---------

Eile ja üleeile käisime maal. Tori muuseumi tiigis oli sada miljon konna ja õhk kajas mahedast pulmakurina-laulust.
Enne presidendi (kes miski tahvli kiriku-seina-panemise pärast kohal käis) tulekut olid turvamehed meeleheitlikult tee peal ukerdavaid konnasid tiiki tagasi peletanud..
Maa oli selline koht, et linnud laulsid, toonekured plagistasid nokka, konnad lõid jällegi nurru ja maasikad kasvasid aga tunni aja jooksul, mis me seal olime, ei ühtki möödakäijat, ei kaugetki automüra. Metsaalused helendavad sinililledest ja natuke ka ülastest, kraaviperved paiselehtedest.
Mis veel?
Vaba päev. Kõik räägivad, kuidas nad aiatöid lähevad tegema aga ma riisusin lehed juba sügisel ära, koerajulgad saavad kohe koristatud ja maad kaevata on veel vara.
Üleüldse, mis te passite siin arvutis praegu! Õue marss!

asjad

E-l tegi plikusk veidi pahandust (vist) ja nüüd siis rahvas arutab, miks lapsed on lohakad ja teiste inimeste eraomandit ei austa.
See on põhimõtte küsimus.
Minu jaoks on asjad alati ainult asjad. Mis lähevad katki, kuluvad ja riknevad nii lastega kui ilma nende kaasabita. Tuttav viie lapse ema rääkis kord: “Oi, mu lapsed on lõhkunud nii arvutult asju, sealhulgas paar tõeliselt ilusat ja head asja, oi, ma olen õnnetu olnud aga – need on ju ainult asjad!”
Minu kodus pole ühtegi nii kallist asja, et mul hingamine seiskuks, kui lapsed seda näpuga katsuksid...
Pole autot, rattadki on vanad ja koledad, pole lcd-ekraaniga telekat ega uhket stereokombaini. Ei valget diivanit, ei hiina vaase. Vist isegi mitte ühtegi riideeset, mis maksaks üle 1000 krooni. Pole piisavalt raha olnud, kui ostmine oli ja kuna nad praegu veel töötavad (kodutehnika siis), ei tõuse käsi ka niisama, toreduse pärast uusi ostma.
Näiteks on meil poisile uut ratast vaja aga kuidagi ei taha 3-4tonnist riista muretseda, loodan mõne kasutatu leida. Just seepärast, et muidu ma oleks pidevalt leilis, et ratas kuskile ripakile ei jääks, et lukk oleks kindel jne. Poisi asi- see ratas saab vett ja vilet tundma, üle küngaste hüppekaid tegema, porilompides kihutama. Ilmselt kallis ratas peaks kauem vastu aga … lõpuks laguneks ka see. Minu närvide hinnaga.
Ma ei eelda, et peaks tasakesi rattaga mööda siledat teed sõitma, et kummid ei kuluks ja kriimud külge ei tuleks.
Mitte et me lapsi ei õpetaks oma asju hoidma. Kui miski asi on oma lohakusest katki läinud, on nad sellest ilma. Ja loomulikult katki läinud võõrad asjad tuleb asemele osta, kuidagi vastutada.
Aga ma saan aru ka neist, kelle jaoks asjad on armsad ja tähtsad. Kallid, vajalikud asjad. Saadud raske tööga teenitud raha eest. Väärt hoidmist.

22

Tean, et õnn kuulub neile,
kes sinililledest heldivad ja
keda tähistaevas mõtlikuks teeb.
Kes tahavad teada,
mis on mägede taga
ja asjade sees.
Kes nõrgemaid kaitsevad ja
tugevate vastu lähevad,
kes valgel ööl ei saa magada ja
kes vihmavee sees tahavad
paljajalu paterdada.

Ei teagi, kelle looming, leidsin ühelt õnnitluskaardilt.
Sinililledest heldin ja valgel ööl ka ei saa magada aga tugevate vastu minemises ma veel kuigi tugev pole.
Lillepeenrad on täitsa lagedad alles. Koer kujundab seda ajaviiteks ümber vahelduseks tulbisibulate ülesvõtmisega. Maasikad on veel kahevahel, kas tõusta või edasi tukkuda.
Soojust oleks vaja. Rohkem soojust...

20

Koolitants oli sinnamaale üliäge, kuni auhindamine hakkas.
Ma lolli peaga jäin istuma ühe tublima tantsukollektiivi keskmesse. Ja nad võitsid umbes neli auhinda.
Olen mina nii mõndagi kuulnud ja näinud aga selliseid detsibelle pole kõrvad varem taluma veel pidanud. Ütleks, et nii Eesti otsib superstaari publiku lapsekisa kui noortebändide Proovika ergutushüüded tundusivad linnuvidinana koolitantsija-piigade noortest kõridest paiskuva röökimise kõrval.
Ma olen ilmselt nagu pensionär, kes on unustanud, mis tunne on teismeline olla. Kõrvalt vaadates peaks tunne olema umbes selline, nagu peale kolmandat klaasi veini.
Kurdistunult ja valutavate jalgadega kell 21.30 koju jõudes leidsin omaenda lapsukesed köögilaua ääres tuletikkudest maju ehitamas. Nad olid unustanud nõud pesta, lauda koristada, vannis käia, rattad kuuri panna, nad ei olnud leidnud külmkapist makaronisalatit ega tarbinud tatart aga nälga polnud end jätnud- otsas olid kõik juustud, vorstid ja terve vahvlitort.
Pugesin teetassiga voodisse ja keeldusin lastega igasugusest suhtlusest. Nõudevirna poole mitte ei vaadanudki.
Hommikul andsin teada, et õhtul tuleb perekondlik nõupidamine. Ma tahaks ka nädalavahetusel äkki raamatut lugeda või niisama jalutamas käia. Seekordsel weekendil ei õnnestunud mul selleks tunnikestki leida.
Ps. Ehmatasin just praegu end kaameks telefoniarvet nähes. Kuidas on võimalik poisil tekitada 103 sõnumit hinnaga 190 krooni??? Püha müristus!!! See on mingi arvutivärk ilmselt.
Ps. ps. Kuidas on võimalik, et Baltimaade suurimas Maximas on saadaval täpselt neli rattakiivrit, millest ainuke lapsele pähemahtuv maksis üle 400 krooni? Ostmata jätta ei saanud, sest täna on mingi rattavõistlus...
Aga Koolitants, jah, oli üliäge…
(eemaldub palderjanipudelit otsima)

Kolm kõrda poignenute kaitseks

Kolm kõrda poignenu öeldakse Vastseliinas 3 lapse ema kohta. Mulle meeldib endale rohkem mõelda, et mul on 3 pensionisammast. Tegelikult on pigem vastupidi ju - eks vanemad aitavad hoopis ise oma lapsi, nii kaua kui saavad. Mina olen oma emale ja isale küll väääga igerik pensioonisammas olnud.

Aga Iti siin arvas, et kesse kolm kõrd poignenut tööle tahass võtta.
Mina võtaks iga kell, kui ma tööandja oleks. Nii vastutustundlikke ja loomingulisi töötajaid juba naljalt ei leia! Ema ei saa endale lubada lahendamatuid olukordi. Kui väljapääsu ei ole, tuleb see lihtsalt kuidagi ehitada.
Olen alati arvanud, et emaks olemine on täielikult samaväärne mänedzeriametiga. Juhtida ja majandada oma pesakonda pluss pesakasti füüsiliselt, toetada kõiki moraalselt, hoolitseda emotsionaalse tasakaalu ja meeldiva sisekliima eest, pakkuda vaimset virgutust ja kultuurset meelelahutust, hoida paigas eelarve ja kollektiivi alluvussuhted.
Enda suled peaks ka selle juures veel läikima J
Ja seda kõike 24 tundi ööpäevas, 7 päeva nädalas, haiguste, hädade, majanduskriisi ja PMSi kiuste ning pea olematu eelarvega!
Näidake mõnd 20aastast tipsi või pintsaklipslast, kes seda järele teeks.

Ja ei saa projekti ka kirjutada, et mul oleks verandat remontida vaja. Või- kui teed oma MTÜ, aga siis pidavat esimesed 5 aastat veranda olema avalikuks kasutamiseks.
Mul juba tekkis mõte, kuidas verandale avalik internetipunkt rajada!

Tõsta laps üles..

Teismeline siis. Omaenda, täiskasvanud inimese tasemele.
Nii räägiti meile Perekasvatuse Instituudi koolitusel “Tark lapsevanem, õnnelik laps”. Nn teismeliste grupis oli vaid viis ema. Mõttetu on Pärnus midagi taolist korraldada. Pärnakad on lihtsalt niivõrd targad, nad teavad ise, kuidas olla ja mida teha.
Samas annab väike seltskond turvalise ja mõnusa õhkkonna oma asju arutada.
Emotsionaalsed plahvatused? No minu laps ju.
Segamini tuba? Küsige minu ema käest ajaloolisi fakte..
Halb kõrvakuulmine ja osaline, spontaanselt tekkiv liikumisvõimetus? Stiilis – ma kohe lähen nõusid pesema, mhm, kohe liigume teleka eest vannituppa ja sealt magamistuppa. Ilmselt on seegi geneetiline kalduvus.

Teised emad kurtsid laste arvutisõltuvuse üle. Mul veel laste tunniajane arvutiaeg peab vett ja parooli nad ka ei oska maha võtta. Seniks kuniks. Ja kui ma ikka oma õrilad vallale löön, siis kebivad nad arvuti eest sööma kah.

Võibolla meie laste suht hea sõnakuulamine läheb varsti üle. Ega ma ei tea, mida teha, kui pärijad ühel päeval võtavad teatada, et nüüd teen mis tahan ja mitte üks mokakobin. Mina ei tea, kuidas neid mõjutada. Kui teisest inimesest hoolimist ja lugupidamist pole 12 aasta jooksul õnnestunud lapsele õpetada, ega siis ei anna enam midagi teha. Vaatad pealt, kuidas tibi mõne 30aastase käevangus minema jalutab või neelad hommikul kella 5ni palderjani, oodates poiskese peolt laekumist.

Psihholoog soovitas, et ei maksa autoriteetsust autoritaarsusega segamini ajada. Kui autoriteeti pole, siis autoritaarsus seda saavutada enam ei aita.
Täiskasvanud inimest- kelleks saamist teismeline ju hoolega harjutab- ei saa ju käsutada, kamandada, sõimata, alandada. Tähendab, et saab muidugi, aga need suhted pole siis enam normaalsed. Tuleb kasutada muid nõkse, et soovitud tulemust saada. Mõistlikust jutust mangumise ja manipuleerimiseni… mis kellegi puhul töötab. Ja vahel ei tööta miski. Kui inimene ei taha, siis ta ei tee.
Pisike näide. Meie kodus on köögi aknalaud kaks aastat paika panemata. Ma olen proovinud nii südamest südamesse kõneleda (mitte aknalauaga vaid selle võimaliku paigaldajaga), sõimata, keelitada ja anuda, ei miskit. Iseenda aknalaua külge aheldamine on veel ära proovimata :P

Kui laps otsustab midagi omal nahal ära proovida, ei saa enam kätt ette panna.
Päris jube mõelda. Nad ju arvavad, et nendega iial midagi ei juhtu.
Ma jooksen nii ruttu üle tee, et ei jää auto alla!
Mina ju pole arvutisõltlane!
Minuga küll midagi ei juhtu, kui võõrastega sõitma lähen!
Mina küll purju ei jää!
Oijah, raske on see emade elu…
Samas on asju, millega ma ei kavatse leppida. Mu meelest ei ole normaalne, kui laps vanema sinna saadab, kus päike ei paista. Ei ole normaalne, kui last ühtäkki enam miski ei huvita, ei taheta koos perega kuskile tulla v midagi teha, ainult arvutis istuda.
Kui mõni kavatseb kooli pooleli jätta ja 15aastaselt ula peale minna- see ei sobi ka mitte. Ja seda ma olen ka kuskil varem väitnud, et kui mu poeg kuskil külapoe ees Sarvikut rüüpab ja Võsapetsi saatesse satub, siis võite mu peale näpuga näidata ja naerda.

13

Väga imelik päev.
Kui silmad on märjad ja vihastamisest juhe koos, tulevad inimesed ja ütlevad sulle asju, mis päeva jälle heaks keeravad.
Kui oled mitu päeva endalt ja Jumalalt küsinud- miks, miks, miks mina, miks niimoodi ja miks just siin, tuleb äkki Jumalalt (ja/või iseendalt) väga lihtne vastus - aga vaat sellepärast.
Kas sa julged tõesti arvata, et oled seal, kus oled, Tema teadmata või sellepärast, et Temal poleks sellega oma plaan, siis oled ikka loll küll.
Iseasi, mis ma selle vastusega nüüd peale hakkan.

Ei tea, mis too küll tähendass..

.. et linnavalitsuse hoone katusel istuv tsirk situndas minu mantli põhjalikul täis :D ? Linnavalitsuse kättemaksuaktsioon kirjutava lihtrahva vastu? Pagesin kõrvalmaja peldikusse mantlit harima, hiljem saiaostuplaaniga kofikusse astudes avastasin tiheda paksujavedelarea ka käekoti pealt - brr, ei olnud vahva rahakotti kotist otsides näpud tuvi kingitusse pista, saiad jäid ostmata... aga natuke naljakas oli ka.
Kustpoolt see rahalaev peaks küll minu sadamasse jõudma?
Tööl läheb väga hõredalt ja nigelalt ja ebatoredalt aga basiilik kasvab mis mühin ja sammumõõtja näitab teist päeva 15 000 sammu erilise pingutuseta, täna oli juba keskpäevaks 10 000 sammu olemas.

Kas?

Ma vist tulen reedel Tartusse. Karta on, et pean mõne jõmpsiku kaasa võtma.
Avastasin, et Tartu kultuuriinfo on väga hõlpsalt leitav, head kodulehed täitsa. Aga-
kas Howli lendavale kindlusele peaks pileti eelmüügist tellima või piisab sama päeva hommikust? Kas eelmistel aastatel on väga suur tung jaapani multikatele olnud Athenas?
See vormelinäitus Lõunakeskuses on äge eks?
Kas peale gemmitegemise suurtele ka 10 ja 11 apr midagi lahedat toimub?
Ma pole ERMis veel käinud, kas 10-12aastastele võiks seal meeldida?

Programmi saab tiheda koostada aga ega me nagunii igale poole jõua.
Mul isiklikult puudub kange kultuuritarbimise soov hetkel. Tahan Toomemäe õhku kopsu tõmmata, loota mööda Rüütli tänavat lonkides tuttavaid nägusid kohata ja Tartu kõige paremas kohvikus mõnda i me pära st kooki mugida.
Soovitused on teretulnud.

Mineja

Tundub, et temaga on lõpp. Vähemalt nii mulle öeldi. Lähikuudel.
Lihtsalt hull lugu kui kahju....
Kogu me pere on temaga nii ära harjunud. Mitte et me iga nädal kohtuks aga paar korda kuus ikka. Sellest ajast peale, kui me siiakanti kolisime. Kohe saime tuttavaks, juba titest peale on lapsed tema juures kaasas olnud ja…
Aga ega ei ole parata. Majanduslangus.

Linnal ei ole ilmselt raha piisavalt Jannseni haruraamatukogu remontimiseks, raamatukogutädid ütlesid, et niigi ime, et katus nii vähe läbi sajab. No te vaadake seda katust! Ja nüüd see keskraamatukogu filiaal läheb kinni.
Maja ise olevat ehitatud 1872. aastal. Tolle aja kohta ilus hoone aga praegu hädine vanake, kes ootab rikast kosilast või võimalust uueks alguseks.
Maja taga on suur ja avar aed, täis vanu õunapuid aga seda kasutatakse vaid kord aastas, kui Jannseni preemiaid kätte antakse. Kui vahvaid üritusi seal saaks pidada, lastele, peredele…
Kõrval see ilus kollane on Koidula muuseum, kus papa Jannsen kooli pidas.
Meie peres on kõik selles majast raamatutarkusi taga nõudmas käinud. Titest peale. Katikene magas vankris maja ees kasvavate pärnade all, sellal kui mina ja suuremad sees raamatuid tuustisime. Kui lapsel juba keps all, lappas ta madalatel riiulitel papist titeraamatuid. Raamataukogutädid ei pahandanud järeltulijate rõõmsa säutsumise peale. Nood on üldse toredad. Tevad ikka meid kõiki nime ja nägupidi.

Saledaks ja siredaks :)

Teoorias olen mina väga tugev!!
Salendamise põhimõte tuleb sellest, miks sa paksuks oled läinud.
Kui sa sööd palju, siis ära söö :D
Kui sa liigud vähe, siis liigu rohkem!
Geniaalne, eks :D
Minul on töö juures väga lihtne toitumist kontrolli all hoida, kodus kipun üle sööma. Hommikul võileib ja kohv kodus ja siis tööl veepudel kõrval, märkamatult saab tühjaks küll. Lõunasöögiks midagi sooja ja õhtul kodus kuuest-seitsmest võiks köögi keelutsooniks kuulutada.
Põhiline on see, et nälgida ei tohi. Näiteks hommiku- või lõunasööki vahele jätta. Siis õhtul keha arvab, et mina tea, kuna jälle süüa antakse ja paneb kõik hoolega rasvaks tallele.
Paljud ei taha hommikul süüa. Siis muidugi ei taha, kui kell 24 öösel viimati sõid! Liiguta hommikul enne sööki natuke, jaluta koera, võimle, pane pesu masinasse.
Paljud väidavad, et pole aega tööl lõunat süüa. Loll jutt! 10 min ikka on aega. Kui tead ette, et tuleb kiire päev, võib ju kodust mingi soojendatava asja kaasa võtta. Vahepalad on tähtsad, et kõht liiga tühjaks ei läheks või kui lõuna edasi lükkub. Võta tööle midagi kaasa ja hoia kodus ka näljutsemise peletamiseks asju. Õun sobib, porgand, jogurtitopsike, keefir kodus moosiga. Aga mitte komm v küpsis!
Õhtul ei soovitata rasva ja süsivesikut süüa, nii et peale 6-7 söö ennem viil väherasvast juustu, võta jogurtit või joo klaas piima. No üks näkileib ka ei tee hullu. Või tee, piimaga või külmut marjadega.
Oi see õhtune aeg on kõige hullem! Kes poleks end kell 23 köögis ööoodet manustamas leidnud!
Veejoomisest pidada ka abi olema, mina iial 2 liitrit ei jõua ära juua aga näiteks kodus askeldades liiter pole proble.
Kaalujälgijatel on üks hea supp, mis koosneb kõikvõimalikest aedviljadest va kaunviljad ja kartul. Kõik muud asjad keedad ära: kaalikas, sibul, porgand, peet, porru, kapsas. Tomatikonservi võib maitseks panna ja soola pluss maitsetaimi. No ja seda suppi võid süüa nii palju kui mahub, 0 kalorit! Et perele teed pekiga ahjukartuleid ja ise lürbid seda suppi.
Ja rasva annab igapäevases toidus vähendada. Või asemel kohupiimamääret leivale, kanal nahk ära võtta, vahukoore asemel magustoit jogurtiga, lahjem hapukoor jne. Viinerid ja poekotletid sisaldavad palju varajatud rasva!
Edu!

nädalat vahetades

Imeilusat nädalavahetust rikkus vaid fakt, et võtsin lolli peaga ühe töö koju kaasa, mida ma ei viitsinud reedel ära teha. No ja teed ja süvened sa jee, kui samas toas üks hüppab hüppenööriga, teine proovib riideid selga, kolmas tahab niisama juttu ajada ja neljas, ilmselt kõva kuulmisega, vaatab all toas telekat. Ilmselt jätan asja öö peale, kui lapsed magavad.
Reede õhtul sai puhata ja mängida. Lauajalgpall kütab emotsioonid nii üles!
Laupäeval magasin 10ni ja siis tuustisin Katikesega pool päeva koristada, aknaid pesta ja õues riisuda. Küll oli hää!
Täna tegin ühes naisseltsis fimokoolitust. Tegin jah! Mina ise! Oli oma 20 õpihimulist naist ja minul oli küll tore õpetada, loodetavasti oli neil ka huvitav.
Väga armsasti ja lahkelt võeti mind vastu igatahes.
Alati kui aiahooaeg algab, tekib tunne, et palgatöö on midagi irratsionaalset, päris töö on kodus, majas ja aias.
Aed alles lirtsub, maja eest vaid sain ära riisuda. Aga kevad tuleb!

Haiguste ravi

Mul tekkis tahtmine teha sellel teemal postitus, kuna ümberringi on praegu niiii palju haigeid lapsi.
Kolme lapse emana olen istunud lugematuid tunde haige lapse voodi ääres ja arstikabineti ukse taga, ärganud öösiti, jooksnud sinepiplaastrite ja rohupudelitega.
Arvan, et umbes 10 enamlevinumat lastehaigust diagnoosin isegi telefoni teel naksti ära :D
Ma räägin siinkohal külmetushaigustest, tõsistemate tõbedega mul õnneks pole kogemusi olnud.
Krissu on olnud imeliselt terve laps, kiitus Issandale. Kolmeaastaselt oli ta viimati kapitaalselt haige ja viieaastaselt olid tuulerõuged, muidu mitte üks külmetushaigus. Ehk väike nohu vahel ja mõni kõhuviirus. Nüüd kuu aega tagasi oli tal üle aastate palavik, me kõik olime hämmingus.
Mihkel seevastu on mind tõsiselt proovile pannud. Alustasime paljudele emmedele tuntud lasteaiareziimiga- kaks nädalat lasteaias, kaks haigusega kodus. Oli nii palavikke kui köhasid, bronhiite, kõriturseid ja kõripõletikke, ikka pikalt ja erinevaid ja vahel ka ühekorraga.
Ma mõtlesin, see igavesti kestab. Aga kooliminekuga lõppes äkki ka põdemine otsa. Kooliajal pole tal kordagi palavikku olnud.
Katike on nende kahe vahepealne variant. Vahel on haige aga mitte pikalt ja taastub kähku. Adenoide lõigati tal 3aastaselt ja siis läks paremaks.

Ühesõnaga olen oma 12aastase põetamisstaaži jooksul leiutanud järgmised põhimõtted:
*Köhasiirupitel puudub mõte. Kui, siis kasutan kangeid siirupeid nagu Ventolin. Mingid Hedelixid ja Brontexid- mkm, mingi nädala jooksul ehk hakkab mõjuma heal juhul.
Pigem sinepi-jalavann ja sinepiplaaster. Kui mul endal on vastik kinnine ärritusköha, siis panen koorega keedetud ja katki pressitud kuuma kartuli lapi vahele ja rinna peale, auru hingan ka. Nüüd ostsin kuumaveekoti.
*Gripp-heeli ja Broncho-heeli löökdoos aitab väga hästi, kui varakult tõve alguses võtma hakata. Katikese koleda köha on see ära kaotanud pooleteise päevaga, olin ise ka suures hämmingus! Korra olen Angin-heeliga löökdoosiga oluliselt leevendanud oma jubedat kurguvalu ja muidu haiget olemist. Aga kui mees mul mitu päeva haige oli, siis ei aidanud löökdoos enam.
*Kõriturse korral on kõige parem laps ruttu vannituppa viia ja kuum vesi duššist jooksma panna. Veerand tundi istub seal auru sees ja annab järele. Kui kõriturse on esimest korda ja väga väiksel lapsel, tasub ehk kiirabi kutsuda aga hiljem mina seda enam ei teinud, sest a)haiglas pandi väga kange hormoonrohi peale, mida laps ei talunud ja b)haiglas saime alati mõne teise huvitava viiruse lisaks.
*Peale antibiootikumiravi või juba selle ajal peaks alati andma mõnd piimhappebakteri preparaati, et lapsel kõht korras oleks.
*Nohu ravida ma ei oska
*Immuunsust tõsta üritanud olen päevakübara ja c-vitamiiniga. On aidanud küll, kui viitsid paar kuud võtta. Kui Mihkel oli kaua aega väga haige, tegin talle kuuri Broncomunal-P ga, mis on nagu vaktsiin viiruste vastu. Augustis 10 kapslit, sept ja okt veel 10. Märtsikuuni püsis laps terve, olin väga õnnelik! Kahjuks seda vist ei müüda enam Eestis, mul mees Lätist tõi, seal on vabamüügil. Julgen tõesti soovitada.
*Kõhuviiruseid ka ravida ei saa, tuleb oodata, kuna jõledus mööda läheb. Juua, Gefiluse kapsleid ja söetablette.
*Palavikurohtu olen andnud siis, kui palavik on üle 38,3 kraadi. Ise olen teinud nii, et kannatan palaviku ilma tabletita välja, mingi ühe ööga küpsetab see viiruse minema. Kui kõrge palavik on üle 3 päeva, on ilmselt juba angiin või mingi muu põletik.

Ja kõige tähtsam: kõik väikelaste emad, kellele tundub, et haiguste jadal ei tulegi lõppu- tuleb küll!

eesti keel

Ma avastasin, et mu pere ei oska üldse eesti keelt.
Nad ei tea mis on pürst ega põrmand!
No kes tõlgib ära? Iti ei tohi :D!
Näiteks: Ma pia õkva prõlla põrmandu pürsti ja like lapiga är tegema, sis viil mõsu mõsema, õhva nüssma ja varsti saab lapjuga juba välla tüüle minna. Sa iks tiiat, kun on tuu lump, kun konna omma? Vai ei tiia sa säändseid asju mette?
Tiiat sa, määnne asi on lipõ?
no selle viimase laenasin Itilt, seda ma ise ka ei teadnud.

roheline

Pildid Soodlalt.
Istutasin täna umbes tund aega valgeid begooniahakatisi kassetist pottidesse. Siis kolmveerand tundi pikeerisin mätasharja niidikesi kassetti.
Täielik mõnu. Rahu ja vaikus. Kasvuhoones oli soe, päike paistis, muld lõhnas, tasapisi pusserdad taimevirna kallal... Muidugi kui seda 8 tundi jutti teha, siis äkki poleks nii tore. Kõik aiandinaised ütlesid, et peale tööd kodus nad küll enam aiatada ei viitsi.
Tasuks küsisin näpuotsatäie sidrunbasiilikut. Lahke peremees pani kaasa veel piparrohtu, estragoni, melissi ja dageeteseid. Saaks need juba peenrasse visata! Aga keegi võiks lume enne ära sulatada.
Kodus külvasin kressi ja see kasvab nigu pöörane. Huvitav, kas toda pannakse võileiva peale või? Niisama salatina vist natuke mõru.

Kahjutu lollakas

http://www.lootusefestival.org/
Selline suursündmus siis. Päris huvitav võib olla aga ma ma ei tea, kas minna v mitte.
Mulle isiklikult üliemotsionaalsed ameerika usumehed väga ei istu. Kunagi keskkoolitüdrukuna olid suured staadionikoosolekud hästi moes. Ma olin ka maru uudishimulik, tahtsin Jumala tiiva alla saada, et algaks uus ja täiesti murevaba elu… Aga alati pidin pettuma. Väljamaa jutlustajad tundusid nii eufoorilised ja tekitasid millegipärast süütunnet. Et miks sa idioot veel ometi kristlane pole. Või et kas sa ikka oled nii hea kristlane, nagu peab olema.
No võibolla ma oma plikaajuga lihtsalt ei jaganud matsu õieti. Ainukesed kristlastest tuttavad olid mu paar elusõnalastest klassiõde. Nendega koos käisin Albert Türnpud korra kuulamas TÜ spordihallis aga see tundus veel eriti võõras ja jube.
Siis käisin korra oma sõbra sõbra Priit Tammega teatris. Ja tont, Priit oli ikka nii hea kõnemees (ja ilus pikk poiss pealekauba :D ) ja kodutee oli piisavalt pikk, igatahes mingil hetkel said minul küsimused otsa, laiutasin käsi ja ütlesin- jah, ilmselt sul on õigus, mingi värk Jumalaga on olemas.
Aga läks veel palju aastaid, enne kui mul natuke usuelu moodi asi hakkas tekkima.

Vahel tundub, et olen friik. Lihtsalt, päris kurb on, kui pooled su sõbrad, 100% sugulasi ja 90% tuttavaid küll tolereerivad minu valikuid aga ei saa aru, mis häda mul on koguduses käia. Et on nii imelik uskuda millessegi, mis pole tõestatav, käega katsutav ega silmaga vaadatav.
Eile leidsin Lootuse festivali kohta veel sellise uudise
http://publik.delfi.ee/news/mitmesugust/article.php?id=21270237
ja no vaikses hämmingus lugesin kommentaare. Oo, millised seisukohad… Kommentaaride lugemine on alati suur viga aga näe, ma ei õpi ka kunagi.
Samas kui teisi delfi uudiseid lugeda, siis tundub, et mis siin maailmas üldse normaalset on. Mõni läheb kirikusse, mõni läheb Tõehetke, mõni võtab relva ja sunnib teisigi oma õnnetu olemise eest maksma.
Äkki ongi delfi kommentaatorid normaalsed ja hoopis mina olen lollakas, aga noh, seni vähemalt kahjutu lollakas :D

Kaisus

Udu on täna. Terve linn on selle kaisus. Natuke kõhe on uduga silla peal käia- silla algus ja lõpp on kadunud, kõnni nagu tühjuse kohal.
Hommikud on külmad, hea, et voodis kaisus soe on. Õhtul lapsed poevad meie voodisse oma uneraamatutega. Ma loen Katile praegu dr Doolittlet ja Maailma 10 suurimat mäestikku vaheldumisi. Üksõhtu oli raamat kadunud ja ma jutustasin peast, kuidas doktor Ahvide maale jõudis. Katile meeldis palju rohkem kui loetud kujul.
Kui ma olen õhtul liiga väsinud ja tüdinud, et Katile lugeda, teeme “kaisulast”. Piisab sellestki, et hea uni tuleks.
Otseselt kaisus magada ma ei saa, liiga palav on. Aga enne magamajäämist on see hädavajalik. Selga silitada. Juukseid näpu vahel kruttida.
Huvitav, et inimene on niimoodi loodud. Paljud loomad teevad oma pesakonna üksi ära ja elavad omasuguste karjas või lausa üksiklastena, ei mingit partnerlust. Aga inimene ei taha kuidagi unustada ema kaisus kogetud pesasoojust ja turvalisust. Kasvab suureks ja ikka otsib kedagi, kelle kurgu all ennast rulli kerida ja kogu vaenulik maailm ära unustada. Seks võib selle juures täitsa teisejärguline olla.
Kaisu on põhiline :)
Mu armsad sõbrad, kellel pole parasjagu kellegi kaissu pugeda- minu virtuaalne kallistus teile!

Sidrunivõi ja kokkuhoid

Sõbrad, mul seisab köögikapil viis pisitillukest purki sidrunivõid :)
Ma juba nädal tagasi sidrunid ära ostsin aga ei jaksanud peale tööd neid menetleda. Täna meeska oli nii pai ja riivis ise sidrunid ära, kus mul siis enam pääsu.
Toiduaineid ei tohi vist postipakiga saata nii et kellel isutab, ajage kepsud kõhu alt välja ja kebige siia.

Kas teil ka kodus ja tööl kokkuhoiupoliitika toimub?
Meil kärbitakse, kust aga annab. Kuuldes võimalikest suht ebameeldivatest muutustest hakkas kollektiiv kohe igast teisi lahendusi välja pakkuma:
*Müüa maha kontoriseintel rippuvad maalid koledast kidurast raagus puust ja foto marlisse mässitud tädist
*Ehitada tubadesse lae alla teine tasapind, et rohkem inimesi ühte ruumi mahutada
*Müüa maha sekretäri raadio ja lillevaas
*kasutada märkmikes alati lehtede mõlemat poolt ja kirjutada tekst igale reale
*Kasutada kirjutamiseks pliiatsit ja reedeti kõik mittevajalik taas märkmikest maha kustutada

Meil kodus on sääst olnud niigi kogu aeg. Vesi hambapesu ajal ei jookse ja tuled tühjades tubades ei põle.
Söögi pealt ma kokku hoida ei oska. Viimasel ajal olen lihtsalt võtnud nädala aja toiduraha välja ja üritanud pangaautomaati mitte näppida enne uut nädalat.
Aga ikkagi: täna käisin turul ja ostsin imeliselt lõhnavat Tõnissoni suitsuvorsti tont teab millest tehtud sardellide asemel, ostsin Pajumäe kohupiima juustulaadse piimatoote asemel ja natuke peaaegu punaseid tomateid kodumaise kaalika asemel.
Noh, vast ikka saab kuidagi edaspidi ka.

Vaatasin Ärkamise filmi, mis oli küll mu meelest päris vilets aga pani mõtlema, kui kiiresti asjad maailmas võivad muutuda. Oli vabariik, turvaline suht jõukas eluke (vähemalt selline pilt on meile sellest ajast joonistatud) ja nii viie aasta pärast viimane viletsus, nutt ja häda. Vastik mõelda.
Kesteab, mida me siin viie aasta pärast süüa võime.
Seni -
sidrunivõi ootab.

Loom leitud. Linnud ka!

Ehk täpsemalt mees 300 linnuga: tuvid, kanad, pardid, vutid, haned, paabulinnud, faasanid, papagoid jne. Kõik ilmatu keerulised sordid ja tõud india jooksukanadest hiina teemanttuvideni.
Lisaks bernhardiinid, kassid, kitsed, eesel, hõbe- ja sinirebased, tuhkur, opossumid, pesukaru, ümisejad, küülikud, kalad...emmm... surikaate tahab ta veel osta ja järgmisel aastal kaamelit...
Hull vend. Tulin ta poolt ja olin vaimustusest ogar. Ma ei väsi kordamast, et ma fanaatikuid armastan.

Kuhu karvad kasvavad...

Mida teha ullu õpetajaga?
Krissu terviseõpetaja on pensionieas mutike, kel on kole komme lapsi nätsutada. Ja tema õpetamismeetodid on.. veidrad.
Kasvuhormoonide teema. Õps kutsub klassi ette kõige pikema ja priskema tüdruku ja kõige pisikesema, kes on loomulikult Krissu. Õps haarab Krissul kaenalde alt kinni, tõstab ta õhku, kiigutab teda õhus ja sädistab: näete, temal ei ole need puberteedihormoonid veel aktiivsed, aga pole viga, küll tema kasvab. Siis patsutab suurt tüdrukut: aga temal jah näe kasvuhormooni juba küll ja veel.
Vahetunnis kõik põgenevad ta eest, et käppimisest pääseda. Krisul täna ei õnnestunud- õps oli sasinud ta roosatriibulisi juukseid, nimetanud sebraks ja küsinud, kas emale ikka juuksevärvi ka jäi.
Täna puberteediteema jätkus. Kutsus kõige vinnilisema poisi klassi ette, torkis näpuga vinne ta näos ja seletas: jajah, puberteedivinnid tekivad tavaliselt puudulikust hügieenist, jah, ebapiisavas hügieenis on asi.
Lisaks näitavat proua enda peal, kuhu puberteedieas karvad hakkavad kasvama.

Saate aru siis!
Järgmisel kolmapäeval on terviseõpetuses seksiteemad ja klass olla kergelt paanikas, et nemad ei lähe tundi ja kõik.
Klassijuhataja koosolekul ainult ohkas selle jutu peale ja ütles, et selle õpetajaga on räägitud küll ja küll aga nii vana inimene ei muutu.
Lisaks olla proua vanale inimesele omaselt pisut kartlik arvutite suhtes, sellest tingituna pole klassitäiel lastel praeguseni e-koolis terviseõpetuses veel ühtki hinnet. Arvuti olla tal laual küll kuid tema vaid heidab sellele murelikke pilke. Klassijuhataja arvas, et ilmselt on tal ehk mõned hindenumbrid enda taskuraamatuski aga mine sa tea....