Oivaline oktoobrilaps

Kõik.
Peod peetud. Mitmes jaos ja eri inimestega.
Kringlisöömine kolleegidega.
Tordisöömine perega.
Ämma külaskäik reedel tordiga.
Laupäeval istumine toitlustusasutuses koos mehe ja nelja sõbraga.
Pühapäeval lühimatk rabasse teise sünnipäevalapse ja meie ühiste külalistega.
Tehtud. Kõik on tore olnud.
Üks sünnipäevakallistus on mul veel saamata.
Aga
suht tühi tunne on. Keskealine valmis. Võimalik, et pool elu elatud...
Keskea kriis.

Kollane loomakaitsepäev

Ei olnudki nii hirmus!
Tegelikult oli hoopis vahva. Välja arvatud see, et paarimees jäi just haigeks ja pidin tema töö ära tegema, mis võttis hullult aega ja kulutas närve.
Pakkusin tööl kringlit, juustu, juustu- küüslaugukreemiga küpsiseid ja saia, viinamarju ja paprikat. Mind kaeti kallistuste ja heade soovidega ning öeldi palju armsaid asju. Kingiks sain hulga kollaseid lilli (imekaunid kollased gerberad jäid töö juurde), kaks pakki cerniiti, raamatu seepide tegemisest, kinkekaardi, küünlaid ja tassi. Pere kinkis lõhna ja merevaigust õiega roosi.
Ma olen väga liigutatud faktist, et kolleegid olid viitsinud mõelda selle peale, mis mulle tõeliselt meeldib:) Seebikeetmist hakkan kindlasti proovima, kui mul õnnestub tooraineid leida (kust võiks osta glütseriinseepi läbipaistvat ja/või seebihelbeid, ah?), ja cerniti realiseerin ka vaba aja leidumisel varsti ära.

Noh aga ega ei saa ju nii olla, et päev on 100 protsenti täiuslik, mkm, sestap ootas mind kodus ligi 39kraadise palaviku ja peavaluga pesamuna, kes palavikurohu koos lasteaia lõunasöögiga välja oksendas...

Krissu kirjutas kaardile; Emme sa oled best! ja Miku: ole ikka sama hell ja sama tõre edasi ja Kati: Emme ma armasn

Tähh kõigile, mu armsad!

Sirelein ja Poiss

Otsustasin kah Triinu eeskujul omatehtud nukud välja kraamida ja üles pildistada. Mina pole nukkude tegemiseks traatkarkassi kunagi kasutanud, küll aga kunagi Tartu Pioneeride maja Suveniiride ringis (kust mul meisterdamise kiiks sisse on jäänudki) olen teinud traadist jalgadega Kingpoole ja Hiire. Pean oma kiituseks ütlema, et Kingpool ja hevika kostüümis nahktagiga troll olid nii ilusad, et varastati ühelt näituselt ära...
Aga sellel pildil on Sirelein ja Poiss, õmmeldud Pere ja Kodu lõigete järgi 4-5 aastat tagasi. Miku pole oma Poisiga eriti mänginud, kartis isegi vanasti natuke. Ja õigeid riideid neil ka seljas pole, mingid kaltsukast leitud asjad seljas.

Miks ei võiks elu murevaba olla?

Ikka ja jälle ma suudan veel imestada: miks ei võiks elus nii olla, et kõik on HÄSTI?
Et ei oleks probleeme, mis pidevat lahendamist nõuavad ja elust lihtsalt rõõmu tundmast segavad. Stressivaba olemist ühesõnaga.
Ahh? Miks?
Just sain tööle, isegi köha läks üle enam-vähem. Lapsed on tublid, ilm on soe ja päike paistab...
Aga meie koeramolu avastas pühapäeval, et ühest aianurgast on aiavõrk lonti vajunud. Kui tema oma esikäpad sinna peale toetab, siis vajub see kenasti nii madalaks, et ta saab oma kondise taguotsa sealt hõlpsasti üle vinnata ja siis - tere tulemast, ilus värviline maailm, siit ma tulen!
Tegelesime koera tagaajamisega terve pühapäeva. Panime karistuseks kuuri kinni, andsime kere peale, riidlesime niisama. Ja eile leidsid koolist tulevad lapsed meie loll-lotte jälle rõõmsalt tänavalt ühe kutsikaga hullamast...
Õhtul maruvihased meie mehega siis püüdsime teda provotseerida üle aia hüppama, et teolt tabatuna karistada. Aga ega loll-lotte nii loll ka pole! Saab aru, et asi on kahtlane. Istus pai näoga välisukse ees ja ei läinud kuskile. Õhtu käes ka juba, söögiaeg tulemas, õige mul vaja kuskile minna, arvas ta ilmselt.
Mees üritas natuke aeda kindlustada.
JA kes tuli hommikul küla pealt porise, verise aga jõle õnnelikuna? (ilmselt aed oli nüüd veits raskem ületada, traat vigastas nats käppa).
Mina olen täiesti meeleheitel. Mees helistas ja karjus mu peale, kuna jalutusrihm oli kadunud.
Aeda parandada polevat eriti võimalik. Vähemalt T ei oska seda ilmselt või pole tal aega. Helistasin ühele koeratreenerile, kelle juurde me reedel läheme. ootan seda nagu hingeõnnistust, kuigi tean ette, et kiireid imelahendusi pole olemas.
Tegelt ju õpetatud koer ei tohi kuskile minna, isegi siis, kui aed vaevalt põlvekõrgune on. Ja emased koerad üldse ei jookse tavaliselt kuskile! Vähemalt meie endised koerad küll pole seda teinud. Ei tea, kas siis Lottel lööb hulkuri veri välja või mis...
Samas pooled meie tänava koerad kõnnivad vabalt ringi. Üle tee elab üks kutsikajunn, kes alatasa meil Lottega mängimas käis. Nüüd siis meie oma ilmselt vaatas, et mida värki, miks teised võivad ja mina ei või, ebaaus ju ning otsustas oma seltsielu iseenda käppadesse võtta. Ega ta kaugele lähe, käib lihtsalt naaberkoerte juures nuuskimas ja müramas. Õnneks sai see steriliseerimine nüüd tehtud ja kutsikahirmu pole aga ikkagi, koera hulkumise suhtes on minul nulltolerants ja kettipaneku suhtes ka:(
Pean nüüd kurtmise lõpetama ja tööd ka vahepeal tegema kuigi see on raske, kui mingi muu lahendamata asi pidevalt kuklas tiksub.

Nina netis kogu aeg :(

See asi enam nii ei lähe. Minu arust on see ohumärk, kui Favorites-te all on juba 30 erinevat linki! (mõned laste mängude lingid on tegelt ka seal). Nende igaõhtune lappamine võtab ilgelt aega ja lapsed vihastavad mu peale, kui ma neile õhtujutu lugemise asemel ise oma õhtublogisid loen. RSS-i mina endale panna ei oska ja nii on kiusatus iga kord vaadata, kes mida kirjutanud-pildistanud on.
Ja lisaks veel ajalehed ja foorumid!
Täna tegin südame kõvaks ja kustutasin linke vähemaks, lisaks lubasin, et foorumitesse ka oma nina ei topi enam.
aga 19 blogiaadressi jäid ikka alles.... no sõltlane mis sõltlane!
Lastel on arvutiluba tund aega päevas, peaks vist endale ka nii tegema? St töövälisel ajal.
Unenäod on mitmendat ööd absurdsusi täis, et see täiskuuaeg ka juba ei lõpe!

54 liitrit vedelat õuna

Konserveerimise juures on midagi müstilist. Miks muidu suur osa eurooplasi ja muud maailma vaatab eestlaste seenekorjamise- ja moosikeetmise peale umbuskliku ja kahtlustava pilguga.
Moos tuleb ju vabrikust, õunajook on e-kokteil, kus päris ubinat mingi kaks viilu ehk sees, aedvili kasvab poolakate mõõtmatutel põldudel, munad kasvavad munakombinaadis ja loomakasvatus, see on üldse mingite hullude eralõbu.
Aga eestlane, see on visa oma traditsioonidest kinni hoidma. Säästumarketis lükkavad naised suhkrupakke täis laotud kärusid ja majapidamistarvete kauplustes käiakse ahastava näoga purgikaanetajaid küsimas. Sada aastat vana suhkru raiskamise vorm. Tuhanded perenaised läbi sajandi pliidi ees mulksuvat moosi liigutamas, põsed palavusest õhetamas. Eestlaste salateadus..

Meie tegime eile ja täna õunamahla. See on üks pikaldane ja väsitav ettevõtmine. Laename kelleltki õunaveski ja pressi. Laename naabrilt suuri kanistreid. Korjame õunu. Mees ronib puuu otsa ja raputab veel õunu. Peseme õunu. Tükeldan suuremaid õunu. Laseme õunad veskist läbi. Mees pressib pudist mahla. Pesen veskit. Mees pressib ikka veel mahla, mina keedan purgikaasi, toon keldrist purke, pesen neid. Teen pliidi alla suure tule, panen mahla pottidega keema. Valvan potte, korjan vahtu. Valan mahla purki, kaanetan. Nurka pea alaspidi seisma purgid.
Ja täna veel keetmist. Pluss pottide pesemine, pliidi pesemine, kanistrite pesemine, mahlapressi lappide pesemine, kleepuvate põrandate pesemine...
Huh, aga nüüd on valmis kah.

Tegelikult on selle pikaldase protsessi juures oma võlu.
Sa pead sellele 100% keskenduma ega saa midagi muud samal ajal teha. Mahl ei tohi liiga kaua keeda. Kuum ollus võib pritsida. Kaaned olgu korralikult keedetud. Purki tilgutatakse esmalt vaid natuke mahla. Kaanetada tuleb korralikult ja ettevaatlikult.
Maailmas põrkavad autod kokku, poliitikud ajavad udu, või kaob müügilt ja hinnad tõusevad aga mina keedan mahla. Kaanetada tuleb ettevaatlikult...

Kui ma olin juba üsna suur, aitasin emal sügisesi värke purki panna. See oli väsitav aga põnev, nagu salalabor. Väikesed teod põgenemas punase sõstra ämbrite servadel. Punane selge magus sõstramahl voolamas aurutajast purki. Tillivarred, küüslaugud ja lõhnavad mustsõstralehed köögilaual, mulle meeldis jagada kurgipurkidesse piprateri ja segada valmis marinaad, ajades näpuga järge vanast kolletanud lehtedega raamatust "Hoidistamine". Selle lehed olid läbi imbunud kurkide, äädika ja moosilõhnast.
Suured silmapesukausid ja potid täis lõigutud sibulaid, kurke, paprikat, tomatit pluss õli, sool, suhkur. Need salatid lõhnasid imeliselt ja kunagi ei teadnud, millise maitsega mögin seekord täpselt välja tuleb. Hiigelsuurtes anumates mulksusid kuumutatavate kurkide purgid, ema valvas kraadiklaasiga kõrval, isa tõstis tuliseid purke punaste kummikinnastega välja.
Ja naabrinaised vahetasid kokku saades uusimaid salatiretsepte ning pakkusid moosi maitsta.

Kui ma nüüd omaette elan, üritan vaikselt traditsioone jätkata. Esialgu on minu marineeritud kurgid pehmed kui üleküpsenud virsikud, toorkurgisalat lennutas kaaned pealt, õunamoos muutus sherri lisamisest puskarimaitseliseks ja porgandimoosi ei võtnud keegi suu sissegi. Aga ma arenen!
Ja olen sellega rahul. Mis siis, et poes on sadat sorti moose ja kurke müüa. Selliseid kurke, nagu minu ema teeb, ei ole kuskil müügil. Natuke veel harjutań ja ühel päeval ma oskan. Õunamahl tuli igatahes täiesti joodav. Ma ikka ütlesin, et 54 liitrit?
Proovin veel õunamoosi keeta. Sada aastat vana suhkru raiskamise vorm. Eestlaste salateadus....

Juubelipaanika

Ma pean ütlema, et minus tõstab tasapisi pead sünnipäevapaanika.
Nädala pärast kukub uus vanusenummer ette ja sedakorda viiega jaguv. Mis tähendab, et tuleb kolleegidele välja käristada, sõbrad ilmselt kuskile sööma viia (ja see kuskile ei sobi teps mitte pitsabaar olema), lisaks käib X mulle pinda, et lähme hiljem veel öökluppi afterpartyle....
Paanika algas juba sellest, et otsustasin mingi kobedama riietuseseme osta, t-särgi või kontoripluusiga nagu narr olla, kui käsi raputama tullakse. Kata abiga õnnestus siis mingi värk ära osta aga vaja on veel toppi ja alumist otsa, ja ausalt öelda kingi mul ka pole, viimased kontsakad sõi koer suvel ära:(
Mulle ei meeldi poes käia, kui just rahakott viiesajastest lõhkema ei kipu. Sellest tuleneb

paanika järgmine aste: olen 2 nädalat kodus köhinud ja palka ju ei saa. Lapsega haiguslehel olemise kompensatsioon peaks millalgi arvele laekuma aga millal?
Praegu on mul rahakotis 7 krooni ja arvel 128 krooni, ega muud kui jälle krediitkaarti krõbistama, däämn, alles suvel sain sealt miinused ära:(

paanika ülejärgmine aste: ma ei tea, kus pidada ja keda kutsuda. Mul on kimbuke üksteist mitte eriti hästi tundvaid sõbrannasid ja kaks peret. Kõigil on erinevad arusaamised meeldivast ajaveetmisest, üksikud inimesed tunnevad end peredega koos imelikult ja ma saan sellest täiesti aru.
Mina tahtsin Tervise Paradiisi sauna minna, mullivann oleks minu meelest nii lahe. Aga kaks inimest ütlesid erinevatel põhjustel selle peale kindla ei.
Mina tahaksin metsa kännu otsa minna, kuskil vaateplatvormil istudes termosest teed juua ja vorstivõileibu mugida, sügisene mets ja raba on nii värvilised, et lilli poleks vajagi.
Äh, ei, luba ikka üks korralik pidu endale juubeli puhul, ütlesid seepeale teine ja kolmas. Kontsakingadega ju metsa ei saa minna ja kujuta ette, äkki isegi tibutab!

No läheks veeretaks siis keeglit, pakkusin mina. Aga kus, üks ei oska ja teine ei taha ja kolmas kah ei tuleks.

Pidu peaks nagu iseendale olema, onju? Aga üksinda pidu ju ei peeta! Mis mõtet mul on teha nii, nagu mulle meeldiks, kui sõpradele see lõbu ei paku ja võibolla mingi üks inimene tuleks koos minuga?

Või ma peaks ühega minema rappa, teisega öökluppi ja kolmandaga sauna?

Kusjuures mul pole vähimatki soovi kluppi minna. Ma ei tea, kas mul suust pudiseb mulda juba või... Viimati käisin 10 aastat tagasi (jah, kukkuge nüüd kõik pikali)!
"No lahe on ju, lööme ennast üles, enesekindlad elus oma koha leidnud naised nagu me oleme, sebime mehi, tantsime nõrkemiseni, naudime tähelepanu!" moosis X.
Tantsida mulle meeldib aga kõik muu kirev kama ja tedremängud mitte. Pole kunagi meeldinud. Mulle ei meeldi end üles lüüa ja kõrgeid kontsi kanda, mulle ei meeldi mehi sebida, etendada seda rolli, kes ma pole, mulle ei meeldi tähelepanu ja pärast mingeid mõttetuid kujusid endast lahti rebida. Ilmselt olen peast bioloog ikka.

Ja ma tõesti ei tea, mis ja kuidas:(
Selles mõttes on kaalude tähtkuju ikka täielik nuhtlus, et otsustamine on meeletult raske, tahaks ju, et kõik oleks ilus ja hästi ja kõik osapooled rahul. Mis on teatavasti võimatu ja nii olengi end lõpututesse sisevaidlustesse määranud.
Help!

kodulinn kell 1 öösel

Tartus on praegu unisevõitu esmaspäevaõhtu. Rüütli, Vanemuise ja Ülikooli tänavatel põlevad juba ammu kollased tänavalaternad. Kuna kell on palju, kõpsivad üle Raekoja platsi vaid need tudengid, kes on ennast ületanud ja suht kaua mõnes õpperuumis või ühikas sõprade pool raamatute taga veetnud. Võibolla ka klaasikese veini või ohtralt kohvi manustanud. Öhtu on soe ja selge, täiskuu muigab katuste kohal. Õhus hõljuvad alles päevased ruttamised siledatel soojadel tänavakividel, kaenlasse surutud paberimapid, pereemade pungil kandekotid, asjalikud ja töised mõtted, põgusad naeratavad juhuslikud kohtumised ja elevil oodatud kindlad kohtumised
Kellegagi
ja kohtamised ..., septembrijahedusest kohmetunud peened sõrmed, väikesed suudlused seistes varbaidpidi esimestes kollastes vahtralehtedes, kohvikus külg külje kõrval jahtunud tee luristamine, rasvajälgi jätvad sõõrikud ja unustatult porisel pörandal kulunud kotist väljapiiluvad raamatud, värske eesti ekspress ja hääletu peale ununenud mobiil
Sealsamas teinegi kohvik, kus igal õhtul võib kohata vähemalt kümmet sõpra-tuttavat ning mitmeid nägupidi tuttavaid, kes sind nähes siiski ei pea paljuks sõbralikult naeratada
Sibulasupi lõhn ja salat, kus ses on kõike head parajalt palju
Aga Raekoja kell on löönud juba palju pauke ja tänavad on tühjad, sest on alles esmaspäev. Kui oleks reede või laupäev, kihaks kõikjal alles elu, inimesed väljuvad baaridest ja restoranidest,saatjaks sigaretisuitsu, alkoholi ja vestluste pilvekesed, õhtu on alles noor ja Asju võib juhtuda

Leidsin selle aasta tagasi tehtud foto ja tahtsin öelda, et Kata, ma saan sinust aru. Ma tean, et sa pead seal olema.

Kuidas kasvatada raamatukoisid?

Oskari ja Leena-Mai tegemistest inspireerituna tekkis mul kah tahtmine lasteraamatute kohta sõna võtta.
Oskar on nimelt nii tubli laps
(kõik blogilapsed keda ma tean on hullult tublid, andekad ja paid: Väike Tüdruk, Mona, Hendrik, Siki ja Sannu, Egle-Riin, Egert, Marta, Leevike jt)
et loeb vidinal juba enne kooli ja mitte niisama "Tibu" stiilis raamatuid vaid Aarete saart ja Kalle Blomkvisti!!!
No meie lapsed on puhta tavalised.
Krissu (10) on suve jooksul vaevata hakkama saanud kohustusliku kirjandusega ja fännab praegu sarja Illustreeritud klassikalood või midagi sellist. Ülimas vaimustuses on ta Valgekihvast, Mustast Iludusest ja Draculast, viimast loeb nüüd originaalis, ise hirmust voodis rullis aga järele ka ei jäta.
Üldiselt ma nuditud klassikasse hästi ei suhtu aga arvestades seda, et need seikluslood on temavanusele originaalis suht rasked, lugegu siis pealegi. Mu meelest on põhiline, et tema lugemishuvi säiliks ja areneks. Põnevuslood paotavad mingil määral ust teistesse aegadesse ja kultuuridesse (nüüd ta vähemasti teab, et on olemas sellised riigid nagu Rumeenia ja Slovakkia), see on samm edasi kohustuslikus kirjanduses põhiliselt kujutatavast igapäevasest koolielust.
Lindgren on tal vist peaaegu kõik läbi loetud, poistekad välja arvatud.

Miku (8) eelistab arvutit iga kell raamatutele. Erilist raskust talle lugemine ei valmista aga ma ei tea... ehk jääb keskendumisoskusest puudu või aeglasevõitu, nagu ta on, ei saa ta teksti mõttele nii kergesti pihta. Kohustuslikku kirjandust ta kõike läbi ei jõudnud aga mõni asi ikka meeldis, Sipsik näiteks.
Nii väikestele poisteraamatuid väga palju ei ole ja seiklusjuttude jaoks on ta veel noor. Või ma ei tea, kas vanaaegsed jutud allveelaevadest suudaksid teda samavõrd köita, kui arvutimäng, kus ise saab põmm-piu minutiga sada allveelaeva pihuks ja põrmuks lasta?

KAti (5) elab praegu läbi alles Barbie-ajakirjade ja Puhhi koomiksite perioodi. Midagi lugeda seal pole ja Puhhi ajakirja jutukeste keel ning sisu on nii primitiivsed, et ma enamasti jutustan need oma sõnadega ringi. Lühemaid jutte suudab ta natuke kuulata, Jippi ja Jannekest või Sipsikut näiteks.

Polegi väga lihtne lapses lugemishuvi äratada ja hoida. Raamatuid ette olen küll õhtuti lugenud küll ja veel. Viimati lugesin suurematele 100 rahva lugusid, põnev päris endalgi. Aga iga kord ma ei jaksa:(
Raamatukogus käime titest peale. Kodus on palju raamatuid.
Ja ega ma muud ei oskagi teha! Võibolla tasuks lihtsalt rohkem veeta kvaliteetaega, vaadata mõnd raskemat raamatut koos lapsega, sisu üle arutada?
Aga kõik inimesed ei õpigi ju lugemist nautima, muu maailm tundub neile huvitavam, kui paberi peale pandud fantaasiad. Äkki ei peakski sundima?
Võibolla vanasti praegused arvutinohkarid lugesid hoopis? See ka ju omamoodi reaalelust põgenemine.

Minu nooruse ja praegustes raamatupoodides pakutav erinevad kohati ikka totaalselt.
Ilusaid ülevaatlikke lastele mõeldud teatmeteoseid on rohkem, vahel ikka püüan osta raamatuid loodusest ja maailmast üldse. Huvitavat eesti lastekirjandust on päris piisavalt.
Samas on palju ilmatu kirevat sodi, mis sisu poolest ilmatu kehv. Tegelased räägivad lihtlausetega, enamus teksti on otsekõnes ja kogu raamatu peale on umbes neli vormi sõnast "ütlema" (naeris, turtsus, torises ja kihistas), näiteks Lumivalgekese raamatus on meil nii. Omaette õudus on viletsad tõlked prantsuse ja inglise keelest....
Häid raamatuid on muidugi ka!
Lihtsalt sobivat raamatut konkreetsele lapsele on vahel raske leida.

Sügis jälle

jah, täna ta hakkas...
Imeilusa kuldse sügisilmaga pärast pikki vihmapäevi. Aedades põrisesid muruniidukid, õunapuudel turnisid isad ja vanaisad nagu oravad, naised korvidega all. Loodetavasti sai maarahvas jupi kartulit kah maast kätte.
Krissu käis sügisealguse kontserdil, esines pipi-tantsuga ja sai kolm Lenna Kuurma autogrammi, nii et tema oli tänase päevaga väga rahul.
Ma ei jõua ikka suurt midagi teha. Peale köha, mis justkui annaks järele, polegi nagu midagi viga enam aga ikka on lödi olla. Loen..
Eile vantsisin raamatukokku, tõin ja neelasin alla Roald Dahli Charlie ja shokolaadivabriku (esimene pool meeldis, teine mitte nii väga), praegu loen "Väikeste asjade jumalat", see nõuab süvenemist ja vastavat meeleolu.
Mhh, sinine leht kestab, eks ma siis joruta edasi. Igav veel pole :)aga terveks tahaks juba saada.

kuidas ma toorelt sekkusin looduse loomulikku funktsioneerimisse

Huvitav mis õigusega inimene otsustab, kuidas asjad looduses olema peaksid?
?
Mõtlen südametunnistuse kriipides oma nurga lesivat õnnetut palavikus koera vaadates.
Viisime ta täna loomaarstile opile ja kutsikaid meie koerapreilil edaspidi oodata ei tule. Ma saan täie mõistusega aru, et see oli vajalik samm, sest meie kandis tilpneb vabapidamisel ringi kümnete kaupa koeri, kes sobival ajal kindlasti uksest ja aknast sisse murraks ja meie leedile tihi ära teeks. Vaadates neid pulstunud tüüpe, ei teki vähimatki tahtmist proovida, et kujuta ette, kutsikad, nii tore.. Varjupaigad on koeri täis ja igavene risk on krantsikutsikatele üritada head kodu leida.
Aga ikkagi...
Rikkusin ära tema loodusliku programmi

Noh ja kassiga olin ju ka mina see õel mutt, ses otsustas käe ette panna elurõõmudele. Tegelt see oli otsene vajadus juba, sest oma pulmapidudest tulles haises ta kui viimne tõhk ja nii ka kõik meie tugitoolid ja vaibad. Lisaks ise porine ja verine...
T ütles, et tema sellesse end ei sega (noh, mehed hoiavad kokku eksju) ja ikka olin mina see, kes Vedru korvis arstile viis ja ilma munadeta tagasi tõi.
Hästi mõjus! Nüüd on mõnus säravpuhta kasukaga kaisuloom...

Aga ikkagi..

vidinad ja kulinad

Näe, isegi näputööks on äkki aega! Nikerdasin tütrele randmesoojendajad, sest neid on ülilihtne teha ja ruttu saavad valmis ka.
Fimo tegin millalgi enne valmis. Eriti vaimu peale ei tulnud. Need sabadega 5 asja on võtmehoidjad, veel on kõrvakad, kaelakee, käevõru ja linnud+kassid = prossid.
Aga nüüd on mul punastest sügisvärvidest villand, kuidagi sinise, rohelise ja valge isu on.
ps pildid on nirud, päevavalgusest on vähe ja välk moonutab värve.
ps ps mul pole õrna aimugi, mida nende ehetega peale nüüd hakata. Kui mõni sõber neid just endale ei taha, müün lasteaias järgmisel nädalal vist mihklilaadal maha.

Ever

Kodus voodis vedelemisel on üks hea külg: kuna olemine on nõder, ei jaksa midagi teha peale lugemise ja suutsin üle pika aja lugeda läbi ühe raamatu,
Ita Everist, see Kilumetsa oma.
Meeldis.
Ever on nii lahe mutt, et teda on alati mistahes rollis hea vaadata, ta on olnud Näitleja kogu selle aja, mille mina ennast ja teleteatrit mäletan.
Raamat rääkis jah, nii mõndagi teistsugust tema kohta. Blogides enesepaljastamine on ninnu-nännu selle kõrval. Nõuab ikka julgust ausalt tunnistada oma kunagist elustiili, nõrkusi ja vigu ning taluda teiste sõnugi enda kohta..
Ahjaa, eile lugesin ka raamatu läbi. Oggi Edelsteini pedagoogikaraamat 8-12aastaste laste arengust.
Ei üks tore asi on veel kodus põdemise juures. Saab kodus olla, kui lapsed koolist tulevad, nad poevad su külje alla ja räägivad küsimatagi oma uudiseid, rõõme ja muresid. Ja pesevad mõnevõrra väiksema viginaga nõusid, kui tavaliselt, sest emme on ju selili voodis. Ja pesamuna poeb teki alla sinu kõhu peale, protestist hoolimata, naerab ja teatab, et ta sünnib nüüd uuesti.

Minu ürghirm

Et ei ole mingit tuju kirjutada olevikust, mis seisneb köhimises nii et maja väriseb, pean oma lubadust ja kirjutan, miks ma nii jubedalt haiguseid kardan.

Millegipärast küsisin ma juba algklassilapsena gripis kodus vedeledes ema käest, kes tuli mulle meega piima (jäkk) või jõhvikamahla (nämm) tooma: emme, eksju ega ma sellesse ära ei sure?
võibolla sellepärast, et meie kooli esimese korruse hämaras nurgas sõjalise klassi juures oli jubedad stendid fashistidest või vietnamisõdalastest või kellest iganes, kus kujutatud poolalasti põlvitavatele vangidele pähe sihtivad sõdurid, napalmist põlenud inimesed, tuumaseened ja samas ka bakterioloogilise relva põhjustatud haiguste pildid ja kirjeldused
ega ma ei julgenud neid plakateid lähedalt uurida aga iga kord, kui ma sealt koridorist läbi läksin, vajusid nad mulle peale, imbusid läbi koolivormi ja poolkinni pigistatud silmade

kuna laste- ja noortefilme tol ajal eriti polnud, vaatasin vanematega ohtralt vene sõjafilme, mille vastu lõpuks ilmselt mingi immuunsus tekkis aga poole hullemad olid ajaloolised filmid, kus näidati katku või pidalitõbe. Olin kindel, et mingis eelmises elus olin katku surnud, miks muidu ei suutnud ma neid stseene vaadata, kus musta riietatud armetud kujud linnatänavatel tuikusid, surnuvankrid veeresid ja lapsed surevate emade käte vahelt ära kisti..
isegi seda kirjutades tulevad jälle jubedusejudinad peale

Mingit Ugala teleteatri etendust "Valge surm" nähes ei suutnud ma terve öö magada, värisesin oma voodis...
Capeki Katku lugedes sain aru küll, et sümbolid jne aga ikkagi pidin ennast sundima raamatut kätte võtma

Juba teismelisena tuli kogu perel põetada insuldi läbielanud vanaisa aga see justkui ei tähendanud midagi erilist, see oli ikka minu armas lumivalgete juustega ja helesiniste silmadega taat, kes lihtsalt ajas vahel segast juttu ja vajas potile aitamist
emal oli raske operatsioon, see küll liigutas asju paigast minus

ülikooliajaks olin oma hirmud suht unustanud, muud tegemist oli nii palju. Otsustasin taskuraha teenida ja sain tööle öösanitariks haigla reumatoloogiaosakonda. Reuma pole iseenesest väliselt väga karm haigus aga õnnetuseks olid seal osakonnas ka verehaiguste palatid
Mäletan surnukahvatut ja kõhna mustade silmadega imeilusat vene noorukit, kaelas tohutu hõbedane rist, ta põdes haruldast hemofiilia vormi ning veetsin temaga väga huvitavatel teemadel vesteldes jõuluöö..
Ja lõbusat 26aastast traktoristi, kel juba kaks tütrekest, temaga mängisin kaarte ja lobisesin niisama. Ühel õhtul oli ta osakonnast kadunud. Kuna ta oli tõesti vahva vennike, helistasin onkoloogiaosakonda ja sain teada, et ta suri äkilise sisemise verejooksu tulemusel. Istusin kodus trepi peal, telefon näpus ja pisarad muudkui voolasid...
Oli üks 18aastane poiss, ilus nagu apollo, sportlane, just suurepäraste tulemustega keskkooli lõpetanud ja ülikooli sisse saanud. Aga jaanipäeva paiku haigestus ta ägedasse leukeemiasse. Ta võitles, meeleheitlikult võitles ja tema noor hoolitsetud ema ning pruut võitlesid koos temaga. Algul heitis oma haiguse üle nalja, siis keemiaravist muserdatuna, sõimas ja sajatas raevukalt kõiki, siis muutus apaatseks. Poolteist kuud ja kõik oli läbi.
Teised õed rääkisid, et paljud inimesed muutuvad oma haigusest tingituna kurjaks, lausa õelaks.
Kõik ei muutunud. Üks äärmiselt leebe ja humoorikas mees palus iga kord vabandust, kui ta keset ööd oksendas või midagi ja ootas lihtsalt alandlikult surma. Kui ta suri, vaikselt ja rahulikult, olin mina see, kes koos teise õega ta kanderaamil alla surnukuuri sõidutas. Ei olnud kole. Teised palatikaaslased olid kõik ärkvel, vaatasid lakke. Ilmselt oli hoopis neil õudne olla.
Aga ühe paksu väliseestlase, sõrmed täis jämedaid kuldklotsereid, kes oli tulnud kodumaale surema, ravisime terveks. Igatahes koju ta läks.
Mina õppisin mitte hädaldama kõverate jalgade ja poiste-problede üle. Käed-jalad liikusid. Juuksed olid peas. Verd ei jooksnud kusagilt. Elus olin!

Ma arvasin, et nooruse asi, elasin rõõmsalt edasi ja unustasin kõik.

Kuni hetkeni, kui sain ise lapsed. Millegipärast tõi teise inimese eest vastutamine mulle kõik jälle meelde. Lapsed on ju tihti haiged. Näen siiamaani vahel õudusunenägusid, kuidas kõnnin haiglas ja kahel pool koridorides on palatid täis surevaid inimesi. Või lapsi. Ma ise ka olen seal voodis tihti ja nii jube on.

Ühel aastal viskaski katuse pealt. Lapsel oli operatsioon, mehel ja minul endal kah enam-vähem samal ajal. Ükski opp polnud midagi hullu tegelikult aga samal kevadel põdesime kõik pikalt külmetusi kah. Kuni lõpuks ma tundsin, et ma olen raskelt haige. Proovid olid korras aga mina jõuetu ja närb. Kahtlustasin mingit raskesti diagnoositavat salatõbe, kartsin, et kukun näiteks lastele lasteaeda vastu minnes tänaval kokku ja suren ära. Lõpuks oli pidevalt tunne, et kohe juhtub midagi halba, juba hommikul tuli seletamatu hirmutunne peale, mis ratsionaalsele mõtlemisele ei allunud. Perearst kirjutas rahusteid ja antidepressante aga suurt abi ma neist ei saanud.
Lõpuks leidsin ühe kristlasest arsti, kes vaatas mind läbi, ei leidnud midagi hullu, õpetas mõned tervisliku eluviisi nipid, rääkis pikalt, lubas endale igal ajal helistada, palvetas minu eest.
Samal ajal lugesin üht suurepärast raamatut depressioonist, mis täiesti ausalt mõtestas lahti kogu mu valu ja hirmu.
Vaatasin enda sisse ja leidsin sealt tohutu ebakindluse. Võibolla sellest, et mu peres on olnud alkoholiprobleeme ja iial ei teadnud, mis järgmisel päeval juhtub.
Teate küll, see hirmunud laps, kes ei tea, kelle sülle pugeda ja kust lohutust otsida.
Mõtlesin, mõtlesin, mõtlesin
andsin andeks iseendale ja teistele
palvetasin, hoidsin Jeesusest kinni nagu koer kondist

ja sain terveks:)
Mitte et mul praegu vahel paanikahooge ei tekiks aga ma püüan neid ennetada ja taguda oma hirmud enne maa sisse, kui nemad mind maasse taguma hakkavad.

Kord oli üks laps kõrges palavikus öösel. Miski ussi-ega püssirohi ei aidanud. Mõtlesin juba valmis plaane, kuhu teised lapsed panna, kui öösel kiirabiga haiglasse oleks vaja sõita. Muuhulgas palvetasin, hõõguv laps süles.
siis ütles Jumal mulle: ära karda, teda hoiavad tugevamad käed kui sinu omad!
Ja hommikuks polnud jälgegi palavikust:)

Haigused on minu Achilleuse kand, minu kiiks, minu primal fear ja usukatsumine. Katsun selle teadmisega leppida.

Aga mis teie ürghirmudeks on? JA kuidas te nendega võitlete?

PS. lisaks köhale on nüüd mul vist palavik kah, ptüi, vastik, vahelduseks võiks vahepeal ilma usukatsumisteta ka elada..

Haigestunud töökohustuste täitmisel :(

Oli vaja, oli vaja eksju keksida reedel, et oh, tuulelohede lennutamise üritus on kindlasti nii lahe ja pakkuda end vabatahtlikult sinna minema.
Kes võis arvata, et just see aeg laupäeval, kui mina rattaga randa asutasin, kallab taevast jääkülma vihma ning tuul on ka hullumeelne. Loomulikult sain korraliku laksu külma, köhin nüüd nagu hobune ja olen üleüldse omadega üsna põdur. Jäin sinisele lehele. Ma ikka niipalju austan oma kolleege, et mitte minna sinna pisikuid külvama ja sangarit mängima.
Üldse ma olen tähele pannud, et kipun oma sünnipäeva paiku haigeks jääma. Inimesed pididki sel ajal vastuvõtlikumad olema. Mine sa tea. Anniki vist ka oli oma snp-kandis haige.
Kui mul nüüd koristamise, söögitegemise ja köhimise kõrvalt aega üle jääb, siis kirjutan, miks ma nii väga haigusi kardan.

Mis toimub, seltsimehed?

Väljavõtted minu kodulehe onliinist:
Pärnu -Ikla maanteel hukkus kokkupõrkes mootorrattaga sõiduautojuht
Mõrvamajast Pärnu muuseumi hoovis leiti kolmaski surnukeha
X vallavanem võeti kahtlustatuna xxx-s vahi alla
Pärnu kesklinnas lõhkasid demineerijad kahtlase paki
Homme pöörab ilm sajule
Parem paik liuväljale (poleemika selle üle, et meie imeline linnapea on pähe võtnud kõige liiklustihedamal alal asuvasse parki liuvälja ehitada)
Kremli must hobune (Vene uus peaminister ja mis sellest arvata)

ja Postimehe onliinist:
Tellitavad ajalehed võivad kallineda
Indoneeslased liiguvad järeltõugete kartuses mägedesse
Lauri Vitsutile nõutakse reaalset vangistust
Või ja teised piimatooted on defitsiidiks muutumas
Madeleine võis surra unerohu üledoosi tõttu
kartuli madal hind teeb talumehed nukraks

tundub, et mitte ainult minul vaid poolel maailmal on mingid elektrilised valeühendused ajurakkude vahel.

Lisaks, peale linnaskäiku:
Poodides ei ole riideid:(
On riided sellistele, kelle vööümbermõõt on ligilähedane nende kaelaümbermõõdule ja kelle puuduvad sellised pisiasjad nagu tagumik ja rinnad
Või on voldilised, satsilised, sätendavad, läbipaistvad, pitsilised riided, millesse rõivastunu näeb välja nagu "halvasti nülitud vaal", nagu on öeldud kuldsed sõnad mu lemmikraamatus "Minu pere ja muud loomad"
ja veel
juba kolmandas minu poolt tsekitud toidukohas ei ole head päevapraadi:(
On kuhi hiiglaslikke vesiseid kartuleid, rasvast nõretavad kotletid või kanajalad ning kuhi riivitud porgandit, mida visa järjekindlusega nimetatakse salatiks.
Oo, Silja just ütles, et Bravos saab head süüa!
ja veel
kurk valutab kõvasti, meespere ka on pooltõbine
ja veel
uuest nädalast on T produtsent, küllap hakkab piits jälle plaksuma
ja veel
homme lähen vaatama lohelennutamisvõistlust aga vihma lubas sadada
AGA
vähemalt täna paistab päike ja on REEDE!!!

kuidas x päevaga kutist lahti saada

noh, sellist muret pole ausalt öelda tegelikult mul kaua aega olnud:) Ma püüan end lohutada sellega, et see on tingitud faktist, et ma liiklen põhiliselt töökoha, toidupoe ja lasteaia vahet, kõrtsus-pidudel-linna peal hängimas ma ei käi.
Aga ma lugesin Päikesejänku meenutusi hullude taksojuhtidega ja minu esimene armastus oli teatavasti kah taksojuht st ta sõitis taksot paralleelselt arstiks õppimisega ja ta õppis naistearstiks....
Arvake, kes oli see armunud idioot, kes juhuslikult, absoluutselt juhuslikult möödus kümneid kordi Tartu raekoja platsi taksopeatusest?


Lahti püüdsin ma saada näiteks rikkumata maapoisist, kes viis mu peole ja tahtis ümbert kinni hoida, mina ei tahtnud ja seepeale vihastas ta end roheliseks- mina ju ostsin sulle pileti!
Ja kuna me üritasime jääda sõpradeks, läksime ikkagi veel korra peole. Tegime minu pool aega parajaks, kui mulle sõitis autoga treppi võimatult kihvt poiss, keda olin mitu nädalat tagasi kohanud ja kes otsustas just nüüd mind kah välja viia. Viis ta jee mind kuskile, kui lollakalt naeratav I nurga tagant välja loivas:(
Lahti püüdsin meeleheitlikult saada tüübist, kellega lootsin sõprust+seksi aga...
Veel mitu kuud peale mahajätmist helistas ta mulle õhtul kell 21 ja teatas, et on 250 km tagant minu juurde sõitnud ja ma PEAN temaga nüüd välja tulema.
Ja valentinipäeval aasta hiljem ilmus mu ukse taha meetripikkuse roosiga, ütles aint: ma ikka veel armastan sind! ja läks minema.
Ise kedagi maha jätta on veel hullem, kui maha jäetud saada, ma ütlen!
Lahti püüdsin saada bussijaamas vene keskealisest mehest, kellega pika tee kõrvuti olime istunud. Tema kohe oleks olnud valmis ennast minu juurde kolima või vastupidi.
Lahti püüdsin ma saada pikast, kõhnast ja mind ebameeldivalt nunnutavast tüübist, kes kangesti meeldis mu vanematele.
Ja haiglas töötades ühest patsiendist, kellega ma korra poole ööni jututasin ja isegi paar korda suudlesin, kas keegi ei oleks võinud mulle vastu pead anda mu lolluse pärast?
Ja kunagi veel keskkooli ajal vinnilisest kõhetust kujust, kes arvas endast ülihästi ja valas endale peale pudelite kaupa lõhnavett.

Hm, aga samahästi oleksin võinud kinni hoida üritada võinud
seda kutti, kelle vennaga ma hoopis natuke käisin, meie jutt jooksis ööde kaupa, tantsisime mõnuga, ta viis mu metsa vahele lõket tegema, korjas mulle alati lilli...
Või paralleelklassi jalgpallurit, kes mulle kohutavalt meeldis ja mina vist talle ka aga me ei julgenud teretadagi
Või kursavend-bioloogist, kellega oli alati nii turvaline ja lõbus olla

Veider on mõelda, kuidas me läbi oma päevade tormame, kohates aina uusi inimesi, kes jätavad sügavamaid või pinnapealsemaid jälgi su ellu..
Iial ei tea, kes ennast sinu saatusesse sisse kirjutab.
Mingi 12 aastat tagasi saatis T mind Pärnu-Tartu bussi peale, lehvitas ja saatis õhumusi ning mina muigasin, mõtlesin-noh, päris tore kutt! Kindlasti kohtan veel paljusid kenasid mehi ja kellestki saab loodetavasti minu mees ja meie laste isa..
Ega aimanud uneski, et Tema, just Tema mulle lehvitaski!

Ma nii loodan, et mu lapsed väga suuri lollusi ei tee, kui armastus peale tuleb. Samas on asju, mis ilmselt ikka tuleb omal nahal järele proovida, ei sõprade või veel vähem ema jutt ei loe siin midagi.
Tuleb käsikäes jalutades kulutada ära mitu paari ketse, passida väraval suudeldes tundide viisi, kirjutada kirju ja kasvatada telefoniarveid
ehk kokkuvõttes suudelda paras hulk konnasid, enne kui Printsini jõuad
kui üldse jõuad
Üsna tobe on neid konni küll meenutada aga ilmselt on nad kõik mulle siis vajalikud olnud.
Välja arvatud see haigla-juhtum, nii ikka ei tohi! Nii tohib lugu arendada ainult Maajades:)

harmooniat, andke mulle harmooniat!

Aegajalt tulevad päevad, kui kõik on koost lahti. Mõtted on lõpuni mõtlemata, kodus ei ole asjad oma koha peal, tööl hõljuvad teemad ja ideed su ümber ja ootavad, et nad diktofonist, suhtlemisest või infokogumisest kuju võtta ja arvutisse maanduda saaksid aga ei, sest ajus on mingid valed elektrilised lahendused toimunud ja miski ei tööta nagu vaja, lisaks peavalu...
Ilmselt on see eilsest teatriskäigust- liiga palju lapsi ühekorraga, liiga kaua kõrvalistmel karglev kati, kes siiski õnneks aint korra oksendas. Kodus virvendas kah õhtu jooksul kokku seitse last, küll erinevatel ajahetkedel.
Ja sellest, et meil vist kummitab. Ärkasime peaaegu kõik öösel kell 2 mingi kolina peale allkorrusel. Kass ja koer olid õues (aga äkki koer kolistas akna taga?), hiir ei jõuaks nii kõva kolksu teha (või jõuab?), õues tuult ei olnud.... Käisime all vaatamas, ei midagi.
Ja nii veel paar korda öö jooksul. Täiega loll tunne on :(
Mees eile õiendas ahjus üht lahtist kivi tagasi ja ahjuuks oli lahti, äkki katuselt kostis midagi? Aga varesed ju öösel ei lenda? või lendavad? Või kass katusel? aga all kolises ju?
Oh, jah....
Mitte et ma kummitusi kardaks aga lihtsalt, teadmatus on vastik.
Koristan töölauda, koristan käekotti, kui oleks kodus, kraamiks sahtleid, küpsetaks kooki.. Nüüd olen siis ära bloginud kah
midagi, vaja tööle hakata.

Maarja pulmad

Laupäeval läks Maarja mehele. Mina lastega käisime noorpaarile lilli viimas. Sõitsime Tori kirikusse bussiga, mis oli täis lõbusaid inglise noormehi, sest Maarja väljavalitu on inglane. Pulmarongil lehvisid Eesti ja Inglise lipud, kirik oli rahvast puupüsti täis, autodest rippusid välja kilkavad pruudi sõbrannad...
Aga see oli nii nii ilus!
Mõtlesin, et mis siis ikka, tuleb pruut isa käevangus, sõrmused pannakse sõrme ja kogu lugu. Kaks neiut mängisid kitarril "Impossibly beautiful", kõikide kaelad olid kiriku ukse suunas kõveraks keeratud, sammusid roosades kleidikestes pruutneitsid, uhked ja elevil ning siis tuli Maarja...
Maarja on tavaelus kena tüdruk lõhkistes teksastes, lihtne ja lõputult lahke

aga see neiu, kes isa kõrval oma peigmehe poole astus, säras nagu haldjas. Selle kiirgava pilgu ja naeratuse, millega ta Pauli vaatas, kinkis ta kõigile, kellest pingiridade vahel möödus. Terve kirik sai seda helendust täis

ja minul tilkusid pisarad nagu eidekesel, tont, vanad naised nutavad laulatusel, kas ma olen tõesti juba nii vana?

Päike joonistas mustreid valgete roosiõielehtedega kirjatud põrandale, aknal istus üksik kirju liblikas, astmetel põlesid küünlad

Pulmas ma ei käinud, aga need oli lõppenud siis kui läks pimedaks. Kõikjal põlesid küünlad ja küünlaid hoidsid kõik pulmalised, kui noorpaar astus paati ja aerutas paisjärvele..
Ma olen Jumalaga sel teemal lõputult vaielnud aga mine sa tea, äkki on süütult abiellumisel siiski mõte sees+

Kuidas ma üritasin Jumalale PR-i teha

Eile istusin peale laste voodissepaigutamist korraks arvuti ette, et vaadata sinna blogisse ja tollesse foorumisse ja kes msnis on
Kukkusin msnis Leedyga lobisema
Kella poole kaheks öösel jõudis meie jutt välja Jumalani ja miks teda tasuks uskuda
Ma mõtlesin, et teen copy paste meie vestlusest aga seda oli tohutu lahmakas.
aga väike osa siiski:

Leedy says:
inimesed pöörduvad jumala poole sageli kui neil on raske ja lahkuvad kui neil enam pole raske..
kk says:
Jumal ei pea aint abi andma vaid ta lihtsalt on
Leedy says:
see ongi see põhjus miks minu jaoks pole õiget põhjust
kk says:
no Jumal võib olla nagu on looduses tuul
Leedy says:
ma ei tea mis on homme
kk says:
tuul võib su pikali puhuda aga ka tuuleenergiat anda
Leedy says:
ma sain aru mida sa mõtled
kk says:
ja sa võid terve elu metsas elada, kus tuult pole tunda ja väidad, et polegi tuult olemas
.....
Leedy says:
aga mul pole vahet mida keegi usub
Leedy says:
las usub mida tahab.. peaasi et on ise inimene
kk says:
ma loodan et südame hoiak on kõige tähtsam


Ehh, jube raske on oma mätta otsast alla tulla ja oma seisukohtade selgitamise asemel teise omasid kuulata. Ma ka ei taha ju kellegi tundeid riivata.
Mingi 15 aastat tagasi tulin Tartus teatrist ilusa pika poisiga ja rääkisin täpselt samu asju kui Leedy, küsisin Jumala kohta ja pärisin ja vaidlesin nii et maa must. Aga see ilus poiss, kes nüüdseks on vist isegi pastor aga ma ei ole kindel, Erki või Tanel Tamm (ei mäleta, kummal vennal oli kumb nimi) vastas lõpuks mu küsimused nii ilusasti ära, et mul ei jäänud muud üle kui suu kinni panna ja tunnistada- jah, sul on õigus, aga ma ikka ei tea, miks ma ei saa Jumalat uskuda. Ja eriti ei taha ka..

Nüüd leian, et ei saagi uskuda midagi või kedagi, keda sa ei tunne. Ehk tulles tagasi mu mannetu metafoori juurde: võib tundide kaupa rääkida inimesele, kui tore on soe tuuleke ilusal suvepäeval või kui uhke on tormituul merel aga kui see isik ikka elab paksus tuuletus metsas või minupärast kasvõi pommivarjendis, siis me ei saagi teineteisest aru saada.

Mina ronisin arglikult künkale ja lasin tuulel näkku puhuda, kui nägin oma sõpru mäel seismas. Algul oli külmavõitu ja hirm, siis hakkas tore:)

Ideaalis võiks lasta tuulel end kanda nagu deltaplaani ja üldse mitte muret tunda, kuhu sind puhutakse sest oled kindel, et maandumine on pehme.

Ja ma arvan, et Jumalale pole pressiesindajaid tarvis, Ta jõuab niigi igaüheni. Erineval viisil. Isegi pommivarjendist saab kätte kui vaja on.

aitäh Leedyle intrigeeriva mõttevahetuse eest!