noorte kiituseks

Käisime pühapäeval vaatamas Pärnu kunstide maja noorte tehtud muusikali: Kaari Sillamaa "Puujala ja Ükssilma sõda".
Tüki sisu iseenesest primitiivne aga laulud-tantsud olid väga head ja noorte toimetamist ja energiat laval lausa lust jälgida. Osalesid linna parimad lauluhääled, kui nii võib öelda, needsamad noored, kes pidevalt solistide, nooretebändide jms konkursse võidavad siin. Ma olen absoluutselt kindel, et "Greibi" tüdrukud Ülejõe koolist laulavad sama hästi kui Nele-Liis Vaiksoo, Kaire Vilgats ja teisedki.
Üle tüki aja tundsin uhkust Pärnu üle! Kahju ainult, et need parimad hääled on kõik abituriendid ja kaovad kardetavasti suvel Pärnust kus...
Mu lastele ka meeldis. Mul salajane lootus, et kui ma neid niukseid asju vaatama vedin, kasvab neis ka huvi teatri ja kaunite kunstide vastu.
Ja Mihkel hakkab ehk julgemalt laulma, sest Jumal on talle andnud hea muusikalise kuulmise ja ilusa hääle aga hirmsa häbelikkuse ka. Kui seda vahel õnnestub murda, esineb ta täiega lahedalt!
Jee, tulevase superstaari mamma :)

kevadümin

Tjah, et tere kevadet siis!
Ilm on mõnevõrra soojenenud, koerasitt kenasti lume alt välja sulanud ja päev toredasti pikenenud. Kevad saabus 12 tundi tagasi.
Mõned inimesed - nimesid nimetamata :) -väidavad, et neil on kevad peas ja hormoon laes ja üleüldse igatepidi imelik olemine.
Ma ei tunne veel midagi. Higistan ühe pika loo kallal, mis valmis ei taha saada, ootan uusi lahedaid teeemasid. Õues tahaks küll rohkem olla a millal? Nädalavahetusel on pidevalt külm ja vihmane olnud.
Mul keerab enamasti maikuus ära kui ööbikud lärmavad ja taimestik lõhnab ning õitseb.
A sinna on veel aega!

osavad näpud

Nädalavahetusel käisin külas ja käidi meil kah külas. Mõnus oli igatepidi.
Kristeli ja Kadri osavatest näppudest inspireerituna (ühel oli seljas iseõmmeldud seelik isekootud riidest, teisel kleit) hakkasin eile õhtul mantlile hobuseid tikkima. Kole kõverik tuli esimene välja...aga vahet pole. Armas ikka.
Mulle nii meeldib, et inimesed oskavad ise midagi ilusat teha.
Ja siis veetsin mõnusa õhtu K pool, tinistades veini ja mirtot. Kuna just hommikul olin ühinenud Kaalujälgijate sektiga, elasin välja oma frustratsiooni ja hävitasin pitsat ning shokolaadi põhimõttel "uus elu hakkab homme st pool tundi võib veel õgida".
Guugeldasime vanu klassivendi. Paljud olid pangas, mõni oli müügimees, mõni fie, üks oli politsei huviorbiidis, üks paistis silma tohutu bridzihuviga. Nii veider. Inimeste elud, ma mõtlen. Kes millega elu sisustab, mis kellelgi üldse korda läheb.
Mis jälg minust maha jääb? Ja minu lastest?

Kaalujälgimisest mõni teine kord. Kõht ja põis on pidevalt vett täis ja tänahommikune pahaaimamatult tööl tarbitud viineripirukas (nominendid tegid välja) andis 6 punkti, sama palju kui lõunasööginorm!!

sünnat natuke

Sellised kenad tordid. Kassitort pole mu enda tehtud.

Ja see on meie Vedru ahjus, ilmselt ta leidis, et soojade süte peal on hea.

talvekott

...on vaat selline, ma ammu juba tegin selle aga alles nüüd sain üles pildistatud ja pildi arvutisse joonistatud. Pärlid peaks ka seal peal olema või midagi aga vaim ei tule enam peale. kevad ka juba, vildist kott ei eruta enam väga.

Ja üldse, kui ma keset tööpäeva käsitööblogidesse ära upun, siis pole enam vähimatki tahtmist laua taga istuda, tahaks kohe koju tõtata ja igasuguseid asju teha.

seanahavedamise kümmeminut:)

Täna on mul üle mitme nädala aega.
Silja on tööl ja minu kiired asjad on kõik ära tehtud. Nüüd tuleb juba ise vaadata, mida kirjutada. Mõnes mõttes hea, mõnes halb... aga ma ei julge enam midagi soovida, las tööd tuleb, nagu parajasti tuleb.
Õhtuti olen nii väsinud, et peale söögitegemise ja lastekarjatamise ei jaksa enam midagi teha. Täna hommikul äratas mind rõõmus päikesepaiste kell 6, ei raatsinud isegi voodis vedeleda vaid tõusin üles, tegin lastele vorstivõileibu, triikisin ära pesu, mis 2 nädalat oli toanurgas vedelenud, pesin ära õhtused nõud, panin pesumasina käima jne. Kokkuvõttes tegin ühe tunniga enne tööleminekut ära palju kasulikku, tubli, eksju, tubli olen, pai-pai:)
Lapse sünna sai peetud kenasti. Maja oli rahvast täis, neiud kekutasid ajalehetantsu teha, mängisid hasardiga minu organiseeritud mänge, hävitasid viinereid ja limonaadi, viktoriini tegime ja. Krissu oli sõbrannede ja kingituste üle väga õnnelik ja Mikul ka oli rõõmus tuju. Poisid vaid vahepeal vajusid ära natuke. Ma loodan, et veel pole see aeg, kui peab hakkama eraldi poistest sünnasid tegema.
Neiud olid mõned nii vurhvi löödud et. Tantsisid ka ilmatu seksikalt. Kui mina, eideke, veel noor olin, siis ei pidanud kümneaastased juba pandavad välja nägema.... lapsed võiksid ikka lapsed ka natuke aega olla.

Märtsilapsed
on mulle väga armsad. Ja neid on palju: mees, tütar, parim sõbranna ja parim sõber kunagine, mitmeid tuttavaid peoga peale. Tundelised isiksused kõik, igaüks omamoodi, mõni varjatud kujul. Raske on nendega, iial ei tea, kuna ja mille peale nad solvuda võtavad, mis mõtted ja tunded nende peakestes liiguvad.
Samas nende headus ja emotsioonide sügavus on praeguses maailmas haruldane nähtus. Sellep nad ongi mulle armsad!

pärast lillelist kalapäeva

ma täna nii unine sest kell 5 öösel ärkasin üles ja ei jäänud enam magama
jäin kell 6 ja 5 minuti pärast hakkas jänes puuri närima
ta annab nii teada et valge on ja hommik ja laske mind puurist välja jooksma ja vaipa junnistama
viskasin puurile teki peale aga nagunii vaja üles tõusta
eilne naistepäev oli kena
oma mees tõi taime tööl mehed pirukaid ja roose
kuna oli krissu sünna oli palju sebimist mõni teine kord kirjutan märtsilastest
ja homik nüid nii unine
nõud pestud lapsed laiali saadetud
jänes pingutab ja paiskab endast viimased valangud et ma ikka saaks midagi mõnusat teha enne tööleminekut
istun tööl ja ootan küljendust et saaks koju magama minna

märts lörts

Polegi tükk aega postitanud...
Kiire on olnud ja veidi ebaõnne ka. Nimelt õnnestus mul jälle viga teha ühes uudise pealkirjas. Jutt oli sellest, et geograafiaolümpiaadil võidutsesid Koidula kool ja ühisgümnaasium. No ja mina panin pealkirja, et võidutsesid koidula ja hansagümnaasium...
No ülemuse üsna pahase pilgu all olla polnud veel kõige hullem. Vabandasin ette ja taha ja panin vabandusnupukese lehte ka. Helistas kuri geograaf-aineõpetaja. Kirjutas ületoimetuselise maili veel 1 väärikas õpetaja. Ja kui vabandus oli juba ammu ilmunud, tõi ülemus mulle veel ühe käsitsi kirjutatud kirja, kus seisis, et vaatamata lehes ilmunud vabandusele ei saa tema hing ikka rahu, et oi kui hull viga ikka.
Tsiteerides: " Ehk käib ajakirjaniku laps või tuttav õpetaja hansakoolis? Või on ajakirjanikul ajude asemel kartulipuder? Miks P Postimees häbistab ennast selliste ajakirjanike palgal pidamisega?"

Ajakirjaniku amet toob kaasa palju vahvat: kohtumised suurepäraste inimestega, oma ala fanaatikutega, lihtsalt meeldivaid kontakte, alati värskeima info, mis linnas sünnib, kümned uued tuttavad, petliku tunde, et sa tead mõnest valdkonnast midagi, vahel ka kirjutamisrõõmu.
AGA ma ei suuda ära harjuda sellega, et paljudele inimestele on reporteri amet midagi musta ja alatut. Ajakirjanikud valetavad, laimavad, armastavad räpaseid saladusi, on parteide, raha ja tont teab veel mis mõjude poolt kallutatavad.
Minu esimese PP-s ilmunud uuriva loo esimene kommentaar oli: lp. XX (mina), sittuge palun püksi.
Ja ma vaatan teisi reportereid, kes tegelevad üpris teravate ja inimesi erutavate teemadega- no nemad saavad pidevalt mööda päid ja jalgu nii et koliseb! Meie mõnedel esinumbritel on välja kujunenud omad kindlad vaenlaste, vihkajate ja lihtsalt ebasümpaatiate "klubid" lausa. Need annavad tuld netikommentaarides, kuluaarivestlustes ja igal pool, kus saab teada anda, et ajakirjanik X on lurjus.
Nendega võrreldes on mul veel hästi läinud. Aga ikkagi teeb meele mustaks. Reporterid on ju ka kõigest inimesed, kes teenivad leiba, saavad vahel asjadest erinevat moodi aru ja vahel-kujutage ette-isegi eksivad!
Vot.
Aga eile oli mul selline veider juhtum, et läksin Kadrisse sööma, astub mu juurde üks nooremapoolne naine, naeratab teretab ja ütleb: aitäh asjaliku artikli eest, meile kõigile väga see meeldis!
Kusjuures mul pole õrna aimugi, kes ta oli ja mis artiklist käis jutt...

Ei taha tegelt tööst kogu aeg kirjutada, lihtsalt on praegu selline periood. Kolleg on jätkuvalt haige ja mina higistan meie külje kallal. Kuidas asjad välja on tulnud, mina ei tea. Nagu eelmine kultuuritoimetaja ütles-ah, keegi nagunii seda külge ei loe. Kui just mingit skandaali pole kunstnikud korraldanud. Netikommentaare kah meie küljel on üliharva.

Pererindel muutusteta. Jänes situb põrandale, kass tahab kogu aeg süüa, toad on kogu aeg segamini, toiduraha kulub hullu moodi, kati kisab kogu aeg, miku on tõre ja mossis, krissu saab homme 10aastaseks. Raamatuid lugeda, trenni minna ja tekstiilikoja kursustel käia pole aega.
Uni lööb kell 22 nuiaga pähe.
Täna tulin jala tööle. Linnud laulsivad.

jõudsingi...

..., jõudsingi midagi positiivset ära oodata!
Nädalavahetusel tundsin ennast võrdlemisi tõbiselt, köhisin, tatistasin ja uimerdasin. Ei saanud toimetuse talvespordipäevale ega midagi, ääää....
Aga ega ma seepärast voodis olnud-reedel koristasin, pesin ja poodlesin, laupäeval koristasin ikka veel, käisin lastega kelgutamas, pühapäeval käisin koguduses. Noja polnudki aega põdeda. Pühapäeva õhtul lõi selline PMS ka veel üle pea kokku, et oli hull tahtmine asju puruks visata ja nutta ja sõimata ja muidu juukseid katkuda. Esmaspäeval oli kõik õnneks möödas, tuju hea ja maailm ilus. Pühapäeval kaebasin sõbrannele, et tööl käia ei viitsi enam, kõik on ära tüüdanud. No palveta, et sa saaksid tööl midagi uut kogeda, soovitas sõbrants. Midagi erinevat ja värskendavat.
Mul oli nii hull PMS toopäev, et ei tahtnud palvetada isegi mitte.
Erinevat ja värskendavat tahaks muidugi. Saingi. Kujutage ette, esmaspäeval helistati, et Silja jälle haigeks jäänud, seekord lausa 40 palavikku! See tähendab, et mina saan selle au ise kultuurikülge toimetada nädal aega. Suures ehmatuses palusin kolmest ühe külje ära jätta. Esimesega sain kenasti hakkama, tundub, et reedene tuleb ka välja. Ei tea, mis järgmisel nädalal saab...
Siljast on muidugi kahju. Juba kolmas päev tohutult suure palavikuga. A mulle tuleb see suht tundmatus kohas vette viskamine ilmselt kasuks, ise otsustamine, planeerimine ja muu. Hirmutav ja huvitav kah.
Ja täna on palgapäev ja ma sain PREEMIAT! Hooletusse jäetud koerast tehtud uudise eest. Jube rõõmus olen! Lisarahake muidugi rõõmustab, et saab üles tuppa ruloo osta ja öösel ei paista tänavalatern enam pähe. Olulisem veel on moraalne tunnustus - ma ikka saan vahel midagi hästi tehtud ka!
Ilus asi on olnud ka see, et mind külastas sõbranna Inglismaalt, Karina. Käis tütrega siin meie koguduse talvelaagris ja hüppas ka meie poolt läbi. Nii hea oli ammuse sõbraga kohtuda! Karina oli üks esimesi sõpru, kelle ma Pärnus kümme aastat tagasi leidsin. Tema kaudu ka palju teisi. Pärast Karinaga (kes oli samamoodi alles siia tulnud) kohtumist ei tundunud Pärnu enam mulle suletud ja ükskõikse linnana. Nagu "Väikeses printsis": ma armastan kõrbe, sest ma tean, et seal kasvab üks lill. Või oli seal rebane?....Vaja uuesti lugeda.

käkk

Tegin nii ullu käki nagu enne veel teinud pole.

Nimelt panin kirjutades pisitillukest uudisnuppu Cardo Remmeli suurperedele pühendatud kontserdist, täiesti vale kellaja ja kujutage ette - ka kuupäeva! Kontsert ise on täna õhtul aga neile vihastele inimestele, kes homme hommikul kell 10 kontserdimaja ette kogunevad, tuleb mul vist ise minna laulma ja tantsima....

Mina ei tea, miks sellised asjad peavad just minuga juhtuma. Kolleegid küll lohutasid, et ikka juhtub, üks tegi haput nägu et NIIMOODI eksida.

Ma ei taha selle peale enam mõelda. Kustutan oma mälufaili ära selle koha pealt. Mida ei mäleta, seda pole olnud.

No ja jänes (ma ju ikka kirjutasin, et saime taaskasutatud jänese?) meil teeb omakorda jõudumööda elu huvitavaks. Poiss unustab teda pidevalt oma tuppa lahti ja jänks hüppab talle voodisse, laseb aga junne ja vedelat vahest kah. Lisaks öösel ei viitsi enam puuri minna, närib vihaselt puuriserva ja tõstab hammastega toidusõime edasi-tagasi. Kolin-ragin missugune ja miku ei saa magada.

Lisaks on lapsed külma ilma ja kurguvalu tõttu vahelduva eduga kodus olnud päeval ja issi, kes hommikul töölt tuleb, ei saa omakorda magada.

Kõik närvilised, pooltõbised ja vihased.

Mina olen kolm korda esimest korda ja ihuüksi (Silja telefonijuhendamisel) kultuurikülge kokku pannud, selle üle olen uhke. S oli haige ja kõik väga lahked mu vastu, tõid isegi lugusid ja.

Ok, ma ei taha musti meeleolusid enam kauem siin levitada, homme on meil vaba päev ja ehk esmaspäev on natuke helgem.

lumine päevake

Üks ilus külm talvepäev, kui öösel pärast pikka lumetut aega sadas lõpus vaimustav värske paks lumi maha...

näputöö

Sõbrapäev on küll ammu möödas aga näe sellised südamed läksid töö juurde tädidele sünnadeks, roosa äärega randmesoojendajad Katale ja oranžiga teme sõbrannele. Praktiliselt ühe õhtuga saavad valmis, kaunistamine võtab veidi aega. Ahjaa, koeravillast on see kole pruun lõng.

kahe- ja neljajalgsed sõbrukesed

Sõbrapäev..
saladuslik pakike hommikul padjal, jalutuskäik käsikäes hämarduvas linnas, õhtusöök kahele küünlavalgel, punane vein tilisevas kristallklaasis...
heh, unistada ju võib:) Tegelikkus järgmine:
Laste tehtud kaardikesed ja kallistused
varahommikune telefonikõne sõbralt
tööl kolme sünnipäevalapse kaetud laud salati ja hapukoorekoogiga kohvipaus veinikohvikus k ja k-ga, jagasime trühvleid ja mõnusat aega
kiire töötegemine, mille tulemus lehte ei mahtunudki aga mille tulemusena ei jõudnud ma ka Metsamoori loengule:(
palgapäev, lapsele uued tantsusussid, virn maksmata arveid, toidukottide käe otsas koju lohistamine, valmistoit ja kiiruga Portast rabatud tort, mille maitse vastas täpselt selle odavale hinnale
kodus kulus õhtu Krisu tantsuriiete parajaks õmblemisele ja tema inglise keele sõnade õpetamisele (kolmandal korral kirjutas õigesti küll)
pärast kümnekordset korrutamist "pange asjad kokku, hambapesu ja voodisse" õhtujutu lugemine
katile tsiteerisin tema soovil miku beebiraamatut
siitmaalt mäluauk, omateada pikutasin korra enne hambapesu aga kui teadvusele tulin oli uus päev juba pool tundi tiksunud...
uus päev algas siis öösel kui uniselt lõpuks alla kööki hambapesusse lohisesin.
Lasin sisse kassi, kes akna taga koputas nagu ikka. Kalpsab tuppa, paneb põrandale HIIRE ja vaatab mulle võidurõõmsalt otsa! Kiitke nüüd, vaatke kui tublilt ma teile kassi teen!
Ei old mina mitte rahul paraku. Pistsin karjuma "Kao siit oma hiirega", rabasin kinni kassi, hiir hambus, (kassil) ja üritasin solvunult rapsivat tüüpi kinni hoides teise käega akent avada, et nad õue visata. Tutkit!
Pudenesid laiali nii hiir kui kass, hiir tõmbas vasakule ära ja mõnda aega ajasime Vedruga koos teda taga.
Taix tuli ka asja vaatama. Hiir jugas segast seisu ära kasutades kööki tugitooli alla, mispeale Taix tegeles tükk aega vanade ajalehtede, kaotatud sokkide ja isegi pliidi alt puude laialiloopimisega urisedes, et mina ei mõista elamist korras hoida. Häh!
Seepeale lidus hiirejuss esikusse tema tööriistapuntra alla (hahaa!), kust nad Vedruga ta jälle välja suitsutasid. Sedakorda haihtus pöidlapikkune vend hiir kuskile külmkapi alla ja sinna ta jäi.
Mina siis koristasin öösel kell 1 lahinguvälja sarnast kööki, itsitamisest kõveras, Taix sõimas kassi moluks ja läks magama, kass vahtis meile suuril silmil otsa ja näugus kaeblikult. Luuser!
Siuke valentinipäev oli mul ja ega ma miskit muud oodanudki :)

Vaarikule vastu ...

Lähen intervjueerima Andrus Vaarikut ja olen hirmust ja aukartusest kange: Andrus Vaarikut! Mul pole õrna aimugi, mida temalt küsida! Tema, kes ta on meedias nii üleekspluateeritud, küll on harutatud tema rolle, küll eraelu, tütart, alkoholismi, habrast vaimlis-hingelist tasakaalu... Mina olen tema jaoks vaid järjekordne tüütu leheneeger ja tema on mulle keegi, keda lapsest peale telekast fännatud on.
Ah missa põed, ütles S. Te mõlemad ju huumoriinimesed!
?
Mina olen naljainimene?
Kivirähk ja Juur on huumoriinimesed, mina olen niisama armetu enda lõbuks plõksija.

töökad naised

Lugesin viimast Eesti Naist vihast ja hakkasin pahaselt särtsuma. Minul viskab üle see inimeste tubliduse ülistamine, ausalt! Järjekordne pereema, kes kantseldab viit last, kellest paar haiged, lisaks majapidamine, ja hooldab ka voodihaigeid ämma-äia.
"Jah kui hilisõhtul vahel heegelnõela kätte võtan, siis tuleb meelde, et see on esimene kord päeva jooksul, kui rahulikult istuda saan," kirjeldab tubli pereema. Huvitav, kas ta siis kempsupoti peale ka rahus istuda ei saa? küsib minu õel ja laisk pool.
Jajaa, see pole muud kui must kadedus, ise olen laisk ja lohakas, ei viitsi iga kord isegi lapse kooliminekuks ennast voodist välja venitada. Vahel olen küll tubli, tõusen ennne seitset, panen pliidi kütte ja teen röstsaiu...
Aga ikkagi: minu meelest ei ole enda selline tööga tapmine õige. Loo peategelane teostas oma unistuse ja ostis overlok-õmblusmasina. õmblemine on temale hobi. OK, võibolla ta tõesti on ääretult vastupidav ja võimekas inimene, kõrge energiatasemega. A miks keegi talle ei ütle, et puhka ka ikka vahepeal? Eestlased rabelevad niigi kogu aeg viimase piiri peal, ajakiri õpetagu vahel nats vabamalt võtma!

uus ja vana

Laupäeval ostsin uue madratsi.Uus voodi vedeles kokkupanemist oodates juba paar kuud, vana lahtikäiv diivan, mille peal magasime, vajus üha enam lohku. Diivan sai ostetud Miku dekreedirahadest- 7 aastat tagasi niisiis, juba teisel eluaastal sai selle üks raamiosi müravate laste poolt puruks hüpatud (kui aus olla, siis tegi seda teismeline naabriplika, enda laste mass oli tol ajal veel väike).
No ja paar viimast aastat on õnnetu diivan aina rohkem auku vajunud, lisaks sellele kahe väiksema lapse poolt põhjalikult ja korduvalt täis pissitud. Sestap võite ette kujutada sära minu silmas ja õnne minu hinges, kui suutsin ometi uue madratsi osta! Kuna teinepool oli harvaesinevalt vastutulelikus meeleolus, siis vedasime teise korruse suurest toast minema kõik prussijupid, kaablirullid, ketaslõikajad jne, mina küürisin ja pesin ja pakkisin päev otsa, siis T haamerdas ja liimis kortsus kulmul tunnikese ja-
laupäeva öö magasime juba uues voodis ja koguni võib nimetada, et uues toas, sest kolikambrist on nüüd siiski suht elamisväärne paik saanud. Panime vaiba maha ja kolisime Kati kah oma voodikesega üles. Kuna suur õde-va õel individualist - vingus ja väänles nii hirmsasti, et tema ei taha Katit oma tuppa asju kiskuma, siis paigutasime Kati suurde tuppa, nurga taha nii öelda.
Ma olin kokkuvõttes õhtuks läbi kui läti raha, kobisin kuuma vanni ja lasin lastel ise muhvineid küpsetada. Mida nad hirmsa tüli ja nutu saatel 75% õnnestumisega ka tegid. Siis lugesin uues voodis raamatut ja olin jube õnnelik. T keeras magama ja ütles, et tema ei saa küll aru, on siis parem magada või ei. Mina magasin ausalt öeldes kohutavalt halvasti: korra ajas mind üles Kati, kes pissis, korra Mihkel, kes nägi halba und, siis T, kes ronis kempsu, siis mina ise kempsu...
Eile polnud ka parem lugu:( ! Voodi on taevalik ja pehme aga magada ei saa, unenäod on mingi kräpp kogu aeg. Jama. Ometi on pea põhja poole ja kõik.
Teine uus asi on elusasi kõigeparemasi. Jänes.
Janneema võttis ühelt poisilt tagasi oma kingituse, sest poiss on suureks saand ja ei huvitu jänesest enam. Tema annetas nelja-aastase lommakese siis meile.
Kuna krissule on lubatud LOOM neljandas klassis, siis loovutas ta armulikult jänku mikule. Poiss oli hullult elevil, passis kaua aega puuri ees, oodates kuni jänes välja tuleb. Loomake oli suht julge, kalpsas puurist vaibakesele, jättis sinna "rosinaid" ja näris talle ulatatud kõrrekesi. Kuna kass Vedru tunneb ebatervet huvi, on poisi toa uks kinni ja päevaks puur ka. Eks siis paistab, mis saama hakkab.

lemmikmehed...

Eile käisin tööasjus munitsipaalpolitseis. No ja sattusin õkva prõlla oma kunagise lemmikturvamehe jutule:), ta oli mu turvamees Valgeranna kämpingus töötamise ajal. Tundsime üksteist ära üle 12 aasta ja ajasime koos ühte tööasja.
Nii tore oli!
Öösel nägi Miku paha und, karjus ja ajas mul paariks tunniks une pealt sellega. Lesisin ja mõtlesin, kui tore aeg seal kämpingus mul oli. Püüdsin meelde tuletada, miks too turvamees mulle siis meeldis. Jutt meil sobis maru hästi ja lahe oli üksildastel õhtutel valvuriputkas lobiseda. Väga seksikas oli mõelda, et üks MEES valvab ja kaitseb mind:))) noh, kämpingut ka ikka.
Ja siis mõtlesin, millised mehed mulle üldse meeldivad. Jõudsin järeldusele, et hea süda ja terav keel on kohustuslikud. Kõik mu lemmikmehed on sellised! Kui mees suudab mind naerma ajada-super! ja kui tema minu teravmeelsuste peale naerab-veel parem.
Igast muud asjad on muidugi veel. Aga kui samad asjad naerma ei aja, pole mitte mingit perspektiivi ei suhtel ega sõprusel.
Ammu pole mul ühtegi meessõpra enam, kellega suhelda. Kahju! Töö juures siin on ka niuksed pealiskaudsed kontaktid. Pole ühtegi hingesugulast leidnud. Mõned tüübid mulle imponeerivad teistest rohkem, millegipärast on need kõik sellised tüübid, kelle huumorimeel teistele peale ei lähe, neid peetakse isekateks ja õelateks. A mulle must huumor meeldib. .. Ilmselt olen kah isekas ja õel.

Et siis mis uudist?
Midagist.
Lumi on maas ja ilm on külm. Kaalun ja kaalun, kas osta lastele suusad.
Või hoopis uus korralik madrats uue voodi jaoks. Ma olen ikka võimatult halb majandaja, ükskõik kas mul on vähe või palju raha, otsa saab see kosmilise kiirusega ikka. Ja siis T õiendab, et ma raiskan. Tahaks ju perele ikka rõõmu teha - ostad kooki ja kommi, viimati käisin isegi raamatupoes. Kohutavalt raske on endale riideid osta. Mul lihtsalt ei mahu pähe, kui palju raha mõne tühise seeliku või pluusi eest küsitakse, mis aasta pärast pealegi moest on läinud.
Just kevadel ostsin endale säravpunase jaki, mulle kangesti meeldis ja öeldi, et sobis ka. 600 eeku maksis, minu jaoks jube kallis. Aga rahul olin.
Ja nüüd, vähem kui aasta möödas ja mu lemmikjakid ripuvad samas poes "soodne leid" rubriigis ja maksavad 150 eeku.... vähe ei aja närvi!
Oleks mul õmblusmasin korras,nats aega ja fantaasiat, taaskasutaksin vanu riideid ja kaltsuka kraami. Mõnuga.
Just käisin poes ja avastasin, et särkpluusid on moes. Oleks nüüd mõni ema vanadest särkpluuskittelkleitidest alles....
ema riietest on mul kaks asja meeles: eresinine lilledega kleit, täpselt sellise lõikega, nagu praegu müügil ja tumepruun nailonmantel, mida kutsusin lumivalgekese mantliks. Oli selline taljesse, alt laienev ja karvaste äärtega. Ja iginoor lumises aias kiiskava päikese käes seisev ja muretult naeratav ema, tema lõhn mantlis esikus. Mul on endal peaegu samasugune mantel praegu.
Helistaks õige emale!

kuulsuste tähesäras

Eile ja täna võtsin osa sellisest üritusest nagu seminar-konverents teemal kuidas lapsed arvuti- ja telemeedia maailmast tagasi lugemise ja raamatute juurde tuua, sõna vastu taas huvi äratada. Ehk nagu üks ettekandja ütles: kuidas inimesed masinate võimusest jälle tagasi tuua, nagu robotite ulmekas!
Üritus iseenesest oli väga huvitav, esinesid Tiia Toomet, Contra, Arvo Valton, Harri Jõgisalu, Jaanus Vaiksoo, Heiki Vilep, Leelo Tungal, Kärt Hellerma jpt. Ahjaa, Ilon Wikland oli aukülaline. Mul oli au teha teha Wiklandi ja Tunglaga intervjuud, suhtlesin ka Vaiksoo ja Toometiga. Sain tohutu emotsionaalse laengu, sest kõik nad on inimeste ja kirjanikena mulle nii suured eeskujud, inimestena olid nad ka äraütlemata toredad ja meeldivad....
Ja muidugi Wikland, kes on 77 aastat vana aga nii käbe muti et otse uskumatu! Ta rääkis, et ta ise ka huviga vaatab, kui kaua talle on veel aega antud töötada, ta on kõik muud projektid lõpetanud, veedab aega ainult joonistades ja veel kord joonistades, et veel teha nii palju kui saab.
Toomet tuleb Tartu Mänguasjamuuseumist ära, sest tunneb, et see etapp on läbi ja tahaks rohkem kirjutada. Sama tahab kangesti ka Tungal, kes kurtis, et ka nii tahaks Heast lapsest ära tulla, et oma asjadega tegeleda.
See on üks võimas sund ja tuli, mis paneb kirjutama, maalima, joonistama, muusikat tegema nii, et see on kõige tähtsam asi su elus.

ilu ja loomingut, ruttu!

Sattusin lolli peaga käsitöölehekülgedele ja siis foorumisse ja siis blogidesse. Nüüd arvutan mõttes kokku, mis staffi mul kodus on, mida saaks tükkideks lõikuda, kokku liimida, õmmelda, värvida, pärlitada. Tänahommikused blogilehitsused panid lausa silmad põlema ja käed värisema, tekkis tahtmine otsekohe koju tormata ja midagi LUUA.
See pole miski kuuskümmend rida ajalehes, mis päeva pärast pliidi alla rändab või netiavarustesse kaob. See on käegakatsutav, pehme, soe, ilus ja särav....
Eile oli täielik nullpäev, pms ja haigeksjäämise tunne, tulin poolest päevast töölt ära. No küll oli ea! Sain teada, et kell 3 paistab päike palju soojemini ja mõnusamalt kui kella 12-se lõunapausi-kähkuka ajal või kell 5 juba loojudes. Nägin koolist koju tulnud lapsi ja nemadki olid rõõmsad mind nähes. Õpetasin Mikut viinereid praadima. Lugesin lehte ja tukastasin. Ja kui palju energiat mul õhtuks tekkis! Tarbisin ka gripp-heeli 8 tabletti ja täna hommikul lausa lendasin tööle, eilsest masendusest ei jälgegi!
Eile ootasin bussi hommikul ja ütlesin Jumalale: kui sa tahad mind kasutada, saada mu juurde keegi, kellele Sinust rääkida. Ja paari tunni pärast astub X mu kabinetti ja küsib - noh, kus su jumal on siis?
Igal pool, ütlen mina.
Seal vä? ja näitab suitsuandurit
Seal ka, ütlen mina.
Kui suitsu teen, hakkab läbi anduri rääkima muga, jah?
Ikka hakkab:) Ta jälgib sind!