meri on soojaks aetud

Monday, June 29, 2009

nii et kes tahab tarbida, tulgu.
Eile ujusid lapsed, täna söandasime meie härraga ka oma luikvalged ihud laintesse heita, esimest korda sel hooajal.
Töönädala algus oli paljutõotav- kell 9.15 istusin laua taha ja kell 17.15 sain kontorist välja. Isegi lõunale polnud aega minna. Väljas päike kütab, inimesed kolavad puhanud nägudega ringi, pääsukesed lärmavad... meil konditsioneer puhub külma tuult kuklasse ja kõik on kõrvuni arvutitesse sukeldunud. Mh, aga vähemalt sai õhtul ujuda.

Tuli tuli ja läks jälle minema

Sunday, June 28, 2009

Mul Hansalaadal seekord tunnet peale ei tulnud.
Reedel oli mul aega vaid sealt läbi joosta. Juust, mille ostsin, osutus kodus hallitanuks, ja see polnud hallitusjuust :(
Laupäeval sadas suure osa päevast vihma ja mina olin lihtsalt unine ja väsinud.
Pühapäeval oli muud teha.
Aga lätlaste puuvilja-pähklileiva ostsin ja see oli julm hea. Hakka või ise jälle üritama leivaga. Kuigi mul ei tulnud magus leib välja, vastik läila jäi.
Leidsin armsa vahvlikohviku. Postipoisi trahteri kõrval asub. Hästi intiimne ja lahe, suisa tartulik ja vahvlid on ka head. Minge sinna!

Siis käisin laulupeotule tulemist vaatamas Pärnu jõel. Oli seal vast palju inimesi! Päris kenasti sõitsivad jahta, viikingilaev ja haabjad ringiratast, Oort müristas.
Kuna ma pidin iga asja nägema ja igale poole pääsema, oli vaesel Katal päris tüütu minuga. Ei saa niisama olla, noh. Vaadake Pärnu lehest onlines pilte, ilus!
Aga vihm läks üle, äikesepilved taandusid ja vikerkaargi näitas end. Just selle laevanduse ja jõe kohalt läks taevas kahte lehte pilvedest puhtaks, nii äge. Ja meri muutus rannahoone juures täiesti heleroosa-lillaks ja sulas taevaga täiuslikult ühte, ehh, hea on ikka mere ääres elada....

Tegin intervjuu oma lapsepõlve painajaga, kõige kurjema õpetajaga, kes mul iial on olnud. Ta on juhuslikult elav legend. Silme ümber olid armsad naerukortsud, aga selgroog on endiselt jäik.
"Mida ma teile õpetasin siis, kunsti? Kas teile siis kunst ei meeldi? Ah meeldib? No siis on ju hästi! Mina oli kuri, no MIS TE RÄÄGITE; see on küll valejutt!"
Mhmh, ma olen kindlasti ise välja mõelnud, kuidas ta väikeseid poisse juukseidpidi pingist püsti rebis, ma olen välja mõelnud tema kimeda karjumise ja joonlaua plaksumise, ja pinginaaber on välja mõelnud, kuidas ta puuduva pliiatsi pärast klassist välja kihutati.
Häh, aga me oleme nüüd suured ja keegi ei tohi enam meie peale karjuda!

Nüüd tuleb jube kiire töönädal. Ja ma lähen laulupeole. Veel ei tea, kuna ja mida täpselt vaatama. Ma ei tea, kas lähen üheks või kaheks päevaks ja kui kaheks, siis kus ma üldse ööbin. Ja ma ei tea isegi, kuidas lauluväljakule jõuda.
A mis siis. Ikka lähen. Esimest korda elus!

Ülevaade meie jaanitulest

Wednesday, June 24, 2009


Pisike ja oma. Vaid meie pluss seitse külalist.
Rohkem pilte orkutis.

Laadast, tulest, rüaräägust...

Päris hää on ilma arvutis ja telekas tolknemata olla. Peale nelja netivaba päeva ei ole veel vähimatki huvi uudiseid uurida või kommentaariumidesse kiigata. Isegi guugel riideri 50 lugemata blogipostitust ei tekita soovi neid näppida.
Aga ma ise pean kirjutada saama.

Laupäeval sõitsin nooremate järeltulijatega Tartusse, oma vanematele külla. Vanemad nägid mind vaid vilksamisi, sest pühap hommikul tulid TallinnaKarin ja Jants mulle autoga järele, et sõita Vastseliina laadale ja Itile külla. Lapsed jätsin rõõmuga vanavanemate nunnutada niikauaks.
Maanteemuuseum jäi tee peale. Väga kena muuseum, lahedad vanad punastest tellistest hooned ja munakivihoov aga me ei jaksanud sahtlites peituvatest tarkadest tekstidest end kuigi pikalt läbi närida. Hoovi peal hoonetes oli tee-ehituse asju ja veneaegses bussipoolikus sai istuda. Mul pole pilte.... Karinil on..

Aga laat oli kolosaalselt suur. Ma lollike mõtlesin, et mis see külalaat ikka on, kus ikka meil Pärnus on suur plats ja kõik. Täiesti vastupidi. Pärnu laat (isegi Hansalaat) on nagu pisike väljamüük Vastseliina oma kõrval. Terve asula oli lette täis ja ma kahe tunniga ei jõudnud veel kõiki läbi käiagi.
Poola träni oli muidugi kõige rohkem. Süüa hästi palju. Lisaks grillidele-suppidele lugematul arvul suitsuliha ja kala, mitte keemialaboriga ereroosaks toonitud vaid ikka ehedat, halli ja lõhnavat liha-vorsti. Ostsin Nopri kivikõva kollast juustu ja mingit veidrat adzika moodi piprast möksi.
Käsitööd oli vähem, kui ma arvasin. Midagi imeilusat ja imeoriginaalset ei hakanudki nagu silma. Pisuke pettumus.
Paar korda andsin kiusatusele järele ja ostsin loteriid. Teinekord annan selle raha parem niisama mõnele lapsele jäätiserahaks. Saan alati kõige tibatillukesema ja mõttetuma asja. Seekord näiteks postkaardi ja Tupperware kuivainekühvli...
Loomi pole ma Pärnu laatadel kunagi näinud. Mulle tibud hirmasti meeldisid. Jänesed-kassipojad mitte nii väga. Neil pole seal möllu ja tolmu sees ilmselt eriti tore olla.

Ja siis külla. Külavahetee käis kiina-kääna, üles ja alla. Paks mets ümberringi. Aga kohale me jõudsime.
Iti haldab koos oma teisepoolega jupikest paradiisi. Metsad ja põllud ümberringi, õues tiik, kus konnad möllavad. Ma ei tea, kui suur see "hoov" neil on aga murutraktoriga pidi kuus tundi niitmist olema... Lisaks aiamaa ja lillepeenrad ja muu majapidamine, kõik korras ja seatud- ei, maal ei saa laisad inimesed elada!Täitsa hull. Ma oma 1700 ruutmeetriga vaevalt saan toime.
Iti ise jõudis igale poole- külalisi kallistama, kööki askeldama, lapsi kamandama, lauda katma... Iti meeska ei löönud linnavurlede hulka nähes verest välja, muudkui grillis ja askeldas virgasti. Lapsed olid ka asjalikud ja tublid, aitasid köögis, suhtlesid külalistega, kantseldasid pesamuna.

Külalisi oli, eee... vist kokku kümme! Pluss nende oma pere viis liiget pluss poja bändikaaslased 4-5 poissi, kes jaaniõhtuks nende pool proovi tegid. No üle 20 inimese!!! Ja kõik mahtusid ära ja kõigile jätkus kõike.
Ühisel jõul kaeti laud õue vana õunapuu alla, vaatega tiigile ja metsatukale. Kell oli juba 8 õhtul aga päike ikka veel kuum ja kõrgel, konnad krooksuvad, peremehe grillitud liha lõhnab laual, omatehtud leivad, sõir ja maamunadest kollendavad koogid.... Peatu, hetk...

Kahjuks hetk ei saanud väga kaua peatuda, sest vaja oli külajaanitulele minna.
Seal oli miski 50 inimest. Laud oli samamoodi lookas, sest igaüks tõi süüa-juua kaasa. Suur tuli pandi põlema, söödi ja joodi. Iti poeg koos sõpradega moodustas bändi, mis käristas kaks täitsa vägevat lugu rokkida. Tore oli vaadata, kuidas memmekesed istusid kõik pingi peal rivis ja arutasid maailmaasju. Mehed jälle omaette ja noored ka.
Õhtu edenedes tõmmati lõõtsa ja lauldi, nii koos kui grupiti. Isegi lauluvihikud olid olemas, aga mitte enam käsitsi kirjutatud ja lillekestega kaunistatud paksud kladed vaid arvutist välja prinditud.
Jah, ka mina leidsin end kell 1 öösel lõkke ääres üürgamas "oi neid kirsina punavaid huuli", plasttops Võhu veiniga näpu vahel :D Lõpupoole tulid need krehvtisemad laulud, roosadest rinnahoidjatest ja lakaredelitest.
70kraadist handskat sain ka proovida, üllatavalt hea maitsega oli. Muidu ma kanget alkoholi ei joo ja paljast viina pole iial suutnud neelata aga too jook jah, isegi pealerüüpamist ei tahtnud saada.

Iga küla on pisike väljavõte kogu ühiskonnast. Igas külas on oma pealik-brigadir, oma naistemees, oma joodik, oma õelusehunnik jne.

Magama saime kell 2. Ma võõras kohas iial ei suuda magada aga Iti köögidiivanil põõnasin nagu nott.

Sai naerda kõhu valusaks. Süüa nii palju kui mahtus ja veel rohkem. Ilusat loodust nautida. Mõnusas seltskonnas olla.
Karini ja Jantsiga koos reisida oli väga lõbus. Evelyni ja ta lastega IRL kohtuda.
Ja Iti ja tema pere külalislahkuse kirjeldamiseks pole mul sõnu.
Aitäh, sõbrad!

Ahjaa, rüaräägust!
Võro keel on keel minu lapsepõlvest, kõik maasugulased rääkisid seda. Nüüd tuli tasapisi kõik meelde. Nii lahe oli lõkketule ääres seda jälle kuulda!
Kõrvad kohe mõnulesid. Näiteks:
Iti: Ei tiia, mis ta rukkirääk sääl haana seen kisendass?
Enno: Ma ole rüarääku nännu küll ja tema poigi kah, poja ole tal pisikese ja musta. Rüarääk juusk väega kippeste a lenda õnne suuren hätan.

Edasi juureldi, kuidas rääk lõunasse lennatud saab, kui ta lenda õnne suuren hätan..
Selle oleks linti võtnud kohe heameelega :D

Käidud

Thursday, June 18, 2009










Loodus oli ilus. Saare peal oli metsa ja hunnituid kaljusid täis põnevaid taimi. Ümber saare peksis vesi jahte ja paate.
Mulle meeldis sisustus, nagu alati. Koduvana lugemistuba. Mamma köök ja sööjaid ootav laud. Papa meremehekast. Kuju võtnud vaimupildid...
Raamat Talv Muumiorus on mu suur-suur lemmik. Sellist judisemaajavat, üksildast ja kriipivat aga samas hubast põhjamaa talve oskab küll ainult Jansson kirjeldada. Ja väikese olendi nukrust seal sees.
Kati ei oksendanud ainsatki korda.
Kodus meie äraolekul sittus koer tuppa ja köögis plahvatas õunamahlapudel...

Isadele

CREED - WITH ARMS WIDE OPEN
Leidsin uue lemmiku tänu Maarjale, kes rääkis pühapäeval koguduses isadest ja Isast. Heast Isast, kes on su kõrval alati, kui sa seda vajad.
Creedi-poiss kirjutas laulu siis, kui sai teada, et saab isaks. Ja ta on loonud selle nimelise fondi toetamaks peresid..
Creedi-poiss on liiga ilus, aga hääl on võimas. Mis aktsent tal on?

ostuhullu pihtimused

Saturday, June 13, 2009

ei, ei ole mõistus enda teha.
Miks muidu võtsin esimest korda elus ette sooduskampaaniate ajal kaubanduskeskust külastada?
Aga see polnud niisama kampaania vaid öömüük, 40% ja mis kõik.
Mees ütles ka, et mine vaata, äkki saad lastele kooliriideid. Tal hea öelda, ise rabarokil mõnuledes.
Niisiis palusin ämmakesel kojujääjate und valvata ja väntasin koos Krissuga ja meil külas olnud poisiga poe poole. Kell 00.00 jõudsime kohale.
Nii palju rahvast polnud seal isegi vist avamise ajal! Inimesed püüdsid neid huvitavate tarbekaupadeni jõuda, sest just mittesöödavatel asjadel oli allahindlus. Korvid said kohe otsa ja inimesed üritasid tihedas rahvasummas oma hiigelostukärudega poe ühest otsast teise jõuda. Täiesti hull!
Me korjasime ka mõned riideasjad näppu. Järjekordades seisis sadu inimesi. 40 minutit kulus meil sabas seismiseks. Sain lastele seletada, et on meil selliseid aegu olnud, kui taoline tegevus oli igapäevane ja vahel seisti tund aega ära ja banaanid said nina all otsa. Eksootika missugune!
Inimesed on ikka naljakad. Ostukorvide sisu vaadates tundus, et tervet linna on tabanud ränk kõhuviirus, sest vetsupaber oli konkurentsitult kaup nr 1. Ja lastemähkmed, kodukeemia, pesupulber. Mõni ladus oma kärule ikka kõva kuhja peale. Mõni ostis teleka, mõni grilli või supikausid, ühel proual oli 4 käekotti, üks koledam kui teine.
No oletame, et ma tahan odavat vetsupaberit saada, eks, aga kui ma seal juba olen, ostan ka sokke, deodoranti, kastekannu ja kohvitassid, sest ometi nii odav on. Ja lõpptagajärg on ikka tohutu arve ja auk eelarves.
Mul tuli arve üle 300 krooni, ostsin krissule teksased, pluusi ja plätud pluss kuhja sokke kõigile. Pluss kaks karpi väga punaseid kirsstomateid. Mina ei tea, on mul nüüd kasud sees või ei.
Sõitsime lastega ratastel kell 2 öösel mööda mereranda kodu poole, ööklubid olid alles rahvast täis, taksod uhasid mööda linna ja üleüldse- kes ütleb, et Pärnu on välja surnud? Pärnus saab poes käia ja pidudel. Piisab?
Unes nägin, et seiklesin 9korruselises uhiuues kaubamajas, kus trepid liikusid ja merevaatega müügiboksid keerlesid aeglaselt ringiratast. Seisin kassasabas ja makstes tabas mind jõuetu tunne- nii palju raha ja mis ma siis ostsin? Minu taga järjekorras seisis Brad Pitt kahe ketshupipudeliga...

Auto

Friday, June 12, 2009


Kui ma oskaks sõita, siis sõidaksin vaat sellise autoga. Vähemalt puhkusele.

Lühidalt

No, kas teil on olnud valuvaba nädal?
Mul ei.
Juba esmaspäeval sain sellise litaka vastu enesehinnangut, et õhtuni roomasin niutsudes ringi. Kaks päeva põdesin, siis küsisin litri andjalt, kas ta ise ka teab, kuidas tema ütlemised teistele haiget teevad? Ah, ma lihtsalt olen sellise otse ütlemisega, see on ju parem kui nurga taga sosistamine, eks- vastati mulle.
Nojah. Eks ma siis ise olen süüdi, kui inimese imelist avameelsust hinnata ei oska.
***
Ma käisin Cashflowd mängimas. Kes ei tea, siis see on nagu Monopol, ainult umbe keeruline. Saab osta aktsiaid, maju, firmasid, kulda ja mida kõike, aga ka jääda töötuks, minna pankrotti, kulutada raha lapse pulmadele, autoremondile, heategevusele jne. Minu identiteet oli olla 1600 taalase kuupalgaga sanitar, aga ma ostsin 1-dollarilisi aktsiaid, mille müüsin 40ga maha, sain tubli algkapitali, ostsin pitsarestorani, saavutasin passiivse sissetuleku 5000 dollarit ja sain mängus järgmisele levelile.
Muidu tore mäng aga arvutamise pool on tüütu. Ja Kyosaki Rikka isa filosoofia sinna juurde tekitas vähe võõristust. Kohati jättis liiga fanaatikute mulje: tegemist on elu trenažööriga, nüüd me saame aru, kuidas finantsmaailmas asjad töötavad, maailmapilt on tohutult avardunud, olen 15 aastat äri ajanud aga nüüd ma saan alles aru, mis ja kuidas jne. Lisaks peab kätt tõstma ja plaksutama. Ameeriklased noh.
Kui poest tahad mängu osta, maksab kuskil 4000 eeku. Klubides aga saab mängida täiesti tasuta, see on hea.
Vihje vallalistele. Nüüd ma tean, kus Pärnu mehed käivad. Tavaliselt ma liiklen sellistes kohtades, kus mehi pole või on nad kunstnikud-luuletajad. A Cashflows oli palju mehi:) Ja mõtle, et nad kõik on avara maailmapildiga!!!
***
Aiamaa on mattunud heina. Kuna on olnud paar vihmavaba õhtut, otsustasin rohima minna. Aga no sääsed! Ma viimases hädas tõin sääsetõrjeküünla õue ja süütasin selle otse vao vahel, oma ninast 30 sentimeetri kaugusel. Sääsed pidid end ribadeks naerma. Ilmselt nad helistasid oma kaugemalt sugulastele ka, et tulge no kaema, mis imeasi see on. Paar sääske uputasid vaimustusest end küünlavahasse...
***
Eile sõitsin koeraga ratast. Majade vahel jalutas üks mastif ca10aastast plikanääpsu. Mastif oli ilmselt emane sest ta tuli minu koerale lõrinal peale. Lotte ka ei jäänud võlgu. Õnneks oli mul ratas, mille koerale teele ette panin ja röökisin ka kurja häälega. Õnneks mastif suvatses oma tüdruku seepeale mujale jalutada. Minul süda tükk aega värises kui tallesaba. Viisin koera koju ja sõitsin ise veel tund aega närvide rahustamiseks. Sõitsin suurde randa, kus vesi oli mere kohal hõljuvatest hiigelpilvedest roosa. Päike läks rohkete eriefektidega looja ja palju noori jõid puude all viina.
***
Katil on täna viimane lasteaiapäev üleüldse, suuremad lapsed mõnulevad juba jupp aega. Magavad hommikul kaua, vahivad üleliia palju telekat ja kui ilm on ilus, liduvad sõpradega ringi. Miku märksõnad on jalgpall, korvpall, persekas (ärge parem küsige, kuidas seda mängitakse) ja õngitsemine. Krissul rattasõit, jõe ja mere ääres ning linna peal käimine, sõbrannadega oma toas või nende pool mingite tüdrukuasjade ajamine ja itsitamine. Ega ma neid tavaliselt enne ei kohta, kui õhtul 7-8.
Ja nüüd siis Katikese vabadus. Mina ei tea, kuidas me seda kodust elu korraldama hakkame kui suured inimesed tööl. õde-vend vast saavad hoitud lapse.
Nagu Triin ütles: raskepärane see laste kodus pidamine. Iial ei tea, mis ees ootab kui õhtul koju tuleme.
Teinepool sõitis rabakale ja minul viimane tööpäev enne 12t puhkusepäeva. Juhhei!

Kui on valus

Monday, June 08, 2009

Eile sattus mitu erineval moel hingevalutavat inimest mu teele.
Mina tulin kogudusest ja rõõm lehvis minu ümber, mitme meetri peal ümber, teiste inimeste valu ei jõudnud minuni. Mõtlesin – milleks valutada, kui ravim on siinsamas, siruta süda välja ja võta.
Mkm. Äkki valu läheb ise üle. Äkki tekivad kõrvalmõjud. Äkki mul tegelikult polegi valus.
Ma ka ei osanud aidata. No küllap lähebki üle jah. Järgmise korrani.
Võibolla peab valu enne põhjani välja jõudma, et midagi ette võtta.
Võibolla on inimene vahel oma valust nii pimestatud, et ta ei suudagi mõelda, et saaks ka ilma selleta. Kroonilise valuga annab ilmselt ära harjuda, pidada seda enda osaks.

Ma ei ütle, et minu hing enam kunagi ei valutaks. Aga seda ei saa enam võrrelda ajaga 15 aastat tagasi. Siis piisas mõnest väikesest asjast, et maailm kokku kukuks, kogu vana rämps pinnale ujuks ning mulle vastu irvitaks- haa, me oleme osa sinust, sa ei saa oma isiklikust väikesest solgihoidlast kunagi lahti ükskõik kui palju odööri toas õhku ei piserdaks.
Kroonilist valu ei peta.
Pärast mu senise elu kõige põhjalikumat põhjaskäimist toimus muhe muutus. Osutus, et minu isiklikul solgihoidlal on väljavoolutoru. Ühel hetkel tõmmati sellel kork eest ära ja solk voolas vulinal minema.
Püüan praegu hoolas olla. Kui midagi jälle hakkab kogunema, siis tuleb sellega tegeleda, hingetorusid harjata ja loputada.

Aga kes teab, mis elu toob.
Nagu üks armas sõber ütles- Jumal ikka paneb sind rasketesse olukordadesse, et sa kasvaksid. Ja oskaksid sellest kõigest läbi tulles teistele toeks olla.
Mh, kui saaks võimalikult väikeste vintsutustega mind kasvatatud, palun, Jumal, eks? kauplen mina salamisi. Olen juba piisavalt kolki saanud.
Aga näe, ma ei oska ikka veel teisi inimesi aidata.
Ilusat valuvaba nädalat.

ma ei jaksa kuulata

Thursday, June 04, 2009

Täna rääkisid kaks inimest mind oimetuks.
Esiteks massöör. Kes oli nii lahke ja kena ja sõbralik. Tema kabinetis ketras makk lõppematult paaniflöödiviisikesi, ja magus viirukilõhn heljus ja proua üha naeratas. Lõpetuseks teatas ta, et tahab mulle nüüd kingituse anda. Ja kui ma lootusrikkalt aroomiõlide järgi ringi vaatasin, kallistas ta mind suure suure hellusega.
Mina ei tea, miks ma tema kabinetist meie jutuajamise lõppedes kergendusega plagama pistsin.
Kas on muide kuskil ka mõni massöör, kes poleks idamaade filosoofiast läbiimbunud? Mulle tõesti piisab sellest, kui öeldakse - mutt, su selg on laua taga konutamisest puhta nässus. Ma tõesti ei jaksa kuulata heietusi tšakratest ja universumi energia vastuvõtmisest pealae kaudu... Ja ma tõesti ei salli viirukit ja paaniflööte.
Teine inimene rääkis prügist. Huvitav oli. Aga natuke veider, kui esimesel kohtumisel hakkab ametnik sinatama. Ja kui ta kasutab jutus sõnu nagu sitt ja pask.
Aga miski pole siiani ületanud kogemust, kui üks tähtis isik rääkis kord mulle tähtsat juttu projektidest ning tal oli kaelas keppivate sigadega (sorri) lips. Ma püüdsin kuulata aga ei suutnud silmi sellelt jaburalt lipsult rebida.

40 ja pluss

Wednesday, June 03, 2009

Alljärgnev on saanud alguse sõbra väitest, et mehed ei taha vanu naisi.
Vana siis algab, umm, näiteks 35-40 eluaastast.
Arusaadav, et 40nene naine ei pane tavaliselt enam teetöölisi endale järele vilistama. Tselluliit ja esimesed kortsud ja mis kõik. Isegi naisteajakirjad jagavad soovitusi olemiseks ja ilustamiseks vaid alla 40nestele. Või kuidas näiteks Juur ja Kivirähk Euroviisul kommenteerisid naislauljaid, kes olid üle 30 kandis.
(huh, ma pole õnneks veel 40)
Hr Õiget on raske leida loomulikult ka 20aastaselt, kui ahter alles peenike ja jume rõõsa. Aga 40selt on potensiaalne kosilaste ring ikka suht väike. Mehed juba sadamas ja need, kes pole, ju neil ikka miski vanapoisi kiiks on :D
Teise ringi mehed ei vaata "vanu" naisi vaid 20seid. Kui juba uus mudel, siis parema aastaarvuga, roostest rikkumata, sulle niiskete silmadega usaldavalt otsa vaatav näitsik, eks. Mitte elunäinud 40nene, esimene murekorts kulmude vahel ja oma kindel ettekujutus, kuidas elu ja kooselu kulgema peaks. Võibolla lastega. Võibolla meeleheitel. Võibolla kompleksidega. Võibolla egoistlik.

Seksi võib saada, armastust enam mitte?
Ühest küljest tahaks ka 40neselt olla kaunis ja hullutav naine. Samas mitte kaup. Ikka et sinusse särava ja sätendava isiksuse pärast armutakse. Aga kuidas Hr.Õige sind märkab, kui sa oled tagasihoidlik ja silmapaistmatu? Ja kui paned lühema seeliku selga, siis tulevad need Mr Valed, kes jõllitavad dekolteed ja peput?
KAS SIIS 40neselt EI OLEGI ENAM VÕIMALIK ARMUDA JA ARMASTUST LEIDA? kahtlesin mina.
Kuna sina viimati armunud olid ja kuna sinusse keegi viimati armus? küsis sõber.
Emmmm...
Küsisin kodus oma teinepoolelt, mis tema arvab.
Hähh, mis jutt, 60-70aastased ka ju abielluvad, mis siin vanusega pistmist on, lõi tema käega.
Mulle meeldib teda uskuda:D
Ja mina ei tea, mida mehed tegelikult otsivad.

Viiulimeestest

Mul oli Euroviisu winner juba meelest ära läinud aga kuna kolleeg pani võiduloo oma telefonihelinaks (kindlaim viis tekitada okserefleksi ükskõik millise muusikapala suhtes), tuli aga jälle huvi vaadata.
No minule piisab viiulimängust, laul oli suht üleliigne. Mulle meeldib see pisike hüpe ja muu šõu, mida ta mängides teeb. Kui vaadata Norra kohaliku eelvooru esitust, on Sass seal hoopis vähem pingutatud, näitab vahepeal keelt ja naerab.
Mina, nagu suur osa kultuurivõhikuid, olen aastaid arvanud, et klassikaline muusika on surmigav ja viiul veel eriti vastik vingupill. Minu arvamust muutis eelmise aasta Oistrahhi festival, kus lõppkontserdil esinesid suures osas noored viiuldajad. Nii palju energiat, tuld ja emotsiooni, väga seks esitused olid. Ei mingeid tudiseva halli habemega pillipiinajaid. Tohutult äge, ei väsi ma kordamast.

Muidugi õpingud on enamasti jubedad. Mõni tuttavate laps käib muusikakoolis ja küll nad vaevlevad- harjutused on igavad, õpetajad kurjad ja nõudlikud, pillid on väga kallid, nõutakse tulemusi üsna kiiresti. Üks vaev ja rist.
Kui tegin millalgi intervjuu Elo Liiviga, Vigala Sassi prouaga, siis ta rääkis, et meil on pilliõpe kangesti akadeemiliseks aetud. Et kui õppida midagi, siis ikka väärikat klaverit, klassikalist akordioni või nooblit viiulit ja harjutada, nii et ninast veri väljas. Miks? Sama tähtis on, kui laps õpib mängima väikest kannelt või mingit rahvapilli, oluline on muusika tegemise rõõm ja lust. Vanasti oli ju pillimees pigem mitte see, kes mängis elitaarses kontserdisaalis muusikaliselt haritud publikule, vaid see, kes pani külarahva tantsima, nutma ja naerma. Suures akadeemilisuses ja perfektsuse tagaajamises kipub lihtne mängurõõm tihti kaduma minema. No neil Oistrahhi-poistel õnneks polnud..

Miku käib muusikaklassis ja mängib flööti juba täitsa hästi. Õpetajad ajavad peale, et pangu ma laps muusikakooli. Aga ma ei taha! Ma ei taha teda seal neli aastat ja kolm korda nädalas vaevata, pealegi ei jõuaks siis enam korvpalli ega midagi muud teha.
Tahan osta talle korraliku suupilli ja saata poiss mõne kohaliku mehe juurde väljaõppele. Ma ei tea, kas see on õige otsus. Ega iga pilli peab hästi mängima ja üks ei ole väärikam pill kui teine.
Aga eile õues grillides tegi Miku võilillevarre pilli ja puhus seda nii hästi, et lust kuulda :)
Ja mitte et minu emasüda vaikselt ei loodaks oma last ka kunagi “püüne peal” näha, ovatsioonides publik jalge ees, irw irw….

Pokumaa ja Nõiariik

Monday, June 01, 2009







Esimesed neli pilti on Pokumaast, edasi Nõiariik.
Nõiariik on nagu rohkem möllamise koht. Avarust on seal palju, 42 hektarit. Peanõid võttis meid vastu, tegi luuaviskamise võistlust ja nõiatantsu. Üks onu näitas toredaid palkmajakesi ja ehitisi, saunalavale mahub neil 20 inimest ja noorpaari sviit oli ka väga armas. Viljakusjumalanna kuju sai silitada. Onu kõneles, et kord oli neil ekskursioonil paljulapseliste perede liit ja nood olid kujust hirmunult viie meetri kaugusele hoidnud :D
Lisaks viidi metsarajale, kus pidi õõnsast puust läbi pugema ja õnnevõrkudel käima, lõkkeplatsil ootas meid teine nõid, kelle juhendamisel sai küpsetada puutoki otsas tainast. Väga lahe idee, peaks isegi proovima.
Mänguväljak oli suur ja vahva, vanemad said piknikku pidada, kuni lapsed ringi traavisid. Tõesti hea paik pulmade, sünnarite ja firmaürituste pidamiseks.

Pokumaa põhivaatamisväärsus on tühised 15 milli euroraha maksnud Pokukoda. See on palkehitiste kõrgem klass! Kõik, kes tahaksid endale ökokodu ehitada, võiks seal ära käia. Magus puulõhn, sammal palkide vahel ja puukatus... super, lihtsalt super.
Tädi talitas seal lastega väga kenasti, rääkis Valterist ja pokudest, sellest, kuidas pokud ei taha reklaami ega põhimõtte pärast ei panda neid ühelegi küpsisepakile ega limpsipudelile. Siis saime koos lastega lõngast ise poku teha.
Veel lidusime läbi mõistatustega metsaraja aga kuna sääskede seas levisid andmed uuest toidulaadungist metsas, põgenesime sealt käbedalt.
Pokumaa sobib rohkem rahulikumale perele ja lapsele.
Üllatus oli mulle see, et kohalikku Võrumaa materjali olevat Pokukojas kasutatud väga vähe, ehitajad olid Valgast, palgid Rakverest, mööbel siit ja sealt.
Pokukoja poekesest tõin kaasa kuuseokkakomme. Sibula- või leivashokolaadi oleks ka tahtnud proovida aga 50 kr tahvel... , ei raatsinud osta.

Tore reis oli. Ilm säras päikesest ja mõnusasti lülitasin kõigest end välja Võrumaa kuplite vahel. Katikesel oli küll sinna sõites väga paha, kilekotti sai mitmeid kordi täidetud aga tagasi sõites oli väga rõõmus ja kõbus.

Suvine

Uskumatu, et juba on juuni.
Eile sai kõik suveasjad ametlikult ära tehtud. Kuigi siis oli alles mai.
* Muru lühendatud, aiaveeri murukääridega silutud kuni sõrmed villis.
* Peenraid esimest korda kastetud.
* Grillitud. Ostsin täiesti tavalist äädikamarinaadis liha ja täiesti tavalisi Dagö toorvorste. Oo kui head olid. Need igasugused imemaitseained ja marinaadid, neist iial ei tea, kas on hea või tundub võõras, piprane või muidu imelik. Ma lähemal ajal tahan ise proovida liha marinaadi pista. Ja kala.
* Käidud keset ilusat ja väga kiiret suvepäeva - puhkepäeva töö tarvis üritusel (suvine nuhtlus nr 1)
* Söödetud sääski (suvine nuhtlus nr 2). Sääskedel on vist majanduskriis algamas ja nad võtavad, mis võtta annab. Elavalt tahavad nahka panna inemese! Üritasime aias õhtust süüa ja no ei olnud võimalik. Mässisime rätte ja ürpe ümber aga kui suu lahti tegid, lendas kahvli järel umbes viis kihulast suhu. Miku põgenes koos vorstidega tuppa aga pillas teel minu kõige vanema ja lahedama taldriku katki klirr...
Pean vist mingi säääsetõrjetossu või küünla ostma.
* Lapsed viisin ujuma. 31. mail. Ujusid kah, hullud. Mina läksin põlvini vette. Õhk oli küll soe.

Niiet kuulutan suvehooaja ametlikult avatuks!
Kui sa mulle külla tuled, siis
ma ajan sind kell 7 üles ja läheme Sauga jõe äärde koera jalutama. Kui sa juba kohe varsti tuled, siis garanteerin, et kuuled toomingavahuses võpsikus ööbikukoori ja metsvintide lärmi, kägu loeb su eluaastad ära ja pääsukesed tahavad sulle vastu pead lennata. Jõe ääres näed parte, kes roostikust parinal lendu panevad. Sa saad seista hõbepajude oksakardina all jahedas ja lehvitada esimesele unisele kaluripaadile, kes mööda põristab. Või visata jalakäijate sillalt õng vette.
Päeval tee mis tahad.
Õhtul läheme sõidame ratastega randa, ei, kindlasti mitte suurde randa, ikka kohalikku, kus sa ei pea tundma end ühena 10 000 päevitajast. Sa saad vaadata muuli äärest merele suunduvaid laevu ja me võime ronida linnuvaatlustorni tippu. Päris ilus vaade avaneb. Ma võin muffineid ka kaasa küpsetada...

lasteaia lõpetamisest ja reisist kirjutan teinekord. Pildid alles aparaadis.

Naabrid 3

Thursday, May 28, 2009

Praeguses kodus on mul hulk toredaid mutte ja taate. Ületee vanamees oli julm lahe, käis kalal ja jahil. Nii tujuküllane oli ärgata pühapäevahommikul kell pool 7 kärgatuste peale- naabrivana tulistas meie pirnipuude otsas istuvaid vareseid.
Tassis mulle pisipisikese raha eest värsket suitsukala, laenas muruniidukit, kui meil veel polnud ja kui me midagi õues tegime, siis ta ikka tuli ja õpetas, kuidas tema meelest asjad käivad. Kahjuks suri vana kaks aastat tagasi ära.
Tema proua Evi on ka tore. Väga hõivatud leskproua, laulab kooris, tantsib, juhatab koori ja mis kõik. Meie laste vastu on/olid nad alati lahked. Kui midagi kangesti vaja on, siis just tema käest käin laenamas. Mina jälle viisin talle leiba, kui ma seda küpsetasin ja T lükkab talvel tema ukse eest suurema lume ära.

Teine naabrivanamees laenab meile sügiseti õunamahlakanistreid. Mutiga jälle vahetame lilli ja pirne. Meie koer armastab nende pisikest tigedat koeranässi :)

Üleaedsetel on kolm last ja vanim käib meite Mikuga ühes klassis. Sestap on naabri-Jaana asendamatu, kui tarvis midagi koolivärkide kohta teada saada ja Mikul on päevik koolis, sest naabri-Mirell on väga hoolas.
Jaanaga ma lobisen juttu harva, kui kokku saan. Naabri uut meest ma ausalt öeldes silmaotsaski ei salli, aga see on minu probleem. Mulle ei meeldi inimesed, kes vahetpidamata iseendast räägivad. A näe, kui mul meeska oli ära, siis naabrimees tuli aitas mul muruniiduki jälle ellu äratada.

Naabri-Sergei ja naabri-Leena on ilmatu virgad inimesed. varavalgest hilisõhtuni nokitsevad oma tuttuue maja ja aia kallal, mis on ehitatud õunamahla-naabri endisele kartulipõllule. Neil on 13aastane tütar ja Krissu sõbrustab temaga. Krissu on neil käinud aga ta väga ei taha seal olla, sest pererahvas on nii korralik, alati on nõud pestud, põrandad pühitud ja kingad esikus joonel. Naabritüdruk saab koledasti pahandada, kui midagi segamini aetakse või tegemata on.

Veel on ühed naabrid, keda me teretame ja teised naabrid, keda me isegi ei tereta ja ma ei tea, kes nad on kuna neid elab majas terve kuhi ja näodki vahetuvad seal kogu aeg. Üks pere paariaastase lapsega on seal, ja ema röögib oma tite peale vahetpidamata. Lisaks korraldavad nad suviti aias koosviibimisi, kus muusikalise meelelahutuse eest hoolitsevad Meie Mees, Homenja, ja muud superstaarid. Me lähme tavaliselt siis tuppa ära....

Ja on mitmeid inimesi naabruses, keda ma olen pea iga päev 6 aastat jutti näinud aga me ei tereta ja vaatame üksteisest mööda. Ei teagi, miks. Nad on nii tõrjuva moega.
Teoreetiliselt võiks läbi käia, meievanused kõik.
Aga on ka inimesi, kellega tihti suhtleme, seda eeskätt laste tõttu,kes samas lasteaias käivad. Minu Katikese tulevane klassijuhataja elab vaid 5 maja edasi.
Tunnen tegelikult soojemast suhtlusest puudust naabritega. Niisama kohvil ja pirukal pole ma kellegi juures käinud. Eevi mehe peiedel ainult.
Vanemate inimestega klapib paremini. Noored on nii hõivatud vist.
Või on asi selles, et minu eas (see kõlab jubedalt!) ei tekigi uued suhted kergesti. Kohanemine võtab aega ja energiat. Ma ei jaksa leppida enam uute tuttavate kiiksude ja veidrustega või süveneda kellegi lapsepõlveprobleemidesse. Ausalt öeldes ei tea ma poolt sedagi, mis mu vanade sõprade elus toimub.

Oma tööle olen selles mõttes tänulik, et suhtlemisnorm on tavaliselt kuhjaga täis. Pigem olen häälestunud uutele tutvustele, nii vahvaid inimesi olen kohanud! Mis siis, et ma ei õpi kedagi neist päriselt tundma, ikka on hea meel kui kohtume. Võibolla ongi parem, kui inimese varjukülgi ja probleeme ei tea.

Kus nüüd kukkusin jahuma....
kas teie armastate oma naabreid?

Naabrid 2

Mul ei ole tegelikult aega blogida aga ma pean, et mitte kaant päris pealt visata. Blogimine annab tunde, et kusagil on ka normaalne elu rahumeelse peenarde rohimise, pannkookide küpsetamise, jalutamise ja raamatulugemisega... No vähemalt oli selline elu, ju üheltmaalt hakkab jälle.
Ma pidin naabritest kirjutama, mulle see Postimehe lugu kangesti meeldis, kus tänava- või majapeost räägiti.
Hakkasin mõtlema hoopis oma Tartu-naabrite peale. Nii 40 aastat tagasi, kui Variku tänava kanti uut elamurajooni hakati rajama, olid seal kõik noored pered, väikesed lapsed. Aiad tehti peenraid tihedalt täis, osteti esimesed žigulid ja mossed, minu naabril oli isegi Zim, venelaste limusiin peaaegu.
Aeg läks ja noortest emadest said prouad, praeguseks juba peaaegu mutid. Toonased vanaemad-mutid on enamuses surnud või mujale kolinud. Väga karakteersed mutid olid.
Kuke-mutt esindas üksikute raudsete muttide elulaadi. Ei ühtki meest, ei temal ega ta tütrel. Tütrepoeg oli ainus mees peres. Kuke-mutt tegi kõik ise aiapidamisest majaremontimise ja jäneste killimiseni. Tema järeltulijad paraku nii võimekad pole ja maja laguneb hullult, aed on täiesti metsik. Kukemutt kurvastaks, kui ta pilveäärelt vaataks.
Söödi-muti perel oli hästi arenenud ärivaist, mis pärandunud ka lastele. Zimm on paraku maha müüdud ja kogu suguselts mujale kolinud. Söödimutt murdus, kui tema mees suri. Mitu aastat käis meie pool jutustamas, kui kuldne elu temal kalli mehega oli. Matustel luges üle kõik matuserongkäigu autod ja kõik pärjad haual ning lehes kõik kaastundeavaldused oma perele.
Miku-mutt oli suur ja turske nagu emalaev. Tema mees, Miku-Kalle pikk ja kõhn nagu kriips. Kallet hüüti Tšuktsiks, sest tal oli selline asiaatlik näolapp. Mõlemad armastasid kangesti viint visata aga mutt ei jäänud oma hiigelkeha tõttu kunagi purju. Kalle aga küll, tema vaeseke kukkus pidevalt ümber ja murdis kõikvõimalikke konte. Ükskord tahtis ta meie pool õue minna kuid tuterdas valest uksest välja ja pudenes kõrgest trepist alla keldrisse, kus oli umbes pool meetrit külma vett. Hea, et hing sisse jäi...
Külapidusid meil polnud aga viina joodi küll koos naabritega vahel. Mina neid olemisi vihkasin, sest vihkasin joomist. Ilmselt laenati ka tikke ja soola ja aidati, kui midagi vaja aga ma ei mäleta, olin suurtele inimestele suht nähtamatu laps. Ma ei sallinud eriti ühtegi naabrit aga praegu vaatan, et tavalised inimesed oma kiiksude ja nõrkustega.
Praegu on mu vanematel peale Kukkede kõik uued naabrid. Uued majadki ehitati 10-15aastat tagasi. Need lapsed, kes siis olid titekad, kui mina 13 aastat tagasi Tartust ära kolisin, on juba suured, jalutavad oma pruutide ja peikadega. Asfalt on pandud. Üks terve uus tänav juurde ehitatud. Ja aina uhkemad autod sõidavad.
***

Naabrid 1

Wednesday, May 27, 2009

Leidsin inspireeriva artikli. Paraku on mul endiselt jube kiire, hiljem kirjutan, mis ma sellest arvan. Sigane kirjutas täna oma naabritest nii., mulle hirmsasti meeldis:)

ohates..

Tuesday, May 26, 2009

Kas teate seda tunnet, kui kutsikas esimest korda ilma jalutusrihmata peremehe kõrval joosta tohib?
Nina on tähtsalt püsti, lontis kõrvad lehvivad ja sabajupp vehib suurest maailmaavastamise rõõmust. Töntsakad käpad sibavad kiiresti-kiiresti aga kipuvad sõlme minema ja kuts veereb uperpalli. Kähku püsti, raputab end korra imestunult ja lidub edasi, et järgmisel hetkel vastu laternaposti põrgata.
Oh jah.
Pesamuna sai eile "koolisüsti", homme toimub öö lasteaias - algul grillitakse ja tšillitakse, siis joostakse lasteaias taskulampidega ringi ja jäetakse teistesse rühmadesse kolle ja veidraid sõnumeid maha. Reedel- lõpupidu. Ja ongi kõik. Rihmast lahti.
Keps alla ja kooli poole joondu.
Õhtul joostakse "külalastega" omapead tänavatel ringi ja oh, kuidas mu süda on rahutu, kui kambakesi ratastega ühe ja teise sõbra poole rallitakse. Meil küll vaikne linnaosa aga eks leidub siingi jõmme, kel vaja gaasi tallata.
Kati on meil imetilluke (116 cm) aga saab tehtud mis vaja- ulatub piimatassini nõuderiiulil ja moosipurgini külmkapis.
Kuigi kasvatajad kinnitavad, et Kati on terane, hakkaja, veerib normaalselt ja arvutab ka 10 piires, nagu ette nähtud, tundub mulle ikka, et ta on ju niiii rumaluke alles. Magab kaisuloomaga ja ei oska veel mobiiliga helistada ja meie välisukse lukk käib nii raskelt ja koolikott saab raske olema ja..
Ühesõnaga muretsemise meistrivõistlustel olenama alati tegija ja põdemise kategoorias
kindel tšempion.
Küll elu õpetab.
(raske ohe)

Sõirast ja surmast

Sunday, May 24, 2009



Pilt on siit. See, kel näpp suus, on Krissu lemmik, autistist detektiiv L.
Ma ei mäleta, kas ma olen sõira kunagi söönud ja seep pole mul ettekujutust, milline ta olema peab. Noaga lõigatav? Mul tuli selline pehmepoolne, rohkem määre kui juust. Maitse oli hea, ma köömneid ega muid ei pannud. Perekond keeldus söömast, sest nad polnud varem midagi sellist söönud aga ma ise mugisin küll mõnuga.
Vaatasime pool ööni seda lollakat Death Note`i ja vähe ei jooksnud mul unes seepeale jaapanlased peas ringi. Täna hommikul on räme peavalu ja muud vaevused.
Ausalt öelda polnud mingi asi film. Tavaline detektiiv, mitte õudu. Mu meelest materjali oleks jagunud küll päris suurejoonelise filmi tarvis aga...
Kogu efekt olidki paar arvutis tehtud surmajumalat.
Idee oli ju hea: inimene saab endale surmajumala rolli. Kirjutab aga kurjategijate nimesid surmavihikusse ja pahad saavad üksteise järel infarktid. Kuritegevus väheneb, maailm puhastub, aga... kas on inimesel õigust jumalat mängida? Kustmaalt jookseb piir nn ühiskonna hüvanguks tehtud mõrvade ja isiklike motiivide vahel?
Head küsimused ka meie riigis. Mõrvarile mõrvari palk, aga mis neist varastest, vägistajatest ja muidu pättidestki vanglas pidada? Ja narkaritest võiks ilma "ära puhastada"? Kaugel siit veel etnilise puhastuse ideed on?