nii ja naa

Mulle õudselt meeldib, kuidas Jumal vahel asjad paika paneb. Minutiga.
Mitu päeva on kuidagi maru viletsalt läinud. Otseselt midagi hullu nagu pole lahti aga probleemid närivad ja teevad õnnetuks. Laupäeval oli eriti paha, nutsin avalikus kohas veiniklaasi taga nagu maitea kes. Tänud K-le, kes kuulata viitsis.
Aga pühapäeval vestlesin ühe inimesega oma murest, see vihastas mu peale ja sõimas näo täis. Siis koitiski selgusehetk, mitte et proble oleks lahenenud aga ma sain 100% aru, miks asjad on nii nagu nad on. Viie minuti pärast lõikasin endale näppu. Ikka põhjalikult, verd voolas ja minestus tükkis peale. Plaasterdasin sõrmetitte hellalt ja leidsin pärast, et koos verega oli minema voolanud ka kogu minu valu ja vimm. Hea olla, asjad taas selged! Tänu Issandale!
Noh, mittekristlased ilmselt kergitavad arusaamatuses kulmu mu segase jutu peale aga mis siis.
Nüüd on kuhjunud veel paar problet hoopis teisest vallast ja ma ootan väga, et lahendus ei ole kaugel. Täna hommikul kukkusin unise peaga trepist alla, paar tundi hiljem lõin näpu ära ja haav läks jälle lahti...

Headest asjadest seda, et mul oli taas palgapäev: mõlemad lapsed tõid kiituskirjad koju. Kati kohta öeldi aga lasteaias, et ta tundis sõnamängus kõige rohkem ja kõige kiiremini sõnu ära.

hullud päevad, hinnalandusteta..

Miniloomaaias käisime siis neljapäeval. Maal oli ilmatu mõnus. Kui mitte arvestada kisavat lastehulka, kes lehmakookide vahel laveeris, kiigel hääled kähedaks kiljus ja pead märjaks kihutas.

No ma saan muidugi aru. Lapsed kes kui vangis eland, pole ammu MURUL käind, eksole, neil on vaja joosta ja karjuda. Lihtsalt mulle meeldib niiväga rahulikult loomi patsutada, linnulaulu kuulata ja maaõhku nuusutada. Looduses karjumine on minu meelest jõle.

Aga see selleks. Mu oma võsuke oli esidetsibell, iga 10 sekundi tagant kõlas EMME, VAATA, SEAL ON KAAANAAA!!!! NII ILUS KANAAAAA!!!

Minihobustel vudisid varsakesed sabas, minilehmad tegid minilehmakooke, minisiga viskas end meie jalgade ette käntsti külili, tiigis mulistasid sajad konnad ja kümned kuldkalad. Kui me piknikku pidama hakkasime, väljus loodus kontrolli alt. Aafrika puukitsed (hundikoera suurused, pidid tõesti olema võimelised nädal aega puu otsas elama) kogunesid karjaga meie ümber ja üritasid kottidest ja laualt toidupoolist kätte saada. Ülbemad kargasid kõige nelja jalaga keset lauda, ajasid limpsipudelid pikali ja üritasid torti kaevuda. Laste ja naiste kiljumise saatel kattis kitsede tagalat minisiga Röku, kes aina oma pisikestel jalgadel ümber laua tiirutas ja anuvalt oma paksu südamekujulist kärssa meie sülle toppis. Lisaks ilmusid välja kaks kassi, kes lebelt kuid visalt kõikide sääri silitasid.

Elevust kui palju!

Pooltele lastele ja emadele loomad ei meeldind vist. Kaugelt vaatasid, silitama ei kippunud ja sea-kitsede kohta "uih vastikud elukad" karjusid.

Mina olen metsa poole: puhun kasside-koertega juttu, mulle ei valmista probleeme lehmakoogid, seapatsutamine või konnade pihkukorjamine. Vana bioloog ju :) Kõige nunnum oligi see hobuseke, kes käekotte püüdis närida.



------------------------------------------------------------------------------------------------



Aga täna tegi hr president meie toimetuse ees papa Jannseni kuju lahti. Oli paksult rahvast, kõnesid ja laulu. Mina olin torditiimis, kes rahvariietesse rõivastunult jagas linnarahvale laiali 5 meetrit tasuta sünnipäevatorti. Algul oli küll väike närv, et kas näljane mass meid torti ei lükka aga asjatu oli see. Vahepeal nügiti küll kõvasti aga jätkus kõigile.

President vestles ka meil toimetuses, aga mina jäin sellest ilma, sest pidin kihutama järgmisele üritusele Jänest püüdma. Proua kultuuriminister oli väga armas, rõõmus ja lahke, sain linti oma vajalikud kaks minutit juttu, siis kähku tööle tagasi lugu valmis kribama. Vahepeal julgustasin oma last nr 1, kes oli esimest päeva tööl lehemüüjana (müüs ära oma 6 lehte ja teenis 30 eeku). Veel tulid toimetusse kolm järelejäänud superstaari, kellelt küsisin laste jaoks autogramme. Selleks ajaks oli juhe juba üsna koos. Lehe sünnipäevapeol olin mingi 45 min, siis läksin koju ära.

Tehtud. Huh.

Homme lähen ooperisse.

Raja miniloomatalu

Noh, ja kuhu ma nüüd kirjutada saan? Kõik pildid on nii sassis siin.. Igatahes piltidel on tibatillukesed elukid ja nendega suhtlevad lapsed, kes peavad suvel sündinud rühmakaaslaste sünnipäeva. See tädi valges hobusekribulat silitamas on Ritsik, see sinine tuutupea on Ritsikulaps Kati, see paks must rullike on minisiga Röku ja need sarvilised kivide otsas on aafrika puukitsed.

parim aastaaeg

minu lemmikaastaaeg, sest igal hommikul on midagi jälle natuke õues teistmoodi ja lõhnab, lõhnab...

kõik teevad, ma siis ka

1. kirjuta kolm fakti oma väljanägemisest praegusel hetkel
Uhiuus pruunililleline kleit, juuksed 4 cm pikkuses patsis, 90 aastat vana kuldsõrmus sõrmes
2. mida sa näed oma vasakul pool
arvutikasti, mille peale kleebitud lapse poolt mulle kirjutatud luuletus, käekott, tühi veepudel, pooleliolev roosa heegeldus
3. mis laulu sa viimasena kuulsid
Genialistid "Armastus" tuleb raadiost praegu
4. ütle üks tegevus, mida oskad suurepäraselt teha
sõnu teha, pabistada
5. mida sa ei oska teha?
tehnikaga ümber käia, korralik ja organiseeritud olla, õigel ajal suud pidada
6. kõige imelikum asi, mida oled teinud
võtnud jänese, kes ei kasuta kempsu
7. kui valiksid uue ameti, siis kes sa oleksid?
Suure rahapakiga ametimees, kes käib ja ostab sisustust restaureeritavatesse majadesse
8. kui saaksid valida omale saba, millise valiksid?
oravasarnase, et saaks kammida ja külmal ajal end sellega soojendada
9. sinu kolm pahet
laiskus, iseloomutus, nõrkus magusa vastu
10. kas me tegelikus elus oleme kohtunud?
oleneb
11. tunnista midagi ülesse
ei tunnista, see on minu ja Jumala vaheline asi

Superstaarid naturaalis

Aiatöödest ja kodutöödest ja palgatöödest pungil nädalalõpp tipnes absoluutselt ootamatult saate "Eesti otsib superstaari" kontserdiga. Miku ja Norman läksid ja mina tahtsin ainult turvanaisena nad kohale saata, et hullunud teismelised neid jalge alla ei tallaks. Noh, aga kuna kolleegid toimetusest läksid ka, sain koos nendega sisse ja platseerusime lausa esiritta. Kartus, et detsibellid kõlaritest meid oimetuks vajutavad, oli alusetu, küll aga röökisid meie selja taga vahetpidamata Rivo fännklubi naisesindajad, valus!
Otsesaate salvestamine on vahva, kõik see rahva üleskütmine, otseetrini sekundite lugemine, pea kohal sõudvad kaamerad ja lavashow otse nina ees. Lauljatest ma väga ei vaimustunud, sest kuigi kõik on kenad musikaalsed noored inimesed, jääb minu meelest neil temperamendist puudus, kuidagi ükskõikselt käib kõik see värk. Emotsioone oleksin tahtnud rohkem näha. Lemmikut mul pole.
Tõsiselt pani mind hämmastama Rivo fännklubi. Mulle ka pubekana igasugu mehed meeldisid, aga ma ei mäleta, et ma oleksin kõigest kõrist ekstaasis kisanud, hullumeelne pilk silmis ja oma lemmiku kasvõi maoli maha murdnud, et talle lähedale pääseda. Kusjuures Rivo ise on suht külma olekuga ju, ikka seesama muutumatu muie näol, arvan, et kui ta poleks saate formaadist kohustatuna autogramme andma ja fännidega suhtlema, siis ta ei teeks ka.
Imelik. Huviga ja mõningase hirmuga ootan, kas minu lapsed ka 12aastaseks saades raamidest väljuma hakkavad.

100 Greatest Songs of the 80s

Satt on nii nõme. Lapsed aina vahivad ajuvabasid multikaid ja minul pole piisavalt vaimujõudu nende sealt eemaldamiseks.
Aga täna õhtul sattusime mehega mingist musakanalist vaatama seda saadet (Vt pealkiri) ja nüüd ma ei saa magada....
80nendatel käisin mina keskkooli lõpuklassides ja ülikoolis. Seega on selle aja musa mulle emotsionaalselt tähtis. Jäin toda saadet vaatama ja nii palju mälestusi tuli korraga ette.
Esiteks arutasime T-ga, et 80 algul eestisse üldse välismaa lood sisse tilkuma hakkasidki. Noortestuudio pärastlõuna saates paar videot. Öö-TV-s kah näpuotsaga "muuvisid". Kõigil enesest lugupidavatel tiinekatel oli Modern Talkingu ja A-Ha kassett või plaat. Raha ei olnud, et plaate osta. Videodiskod tulid moodi.
Mina ja tuhanded teisedki istusid pühapäeviti raadio ees lindistamaks lahedamaid lugusid "Soovisaatest", kus sumedahäälne Tõnis Erilaid üsna DJ moodi rääkis ja kirju ette luges.
*Ühel õhtul lindistasin Luxemburgi raadiost U2 With or Without You ja Pride, kuulasin ja nutsin - nii kohutavalt ilus oli.
*Istusime Kata pool hommikuni üleval, vaadates MTV-d ja üritades poole silmaga mõneks eksamiks õppida.
*Veel lõputult pisaraid valatud The Cure saatel - poolõnnetu armastus oli peal tookord
*Ülikooli botaanika suvepraksis istusime öösiti herbaariumi kleepides üleval ja kuulasime Queeni, Freddy oli just surnud ja kurb oli. Peale arvestust tegime öösel lõket, kuhu Kuke ja veel paar hullu loopisid kogu oma herbaariumi ja kuulasime ikka Queeni
*Viimane Rock Summer (kahjuks ainuke, kus ma käisin) ja hullumeelne aga väga õnnelik hüppamine Poguesi ja Status Quo saatel võhivõõraste inimestega kaelakuti
*Dr Alban ja muud tümpsutajad kõrvus kumisemas, peolt varahommikul valutavate jalgadega koju kõmpides, reive polnud siis veel ilma loodudki..
*Aerosmith tähistab minu süütuse kaotamist (punastamise koht)
*Knocking on Heavens Door Võrtsjärve ääres suvilas ning mina elus esimest korda laua peal tantsimas :)
NÖ meie laulu mul pole T-ga. Aga on mälestus suve avapeolt Pärnu Vallikäärus, kus viimase peal kontserdi andis Terminaator, Must Q oli seal ja Code One, ja meie lihtsalt istusime, üksteise kaisus, ja ega muusika meid eriti ei seganud ...

Siinkohal on sobiv dinosaurusele kohaselt ohata "Olid ikka ilusad ajad"!

Saate kohta tahtsin veel öelda, et see power oli ikka vinge: Gunnerid ja JonBonJovi, ACDC, Van Halen, Aerosmith, Bangles, Cindi Lauper jne jne. Iga bändi ja laulja kohta öeldi ning näidati ka seda, mis neist saanud on. Oli neid, kes jäid ühe loo bändiks, ning ketravad praegugi turneedel ringi, ikka seesama laul või paar, mida 20 aastat jutti laulda, ise vanad ja väsinud, äraütlemata hale....
Ja neid, kel oli lihtsalt läinud viletsalt: Michael Jackson oli oma videodes nii elujõudu täis, tõeliselt vinge - enne terve mõistuse, nina ja pruuni nahavärvi kadumist
INXSi Michael Hutchence, nii ilus, nii karismaatiline ja andekas, dead by now
Freddy Mercury istub ka loodetavasti pilve äärel
Ühe maru laheda bändi meessolist kannab nüüd kleite ja sukki :(
Cindy Lauper on ilusam kui noorest peast aga nii hale oli teda näha 40sena laval kepsutamas "Girls wanna have fun" lõõritades

Õnneks on ka neid, kes teevad head asja ja muusikaajalugu edasi:
U2, Bob Jovi, Gunnerid, Prince, Phil Collins, Madonts muidugi.

Ühe korraliku kontserdi isu ajas see saade küll peale. Pauerit palun!

ikka Carmen

...sest ta on lihtsalt niivõrd ilus!

HAA!

Sõimamine aitas! Töötab!
Kommige nüüd niiet aitab :)

Ja kommi ei saagi :(

Ükspäev Maria küsis, et miks kommi ei saa. Miks ei saa, vastasin mina, ikka saab! Vaatasin, ja tont, ei saa jah!! Ja mina veel imestan, miks keegi enam kunagi mu blogis midagi vastu ei ütle....
Minu mättal pole kommikohtagi! Käisin siis kõikvõimalikud seadistused ja settingud üle, panin aga linnukesi kasti ja võtsin ära aga ei tule kommenteerimiskastikest teksti juurde. Töö juures uurisid ja näppisid tervelt kolm inimest mu blogi, üks neist itimees lausa - no ikka ei midagi! Kõik kohad on üle vaadatud ja salvestatud, nagu peab, vahetatud templatet ja mida iganes, mina ei oska enam midagi teha :(
Itimees soovitas serveri haldajale kirjutada.
Ilmselt hakkas see jama juba siis, kui ma uue bloggeri versiooni olin sunnitud võtma. Midagi ma sealjuures ei kiskunud ega puutunud, lihtsalt üle mõistuse, kuhu see kommikoht siis kadus.

me armastame ooperit, nüüd!

Mul on alati olnud eelarvamus ooperi suhtes. Paksud koledad lõualottidega mammid ja vuntsidega onud seisavad lava peal ja karjuvad jubeda häälega. Võltsluksuslikud tualetid, imal lavakujundus ja veel need peened riided, mis endal tuleb teatrisse minnes selga ajada. Võehh!
Täna tuli mul oma eelarvamustele vesi peale tõmmata. Käisime "Carmeni" pressiüritusel, kus näidati meile ka esimest vaatust. Sa tont, kui huvitav oli! Alates esimesest lavapildist, kus meesosa koorist (sõdurid) olid rõivastatud kaitseliitlaste maikadesse ja laigulistesse pükstesse ja mustades nappides kleitides naisosa pahvis nende ümber tiirutavate kuttide nina ees ülbelt sigarette. Don Jose ja veel mingi kindral olid samuti maikaväel, väga kihvtid ja isased nägid välja...
Ja Carmen oli selline beib, et lausa suu kukkus lahti. 25aastane hiina laulja Huiling ...midagi..., nii sale, pruun, sihvakas, ülbe ja meelas, mehed lausa vingerdasid tema ees laval.
Kusjuures hästi liikuv oli kogu lavapilt, kord lauldi püsti, siis pikali, siis põlvili, solistid pärast ütlesid ise ka, et nad poleks uskunud, et sellistes kehaväänamisasendites laulda saab.
Muusika oli muidugi kah väga hea. Laulmise koha pealt vedas need mõnikord küll kõrged kiledad noodid üles, nii et ebameeldiv oli aga kannatasin ära.
Ehh, söön oma sõnu ja lähen oma priipääsmeid varsti realiseerima.
Ja peale seda esimest vaatust siis tegijatega kohtumine, mina intervjueerisin hiina tüdrukut, kes oli väga aval ja sümpaatne ning ütles, et karjäär pole üldse ainus, mida elus teha tasub ja tema läheb järgmisel aastal mehele!
Vahetasin ka mõne lause oma lemmikmehe Marko Matverega (lavastaja). Ma teda kartsin üsnagi, sest avalikkuse ees ja pressile on ta selline ligipääsmatu ja mossis ilmega. Aga ta sulas ürituse jooksul ja rääkis nii huvitavalt, naeris ja vaatas kavalasti otsa... nummi nummi kisan sisimas koos kõigi teiste naisfännidega.
Vaat selline lahe päev oli mul täna. Homme tuleb sellest jutt kokku kirjutada, see enam nii lahe pole paraku.

Täienduseks eelmisele postile-
mkm, ei peatunud hetk seal, kus vaja. Öösel ärkasin pesamuna oksendamise peale ja veetsin õdusa tunnikese lapates kokku reostust meie magamistoas, lobistades vannitoas ja kraadides õnnetut last...
Järgmisel päeval õnneks oli Katil juba parem olla. Moraal, nagu ikka, peitub tõsiasjas, et kui teil on kõik hästi, ärge muretsege, see läheb mööda!

Täna on hästi see, et päike paistab juba peaaegu suvise jõuga. Halvasti on see, et midagi pole minusugustel põdejatel selga panna.
Käisin lõunavaheajal raamatupoes, et hankida ideid lapse kinkekaardi realiseerimiseks. Tulin sealt niugudes välja :(
Ma ostsin ühe odava raamatu "Suured lapsed. Keeruline iga. 7-13." aga ullult palju raamatuid, mis mind valju häälega hüüdsid, jäid poodi.
Ilusaid uusi eesti autorite lasteraamatuid (a noh, poisil vähemalt kinkekaart). Värvilised lille- ja taimeraamatud. Psühholoogiat. Retseptiraamatud, kaantel hunnitud magustoidud. Romaaaaane, Nobeli preemia 2006 Lumi ja palju, palju, palju muud.
Ohe, ma ütlen, ja veelkord ohe.
Lohutasin ennast pakikese cerniidi-savi ja kolme klaasnööbiga. Juhuks, kui tekib moment oma kurbtus käelisesse tegevusse uputada.
Ma käin tööl ja saan täitsa norm palka aga ei saa aru, kuhu mutiauku raha kaob. Lasteaia 500le kuumaksule lisaks maksin eelmisel nädalal veel Krissu kolmepäevase tantsulaagri 500 krooni, viltimiskursuste 200, tagantjärele Kati võimlemistrenni 300, telefon, no poisi sünnale kulus ka mõnevõrra...
ja ongi viimane 1000 krooni käsil ning kuu lõpuni veel üks, kaks, .... üksteist päeva. Järjekordne säästureziim peab käivituma.
Sestap julgesti vennad nüüd tööle!

Lihtsalt mai

Üks imeilus maipäev
kus kohustusi ei ole
päike paistab terve päeva
sooja on 18 kraadi
sain odavalt uued kingad
käisin ehete viltimise kursusel
niitsin muru nagu hull, niiduki, vikati (mhm, ma oskan küll) ja murukääridega
sõitsin jalgrattaga läbi aina rohelisemateks muutuvate aedlinna tänavate
kõikjal toomingate, niidetud muru ja vorstisäristamise lõhn
paar päeva veel ja siis hakkavad õunapuud ka õitsema
õhtu ja ööbik laulab akna taga
ja homme on ka veel vaba päev

hetk peatu siin
palun

lapsed kes kui vangis eland hüppavad nüüd rõõmuväel

Mihkli sünna eelmisel nädalal. Sünnip laps on rohelise dressipluusiga.

tüübid

Viimasel ajal on meil huvitavaid tüüpe toimetuses käinud.
Peale 9. mai üritust ilmus fotograafi käest pilte küsima viisakas ja sümpaatne Vana Võitleja, kes nägi välja täiesti hurmav oma pika halli korralikult kammitud habeme ja kummikutesse topitud viigipükstega. Üritusel oli tal seljas aurahadega kirjatud pintsak, no tõesti kena!

Vahel lendab meilt läbi Kati Murutar, punupatsid lehvimas, kaenlas alati rahulolev titt ja sabas veel mõned lapsed. Küll toob ta oma kaastöid, kord siunab Kroonikat, või räägib oma uuest näidendist. Peale Kati külastust hõljub toimetuses tema energiavoog veel kaua.

Eile käis pilte küsimas pisike vanake, uppumas oma tolmumantlisse ja näost kõhn ja kaame nagu kummitus. Vanake osutus legendaarseks raadiotöötajaks FL-ks, kes hoolimata kõrgest east (no meie fotograaf, kes aasta pärast pensionile läheb, tundus tema kõrval punapõskse poisipõnnina) tatsas käbedalt ringi, läppar portfellis, silm säras peas ja jutt jooksis nii libedalt nagu mõnel praegusel dj-l.
Meile Siljaga jagas ta ohtralt meelitusõnu ja saatis pärast isegi karbi kreemiliköörikomme, lihtsalt sellepärast, et me oleme NIIVÕRD ILUSAD!

Siis käis meil tsirkusemees. Mul oli Krissu seal. Mustaverd jässakas mees astus sisse, põrnitses meid ähvardaval ilmel ning ütles kurjakuulutavalt: MA NÄGIN, ET SIIN OLI LAPSI. KAS TEILE TSIRKUS MEELDIB??!!
Eee, oleneb.., piiksatasime meie.
Sellepeale saime täiesti enneolematu võimaluse tellida pileteid juunikuus Vallikäärus toimuvale tsirkuseetendusele "Idamaine öö" või midagi sellist. Ja siis veel absoluutselt eksklusiivse pakkumise novembris toimuvale Kuklatsovi kassitsirkuse etendusele, kuhu piletid maksivad tühipaljad 500 krooni...
Võttes meilt lubaduse kindlasti esmaspäeval helistada, kui me välja mõtleme, mitut piletit tahame, tüüris härra majesteetlikult uksest välja.

Eelmisel nädalal, kui Silja kirjutas toreda loo andekatest lastest, käis meil mitmeid paduandekaid geeniusi. Mulle jättis mulje vinniline noormees, kes istus Silja vastas poolteist tundi ja puistas oma ideid tuumafüüsikast, kvantosakestest, koolisüsteemist... Lõpuks minul sai tööpäev läbi ja läksin koju, Silja aga jäi veel kuulama. Huvitav, kes sellest poisist võiks saada?

Kunstnikke käib meil kah. Kirjanikke, luuletajaid, hulle kah. Eriti täiskuu kandis. Tore tuba on meil!

mis mulle jäneste juures ei meeldi

Jäneste (kaasa arvatud küülikud) juures ei meeldi mulle see, et nad on absoluutselt tuima näoga. Ta on tuima ja ülbe näoga, kui sa lased ta hommikul kell 6.30 puurist välja pärast pool tundi altkorruselt kostnud raevukat puurijäramist.
Ja sellesama näoga, kui sa koristad ära umbes 569 junni, mida ta on paari tunni jooksul vabalt ringi lipates endast väljutanud, ning kinnitad puuriseinale tagasi veepudeli, mille ta ajaviiteks on puurist välja visanud.
Ja täpselt sellesama näoga on jännar, kui ta vahib koos meiega õhtul vaiba peal telekast uudiseid, multikaid ja muusikat.
Ja kusjuures ikka sellesama näoga, kui sa istud ta kõrvale põrandale ja sügad sada tundi tema kõrvadevahet ja paksu hiirehalli keret.
Ja võta või jäta, sellesama ilmetu näoga ja võbiseva vuntsiga närib ta su näpu vahelt porgandit, ajab taga kassi ja kihutab võimaluse avanedes koridorivaiba serva oma uut kempsu rajama.
Vot see mulle jäneste juures ei meeldi.

***

tegelt tahtsin pilte üles panna aga fotokal on akud tühjad. Ja praegu saaks laheda pildi, kuidas meie kass trambib meeleheitlikult ühe akna tagant teise taha pooleldi täis suuga kuidagiviisi näugudes sest tal on HIIR hambus, ja ta tahab tulla tuppa seda meile pidulikult esitlema ja vaibale asetama. Mina, südametu, ei lase!

emad, lapsed ja palgapäev

Olen ammu mõelnud, et koolide ja lasteaedade emadepäeva- ja jõulukontserdid on emale tõeline palgapäev. Päevast päeva jagad oma jõmpsikatega puid ja maid, tunduvad teised piisavalt laisad, turtsakad ja lohakad, unustavad koju kooliasju ega viitsi koristada enda järelt..
Ja siis tuleb emadepäeva pidu ning su süda sulab, nähes lavatäit triigitud ja viigitud kukupaisid jõmpsikaid, kes inglihäälel laulavad kevadest ja emadest, loevad luuletusi ja pistavad ise rõõmust särades sulle pihku hoolega lilleliseks liimitud kaardi...
Miku laulis peol ja ka lauluvõistlusel järgmise sisuga laulu:
"Ei tohi, ei või! Kes pori tuppa tõi? Kes võttis ema käärid ja liimi toolil määris?
Jah - see olin tõesti mina.. kuid laps ma olen veel, ja vallatusi teen kuid paha olla tõesti ma ei taha!"

Eksju... Ta unustab kontserdil flöödi koju, niheleb ja sosistab lavaserval oma esinemist laval oodates nii et õpetaja peab keelama. Laul läheb alguses 3 korda sassi, aga kui vedama saab, laulab imeilusasti.
Särgisaba püksist väljas. Kingiks sain savist küünlajala ja savipildi, kus ujuvad kaks kala. Ilus!
Ma ostan talle uued vahetuskingad, pärast seda kui vanad on kaotsis olnud kaks kuud ja teistel kingadel lihtsalt pudenevad tallad tükkideks. Ja kaks päeva pärast seda tuuakse mulle võidukalt kadunud kingapaar koju!
Täna kirjutas õpetaja päevikusse märkuse kojujäetud vihiku eest, samas näidati ette diplom esikoha eest mata olümpiaadil ja auhinnaraamat "Tulipunane lilleke".
Ükspäev mängukaarte mängides ütles viletsaid kaarte saades sundimatult "P***i" ja mina pidin pärast veidikest õhuahmimist ja valjuhäälset emotsioonide väljaprahvatamist lapsele seletama, mis p*** tähendab. Aru sai, kohkus, vabandas.

Katikene võimles vaprasti lasteaia iluvõimlemise näidistrennis, kandis emadepäeva peol kenasti ette oma kaks hiirekese lauset ja laulis kah täiega ilusasti. Kingiks sain lille, mis veel ei õitse ja sinise paberlille, mida saab nööriga riputada kaela või akna ette.

Ja Krissu kinkis mulle paberist nartsissi ning kaardi, mille peal oli suur sinine lill.

Mul on suur kilekotitäis värvilisi ja rõõmsaid kaarte ning pilte, lisaks savist kaelaehteid, plastiliinist linnupesasid, paberlilli, pärlikeesid, lilli jäätisepulkade otsas ja - ohh, ma pean vaatama, mida kõike veel. Kui lapsed puberteeti hakkavad põdema ja mind pikalt saatma, siis ma ilmselt süvenen selle koti sisusse igal õhtul. Minu aardekirst.

Aga seni püüan endale iga päev ja õhtu meelde tuletada, kui väga mul vedanud on.

Emadepäev kui selline möödus Miku sünna tähe all. Jumal kuulis mu anumist ja hoolimata ilmaennustusest, mis lubas pühapäevaks paduvihma, säras päev läbi päike ja õuetäis lapsi mängis end õhtuks oimetuks. Mu esivanemad olid ka kohal. Hea oli.

ilu ja harmooniat paluks!

Eile oli mul töö mõttes tore olla.
Esiteks käisin stilistiga (kes mulle hurmavat kleiti parasjagu muide õmbleb) Portas moekülje jaoks pildistamas. Kaks ilusat ja isikupärast neidu panid selga
1. erepunase kittelkleidi
2.valge-kuldse heegeldatud kleidi
3.valged kintspüksid valge vesti ja punase topiga
4.mustad retuusid rohelisekirju trikoopluusiga
5. punase valgete täppidega kahara trikookleidikese
6.valge ja musta piduliku komplekti.
Endal hakkas lausa piinlik oma teksade ja vormitu kampsuni pärast. Nii palju ilusaid riideid on maailmas... a kui ma hommikul viimasel minutil katiga ratta pakikal lasteaia poole kiman, siis ma nigu lehvivat kleidikest väga selga ei taha panna.
Lisaks enamus sellest, mis modellide seljas nii vapustav näib, pole seda teps mitte lihtinimeste küljes. 17aastasel pole veenilaiendeid, lastekandmisest veninud kõhtu ja maanaise matsakat puusa, nende varbad ei hakka kõrgetest kontsadest valutama ega kõhuke puusapükste värvli vahelt põranda suunas voolama...
Aga midagi korralikumat peaks selga panema küll!

Teiseks käisin kunstikoolis vaatlust tegemas ja nii positiivset kohta ja emotsiooni pole tükk aega saanud. Kui kõik inimesed oskaksid näha ilu enda sees ja maailmas enda ümber ning püüaksid ettetulevaid ülesandeid ning probleeme loovalt lahendada, siiis oleks maailma poole parem paik.

õues

Vastukaaluks eelmisele tasakaalutule nädalavahetusele on seekordne vaikne ja töökas. Ootamatult meie õuele saabunud päikesepaiste tingis selle, et mees tiris mul juba kell 8 hommikul teki pealt ja ärgitas aiatöödes osalema. Aega läks aga asja sai, pool 11 vedasin ka end viimaks õue. Tuppa kell pool 8 õhtul .. vahepealse lõunapausiga. Harisin peenramaa üles aga peenraid enam ei jõudnud teha.
Mihklil sõltub kodutöödes aitamisest lisaarvutiaeg, niiet tema kaevas hoolega maad. Plikad vedasid rohkem siidi. Issi tegeles küttepuudega, ämm rehitses midagi. Poole päeva paiku saabus igale lapsele 1 külaline ja õhtuni välja käis õues kõva madin. Tuhnisid liivakastis, loopisid palli ja lendavat taldrikut, ronisid puu otsas, ajasid üksteist taga, maadlesid muru peal ja vaatasid niisama selili maas ujuvaid pilvi. Kärsatasid puupulga otsas vorste ja saiaviile. Meie naabritel võis küll kopp ees olla kõvast lärmist.
Mina kaevasin sel ajal peenraääri sirgeks ja rõõmustasin vaikselt - nii mõnus, kui õu on rõõmsaid lapsi täis! Säutsuvat elu, nagu üks mu lastetu sõbranna vaikse kibedusega kunagi märkis.
Õhtul laekus tuppa kolm väsinud, tolmust, liivast, tahmast, mullast, lõkkesuitsulõhnalist jõnglast. Vann, banaanikokteil ja voodisse. Kati vaeseke kustus juba kell 7 diivanile ära, et pühapäeva hommikul kell pool 7 taas ringi kepsutama hakata. Pool 7, oeh, isegi sati pealt ei alanud multikaid nii vara :(
Tegelt ise ka ei raatsi kaua magada, kui kauaoodatud päike hommikul silma paistma hakkab.
Kevad...