within - "Rakim"

Olen ikka veel soojal kivil mere vaatamise meeleolus :)

Kui ma oleksin kivi..

....ma oleksin jala all sile, päikesesoe ja huvitava mustriga...
Läksime ujuma. Ronisime muulile (sellele teisele, natuke lühemale) ja trampisime lõppu välja.
Mõnus on majaka juures soojal kivil istuda ja merd vaadata. Jahid triivisid sadama poole, täispurjes, nina päikese poole mõnulevad "madrused" lastiks. Hele-hele meri sai silmapiiril taevaga kokku, lained silitasid laisalt muulikive ja maailm oli rahulolev, sõbralik ja tüüne....
Muulikivid on nii erinevad, igaüks isemoodi ilus. Minule meeldisid paljast jalatalda paitavad kivid, tumehallid, hästi siledad, heledate mustrijoontega. Krissu väitis, et tema tahaks olla pigem hästi teravaservaline kivi, et keegi ei uuristaks temasse nimetähti ja linnud ei istuks peal ega situks täis :P
Linnuvaatlustorni ronisime muidugi ka. Sealt näeb Tervise paradiisini välja, teisele poole jäävad hunnitud mere- ja niiduvaated. Tagasiteel hakkas päikesepaistes vihma tibutama ja kuni koduni saatis meid üle terve taeva ulatuv ere vikerkaar, teine heledam veel kõrgemal. Ja muidugi polnud meil fotokat kaasas :(
Tahan jälle sinna soojale kivile istuma, võtaksin kohvitermose kaasa ja mõne muffini. Meeska tahab kell 4 muulile kalale minna, äkki suudan oma silmad ka sel ajal lahti rebida. Aga sel kellajal on kivi jälle külm...

kuri ritsik

ehk Kuidas muidu leebeloomulist ritsikut põhjalikult välja vihastada
Helista, maili või räägi niisama, et kokku leppida miski üritus. Kuupäeval X. Kindel üritus.
Ritsik joonistab oma kalendrisse suure risti.
Kaks nädalat enne kuupäeva X helista, maili või räägi niisama, et sulle ikka ei sobi kuupäev X. Lepi kokku kuupäev Y.
Ritsik joonistab oma kalendrisse teise risti. Muudab pisut oma plaane. Mis seal ikka, tuleb ju igasuguseid asju inimestel vahele.
Nädal enne kuupäeva Y helista, maili või räägi niisama, et sulle sobiks tegelikult kuupäev Z.
Ritsik teeb järjekordselt oma plaanid ringi ja joonistab kalendrisse uue risti.
Enne kuupäeva Z ära tee midagi.
Kui Ritsik pisut murelikult kuupäeva Z eelõhtul hakkab uurima, et mis ja kuidas, siis helista, maili või ütle niisama, rohkete vabanduste saatel, et sa ikka ei saa tulla, pole midagi parata, ju järgmisel aastal siis.

Home again

Olengi tagasi. Kallis kodu!
Tartu ei sobinud seekord mulle. Tartus on hea olla, kui on sekeldamistuju, siis saab mööda üritusi - muuseume sahmida ja vahepeal kohvikus ilma ja inimesi vaadata. Minul sedakorda ei olnud tuju. Tahtsin end pisikeseks nutuseks puntraks kerida ja vaikselt istuda. Seda ma tegingi. Peenrarohimise vahepeal. Ma Tartut selles üldse ei süüdista, ainult iseend. Inimene võib õnnelik või õnnetu olla igas kohas, kui tema sisemine tasakaal paigas on. Mul parasjagu ei olnud.
Kaasas olid mul seekord vaid Miku ja Kati; neiu esmasündinu eelistas koju sõbrannade seltsi jääda.
Käisime Lõunakeskuses Ahhaa vormelinäitusel, see oli VÄGA lahe!! Olin pisut skeptiline, et ah mis, see nagunii vaid poistele aga põnev oli nii Katil kui kaasavõetud naabritüdrukul kui mul endal. Plikadele meeldis kõige rohkem inimesesuurune rääkiv robot, küll tüdrukud seda küsitlesid ja pinnisid ja robot kõneles nii kenasti vastu. Arvasin, et ehk mingi kaamerapilt läheb kuskile ja keegi siis räägib teksti aga patsiga poiss kinnitas, et ei ei, ikka robot ise räägib, programm selline.
Mulle meeldis kõige rohkem lennukisimulaator, ma ise ei julgenud sinna sisse istuda aga teisi vaatasin küll. See oli nagu suur kera, "piloot" pandi rihmadega sinna sisse kinni ja siis arvutipilt hakkas ees jooksma. Piloot keerab rooli, tõuseb õhku jne, ja kui ta teeb vea ja "lennuk" rajalt välja paiskub, siis kera teeb tohutuid kukerpalle ja rappub igat kanti.
Siis oli seal igasuguseid tähelepanu ja reaktsioonikiiruse treenimise värke, sai vormeli ratast vahetada ja jõudu mõõta jne.
100% interaktiivne väljapanek, väga, väga vahva asi.

Veel külastasin ammunägemata sugulasi. Alguseks sõitsime Põlvasse, kus surnuaia ees saime täiesti juhuslikult tädimehe ja ta perega kokku. Ma polnud ammu vanavanemate haudadel käinud ja lapsed suurt ei mäletanud surnuaiakommetest midagi. Põlva surnuaed on väga ilus, mäekülje peal ja veelombike lähedal. Eesti kalmistud on üldse minu meelest suur väärtus, kõik need puud, lilled ja kivid.
Siis tegime ringi ümber Mooste mõisa, imeilus ehitis.
Ja jõudsimegi Rasinale, minu isa sünnitalusse. See on küla viimane talu, paks mets ja põllud ümberringi. Imeeilus koht. Aga hooned kipuvad lagunema. Nagu täditütar, kes seal elab, ütles- meestetööd on mitu põlve seal tegemata. Mis on muidugi kurb.
Täditütar on mul rõõmus ja kraps, harjunud ise hakkama saama, lapsed ka käivad abis ja. Vana kastani all istudes ja torti mugides oli siis peale meie veel 8 sugulast, vanuses 2 nädalat kuini 43 aastat. Kõik tüdrukud:)
Maaelu on linnainimese jaoks muidugi müstika. Kasvõi ilma autota keskusesse tööle jõuda. Ja kui paks lumi ikka maha mütsatab, siis olevat kaks päeva toas istunud, jagasid naabritega viimast leiba.... kaugelt vaadates on jah romantika...

Oma kooli käisin ka vaatamas. Ja staadioni. Kas praegu ka Tamme gümnaasiumi lapsed Tamme staadionil kekat teevad? Kas kõik on tasuline? Imeilus staadion aga täiesti inimtühi kesk koolivaheaega! Mõttetu ju! Kas kohalikud koolipoisid ei saa siis üldse palli kõksimas käia kui nad just trennis seal ei käi?

ära

Õhtul tulevad esivanemad ja homme hommikul läheme lastega Tartusse. Krissu ja issi jäävad kodu hoidma.
Hea mõneks ajaks ära saada. Vannitoaremondist tulenevad sodihunnikud, kõikjal vedelevad asjad ja värvihais (see on lastetubade põrandavärvimisest, sain selle edukalt lõpetatud) hakkavad juba ajude peale, tekitavad vaikset kuid suurenevat rahulolematust.
Olen kuidagi pepsiks muutunud. Tahan, et keskkond oleks ilus minu ümber. Pidev sodi ja koledad kulissid panevad põdema. Linda Goodman on Päikesemärkide raamatus kirjutanud, et Kaalude esindaja võivad näiteks tööl eresinist värvi kardinad hulluks ajada ja töövõime halvata. Varem ma naersin selle väite peale aga nüüd leian, et jah, täpselt nii ongi :( Kas see just töövõime halvab, aga pidevat ebamäärast rahulolematust genereerib küll.
Ja inimesed ajavad närvi.
Tahaks kirjutamismajakesse mere ääres, üksi... kasvõi kaheks päevaks...

Poiste ja plikade hobid:)

Katikese sünnipäeval tegime tüdrukutega reidikaid :)
Poisid aga, st issi ja Miku ja viimase sõber Anti on käinud kolm hommikut järjest kalal. Viimane kord suisa kell 5 hommikul. Ilus on jõgi hommikul, ma vaatan. Ja viimane kord ajasid Miku ja Anti õed ka jalad kell 5 alla ja sibasid vendadele järele. Krissu nii kui õnge sisse viskas, nii kala otsa sai...
Eile käisin sõbranna juures maal vaarikal. Oli ju viimane selle suve ilus ilm, nagu ilmateade ähvardas. Vaarikad kasvasid kahemeetrise metsana ja nad ei lõppenud otsa mitmetunnisest kibedast korjamisest hoolimata. Mõnus!

pff

Hea on rohida. Varsti saab rohitud. Siis hakkan peenart ümber disainima. Kellel on lahedaid püsililli üle, võib mulle pakkuda.
Puhkus läheb hästi aga perega ei lähe hästi. Ma ei jõua nii kiiresti eest ära koristada, kui uuesti segamini aetakse. Täna olin juba täitsa kuri. Üks lebab päev läbi diivanil, teine jaksab mängida 5 tundi jalgpalli aga 10 min nõudepesu võtab kohe jalad alt ja käed küljest. Kolmas keerab vindi üle, kui palutakse oma asjad kokku korjata.
Hõissa, vihasesse nõudepesukolinasse köögis lisandus klirin ja hüüti- taldrik läks katki!
Lähen plika toa põrandat värvima.
Kui homme ka asi ei parane, kutsun perekonnanõukogu kokku.
Üks asi tuli mul jube hästi välja- segasin maasikamoosi sisse kuivatatud piparmünti ja ma ei teagi, mis taim mul veel seal purgis oli. Oo kui hea sai. Piparmünt võttis maasika liigmagususe ära.

Palju laste- ja puhkusejuttu

Küll on magus tunne ärgata esmaspäeva hommikul õndsas teadmises, et KUSKILE EI PEA MINEMA JA MIDAGI EI PEA TEGEMA.
No töötud paraku minu vaimustust ilmselt ei jaga...
Aga mina olen küll hetkel nii rahul.
Laupäeva hommikul läks uni pool 8 ära ja tormasin tegutsema, et ühtegi tunnikest puhkusest niisama tühja ei jookseks. Tegin koeraga rattatiiru. Tõin turult korvitäie maasikaid ja muutsin selle toormoosiks. Värvisin toapõrandat. Käisin tüdrukutega rannas. Niitsin muru ära. Koristasin elamise. Tegin õhtusöögi. Kell 24 kukkusin jalalt magama, ise ikka veel maru õnnelik ja rahul ka, nagu oleks tubli maanaisena päev otsa rahmeldanud.

Pärnu suures rannas oli toopäev 20 000 inimest. Meie käisime Vana-Pärnu rannas, nagu alati. Rahvast oli seal küll rohkem, kui tavaliselt aga ikkagi ruumi rohkem kui inimesi. Krissu sulistas oma parima sõbrannaga, Katil juhtus ka üks lasteaiasõber samal ajal sinna ja nemad asjatasid omaette. Mina lesisin, poole silmaga kiikasin lapsi ja päevitasin, esimest korda sel suvel.
Milline õndsus- mõtlesin, kuulates naabruses resideeruva väikeste lastega pere helitausta- kui lapsed on juba nii suured. Neil aasta-paari-kolmestel peab ju kogu aeg sabas käima ja pidevalt nad kisavad, et tahavad vette või ei taha nad vette, kisklevad üksteisega liivakühvlite ja kummipartide pärast. Mina puhkasin...

Mäletan hästi, kui krissu-miku väiksed olid ja suures rannas käisime. See oli selline ettevõtmine! Kõigepealt laadida käru täis võileibu, saiakesi, värsket kurki, joogivett, liivavorme, ämbreid, autosid, ujumisrõngaid, käterätte, päikesekreemi.
Vantsida randa. Hoida rahvakuhjas enda omadel silm peal. Käia koos nendega põlvini vees. Otsida rahvakuhjas oma rannalinaga kaetud platsikest. Käia kiikumas, ronimas, jäätist ostmas. Ehitada liivalosse. Kulgeda koju väsinud ja virisevate jõmpsikatega.
Ma olin ikka täiesti otsas peale sellist retke.
Nüüd on teine tegu. Mõnus kohe.

#####

Eile sai siis pesamuna sünnipäev ka peetud. Hirmpalava ilmaga. Pooled kutsututest ei saanud tulla, suvine aeg. Need, kes tulid, olid. Krissu sõbrannaga tegid neile pisut mänge, mis oli abiks.
Raske nende tänapäeva lastega. Üks ei söö üht, teine ei söö teist. Üks tahab ühte mängida, teine teist. Üks läheb ühega tülli, teine teisega. Üks hoiab söögilaua ääres nina kinni ja teatab, et talle ei meeldi pitsamaitseaine hais, teine vannub iga asja peale kurja. Kolmas ähvardab, et võtab neljanda ja viienda kaasa ja läheb üldse minema. Läkski millalgi peale torti...
Kati ei lasknud ennast millestki häirida, tema asjatas koos oma paari parema sõbra ja uute mänguasjadega ja oli rõõmus.
Ma ei saa aru, kas meil on peale kasvamas pisikeste egoistide ja empaatiavõimetute tibide põlvkond või hakkan ise vanaks jääma? Aga seda ütlevad ka mõned tuttavad õpetajad ja psühholoogid, et praeguse aja lastel on raskusi koostööga. Mina mina mina on kõige tähtsam. Minu vajadused peavad esmajoones täidetud saama ja soovitavalt silmapilk. Muidu solvun ja mossitan ja karjuń. Lähen minema kah.

Ega Katike ise parem pole. Kolmest mu järeltulijast on tema kõige pretensioonikam, emotsionaalsem, kärsitum ja lärmakam. Aga ka kõige nunnum, kõige hakkajam, kõige rõõmsam, kõige loomingulisem ehk isegi.
Meie seitsmeaastane :)

Aknalaual vaasis on imelised valged ja punased roosipuhmad (mille tõi Kati sõber Roosi:D ). Köök on täis liilialõhna. Seitsmeaastane mängib suure rahuloluga oma uute nukkudega, pomiseb seal omaette ja rivistab neid nii ja naa. Lisaks sai ta kingiks suurepärase raamatu huvitavatest faktidest loomade kohta (mida ise eile poole ööni lugesin), graatsiaketta (see, mille peal seisad ja puusasid keerutad), kinkekaarte, kleepsuraamatuid ja Tallinna-Karini tehtud i me arm sa karukese (mida meil eile terve pere kordamööda patsutas ja väntsutas).

Arvutasin just eile, et 12 aasta jooksul olen korraldanud laste sünnipäevi 29 korda. Enamus neist ikka korralikult, mängudega ja muu programmiga.
Seep oli mul eile suht kergendus kuulda, et Krissu avaldas soovi oma järgmisel sünnal mõne parema sõbraga pitsasse või kuskile minna.
Nats kahju ka. Äkki polegi see aeg kaugel, kui tahetakse sõpradega suvilasse minna? Appi....

Jätkan nüüd puhkust.
pilti tegin ka aga fotoka akud said tühjaks.

meil aiaäärne tänavas..

.. ehk teater koduakna all.
Me eile panime meeskaga akna peale vitraažkleepskilet kui kuulsime kummalist tümpsu. Ja hetke pärast nägime üle tee aegluubis maa poole kulgevat telefoniposti. Päris maha ei kukkunud aga mitmed traadid kitkus puruks küll.
Ja ilus punane auto ninapidi posti kõrval kraavis, surmani jahmatanud noormees jooksis mööda tänavat edasi tagasi.
Keegi viga ei saanud, sinise triibuga auto mehed fikseerisid olukorra ja tunni aja jooksul sikutati massin ka kraavist välja- läks isegi omal rattal koju.
Aga milline sensatsioon meie unisel tänaval! Tolle tunni aja jooksul käis rahvast vaatamas nii peredega kui kampadega, karjakaupa lapsi ja loomulikult eitesid-taate.
Naabrinaine oleks võinud piletiraha küsida, sest tema kraavi ümber kõik asi toimus.
Ma ei tea, kas keegi käed ka külge pani, et autot kraavist välja lükata...

Tekib selline kahetine tunne nagu tänaval sireeni huilates tuletõrjeautot vaadates- annaks jumal, et see meie kodu poleks ja - aga huvitav, mis ja kes siis?
Mu sõber elas kord üle tulekahju. Ei olevat olnud tore tunne pisaraid neelates ja üleni värisedes seista oma suitseva maja ja tuletõrjeauto kõrval ning vaadata kõiki neid uudistajaid, kes pildistamas telefoni, kes aparaadiga.

Hiljuti Tallinn-Pärnu bussis üks väsinud purjakil proua sättis end istmete vahele vahekäiku põrandale magama. Elust väsinud kuid helekollases kleidis ja kõpskingades. Küll see paarike, kelle istme kõrval ta magas, teda telefoniga siis pildistas ja filmis! Mõnuga muiates. Et siis mida sellise pildiga peale hakata? Näitad tuttavatele- ha-haa, näe, üks tädi magas bussis põrandal?

See selleks.
Ma hakkasin poisi toa põrandat värvima. Kui olin esimese kihiga lõpule saanud, tulid mulle meelde kõik need hirr-rmsad ähvardused, mille saatel ta keelas õdedel oma toa poole vaadatagi sel nädalal (no poiss ise on Läänemaal spordilaagris pühapäevani).
No... eee.. visualiseerin pilti koju jõudvast pojast, kes vallandab rõõmukisa nähes oma tühjaks tassitud tuba sinise põrandaga.

Ja kõige tähtsam.
Võtsin täna oma telefonilt äratuse maha.
Kohe
hakkab
PUHKUS!

Peaaegu nagu maal

Ma siin eelmisel nädalal ühel soojal suvepäeval jäädvustasin meie perekondlikku ujumisretke.

Kõigepealt me läheme üle jõe.
Siin kõrkjate, vesikuppude ja vesirooside vahel on partide, kokrede, särgede ja viidikate korterid.

Sellel paadisillal armastab Krissugi oma sõbrannedega kõõluda.


Vaade jõele jalakäijate sillalt.

Selline rannaniit vohab meretee ääres

Meil siin sõidavad isegi laevad kuival maal!

Jõudsimegi kohale

Rannas on kullaliiva


Piltidelt jääb mulje, nagu me ei elakski linnas.

Kas? Miks?

Mul plaan väike Tallinna trett teha järgmisel reedel. Lillefestival, KUMU ja Kunstihoone. Sellepärast reedel, et siis tehakse lillefestivalil ekskursiooni ja spetsialismused räägivad. Kas keegi on juba käinud? kas on tore? Või peaks veel ootama, sest taimed pole veel äkki kogu lopsakust saavutanud?
Ja veel. Tegime Kataga äkkidee mõjul Pavlovat ja pehme jäi. Maitse oli küll hea, toode pandi kiirelt nahka. Aga ikkagi, miks pehme??? Munavalgevaht oli ilus kõva ja kerkis ahjus kenasti. Vahu sees oli sidrunimahla, suhkur ja pisut kartulitärklist. Äkki oleks pidanud ikka maisitärklist ostma?
Ahjus oli 110-130 juures poolteist tundi, jahtuda me tundi aega ei jaksanud oodata. Mul muidugi pole peent elektroonilise temperatuurinäidikuga ahju ega pöörlevat õhku.

Seda oligi juba arvata

.. aga ma kaotasin valvsuse.
Kui emps endast koju liiga väikese tüki jätab, jääb laps haigeks. Ega muidu emme ju hoogu maha ei võtagi.
Kati tänahommikune kõrge palavik tuli ikkagi nagu välk selgest taevast. Alles eile ta veel müdistas lasteaiakaaslase sünnipäeval ringi ja õhtul käisin temaga üritusel. No ja täna nüüd sedasi. Andsin Panadoli ja kui palavik 37,7 peale langes, siis juba kepsutas ringi aga õhtu alles ees. Midagi tal muidu ei valuta ja köha-nohu pole.
Minul muidugi oli sada plaani tänaseks ja homseks. Pluss esmaspäeval pidi katike linnalaagrisse minema ja nädala pärast on sünna.
Jama, et ma ei tea, kuidas nüüd minna filmifestivali lõpetamisele, sest ma pidin minema.
T on Lelles täna ja homme, ehk Krissu siis saab õega olla niikaua. Aga ma annan endale manööverdamisruumi. Miski ei ole tähtsam, kui lapsel on ema vaja. Kuigi- tööasjad peavad sellele vaatamata tehtud saama. Niuks :(

Tegin väikese intervjuu Vene rezissööri Manskiga, kelle looming oli see esmaspäevane Neitsilikkuse dokk. Ta on teinud filmid veel Gorbatshovist, Jeltsinist, Putinist, Dalai laamast, Tatu-bändist, Armeenia-Aserbaidzaani sõjast ja veel sajast asjast. Mul suisa aukartus tuli peale. Ta oli kena ja sõbralik, vaid õige pisut tähtis. Minu vene keel on roostes aga moodustasin püüdlikult oma küsimused ikka ära ja aru sain ilusti. Manski ütles, et eestlastel on raskelt vedanud, et meil dokke telekas näidatakse, Venemaal kinoprakatti dokke üldse üldjuhul ei lastagi.

Staaridest veel. Pärnu VII ooperipäevadel gastroleerivad seekord leedulased. Küsisin meie kontserdimaja mänedzerilt, et kes need 7 aasta jooksul kõige suuremad staarid siis on olnud, kas Moskva tähed või poolakad või kes. Tema tunnistas, et tänavu on päris keeruline variant. "Mida suuremad tähed, seda normaalsemad ja tagasihoidlikumad nad reeglina on," ütles ta.
Ma suuri tähtesid kohanud ei ole. Aga meie linnakese mõned kohalikud asjapulgad ajavad küll kohati hulluks. Nemad ja maailm. Mõni tuleb oma eneseupitamisega igast uksest ja aknast sisse. Mõni üliaktiivne mänedzer on nagu ora, vabandage, teate küll kus.

Suvepealinn

Läksin eile läbi linna. Mul oli plaanis tõtata aga ei saanud.
Mööda tänavaid lonkisid puhkavad inimesed. Lonkisid, jalutasid, siiberdasid, löntsisid. Minu tõttamine tundus täiesti ebakohane.
Märkasin üllatusega, et Vanalinna kooli treppi ehib filmifestivali tarbeks punane vaip, tänaval viiuldab miski proua, alleele on riputatud kaheksakannatähed. Päris ilus!
Ühes hoovis maalisid inimesed. Teises ajas kass varblasi taga.
Turult tulid inimesed maasikaämbritega.
Steffani pitsakas oli servast servani inimesi täis.

Sel nädalavahetusel:
Filmifestivali lõpetamine
Oistrahhi festivali avamine
Kristlik suvefestival
Pärnu Ooperi Suveaaria esimesed kontserdid
Pärnu ooperipäevad
Endla teatri suvehooaeg
Kontserdid Raepromenaadil, Kuursaali kõlakojas
Külapillimeeste kokkutulek
India kultuuri festival
Motokross Pärnu Kuningas, Muhu väina regatt, rannavõrkpalli turniir, Raudmehe klubi rahvatriatlon
Mõned neist sündmustest jätkuvad ka järgmisel nädalal.
Olen kultuurisündmustest kirjutamisega nii ametis, et pole leidnud aega ega jõudu MITTE KUSKIL ise käia. Pagan. Nii see ei peaks olema.

Aga kui keegi tuleb ess-spetsiaalselt Pärnusse, siis võtku plaani muuseumi näitused Meie vammus ja Need (pesu aastatest 1900-1950). Pluss Uue Kunsti muuseumi Mees ja Naine on seekord päris lahe ja lastelegi huvitav vaadata.
Punase Torni hoovi tasub põigata, saab kena käsitööd uurida ja kohapeal klaasehte valmis treida v klaasi sulatada.
Sööma võib minna peale Steffi ka Café Campasse Tallinna maanteel. Või Mõnusasse Margaritasse raamatukogu kõrval. Teatrikohvik ja Bravo ajavad samuti asja ära. Edelweissis Kuninga tänaval on soodsad ja head päevapraed. Kes armastab Haapsalu Müüriääre kohvikut, siis selle filiaal on Pärnu Keskuse Rahva Raamatus. Linna parimad koogid. Vähemalt olid veel kuu aega tagasi.
Picadilli Veinikohvikus on samuti head koogid, trühvlid ja muu selline. Interjöör on seal palju mõnusam kui Rahva Raamatus. Pika-tilli kõrval asuva Frens Café pirni-hallitusjuustu kooki ma armastan väga.
Niisama istumiseks on hea JazzCafe, interjöör mulle meeldib. Söök on enam-vähem aga ükskord viis nende mustikakook jalad suust. Teinekord jälle jäi sama koogi besee hammaste külge kinni …

Ja muidugi Vahvlitare. See on Vee tänaval Postipoisi trahtri kõrval. Näeb välja nagu elutuba, väga hubane ja kodune. Süüa saab seal ainult vahvleid, mida perenaine ise kolme veneaegse rauaga kohapeal küpsetab aga need on julm head. Jäätis ja moos ja vahukoor pannakse sisse kui tahad, mmm, sa pead neid proovima!

Kadrisse ja Georgi ära küll mine. Ausalt. Tule parem minu poole, teen kodus salatit ja võileiba.

Tähtsaima unustasin.
Pärnad õitsevad. Lõhnab.