ikka veel kurtmiselainel

Ma ei saa enam hädaldamisega pidama.
Miks need koolikotid peavad nii kohutavalt rasked olema?
Ja koolipäevad nii kohutavalt pikad? Või sõltub see õpetajast?
Mul plika tundub elavat suht iisit koolielu, kuigi õppimiseks kuluv aeg pikeneb pidevalt. Ega ta ühe jutiga ei õpi, vahepeal loeb või joonistab või vaatab niisama lakke. Aga ta kott on kerge ja meel rõõmus.

Poisil on väga tubli ja laia profiiliga klassijuhataja. Kuna ta käib muusikaklassis, lisandub tundidele veel kooriproov kord nädalas. Kuna ta hästi on ta ansamblis- veel üks lisatund. Kuna õpetaja arvab, et lapsena on kasulik kõik asjad selgeks saada, on neil veel lisatundidena tants (peotants, väga väikese raha eest, taas vajalik oskus ja väga staazikas õpetaja) ja male, mis poisile endale ka meeldib.
Kuna õpetaja arvab, et koolis peaks ikka suure osa kodutöödest ära tegema, sunnitakse neid jääma ka pikapäevarühma, tahavad nad seda või mitte. Põhjendus- kooliasjad on tähtsamad, kui hobid.

Poiss tahtis puutööringi minna- kaks korda nädalas ja talle väga meeldib. Me sügisel vaatasime, et jõuab ilusti aga kui nüüd on need muud värgid ka kõik käivitunud, siis kuidagi ei jõua poole 4ks tehnikamajja. POOLE NELJAKS- ja ta ei jõua, sest see pagana koolipäev on nii pagana pikaks tõmmatud. No ebanormaalne mu meelest!
Pluss veel korvpallitrenn, mis sellest aastast on edasijõudnutele juba 4 korda nädalas, mida ka on minu meelest liiga palju, aga kes rohkem käivad, saavad tublimateks ja saavad rohkem võistlema ja see on ka poisile nii oluline.
Kui me nii jätkame, siis on tal viis õhtut nädalas hõivatud, õhtud jäävad nii lühikeseks ja kuna ta veel õpib?

Kes palju teeb, see palju jõuab aga alles kolmas klass ju! Praegu on tal veel energiat küll aga kardan, et varsti on toss väljas.
Kust peaks koomale tõmbama?

Häda (omaenda) mõistuse pärast:(

Kuidas saab aru, kas laps on kooliküps?
Suuremate lastega mul sellist küsimust pole tekkinudki.
Aga pesamuna on hoopis teistsugune. Tema on nagu tiba ... noh...
ta pole põrmugi koolilapsele kohaselt asjalik.
Kasvatajad küll ütlevad, et ta on tragi ja terve aasta on veel aega. Aga ma näen, et ta kirjutab tükk maad jubedamate tähtedega, kui teised tema rühmas. Sõnad veerib kokku aga sest pole hullu, krissu ka ei osanud kooli minnes veel lugeda.
Krissu on olnud täiesti võrdväärne vestluskaaslane ja maailmast huvitatud kodanik juba 2aastasest peale, poiss saavutas selle taseme ehk mõned aastad hiljem.
Pesamuna ei huvita üldse filosoofilised probleemid ega millegi üle pikemalt arutlemine. Ta küll tunneb veidi rohkem huvi maailma asjade vastu aga põhiline on ikkagi mängimine. Fantaasia on tal väga hea. Küll püüavad nad sõbrannaga lasteaias nõidasid põõsastest, küll avavad kohvikuid ja kauplusi. Eile raviti suure põhjalikkusega kastanipuud.
Suurepäraselt jäävad talle pikad muinasjutud meelde, detailideni, aga näiteks uued sõnad nagu orb või kosuma- üldse mitte. Kümne piires saab liitmisega hakkama aga raha väärtusele ei saa üldse pihta, hoolimata selgitamisest. Talle tundub, et kui ta 10st kroonist neli 2kroonilist tagasi saab, siis on raha ikka rohkem kui enne.
Lisaks on ta ikka kohutavalt tilluke. Mingi 106 cm vist oli viimati. Tal on juulikuus sünnipäev.
Samas Krissu oli/on ka tilluke...

Ohh, ma võin ennast täiesti pöördesse niimoodi mõelda. Ma tean, et lapsed on erinevad ja võrdlemine teiste lastega pole hea aga ikka ju mõtled selle üle. Mis siis, kui ta klassis teistest tükk maad saamatum on? Õppimiserõõm saab ju siis päris kähku otsa:( Ja tundes oma last- ka trots on väga kerge tekkima.
Muidu on suur võimalus ta tuttava õpetaja juurde klassi saada. Samas ma ei tea, kas see oleks väärt mõte. Võibolla on just raske oma hea sõbra ja lasteaiakaaslase ema õpetajana võtta? Et päeval peab ilusti viisakas ja aupaklik olema aga õhtul võib tema pool pannkooke süüa ja niisama mürada?

Lähipäevil peaksid nad lasteaias selle nn intelligentsusetesti ära tegema. Näis siis.

Asjad on ju ainult asjad

aga ikkagi teeb tuju pahaks, kui kahepäevase vahega läheb rikki pesumasin ja lekkima hakkab boiler, mis varustab sooja veega tervet maja.
Boiler on vaid 5 aastat vana ja isepuhastuv-hooldusevaba, kõik läbihelistatud firmad imestasid, et nii ruttu ei tohiks küll see riist otsa saada. Aga kuna taolise lekke puhul maksab remont ilmselt uue boileri hinna, siis...

Olemegi tagasi seal, kui siia majja kolides 6 aastat tagasi, külma veega ja pesumasinata. Alatu. Olen unustanud, kui palju vaeva ja kaua aega läheb viie inimese pesu käsitsi pesemisega:(
Ja meil loomulikult puudub säästufond, kust vajaminevad tuhanded võtta. Õigemini on ta meil olemas aga tänu katusepanekule ja uue imbveemahuti ostmisele absoluutselt tühi.
Kohe on palgapäev, eks siis näeb, kuhu see rahanatuke kantida ja millised maksud on kõige kiirem ära maksta.
Lapsed on ka murelikud. Pakuvad, et nad ei saa sel kuul taskuraha või et võtku me nende pisikestelt pangaarvetelt raha. Ja ärgu ma palgapäeva puhul siis ohtralt häid asju ostku, nagu tavaliselt... Rahustasin küll neid, et ärgu muretsegu, küll me kuidagi väljapääsu leiame. Asjad on ju ainult asjad, peaasi, et inimestega kõik korras on.

Lihtsalt ilus

Talgikivi on jube mõnus nikerdada. Viil, nuga ja liivapaber. Laste tehtud on need heledad, minu oma on hall, sellest koorus iseenesest välja kashelot.

Kõik laste heaks

... mitte et mulle endale poleks meeldinud laupäeval

# Saata suuremad lapsed muuseumisse Elo Liivi skulptuuriklassi
# ja ise minna Katiga Minizoosse, ta juba muudkui lunis, et pole trokotilli tükk aega näinud :) Me käime seal ikka vahel, omaniku naine on mu tuttav kah. Mulle meeldib madusid silitada ja käes hoida. Seekord lasti roheleeguan lahti, mugis seal keset põrandat kapsalehti. Teine leeguan on uuem ja oma kodust ära antud, keegi oli lemmikloomast tüdinud. Olevat siiani pahur ja seltsimatu, solvunud, et hüljati.. Ütle siis veel, et roomajatel emotsioone pole.
Perenaine rääkis veel, et neil on kodus kaks leeguanipoega ja nood olla nii kaisukad, lapsed muudkui nunnutavad neid ja magavad koos nendega:DDD Lahe!
# Siis läksime kah muuseumi ja tegime kaks väikevormi talgikivist. Jube mõnus! See on selline hästi pehme kivi, et noa ja liivapaberiga saab kujundada. Kui viitsin, teen õhtul pilti ka. Elo Liiv oli väga tore õpetaja. Lastega sai hästi hakkama.
# Järgmiseks vedasin kolm oma ja kaks sõbranne last vägisi teise muuseumi, kus oli äge näitus ühenduselt Loovtankistid. Kummalised fotod ja muu selline. Pärast oli raske lapsi minema saada, kuna seal oli selline põnev pildistamismasin. Jäid pahaaimamatult selle ette seisma (vaadates tõtt suure perepilti kujutava fotoga) ja samal ajal tegin masin sinust pilti ja sa ilmusid seinale riputatud väiksematele perepiltidele teiste taha seisma. Lastele hirmsasti meeldis, jooksid sada tiiru ennast pildistama.
# Vahepaus pontsikubaaris
# Suuremad koju, meie Katiga pühapäevakoolide päevale, sealgi sai meisterdada ja värki, kahjuks ei saanud me muusikali vaatama jääda, kuna Krissu helistas, nad ei saanud koduust lahti.

Selline tihe puhkepäev siis. Nii tore, tavaliselt pole meie linnas nädalavahetusel peale niisama jalutamise midagi teha.

kõik lugeja hüvanguks

ma käisin praegu fotograafiga ilmatu jämedat murumuna pildistamas. Üks onu laekus siia ja väitis, et on hullult suur muna. No sõitsime.
Onu pühendas terve tee Pärnu ja kogu Eesti liiklus- ning teeehitusprobleemide lahkamisele. Meil on ... aga Soomes on... aga taanis on... ja rootsis on.. aga meil nad ei oska isegi... ja ma kirjutasin neile.... ja ma panin selle asja lehte ja...

õnneks oli lühike tee sõita

Munal pold viga. oli suur, võib nii öelda.
Mees ja munad pildistatud, tagasi tööle.
Nüüd tund aega hiljem avastasin, et sain metsast suveniiri. MARDIKAS püksis! Ja igavene suur, üle sentimeetri!
Ma mõtlen, peaks pildistama. Ma pakun, see on üks suurimaid mardikaid, mis kunagi ühe piiga pükstest on välja roninud ja punuma pistnud.
Mida kõike lugejate heaks ei tehta!

Nii hea on vaadata

Niivõrd ilusaid sügisvärve ei mäletagi tükk aega olnud olevat.
Käin ringi, fotokas kaenlas ja teen abituid katseid seda toredust jäädvustada.
Eile nägin toredat kaadrit.
Ühe korrusmaja kõrval istusid kuldses õhtus kuldse vahtrapuu all kolm vana naist. Ajasid juttu, mõnusalt, naeratasid ja nautisid ilusat õhtut. Nende ees lehvis nööridel kuivav pesu. Valged linad, kuldne õhtu ja tumedates riietes mutikesed. Täiesti perfekt!

Ja mida mina tegin? Küsisin viisaka inimesena luba pildistamiseks. Kus üks mutt pistis kätsatama! Mis, miks, miks mind, ma ei taha, ma ei luba, kao ära! Ma seletasin küll, et te olete lihtsalt nii ilusad ja mul on selline hobi ja...
Aga ma ei hakanud vägisi ka klõpsima. Nii kahju.

Eile püüdsin veel pildistada hommikuudust priskeid ämblikevõrke punastel kontpuudel ja musti hakke erekollase puu otsas. Lootusetu. Ma ei oska:(

***
Veel tahtsin öelda, et nii tore ikka, kui laps õpib muusikaklassis. Nende koolil oli sõpruskoolikoor külas ja ilmatu ilus kontsert oli! Ma just kevadel kurvastasin, et paljud väga head lauljad lõpetasid kooli ja läksid laia ilma aga veendusin eile, et uued ja sama head tulevad jõudsalt peale.
Naljakas oli vaadata, kuidas koolis nüüd võib julgelt igatmoodi välja näha. Sa võid välja näha viimase peal pandav ja laulda laval sadade lapsevanemate ja õpside ees, mikromini seelik või püksid jalas, tikk-kontsad all ja dekoltee vöökohani-peaaegu.
Sa võid olla nohik. Sa võid olla creepy või freaky, kanda sealsamas laval ereroosat punkariharja või sonimütsi, jõllitada välja poolt nägu varjava tuka alt või lehvitada meetripikkuseid erevalgeks blondeeritud juukseid. Ja sa VÕID seda teha.
Õps ei saada sind kraani alla nägu pesema või "korralikke" riideid selga panema.
Päris tore või mis?
Samas on vastavas eas tibisid vist raske kasvatada. Ma tuttavate pealt näen. Ei ole vähe seda solaariumi-, juuksuri-, meigi- ja riietuseraha, mida esivanemate käest suht vastuväiteid välistaval toonil nõutakse.
Ja nad saavad nii ruttu suureks! Kui ma kevadel sama kooli noortegrupiga koos Strasbourgis olin, hämmastas mind nende iseseisvus ja iseteadlikkus. Pudenesid rõõmsa jõuguna võhivõõras riigis ja linnas laiali, vähimagi eksimise või mittehakkamasaamise hirmuta!
Ma sama vanana vist küll vaat et hoidsin emme käest kinni, kui Leningradis ringi kolasime.

Huvitav on neid noori vaadata.
Üldse on maailma huvitav vaadata.
Erekollase vahtra otsas musti hakke
mutikesi pinkidel päikese käes
udu tõusmas jõe pealt ja ämblikuvõrkudest
Ma võiks lõputult lonkida ja vaadata...

Walking on air

Kõik on juhus. Jumalik juhus. Juhused võivad juhuslikult kokku langeda, ühel pisut pilvisel hommikul..
Lapse kahtlaselt läikivad silmad ja valutav kurk
Minu ja pesuga suhtlemisest keelduv pesumasin
Koera kõrvapõletik
Tühjus rahakotis
Minu täna ilmunud lugu turvalisusemängus õhupüssi laskvatest noortest ja Soome hull

Mu poiss väitis, et eile huviringist tulles tegid suured poisid talle tuupi. Lõid siia ja sinna ja tuuseldasid niisama. Ma ei usu, et see midagi tõsist oli aga ikkagi. Miks?
Tõnis Lukas ütles päris hästi: niikaua, kuni meie kangelased on suitseva relvaga läbi plahvatuste ja üle laipade sammuvad tegelased, pole mingit muutust loota.
Üks vana koolidirektor jälle kommenteeris- mis te nüüd, minu ajal oli laste omavahelist jagelemist ja vägivalda palju rohkem.
Nii ma siis saadan igal hommikul oma armsad maailma ja palvetan mõttes
Palun hoia neid

Aga
You know that I love you
go on
feel it breathe it belive it
And you` ll be walking on air
go fly go fly
go high
and you`ll be walking on air

Tallinnas on ja Pärnus ei ole

Täna alustavad ajaleht KesKus ja Apollo raamatupood oma uut raamatuklubi hooaega.

Avaüritus "Kirjandus kirjanduse taga" toimub täna kell 18.00 KuKu klubis, Vabaduse augu kõrval.

Juku-Kalle Raidi külalisteks on Enn Vetemaa ja Teet Kallas, vesteldakse kuuekümnendikest, nende kirjandusest ja elukesest kirjanduse taga - boheemlusest, klubindusest ja muidu toredatest seikadest.

Sissepääs kõigile prii,
üritusele annab vunki Saku õlu.

Minge, päälinlased, ja andke teada, kuidas oli!

Ma sain!

Kerli Kõivu plaadi ja olen vägade rahul!!!

uued tibid

Teisel katsel vist tulid ikka pildid ka ühes.
Pikajuukseline on Kerli, kes muu.
Lokkiskiharalist vaatasime igast kandist ja arvasime, et Madonna moodi veidi.
Püüan mis ma püüan aga ei saa piisavalt väikeseid ilusate joontega nägusid, kõik tulevad mingid suureninalised. Ja meigiga on raskusi, kuna ma ise ennast peaaegu ei meigi, ei oska neid laujooni vedada, kuis vaja.
Nüüd on mul pead otsas. Ainult üks jänesepea ootab veel keha.

ideedepuudus

Igaesmaspäevane peamurdmine hakkab pihta: Millest võiks rajoonileht oma laupäevasel nõuandeküljel kirjutada?
Põrandakatted, valgustid, ploomipuude ja mustikate kasvatus, laste taskuraha, koristusvahendid, ökotoiduained, jne jne- tundub, et kõik asjad on ära kirjutatud.

Kellel on häid ideid?
Lootusrikkalt
Ritsik

Imelik keel

Käisin naabrinaise käest laenamas suuri plastkanistreid, kuhu õunamahla pannakse.
"Tere, kas ma saaksin palun neid kollaseid plänne laenata?"
"Mis plänne?"
"Mannerguid. Mahla jaoks. Kollaseid."
"eee.."
"Kanistreid."
"Aaaa! Kolonnesid! Saab ikka!"

Mina ei tea, mis keelt need lääne-eestlased räägivad. Ütlevad, et tossama tähendab magama ja piim on neil tilgastanud mitte müre. Punima tähendab õmblema ja... ma pole 11 siinelatud aastaga ikka veel kõigile sõnadele pihta saanud.
Meil mägi-eestis näiteks ropsitakse põrandavaipu. Mees esimene kord naeris mis hirmus- oksendate vaiba täis?!

Et siis nüüd langesime meiegi..

Vihkan töökoosolekuid. Mis mõtet on kollektiiv kokku kutsuda, et kuulutada ikka ühte ja sedasama, mida iga päev igast meediaväljaandest kuulda saab: on sitasti ja hullemaks läheb?
Ja mis on lahendus? Õige! Vähem möla, pikem samm! Rohkem tööd, rohkem pühendumist, laiemat profiili, rohkem uuendusi.
Urraa.
Ega me kõik saame senini ju palka ilusate silmade eest. Rikume oma selgasid ja silmi, kulutame allesjäänud närviribalaid ja vabasid päevi- niisama! Ajaviiteks.
Oleks siis võimalik rahulikult mingi sisuline arutelu maha pidada, kuidas meie toodet paremaks muuta aga ei. Lihtsam on ju lugeda allesjäänud kopikaid ja tegijatele rohkem piitsa anda.
Ähh, võibolla ma sain kõigest valesti aru ja keeldun omaks võtmast konstruktiivset kriitikat... tuju on kuri ja mossis.
Vähemalt koondamisi ei tulevat.
Ma tõesti ei oska ette kujutada, mida need sajad ja tuhanded inimesed oma eluga peale hakkavad, kes säästurežiimi tõttu ettevõtetest üle parda heidetakse. Hale hakkab, kui järele mõelda.
Ma tõesti ei tea, mida mina muud võiks teha, kui asi niikaugel oleks. Ma ei oska midagi!

Kui hoolega mõelda, siis... kunagi oskasin ma batsille laiali külvata. Erinevate söötmete peale ja rottide sisse. Äkki vajab mind mõni bakterioloogilise relva tootja? Oo, tean, ma võiksin osaleda kempsupotibakteritetapmise reklaamis, paneksin valge kitli selga ja seletaksin, et potis elavad kurjad kolibakterid. Või et hammaste vahel elavad ka igasugu imeloomad, mis teid ilma kolgeidi protektžionita ründavad.

siis ma oskan veel herbaariumi koostada ja valguspüünisega ööliblikaid püüda. Kuskil uus-gineas vähe lahe ei oleks liblikaid püüda ja ropu raha eest maha müüa. A kuhu ma niikauaks lapsed panen?


Siis ma oskan veel lastele õpetada, kuidas töövihikuid täita ja plastiliinist seeni, traktoreid ja oravaid voolida. Ainult et lapsed peaksid ise antud tegevusest huvitatud olema. Kas kujutate ette viieaastast, kes nutta luksudes karjub: ma ei taha seenekest voolida, ei TAAHAA!!! See on karm, võite mind uskuda.

Saan hakkama ka märgviltimise, tikkimise, ehete ja muu kribukrabu valmistamisega. Muffineid oskan ma pagana hästi teha ja kotlette.
Diagnoosin telefoni teel ära kümme enamlevinumat lastehaigust ja soovitan ka
esmased ravivõtted.

Õpetan, kuidas peaks elama :D

Võin redigeerida ja avaldamiskõlblikuks kohendada kõiksugu vusserdisi.

Mul on ikka suht lai profiil, tuleb välja. Aga kust leida selline töökoht, kus kõik need anded ja oskused kasutust leiaks?

"Andke meile retsept, oo Suurvägevus," karjusid kuulajad kannatamatult. "Ütelge meile selle saladus, oo Suurmõistus!"
"Votke pliiats ning paber," möirgas Suur Ülemnõid. "Mina teile nüüd Retsept 86 Aegrreleega Iiremeistri koostisained ette loen."
(Roald Dahl, Nõiad)

Ma kasutangi enamust neist oskustest iga päev. Ema-ametis. Palk pole suurem asi aga vähemalt majanduslanguse käigus koondamist karta pole vaja:D

Maia-Leena

Et mul oli kodus pakk ihuvärvi cerniiti, nikerdasin neist mõned nukupead. Kahele tegin täna kehad ka taha, üks sai nii kiibakas, et ei julge piltigi teha aga sel teisel bimbol tekkis oma isiksus. Nimetasime ta lastega Maia-Leenaks. Maia-Leena armastab väga balletti, ta paindub väga kenasti ja sestap sai ka sellise tüllise seeliku. Tegelikult pea on keha kohta liiga suur aga ma ei suuda oma paksude näppudega veel väiksemat pead teha. Ja käed-jalaalabaad vajaksid veel tehnoloogia täiustamist. Mulle meeldivad ta juuksed- nagu kerli kõiv!

Mörinast ja müdinast ballaadideni

http://www.youtube.com/watch?v=Do5vj3D-OD4&feature=related
Ma ei oska juutuubist lugusid siia panna, üritasin sinna registreeruda aga millegipärast ei lasknud süsteem mul seda teha. Ju pole siis ette nähtud.
Mul on paha komme tööl sinutorust laule otsida, et oleks lõbusam töötada. See viib aga pahatihti selleni, et satun igast põnevate bändide-laulude peale ja sinna ma jään.
Täna sattus mulle ette Dead can Dance. Ülikooliajal oli mul nende suht õõvastava muusikaga kassett. Mõne loo järgi sai tantsida ka, see oli vägev. Huvitav, mis riigi kollektiiviga on/oli tegemist, peaks infi otsima nende kohta. Või teab keegi?
***
Oli selline periood kunagi, et meeldisid
Johansonid, Pogues, Cure, Clash, Peter Gabriel, U2, Dead can Dance ja Justament.
Ja kõik ühekorraga! See annab ilmselt tunnistust noore inimese maniakaal-depressiivsest meeleseisundist. Eufooriline või masendunud. Või mõlemat korraga.
Praegu pooled neist bändidest mulle enam üldse ei meeldi.
Plaate ostnud pole ma sada aega, kodus plaadimasinas on Jackie Browni soundtrack, Natural Born Killersi soundtrack, Korpiklaani ja Laura. Ähh, tuleb välja, et ikka äärmusest äärmusesse!
Kas sinu muusikamaitse on ajast aega samaks jäänud?
PS. Kes tahab mind paari nädala pärast rõõmustada, võib mulle pihku pista Kerli plaadi. Indigolapsed käivad ka.

Koopaelu jätkuks..

Mängukoopa rindel seis järgmine:
tütre sõbranna vannub, et tema ei tea mitte midagi ja pole kolm kuud seda parooli kasutanud. Kellelegi teisele Krissu seda andnud ka pole. Kas on võimalik, et mingil muul moel on võimalik teiste kontodesse häkkida?
No ja liba-krissu pritsib minu lapse nime all mängukoopas igal pool tatti, on oma deviisiks kirjutanud fakk you all ning kutsub foorumites oma tissi silitama. Saate siis aru:(
Aga muidu on asi isegi kena. Krissu tegi endale uue kasutaja ja teatas, et on pooled sõbrad koopast tagasi võitnud, selgitavate kirjade abiga. Vend ja õde tunnevad tema murele siiralt kaasa, Miku lubas kahtlusalusel sõbrannal kratist kinni võtta, ostis õele oma taskuraha eest pudeli mängukoopa limpsi ja aitas koopajumalale kaebekirja kirjutada. Liigutav.
***
Mina valutan kurku ja pead, keetsin eile kolmanda laari õuna-ingverimoosi ja ülejäänud õunad võivad minu meelest puu otsa tagasi minna, mina enam ei jaksa. Kes tahab moosiks toorainet, võtku ühendust.
***
Sel aastal pole Pärnul raha suve piduga lõpetada ega sügist alustada, õieti pole suve ju olnudki. Lahja, lahja on värk siin meil.
Eriti lahe oli tänase lehe pubireklaam: meie kõrtsist avaneb vaade Pärnu suurimale tänavaugule! Pommiaugu kuvand sobib Pärnule iga aastaga aina rohkem...

mängukoopa mured

Minu kõige suurem laps nuttis täna mis hirmus. Peadpidi minu süles, nagu viieaastane.
Asi järgmine.
Neil see Mängukoopa värk on õudselt oluline. Koguvad punkte ja tuunivad oma virtuaalvälimust, pmst mängivad virtuaalnukkudega ja ma pole kõigest veel aru saanudki, mida seal tehakse. Millegipärast on neil kombeks oma kasutajanime salasõnasid vahel sõpradega jagada, käivad üksteise alt sees ja see on punktide kogumiseks hea.
Krissu pani eelmisel nädalal millegipärast oma vana salasõna tagasi ja blokkis ära oma endise bestika (sõbra), kes oli enne just teda ennast blokkinud. Aga see endine sõber teadis Krissu salasõna, logis end tema kasutajasse sisse ja kulutas ära kaks kolmandikku tema kuude viisi hoolega kogutud punktidest, ostes talle (virtuaalselt muidugi) mingeid koledaid meesteriideid ning käis igal pool roppusi kirjutamas, selle eest blokivad koopajumalad üldjuhul kasutaja üldse ära. Huh, nii segane värk.
Igatahes keeras ekssõber arvestatava käki kokku ja laps oli lohutamatu.
Mina ei tea, kuidas ilusad väikesed tüdrukud sedasi õelutseda oskavad. Kõigest 5aastat tagasi jooksid koos meil aias ringi, patsid lehvimas ja kõik oli nii kena..
Ma ei osanud ka lapsele midagi soovitada. Hoiatasin, et ärgu oma paroolidega teinekord sedasi lehvitagu. Ja hoidugu oma pilte kusagile riputamast, sest tehakse ju kuskilt näpatud fotodega näiteks rates selliseid imeasju ja selliseid kontosid, et aina imesta ja minesta.

Aga jah, netiprobleemidega mul seni kogemused puuduvad. Kui mina, eideke, kord noor olin, siis olid asjad lihtsamad: kiusatavat tiriti juustest ja joonistati tahvlile koledaid pilte.
Huvitav, kas ma annan kiusatusele järele ja helistan tollele tibinale homme, et teda pisut sõimata? Või tema emale, keda ma hästi tunnen? Krissu arvas, et proovib esialgu ise homme asju selgitada.

Tõehetk

Meie lehe onliinis on gallup, et mis saatest arvatakse. 0% arvas, et ea saade ja läheks isegi. 33% arvas, et hea saade aga ise ei läheks, 33%, et õelaim ja rõvedaim saade ever ja ülejäänud, et keskmine meelelahutus või et pole näinud.
Ma olen selle never ever protsendi hulgas. Nii kahju, et asi on pühapäevaõhtusele prime timele pandud. Meie pesakond ootab just sel ajal teleka ees muffineid mugides oma vannijärjekorda. Õnneks samal ajal on mingi tv3 multikas. Samas Ärapanijat nad vaatavad...
Ma tunnen seda eile laiaks rullitud näitsikut, päris kahju temast. Ei kujuta ette, kuidas tema lapse klassikaaslased täna kommenteerida võisid. Kahju, ma ütlen, kahju.
Kuigi alastipildid, noh, see pole ju seadusega keelatud. Ilusat inimest ikka tahetakse pildistada-joonistada, noor oled, siis jätkub seda edevust küll ju. Kes seda ette teab, mis ambitsioonid kunagi tekkida võivad.

***

Kuna mul on nüüd kuidagi paljas olemine, loen oma vanu postitusi ja tirin liiga paljaste kohtade peale tekki.
Kohati on päris uudislik lugeda, mis aasta või paar tagasi toimus.
Ja kommentaare on tore lugeda.
Annan virtuaalse auhinna kõige staažikamale blogilugejale ja püsikommentaatorile - Claarale. Aplaus ja lilled!
Teine-kolmas-neljas visa lugeja auhind lähevad Katale, Elsale ja Triinule. Taas aplaus!
Aga kes on salapärane Ni? Ja kust on mind leidnud maailmakodanik Liina?