Näljaselt ja tigedalt

on asju, mis pidevalt muutuvad ja hea ongi.
Nagu
vaade õunapuudele minu katuseaknast
lemmikjäätisesort ja lemmikmuusika
laste riidesuurused ja kinganumbrid
Tartu kesklinn (äh, ja mitte kauniduse poole, sama võib öelda ka Pärnu city kohta)
hobid ja huvid
minu enesehinnang...
Aga on asju, mis PEAVAD kogu aeg samamoodi olema.
Nagu
õhtune kalli ja musi lastele
purkide järjekord minu köögiriiulil
liiliad, pojengid ja pisikesed hapud kuumaasikad minu ema aias
sepik Port Arturi söögipoe kondiitrileti vasakus allnurgas ja juustupikuke paremal all nurgas
pastakas ja märkmik käekotis
AK või Suvereporter kell 21
ja nii ed
Samasse kategooriasse kuulub ka teatrikohviku teise korruse rootsi laud. Ainuke koht kesklinnas, kus ISE saab kähku taldrikusse loopida lihajupi ja just niipalju salatit kui soovi on ning mõnusasti kenas kultuurses ümbruses einestada.
Ja nüüd ma ei saa seda enam teha!
Sest "köögi võimalused ei vasta enam kiire odava toidu soovijate suure hulga vajadustele, laieneda võimalik ei ole ning seoses sellega sulgeme buffee ja teenindame edaspidi lauast"
See on nagu ema pakuks kartuli-kotleti asemel äkki hautataud kaheksajalgu, valge põll ees ja valge lina laua peal...
Olen visalt püüdnud leida ka muid mõnusaid söögikohti aga ei maitse mulle ühe koha rasvased praetükid ja teise koha hapuks läinud salatid ja kolmanda koha salatiks nimetatud kaks kurgiviilu ja neljandas ja viiendas on lihtsalt võrreldes teatrikaga niivõrd vilets söök:(
Lisaks ma tahan tõesti ise taldrikule panna just nii palju just neid asju mis meeldib. No ma ei jõua korraga rohkem süüa kui poolteist kartulit ja tunnen alati süümekaid, kui ülejäägid minema visatakse. Ma tahan näha, mida ma sööma hakkan.

Kui ma leiaksin kellegi, kes tirib rahapakke kui tigu maja seljas ega teaks, mida sellega peale hakata, siis ma aitaksin tal Tõelise Söögikoha teha.
Sellise, kus suvel saab wokki ja kergeid salateid ning talvel päris kartulitest tehtud putru, värsket teed ning koduseid pirukaid.
Või supisöökla, kus ILUSAD supitirinad ja lillelised taldrikud, viit sorti supid krõbesaiade, maitserohelise, värske seemnesepiku ja maitsevõidega, lisaks soovi korral võileiba, salatit, pannkooki.. Mul on nimi ka olemas, SUPILA!
Disain on mul ka silma ees, selline hästi lihtne ja kodune, mingis osas võiks olla isegi värvilisest plastikust laudu ja toole. Seintel oleksid riiulid köögiasjadega, mummuliste kuivainepurkide ja kuivatatud taimepuntidega.
IIALGI ei paneks ma kunstlilli laudade peale ega hoiaks jõulunodi dekoratsiooniks märtsikuuni välja.
IIALGI ei paneks ma Sky pluss raadiot sinna üürgama.
On selliseid asju tõesti nii palju tahetud? Ma pole mingi snoob, lihtsalt kui ma juba väljas söön, tahaks midagi enamat!
Ja olgu öeldud, ma kodus ei einesta üldse peenelt, ma nimelt ei oska süüa teha ja imelist kööki mul ka pole, olen tavaliselt liiga hõivatud laste kakaoplekkide ja Lotte käpajälgede eemaldamisega, et lillelisi supitirinaid ja elavaid lilli lauale sättida.
Lähen koju suppi keetma.

elagu looming!

Minu meelest on maru lahe, kui inimene pärast pikka väsitavat tööpäeva pluss kodused tegemised võtab kätte ja hakkab kirjutama. Jutte, romaani, luuletusi.. Sest ta tahab! Sest tal on vaja.
Või maalib, kui lapsed magavad. Käib veel kursustel juurde õppimaski. Sest hing igatseb seda.
Ja au kõigile näputöölistele, kes teleka ees või koosolekutel või taas öötundide arvel vardaid veeretavad, õmblevad või tikivad. Sest see on omamoodi meditatsioon pluss rõõm tulemusest, mida kellelgi teisel maailmas seljas pole.
või aednikud, kes ei väsi hilisõhtuni mullas tuhnimast.
Või kitarritinistajad..
Need, kes oma stressi pudelisse uputavad, autodega kihutavad või õhtust õhtusse teleka ees vedelevad, ei saa isetegijate vaiksest rõõmust iial aru.

milleks on emasid vaja?

Viimasel ajal olen juhtunud kokku erinevate teismelistega. Vaatan neid inimesetaimi huviga ja püüan aru saada, kuidas nende kõvakettad töötavad. Et nii paari aasta pärast oma võsukesed ka sealmaal.
No mõni on lihtsalt imeline laps. Vestleb sundimatult koos vanematega elutoa diivanil nagu inimene. Otsib ise endale suveks tööd, ajab välja vahetusõpilaste projekte, teab, mida elult tahab. Ja vaid paar aastat tagasi hüppas õues hüppenööriga!
Aga mõni ajab külmavärinad peale. Näiteks silmipimestavalt kaunis beib, kelle elu siht on kampadega linna peal hängida. Elumured piirduvad ainult poiss-sõpradega tülitsemisega. Mutti on vaja aint selleks, kui uusi riideid, meike ja muud kama vaja läheb. Ema muretseb lolliks ennast, kui tütar kodus ei ööbi, kooli ei lähe ja aina kahtlasemate tüüpidega ringi hulgub. Mis see sinu asi on, kus ja kellega ma olen, kähvab tüdruk, sinistest silmadest külma tuld ema poole visates. Tahan ja lähen, sina mind kinni ei hoia!
Ei hoia muidugi.. mis emal talle ikka öelda? et ma muretsen su pärast? Et ole ettevaatlik, 18aastased töötud joodikud pole kõige parem seltskond 14aastasele neiule? Mul suva, heidab tüdruk. Ja olles saanud emalt raha järjekordse kingapaari ostuks, kütab jälle minema.
Miks see nii läheb? Kas maailma kuidagi teistmoodi ei saa avastada kui ?
Huvitav, kas minu lapsed ka mind pikalt hakkavad saatma? Jumal teab, ma pole kaugeltki ideaalne ema olnud :(
Elame näeme

puhkuse viimane päev

sellise pealkirja peale tekib tahtmine ulgudes peadpidi patja pugeda, eksju. Mitte üks ihurakk ei taha kuuldagi sellest, et homme, jah juba homme tuleb pea ära kammida, kõpskingad jalga panna ja kell 9.15 koosolekulaua taga värskeid ideid tulistama hakata.
Mis siin ikka halada, inimesed ju ikka enamasti käivad tööl. Kuna mul pole püstirikast meest ega vanemaid ega erilist ärivaistu, on rantjee-elu välistatud.
Aga ikkagi tahaks veel kodus olla. Tartus viibitud nädalakesega on aed taas umbe kasvanud, lapsed vaja kooli-lasteaeda saata jne jne. Pesumasin müdistab täna juba kolmanda masinatäie kallal ja mina valvan koera, et see mu tuules lehvivat pesu tundmatu vastiku linnu pähe nöörilt maha ei võtaks ega lõhki rebiks.
Eile õhtul kohanesime koduga, täna on juba aed kisavaid naabrilapsi täis, mees kusagil ära ja mina koristan
nagu
alati.
Tartu programm oli tihe. Mänguasjamuuseum, zooloogia ja geoloogia muuseumid, botaanikaaed, Aura keskus, Suur Munamägi, Lõunakeskuse mängukeskus. Lisaks kooliriiete ostmist, heki pügamist ja muru niitmist, niisama olemist. Lapsed igatahes olid rõõmsad ja rahul. Me peaaegu isegi ei tülitsenud.
Hea on näha tartu lehes ikka veel tuttavaid nimesid, kohata botaanikaaias kursaõde, keda pole 10 aastat näinud ja kes hoobilt kutsub sind kontserdile, rõõmustada lahkete muuseumitädide, suurepäraselt uuendatud botaanikaaia ja Jaani kiriku üle (au pühendunud inimestele, kes selle nimel on nii palju aastaid tööd teinud), majad lähevad aina ilusamaks, vanematekodu pihlakas on suureks kasvanud..
Teisalt kerkib Tartu kesklinna aina tallinlikumaid hoonemonstrume, lilli on vähe, autosid ja ummikuid aina rohkem.
Ja esivanemad jäävad aina vanemaks. Ma ei saa 200 kilomeetri kauguselt neid kuidagi aidata. Nende tervis pole enam hea ja pole minu võimuses neid veenda oma eluviise ja ellusuhtumist muutma -kuigi ma ei väsi üritamast. Kahju on ja hirm ka, mõeldes, mis siis kui...
Nii Tartu kui vanematekodu on minu jaoks kuidagi mulli sees. Mäletan kõike idealistliku, värvilise ja helgena, nagu see minust kümme aastat tagasi maha jäi. Ei taha tunnistada, et aeg läheb edasi, kõik muutub ja mina ei saa enam selles süsteemis osaleda.
Kriipiva tundega sõitsin ära.
Kriipiva tundega helistasin emale ja ütlen, et kõik on korras.
Kriipiva tundega lähen homme tööle, lootes, et rutiin aitab mind jälle kenasti rajale.

Oli siis nüüd suvi või seda polnud?

Loodetavasti

***

Sõidan Tartusse koos lastega, pisike blogipaus mõjub ehk värskendavalt:)
Tagasi tulen laupäeval.

Väljaspool argipäeva

PP suvepäevad läbi, suurem osa minu puhkusest ka aga mis siis.
Tegelt on kahju, et on vaid suvepäevad ja jõulupidu, selliseid ühiseid ettevõtmisi võiks olla ka kevadel ja sügisel, mis siis, et meie 50liikmeline kollektiiv on väga erinevatest inimestest kokku pandud ja iial pole kõik kõigega rahul. Rutiinivabas keskkonnas on hea avastada mõndagi üllatamapanevat inimeste kohta, kellega päevast päeva koos ollakse.
Mitmel on absoluutselt võrratu lauluhääl. Teine teab peast kümneid laule ja suudab teisedki regilaulu laulma panna. Kolmas muutub pioneerijuhiks. Neljas aina nuriseb. Viies pakub küsimatagi peavalutabletti. Kuues ja seitsmes -malbed ja õrnad, kodu ja töökohustustest korraks pääsenud -naeravad ja tembutavad pärast viiendat veiniklaasi nagu hullud. Kaheksas armastab samasugust muusikat nagu sina ja tantsib selle saatel sinuga. Üheksas ja kümnes joovad ning lõbutsevad ohjeldamatult ning kärarikkalt kuid seda enam paistab neist välja piiritu kurbus ja tühjus, mis tööpäeviti on hoolikalt peidetud. Üheteistkümnes ja kaheteistkümnes panevad inimesi südamest naerma, kolmeteistkümnes räägib inimesi nii valusasti taga (ja teda kuulatakse ning pannakse omalt poolt juurde), et tekib ebameeldiv tunne- kõik on kõigiga nii kenad aga mis tegelt mõeldakse, mis minust näiteks mõeldakse..
Ja nii edasi.

Praamiga sõita mina enam ei taha. No pooltunnike Saaremaale on ok, aga neli tundi Mõntust Ventspilsi oli õ u d n e. Esimene tund läks mõnusalt, teisel tunnil andsin oma hommikusöögi juba kaladele, kaks viimast tundi möödusid vööris tuule käes toolil kügeledes ja kramplikult pilvi vahtides.
Ventspilsi ja Jurmalasse tahaks väga-väga tagasi, juba oma perega.

Ventspils-Pärnu 10:3

Ventspils ruulib.
1. Nende pargid on nii suured ja kaunid, et sinna võib jalutama jäädagi. Pärnu kesklinnas on iga viimane ruutmeeter klaasist ja plekist maju täis tuubitud.
2. Igal magalarajooni karpmajalgi on ümber kirev lillepeenar, rääkimata tänavaid palistavatest peenardest ja siia-sinna rajatud lilleskulptuuridest, lillekelladest ja lihtsalt klumpidest.
3. Tänavad on siledad, kõikjal kõnniteed, parklataskud ja jalgrajad korralikult laotud sillutisekividest, 15 aastat vanad muide. Kuskil ei hakanud silma teeremonti..
4. Lisaks väiksematele ronimisväljakutele on kaks suurt lastemänguväljakut, mis ööseks lukku pannakse, suur veeatraktsioon vabas õhus, puu- ja kiviskulptuuride park, mitu seiklusrada eri vanuses lastele, skeitpark tohutu kelgu-suusa-tuubitamismäe, kiikingu ja batuutidega.
5. Nende muuli tippu ja rannapromenaadile saab jalutada valgustatud rajal, mis tehtud siledatest mitu meetrit laiadest betoonplaatidest.
6. Jalakäijate tänaval on vabaõhulava, laupäevaõhtul oli seal näiteks jazzkontsert.
7. Kuskil ei vedele prügi, sihvkakoori (44% elanikest on mittelätlased sealjuures), graffitit ei ole, joodikuid pinkidel ei maga, pudelikorjajaid ei trehvanud..
8. Nende spordikompleks pole just hiigelsuur aga kõik vajalik on olemas. Suurepärases korras radadel tegid jooksjad oma tiire juba hommikul enne üheksat, tribüünid, tenniseväljakud, sisehall, kohvik, jäähallis treenisid pisikesed iluuisutajad laupäeva õhtul hilja ja hokimängijad pühap hommikul vara. Kõrval lihtne kuid korralik hotell ning suur turvaline telkimisala. Mõeldes meie Kalevi staadionile tuleb lihtsalt pisar silma:(
9. Juhuslikult saadud 20st plastlehmakujust on kujundatud humoorikas linna sümbol ja kaunistuselement. Värviliseks võõbatud ja kummalistes poosides lehmi leidub kõikjal: hiigelsuured kohver-lehm ja meremehesärgis lehm sadamas, hõbedane lehm ronimas laternaposti otsa, roosas kleidis lehm istumas pargipingil jne jne
10. Ventspilsi loss on iseenesest väike ja mitte eriti atraktiivne kuid moodsate sisekujundusvõtetega väga ilusaks ja hubaseks muudetud. Seal asub linnamuuseum, korraldatakse näitusi ja kontserte, igal laupäeval abielluvad seal paarid.
11. Ma võiks jätkata aga nii hale hakkab Pärnust, et ei taha.

No ja Pärnus on
1. Palju spaasid.
2. Rohkem turiste. Ventspilsis kohtasime vaid mõnda üksikut seljakotiga noort. Huvitav, mida turistid pärnus teevad peale mullivannides vedelemise?
3. Ilusam rand.

Ventspilsi linnapea on olnud üks ja seesama iseseisvusaja algusest peale, tema meeskonda kuulub palju endiseid Läti ministreid, valitseb üks partei. Meie sealviibitud päevade jooksul aga võeti linnapea vahi alla, süüdistatuna korruptsioonis. Peaaegu kääbuskasvu mehike olla püstirikas ja tema sidemed rahameeste ja poliitikutega muljetavaldavad.
Hmm...

Lihtsalt suvi

Meri, Lotte naerab ja siil Ninja, kelle Krissu leidis.

teraapia

Päike ikka veel paistab. Need, kes tööl käivad, nurisevad et ei jõua teha midagi. Häh, mina EI PEA MIDAGI TEGEMA!!!!
Kõige palavamad tunnid päevas istusin üleeile rahumeeli toas ja kraamisin sahtleid, mida ma muidu teen vaid jõulu kolmandal pühal kui igavus juba hulluks ajab või siis äärmisel vajadusel, kui sahtel lihtsalt enam kinni ei lähe.

Eelmises postituses soovitud poolöine ujumine on sooritatud. Ei olnud tegelt üldse nii mõnus, kui ma unelesin. Esiteks oli hämaras kohutavalt vilets auklikul teel randa sõita, asja ei teinud lõbusamaks miljonid biljonid sääsed, kes kõik avaused peas ära ummistasid ja kõik vabad nahalapikesed hõivasid OMA romantiliseks õhtusöögiks ilmselt. Paljalt ujuda ei saand, kuna kell 23 õhtul oli vanapärnu rannas mingi viis autot vähemalt... Vesi oli küll mõnus kuigi natuke hirmutavalt põhjatu ja mustav, kuu ja tähed ja perseiidid olid pilvede taga.

Kataga ujumast tulles avastasin tõsiasja, et meie *¤#&%?=!!!! koer oli algosadeks lammutanud ämma telgi, kus plikad eelmine päev magasid. Lisaks närinud ära mõned jupid mu lemmiktekist, kuhu tõsi küll, varem oli maitseka augumustri kujundanud jänes.

Veel on külastanud mind X, kes mu pooleks päevaks emotsionaalselt zombiks muutis. Ta on kena vapper inimene aga, noh...natukene jutukas või nii. Esimese tunni aja jooksul sõin mina küpsiseid ja koristasin sahtlit edasi. Teise tunni keskel küsis ta - oi, aga kuidas ometi SINUL läheb? Siis ütlesin tubli viis lauset. Ja veel tunni aja pärast ütlesin tsau. Mul nüüd põhjalik ülevaade Selveri suvepäevadest, XXX firmajuhi eluolust ja majanduslikust seisust, YYY ühistu sateliidi ja internetiühenduse iseärasustest...

Eile oli meil kokku 12 tundi üks viieaastane, kelle vanemad läksid poolest päevast poodi ja jäid sinna tundideks nii et mina andsin kutile kaks korda süüa, mitte et mul midagi selle vastu oleks aga tõredaks teeb kui paned pesamuna magama ja teised tahaks ka rahus olla nats ja ise veidi pikutada aga külaline tahab mängida, no võiks siis ette hoiatada kui mind enese teadmata lapsehoidjaks määratakse

Olen mõtisklenud, kui väga ma vihkan kalade tähtkuju, mis paneb inimese päevadeks, pikkadeks pikkadeks pikkadeks päevadeks oma maailmas ulpima, sellal kui mina (rääkimata lastest) igatsen rääkida, nõu küsida, silma vaadata ja kasvõi tagumikule patsutatud saada. Mul pole isegi sellest enam ammu rõõmu, et mul on au olla üks vähestest, keda sellesse vesisesse maailma üldse sisse lubatakse vaadata, ähh või on lihtsalt tunded täiesti ära kulunud või see peabki nii olema ja lõppude lõpuks pole mul ju kedagi vaja, eiole eiole ausalt ei ole kuigi ilgelt vihale ajab kui peale nädalast tulutut torkimist saab hing nii täis et võtad ise kruvikeeraja ja hakkad toolipõhja kinni kruvima ja raisk ei saa ikka hakkama

ja kell pool seitse hommikul ärkad lapse kisa peale et tal on kõhuvalu ja oksehäda-mine ruttu kempsu-oih ei jõudnud, nüüd peab hakkama vaipa pesema

ja homme algavad suvepäevad sõidame saaremaale (mina olengi see üks inimene eestis kes ei ole elus saaremaal ega ühelgi teisel saarel käinud) ja sealt edasi lätti,
maru tore saab olema kui see okseviirus või mis iganes nüüd tervet perekonda peaks tabama, dzast the rait taim eksole, ma nii nii ootasin seda kolmepäevast rutiinist väljasaamist, ja esmaspäeval sõidame tartu ja kuigi mul on nii toredad plaanid veekeskuse mänguasjamuuseumi otepää jne suhtes ei looda ma igaks juhuks midagi, kindel on vaid endiselt valu kannatava ema lohutamine ja vanemate lõputu nägelemise talumine

Kata on ikka vastik selgeltnägija
kui ta esmaspäevaõhtul ütles mu lastele, et laske nüüd emmel olla tal hakkab juba viimane piir kätte tulema
siis tegelt veel üldse ei hakanud aga nüüd juba küll
hea on see et kui viimne piir on käes, siis on tükk aega piina ja piiritust ja siis oh rõõmu, tuled sealt jälle tagasi
kui ma piiri pealt tagasi jõuan, siis kustutan käesoleva postituse ära

kuigi blogides niutsumine pidi tervistav eneseteraapia olema leidis Ramloff, ja Märt on üldse nii tubli, et ei räägi teistest inimestest halvasti, eriti veel blogis

kas ma siis rääkisin kellestki halvasti praegu? enda arust mitte, ma lihtsalt nendin tõsiasju ega mõista kedagi hukka, mkm, ma vahel EI mõista lihtsalt aga see on minu probleem, ausalt

aitääh kui keegi juhtus lugema

Perseiidid pudenevad

..sest käes on absoluutselt imelised augustipäevad, kus tulikuumast päevast sujub tasapisi selge ja läbipaistev loojang, siis kukub päike aborigeenide poolele, mõnus jahedus ja piimjas udu katavad maa, õunad lõhnavad ja sääsed piinavad kõiki õhtut nautida üritajaid. Metsades kasvavad seened ja pohlad peaks juba jumet saama...
Eile põletasin viimast peenart rohides oma selja ära. Loll olin, arvasin, et selg päikest saand juba küll ega viitsind kreemitada, nüüd punane.
Veel püstitas issi õue telgi ja kolm neiukest magasivad selle sees. Arutasime K-ga, miks küll lapseeas nii lahe tundub kõval künklikul murul magamiskotis higistada, kondentsvesi tilgub kaela, palav, umbne ja sääsed. Aga noh, lapsena on paljud asjad teistmoodi.
Pool puhkust on läbi aga mis siis, pool alles ees. Tulemas on PP suvepäevad, sõidame Saaremaale ja Lätti, nädalaks plaanin minna lastega vanemate juurde Tartusse.
Ja need sumedad pimedad augustiööd, ööd on meil teatavasti mustad, vaja oleks öösel ujumas ära käia. Eriti hea, kui saaks näkki ujuda, huvitav, kas Pärnu rannas leiaks selleks piisavalt privaatsust?

Ikka veel suvi:)

Otse uskumatu! Meil, eestis, juba nädal aega päike paistab vahetpidamata ja sooja on 30 kraadi! Meie, aastaringse kehva suusailmaga harjunud, käime ringi, õlad punaseks põlenud ja vaid hädapärased riideribakesed seljas.
Ise ka poleks uskunud, et minu soovunelm rannailmade edasilükkumisest oma puhkuse ajaks täide läheb.
Tegelt ka on mõnus. Olen lapsi meres ujutanud, ise väga ei tiku vette. Vist hakkan vanaks jääma- vette algul minnes on ebainimlikult külm. Kui siis pärast pooletunnist põlvini vees lõdisemist suudan end ületada ja võika karje saatel laintesse plartsatan, ohh, siis on nii mõnna!
Lisaks juba kolm päeva ponnistan aias heinaga võidelda. Igal hommikul arvan entusiastlikult, et täna saan viimased umbrohuliblekesed ära hävitatud aga tutkit, brat... pärast pikkade tundide möödumist 30kraadises leitsakus, näpud nõgestest kirvendamas ja pea märg, vannun jälle alla. Lapsed veavad vigina ja kiunu saatel käruga heina ja õunu komposti.

Õunad, need ka uputavad endiselt. Jagan neid jõudumööda tuttavatele laiali.

Koerast ei käi jõud enam üle, kui ta hullamise ette võtab. Kindlalt peab temaga kooli minema. Huvitav, kes peaks minema? Uu, kas on vabatahtlikke?

21 päeva pärast peab kooli minema- leidis Krissu just kalendrisse vaadates.
Mhmh, 16 päeva pärast peab tööle minema. Ja nelja kuu pärast on jõulud!

Mõtlesin, et paneks ka oma blogiskile lugeja peale. Ja siis mõtlesin, et mis see mulle annaks... On seal mingit vahet, kas mu heietusi loeb 4 (no ma kindlalt tean nelja püsilugejat) või 40 inimest. Mina kirjutan ikka samadest asjadest ja samamoodi. Kena on, kui sellest peale minu kirjutamise lõbu keegi lugedes ka rõõmu tunneb.
Nats ajavad mind närvi siin-seal arvatud ja loetud seisukohad, et blogijad on ikka hullud eneseimetlejad ja mis kärbes neid küll ajab oma eraelu maailma ette laotama, napakad sellised. Et kõrgemalt arenenud inimesed ikka ei tegele oma elu nettipaiskamise ja teiste eludes sobramisega vaid loevad selle asemel näiteks Tammsaaret või käivad teatris või lahkavad keskerakonna viimaseid poliitilisi seisukohti.
No ja siis? Mulle ka ei meeldi näiteks enamus TV3-s näidavaid filme, eriti laupäevaõhtused aga ma ei lähe näpuga näitama nende 174 000 inimese peale, kes Surmarelva vaatasid. Enjoy!

Lähen viin järjekordse laari martsipane tööle usinatele kolleegidele. Ja siis panen lastele basseini õue üles.
PS. No tulge võtke õunu!!!

Kuulutus1

Objavleenie
Announcement
Ära anda puutäis martsipani õunu. Veel ei ole päris valmis aga süüa kõlbavad hästi.
Kuulutus2, etteruttav
Ära anda kaks puutäit pirne. Valmis saavad umbes nädala pärast.
Ps. Me lihtsalt ei jaksa rohkem süüa.

lemmikud

Ma ei tea, et keegi mulle teatepulga oleks saatnud aga mis siis. Tahan ja kirjutan ikka. Aga pooled küssad jätsin välja, ei viitsi.

Ma tahan: saada kunagi rahulolevaks eidekeseks kes koos oma taadikesega laupäevahommikuti oma arvukale laste ja lastelasteperedele mõnusaid perelõunaid korraldaks. Tervis võiks kõigil hea olla ja näod naerul.
Mul on: mees, lapsed, kass, koer, aed, töö, majapidamine, sõbrad... rikas olen:)
Ma vihkan: konflikte ja vägivalda igas eluvaldkonnas.
Ma igatsen: minna Norrasse, Hiinase, Lõuna-Euroopasse ja Lõuna-Ameerikasse.
Ma armastan: kõike ilusat nt loodust, kunsti, muusikat
Ma ei ole: kannatlik, pahatahtlik, enesekindel
Ma tantsin: kui raadiost hea lugu tuleb
Ma laulan: lastega koos
Ma nutan: kui mul on hormoonid sassis igakuiselt või kui keegi kellelegi haiget teeb
Ma kaotan: pea, kui pean oma arvamusi valjuhäälselt suure rahvahulga ees esitama. Absoluutselt igas lauamängus oma mehele.
Ma tekitan segadust:unustamise ja ebatäpsusega
Ma peaksin õppima: maailma ja iseendaga rohkem rahus elama

LEMMIKUD
1. Number: 6
2. Värv: mere värvid ja vaarikapunane
3. Kuu: mai
4. Laul: U2 I still haven`t found what i am looking for
5. Toit: kartulid, kukeseened. kurk ja tomat pluss koooogid ja muu paksukstegev kraam
6. Jook: hetkel Aura rohelise tee joogid, kohv piimaga, jäätisekokteil

KAS SA KUNAGI
1. Sööksid putuka? Robinsonimängus vist isegi võtaks end kokku
2. Hüppaksid benjit? Mine sa tea
3. Liugleksid? et nagu mingi õhuriistaga? küll!
4. Tapaksid kellegi? Enese või laste kaitseks täiesti võimalik
5. Hüppaksid langevarjuga lennukist? Huh. Tahaks jah. Aga vist eriti ei julgeks. koos instrukoriga äkki julgeks ka.
6. Kõnniksid sütel? Jah
7. Läheksid sööma kellegi täiesti võõraga? Vabalt
8. Hakkaksid taimetoitlaseks? Ainult juhul, kui mu tervis seda nõuaks
9. Kannaksid triipudega pleedi? Kasvõi ruudulist
10. Laulaksid karaoket? Vastavas seltskonnas ilmselt küll
11. Näitaksid punast tuld? Jah
12. Oleksid ellujääja? Tahaks loota
13. Paneksid kellegi nutma? Mhm! Roolijoodikud kasvõi
14. Lööksid last? Laksu olen andnud jah aga hellalt, ästi ellalt...
15. Läheksid kohtingule endast 10a vanema inimesega? Poleks problet

10 FAKTI
1. Kodulinn: Reaalis Pärnu, hinges alati Tartu
2. Juuste värv: pleekind pruun
3. Juuste stiil: Poisipea
4. Silmade värv: rohelisekirjud
5. Kinganumber: 37
6. Tuju: kord nii kord naa, ilmselt põen varjatult tsüklilisi meeleoluhäireid...


1. Nimeta üks inimene, kes on hetkel su mõtetes? Ema kes on haige :(
2. Kus sa viimati käisid? Koeraga jalutamas Hobuse tänaval
3. Kelle telefonikõne viimati maha magasid? ei viitsi vaatama minna
4. Kellele viimati helistasid? emale, küsisin vahvlite retsepti
5. Kas sa naerad tihti? oi, vist viimasel ajal väga isegi mitte?
6. Kas keegi mõtleb sinule praegusel hetkel? Inimesed magavad, teate..
7. Kas oled sentimentaalne? absoluutselt mitte
9. Kas sa oled kunagi kohanud kedagi kuulsat? Mõnda olen
10. Kas oled sõbralik? Ma vähemalt püüan
12. Viimased filmid, mida vaatasid? Telkust 5 min lollakat filmi sipelgatest lennukis
13. Mida sa tegid eelmisel keskööl? sõin salaja külmkapist praekala
14. Mida viimati küpsetasid? Täna vahvleid, ei tulnud eriti välja kahjuks
17. Hetkel kuulad? Laste ja mehe norskamist

Veel paar:
1. Lemmikbänd? U2, REM, Pogues, Johansonid,
2. Mida sa suitsetad? Ajud suitsevad ise, mina ei tee midagi
3. Oled rahul praeguse eluga? 80%
5. Mida näed esimese asjana vastassoo juures? Käsivarred-kontorirott või mitte. Üldine kehakuju, siis naeratus ja silmavaade.
6. Kas sulle meeldivad raamatud? Meeldivad meeldivad. Eriti meeldiks mulle neid lugeda rohkem kui õhtul 5 minutit enne magamajäämist.
7. Kas sa tahad abielluda? Tahan! Aga keegi ei taha minuga abielluda :(((
8. Järgmine kontsert, kuhu plaanid minna? Midagi intiimset ja ilusat. Miks viimast kontserti ei küsita? See oli Led R ja täiega lahe!

Edasi võivad vastata kõik, kel öösel midagi targemat teha pole.

koduperenaine heidab meelt

sest
ma sebin ja sebin ja midagi tehtud ei saa. Rohin ja niidan, koristan ja keedan. Päeva lõpuks pole aga ikka nagu midagi erilist ette näidata. Vahepeal tuleb mulle meelde, et on puhkus ja siis lebasklen natuke aega. Söön arbuusi.
Lapsed korjavad õunu ja aitavad niidetud heina ära vedada, vahelduva eduga ka pesevad nõusid. Nad püüavad, sest issi on seadustanud neile tugevama õigusega arvutikeelu, mida on lootust tühistada vaid ebamäärase "tubli ja töökas olemisega".
Minu kurtmise peale- appi ma ei saa kuidagi oma kodutöödega kuidagi ühele poole- kostis T oma arust lohutavalt: pole midagi, puhkus ju alles algas...

Kurjad inimesed tulevad meeleheitel koduperenaistest.
Esiteks vihastad, sest tundub, et ainult sina, märter, pead kõike ja kõige rohkem tegema. Siis tunduvad lapsed tüütud, nemad ju EI PEA otseselt eriti midagi tegema. Siis saab raha otsa. Siis ujuvad kõikvõimalikud seni varjatud probleemid pinnale. Ja algab PMS. Ja lehtedes on aint halvad uudised.
Järgmiseks käratad peale kolmele tüütule viieaastasele, kes tunni aja jooksul viiendat korda su elutuppa traavivad.
Vaatad kadedusega õnnelikke paare ja muretuid beibesid tänaval.
Ei kammi juukseid terve päev.
Kirikus, kontsertidel ja jalutamas ei käi. See eest Säästukas ja turul, rätik silmini tõmmatud, et ei peaks soengut tegema.
Lubad inimestele tagasi helistada aga unustad ja kui meelde tuleb, ikka ei helista.
Ei viitsi kuulata külatädi heietust tänaval tema õe viletsast tervisest.
Pakud eelnimetat tädile moepärast abi kottide tassimisel ja ohkad kergendusest, kui tema (ilmselt ka moepärast) ära ütleb.
jne jne.
Pagan, midagi tuleb ette võtta.
Täna on rannailm aga .. niitmine on pooleli

invasioon porgandites

Täna ma siis rohisin. Tuleb välja, et peale seemnete kevadel mahakülvamise tuleb enne sügisest saagikoristust aiamaal veel midagi kavalat teha. Ma pole veel päris täpselt aru saanud, mis see on...
Igal juhul oli minu palgatöösse mattunud kahe suvekuu jooksul peenardel toimunud nii mõndagi huvitavat. Porgandid, mida ma otse loomulikult unustasin harvendamata, vohasid uhkelt. Hoolimata sellest, et Lotte armastab keset peenart pikutada. Keegi oli maast osa porgandeid välja tirinud ja veendudes nende alamõõdulisuses, pistnud nad tagasi peenrasse. Ma ei usu, et seda tegi meie põgenikuelu elav jänes.
Herned olid kolm nädalat tagasi veetud tuginöörid puntrasse ajanud ja maha vajutanud. Kuna mul õnnestus leida vaid tühje kaunu ja mõned õied, läkitasin herned komposti.
Maasikatel pold häda midagi, kuigi Lotte vedeles keset taimi graatsilises poosis: Nina ühes puhmas, esikäpad teises ja tagakäpad kolmandas.
Ilusa lõhnava nõmm-liivatee olid oma pesaks valinud punased sipelgad. Liivateel endal ei paistnud sellest midagi olevat aga minu varbaid rünnati küll.
Vaarikaid ei ole. Alumised oksad on Lotte poolt ära lutsutatud- ta armastab väga vaarikaid. Musti sõstraid ja tikreid ka ei ole. Ma küll alles eelmine aasta istiutasin nad kah.
Piparmünt kiratseb uuel kasvukohal. Aga petersell on rahul. Ja veel mingi ürt, mille nime ma enam ei mäleta.
Miku peenral kasvab kõrvitsapadrik. Selle laiade lehtede all tihedas rohus on täitsa mitu kõrvitsajõmmi juba, ma ei tea kui suured sest lehed torkavad.
No ja igal pool oli toimunud põldosja vaikne kuid kindel invasioon. Vastandina näiteks nõgese või vesiheina ülbele laiutamisele on neil väga kaval strateegia: sellised malbed varrekesed, mis näivad teatavat, et oh, mis nüüd meie õrnakesed, ärge pange meid üldse tähele, me niisama siin natuke oleme ega võta ruumigi.
Ja sedasi märkamatult on kõik kohad neid täis ja kätte neid tõbrikuid ka ei saa, sest niitpeened juured lähevad kohe allaheitlikult katki, et esimesel võimalusel jälle kasvama hakata.
Homme jätkan võitlust.

kingadega või ilma?

Üks teema piniseb juba pikemat aega mul peas. Ajendatud Elsa lahedast postitusest, kus ta võrdleb mehi
kingadega:)
Et paljajalu on küll tore ja tervislik aga head kingad on ikka umbe vinged. Nii need, mis ammu sisse kantud kui need, mis just poest koju toodud.
Ma olen suur suhetesõltlane kunagi olnud. Mäletan, et elasin nii 15sena selle nimel, et ma kohtan kedagi, armastus tuleb ja teeb kõik korda, heaks ja ilusaks. Tegelt harva teeb. Pigem ajab kõik veel rohkem paigast ära ja sassi. Armumine ma mõtlen. Kui juba armastus, siis peaks mingi tasakaal tekkima.
Esimene armastus tuligi, oli vägev küll aga nutta sain ikka ka nii et aitas. Telefoni hüpnotiseerimine õhtud läbi "The Cure" kaebliku niugumise saatel oli mu põhiline olek...
Kui too esimene love läbi sai, mõtlesin, et mitte iial, mitte mitte mitte iial ei tule enam sellist tunnet. Mitte keegi ei taha mind enam mitte mitte kunagi.
Kui ma saaksin tolleaegsele endale õlale patsutada, siis ütleksin, et pole hullu. Tulevad uued kogemused, head ja halvad. Ja lõppeks ilma meesteta saab ka hakkama.

Saab siis või?

Mulle tundub, et saab. Kõik sõltub põhjusest, miks meest otsida. Või naist. Või armastust üldse.

Näiteks selleks, et üksi on igav. Tahaks kellegagi jagada hommikukohvi ja päikeseloojanguid, soojendada end jahedal õhtul laia selja taga teki all.
See kõik on kena aga ürgüksinduse eest ei saa peitu ka kellegagi koos olles. Jumala ja iseendaga kohtud ikkagi üksi. Kui see teeb hirmu, ei aita sõbrad, kallimad, peod, pere ega miski. Armumine läheb mööda, lapsed kasvavad ja ikka on hing pikalt ja põhjalikult näljas. Päris kole. Üksindusehirmust suhete külge klammerdumine on kurb vaatepilt. Mis selle vastu aitaks, mina ei tea. Mina hoian Jumalast kinni. Ükskõik, mis ma olen ja mida ma teen, Tema on minu juures. Midagi vastu nõudmata- peale minu enda.

Ühiskonna algrakukese loomises on meestel oluline osa kanda. Perekonnaks on soovitav ema ning isa sõbralik kooselu, samas lapse saab tänapäeval purgist kah muretseda. Peremudeleid on seinast seina. Isa võib suht edukalt isa teha ka mitte emaga koos elades. Üksikemadel ei ole see lihtne. Ma isiklikult ei kujuta ette, et pole kellegagi vaipu kloppida või kasvõi päeva lõpus laste tempudest kellelegi rääkida. Füüsiliselt saab hakkama aga emotsionaalselt on üksi laste kasvatamine raske. Samas jälle- näiteks peale sõda oli vaata kui vähe mehi ja mis siis?

jaaaa seks of koors. Regulaarne. Hmm, ootuspärane? Väheüllatav? Aga oma. Ja hea.
SAMAS JÄLLE kui pole kaaslast, on ka igasuguseid variante. Kusjuures mõni variant on lihtsalt suurepärane.

Aa. Et armastus ka või?
Et ilma armastuseta ei jaksa õnnelik olla?
Saab ju oma armastust jagada vanematele, lastele, sõpradele, kodututele koeradele?
Nemad peegeldavad armastust heldelt tagasi.
SAMAS JÄLLE Jumal on kavala tagamõttega selle vastasugupoole igatsuse meie sisse pannud, bioloogiline programm tiksub ja.

Oh, armas Jumal, keeruliselt oled sa meid kokku pannud. Aga arvan siiski, et õnnelik või õnnetu olemine ei sõltu üksindusest või kaksindusest. Nagu Surematu Kashtsei muinasjutus: õnn on seal, kus on su süda. Laste juures, teisi teenides, midagi luues, mis iganes. Igal pool natuke. Igal pool nii palju, kui saab. Nii palju, kui südant jätkub.

ei mingit eufooriat..

kuigi puhkus kestab juba teist päeva. Vilets suusailm ei tekita mingit tahtmist saba seljas ringi lehvida kah.
Reedel, viimasel tööpäeval oli veel eriti kiire olemine, lõpetasin oma asju ja tormasin poolest päevast koju Perefoorumi külalisi ootama. Pidi tulema mingi 4-5 peret, kohale jõudis 2 aga mis siis. Kummaline on kokku saada inimestega, keda iial varem kohanud pole (ainult netis) aga siiski lobiseda mitu tundi nagu vanade heade sõpradega.
Samal õhtul sõitsin lastega maale, sõbrannele külla mustikale. Mõnus oli metsas, ammmmmu pole olnud võimalust marjul käia. Mustikad olid magusad ja männimetsa lõhn uimastav. Järgmisel päeval sai Lindi kool 80 aastaseks ja kuna peretütar seal esines, võtsime ka sündmusest osa.
Lindi vana mõisakool paneb selle sünnipäevaga nüüd oma uksed lastele kinni, sügiseks valmib uus ja moodne mõni kilomeeter eemal. Aga...
Vana koolimaja asub absoluutselt idüllilises mõisapargis, kus lastel tohutult suuri puid ronimiseks, ruumi jooksmiseks ja peitusemänguks, vahetundide ajal kihutati külakiigele ja kelgumäele, klassitoa akendesse piilusid pihlakad ja õunapuud. Oma esimest koolimaja olid vaatama tulnud kümned kunagised õpilased ja õpetajad, mõned neist ikka päris eidekesed juba. Nagisevate alles värskelt värvitud põrandatega klassidesse olid vaatamiseks pandud nii minuaegseid kui 80 aastat vanu koolivihikuid ja päevikuid.
Sinna tuleb nüüd arvatavasti vanadekodu.
Uus koolimaja on hoogsa tänapäevase arhitektuuriga, plastikakende, moodsa saali-võimla-tualettidega, lisaks korralik spordiväljak ja lasteaiapoolele suurepäraste atraktsioonidega mänguväljak. Samas asub see kesk lagedat põldu, igast küljest tuultele valla, mänguplatsi aia tagant kulgeb suht elava liiklusega maantee, mitte kaugel löntsivad külapoe vahet kohalikud õllesõbrad ja koguneb noorsugu autodest tümakat laskma ja seltsielu elama.
Ühe ajastu lõpp.
Täna sajab jälle vihma pluss korralik tormituul. Jätkame siis koristustegevusi lastega.

maalt ja saaniga, pealinnas

Ei tule töötuju, ei tule noh!
seep pean ikka ära kirjutama ka oma meeldiva kogemuse.
Käisin eile pealinnas intervjueerimas Peeter Vähit. Pole ammu kohanud nii kena inimest! Juba poole tee peal helistas mitu korda, et kuidas ma ikka kohale saan ja kas ta peab mulle vastu tulema jne. Pakkus vett ja veini, rääkis väga huvitavat juttu ning lõpetuseks küsis tuhande vabanduse saatel, kas ma ei oleks nii lahke ja saadaks loo talle üle vaadata, mitte et ta kahtleks minu professionaalsuses (irw, mikrobioloog) vaid et ehk ta ise pole osanud piisavalt korrektselt väljenduda.
vÕibolla on ta selleks nii kena, et on budist?
Või on nii, et mida haritum, intelligentsem ja positiivsem inimene, seda lugupidavamalt suhtub ta endast nõrgematesse ja rumalamatesse?
Tulin tema poolt ära ja tahtsin natuke linna peal ka kolada. Käisin pea kuklas ümber südalinna klaashoonete nagu mats linnas kunagi, ja piirdusin Stockmanni külastusega. Imestasin, kui lai valik kaupa oli Pärnuga võrreldes. Leidsin näiteks silikoonist kausikaabitsa, papist sahtlid ja veel mitmeid asju, mida ma iial Pärnus näinud polnud. Aga raha ja vaba aega mul polnud, kõmpisin varsti bussijaama tagasi.
Bussiga sõita on mõnus. Selliseid poolpikki otsi nagu tallinn ja tartu. Saab oma mõtteid lõpuni mõelda. Märkmikku ülestähendusi teha. Tukastada. Vaadata metsatukkasid, põllulappe ja mõistatada, mis lilled kirevate laikudena parasjagu mööda vilksatavad.
Täna sajab vihma, täielik mõnulemise, magamise ja lugemise ilm.
Püüan nüüd lugu edasi kirjutada...

punase motikaga taadist

Tahtsin kirjutada ühest rõõmsast ja ühest kurvast asjast.
Ma arvan, et alustan kurvast.
Meie 73aastane naabrionu käis üleeile oma paar nädalat tagasi ostetud mootorrattaga sõitmas. Täiega lahe vaatepilt oli, kuidas ta oma punasele iludusele otsa ronis ja minema käristas. Ja kui ta jõudis koju tagasi, ajas ta oma motika garaazi, pani ukse ilusasti kinni, kukkus sinnasamasse maha ja suri ära.
Mina seda ei näinud, mees helistas mulle. Naabrionu leidis pool tundi hiljem tema abikaasa, kes poest koju jõudis.
Nad olid eelmisel õhtul kena perekondliku õhtu veetnud oma pere ja sugulaste seltsis. Ja hommikul oli taat nagu ikka vanainimesele kohane oma tabletipeotäie sisse söönud.
Nüüd siis sedasi.
Meil on kõigil kurb olla. Sõbralik ja seltsiv mees oli. Ikka pakkus meile kala ja veeretas juttu, kui me maja ümber mingit majapidamistööd tegime ning jagas juhtnööre, kuidas tema meelest oleks õige midagi teha.
Nii harjumatu, et hommikul kell pool 9 ei kobista keegi enam oma punase fordsierra kallal, ega kööpsi rõõmsalt esmaspäeviti ja laupäeviti piimaauto juurde külamuttidega nalja viskama, ega köhi ja vannu nii et maa on must oma trepil kalavõrke puhastades.
Ja tema naisest on ka kahju. Terve elu koos elatud ju. Kuidas ta nüüd üksi edasi talitab oma majaga, suvekoduga, aiamaaga, kaluripaadi, punase fordsierra, punase motika ja kahe ülbe koeranässiga? Alati tegid nad ju kõike koos-nühkisid puid saagida, kloppisid vaipu ja käisid aiamaal. Õnneks on neil tütar.
Me ikka T-ga vaatasime ja mõtlesime alati, et kas meie ka 30 aasta pärast niimoodi koos eite-taati teeme...
Lapsed olid ka ehmunud, vaiksed ja kurvad, nemadki armastasid naabrionu omal moel. Küsisid surma ja Jumala ja selliste asjade kohta. Palvetasid naabritädi pärast.
Teate ma sellest toredast asjast kirjutan tegelt teine kord.

Indiaanlastest ja kombainidest

Reedel sain maale. Võtsin 2 suuremat last ka kaasa. Käisime indiaanilaagris lastele. Kaks tipiid olid püsti, neli poisijõmmi sebisid ringi, sõitsid kanuudega, ronisid puude otsas. Kõik lapsed on oma olemuselt indiaanlased, arvas laagripealik.
Talle ja paarile ta mõttekaaslasele on indiaanlus elustiil. Nad puhkavad niimoodi. Mulle imponeeris kõige rohkem nende vaba olemine. Nad rääkisid, et maale tulles võtab mitu päeva aega õigele lainele saamine. Telefoni levi eriti ei ole. Telekat ei vaadata. Kell ei tule meelde. Sa lihtsalt oled, toimetad vaikselt oma asju, tegeled loomadega ja iseendaga kuni on õhtu käes ja avastad, et polegi midagi erilist ära tehtud. Ja mis siis, et ei ole. Sina ise oled iseendaga aega veetnud.
Kadedaks tegi, oi kui kadedaks...
Meie piilusime kella ja kimasime edasi viljapõllule, varajase odra lõikust kajastama. Seda tegin ma nüüd küll elus esimest korda. Põllumajandusreporter vali:)
Aga mõnusad mehed olid. Agronoom, kellel 36s viljalõikus juhtida. Hallihabemeline suur kõhuga kombainer, kes mu lapsed vastutulelikult kombainiga ühe ringi kaasa lasi sõita. Näidistalu juht, kes minu linnavurlelikku olemist pahaks ei pannud. Nad kõik olid naeruse silmavaate ja sooja tugeva käepigistusega, ning kohutavalt sõbralikud ja vastutulelikud.
Närisin odraterasid nagu -- aaaaaaastaid tagasi kriimuliste põlvedega poistega ratastega põldude vahel ringi rallides ja piimapuki peal päikeseloojangut vaadates.
Kui Tartus meie maja taga veel maju ja viadukti ja elektriliini ei olnud, siis oli seal hoopis viljapõld ja jube äge oli naabripoisiga koos vaatama joosta, kui ilusad punased kombainid tulid ja maa nende all värises...
Minu lapsed pole maal üldse saanud olla. Ei ole neil vanaema maal, ega onusid-tädisid, mõned kaugemad sugulased on aga sellist läbikäimist pole, et suisa suvitama saaks nende jurde minna. No ja polegi muud võimalust kui minna kalli raha eest kuskile turismitalusse, et lapsed teada saaksid, mismoodi vili kasvab ja lehmad lüpsavad. Ebaaus!
Ja kurb..
Sõitsime fotograafiga linna poole, väsinud lapsed tagaistmel magamas ja terav õnnetunne tuli peale. Selline päev! Ma sain korraks-korraks päris elu jälle nuusutada, tõelist elu pääsukeste, kombainide, kitsede ja kanuudega. Mis on selle kõrval linna mõttetud sebimised? Kivisildniku uus ooper? Peanäitejuhi kultuuriline maitse? Seppäla allahindlused ja uus kleidimood?
Mitte s..tagi need ei tähenda, kas teate, mitte s..tagi need ei tähenda pääsukeste kõrval.
Kust küll leiaks maakoha, kus vahel natukenegi lastega olla saaks? Ma võiks vikatiga niita ja nõusid pesta.