Teadaanne ja Alias

Teadaanne:
Meil on väga palju pirne. Kui sa mõtled juba tükk aega, et tahaks Ritsikumutti näha aga nagu pole ajendit, siis nüüd on. Oma taara kaasa.
Alias:
Mängisime eile lastega Aliast natuke keerulisemal moel. Nii naljakas oli!
Mis sina arvad, misasi on:
1. Pisike krabisev karbike, mida meie pere issi kasutab iga päev mitmeid kordi aga emme kasutab vaid talvel ja kord päevas?
2. Väike kandiline puust asi, küljes metallist asjad, kasutatakse tapmiseks?
3. Veel väiksem asi, pehme, õhuke, nelinurkne või ümmargune, tavaliselt roosa või valge aga võib olla ka kirju, emme ostab aga lapsed raiskavad ruttu ära?
4. See asi on pehme ja kõva ka, tal on neli jalga ja neli ratast, koosneb mõnest pikast ja peenikesest ja mõnest suuremast kandilisest tükist. Hästi tavaline asi tegelikult.

Soe ja ea

Sõber Kadri jures maal on alati nii hea olla.
Kuigi Kadri pere elab ridalamus ja alevikus, paistab aknast meri ja kaluripaadid, heinamaal põriseb üksik traktor, aiamaa pakub vastavalt aastaajale maasikaid, vaarikaid või sõstraid. Köögiakna all kasvab kasesalu, lapsed mõnulevad võrkkiiges ja otsivad kasepuravikke. Kadri armastab klassikaraadiot ja aknalaual vedelevale triibulisele kassile meeldib raadio otsas istuda. Kadri teeb alati midagi toredat süüa ja muudab ka kõige lihtsama röstsaia tomati ja basiilikuga eriliseks eineks.
Kadri kapinurgal on kauss paksude tomatitega ja kapis ikka peidus mõni pakk küpsiseid.
Kadri juures on alati rahu ja vaikse rõõmu olemine :)

Kadri sõstardest välja väänatud seitse mahlapurki kaunistavad nüüd minu kapinurka.
Karin saatis mulle juuretise ja kolm imelist purgikest seenete, õuna-ingveri- ja tomatimoosiga.
Kata tegi ise ja just mulle, ainult mulle vilditud eluka, kel kõhuks vedru.
Jaanika ja Piret kaunistasid mu kööki oma armsa seltskonnaga ja tubasid ja hoovi lapskonnaga ning koristasid täitsa vabatahtlikult mu pirnipuualuse sodipirnidest puhtaks.
Leib tuli täitsa hea välja.

Augustipäikeses on elu ikka nii ilus ja inimesed head :)
Ainuke koht, kus iga päev puutun kokku tigeduse, rumaluse ja sallimatusega, on netikommentaarid. Aga ma püüan end kasvatada ja ennast neist eemal hoida.
Tehke teie ka nii!

Tehtud tegu

Nüüd on see siis tehtud. Nelja hullu entusiasti poolt organiseeritud kooliasjade täika "Kapid korda", eesmärgiks anda emadele võimalus odavalt kaubelda ja koguda asju toimetulekuraskustes peredele, nagu on nüüd peen öelda.
Kauplejaid kogunes Nooruse majja hullult, mingi 30 ehk. Inimesed tulid ikka selliste kottide ja kohvritega nagu lennujaamas. Enamus neid kohvreid paraku tuli neil koju tagasi vedida, sest ostjaid oli vähe. Ma ei tea, miks. Ju siis pole kasutatud riietel turgu. Ju siis pole masu ja kõik käivad Terranovas ja Seppäläs.

Aga need, kes käisid, jäid küll minu meelest rahule. Enamus müüjaid ostles ka ise. Minu tuttavad lahkusid igatahes kopsakate kottidega ja ütlesid, et said kõik, mis vaja oli. Ma olin väga häppi- kui hea, et ma Krissule Seppäläst 300-400krooniseid teksaseid ei ostnud, sain neid imeilusaid ja kolm paari, 15 krooni tükk. Mikule 30kroonised Umbro dressid, lisaks t-särke, jalanõusid jne.
Kati ja Krissu müüsid maha peaaegu kogu oma kaasavõetud kola plakatite, koomiksite, multikanukkude ja lelude näol. Ja kulutasid saadud raha silmapilk uute vidinate ostuks. Harakad, noh!

Rõõmu tegi, et inimesed annetasid riideid palju ja päris ilusaid. Mõned toimetulekuraskustes (TTR) isikud viisid osa trääni minema aga ikkagi jäi veel järele terve sõiduautotäis asju. Me peame nüüd natuke kaaluma, kuidas neid edasi jaotada. Linnavalitusest lubati meie üritusele TTR kodanikke saata aga ei tulnud sealt küll kedagi...

Nii et kui te tunnete Pärnumaal TTR-s inimesi, võtke ühendust.

Ma ei tunne oma jalgu. Umbes 20 lauda ja arvutu hulk toole sai edasi-tagasi tassitud. Tunne on, nagu pärast "Teeme ära" aktsiooni- kahtlemata tegime õiget asja, aga ei tea, kui palju sellest reaalselt kasu sünnib.

Jason Mraz -I'm Yours (live)

Uus Joala Jaak on sündinud :)

Omadega rabas

Jah, rabavesi ongi tõesti täiesti joodav ja hea. Männid ongi sellised nunnud bonsaid. Ja tõesti, nendest laugastest lähevad tegijamad mehed räätsadega üle ja mööda.
Superpildid on Malle tehtud.

irrmus vanaema

Suures poes
Vanaema, puhas ilus vanainimene aitab peale kummikute jalgaproovimist umbes viieaastasele poisile tema tenniseid jalga: "No kas sa tõesti ei oska isegi jalanõusid ise jalga panna! Siis oled sa küll alles täiesti tita!!"
Viie minuti pärast piimaleti ees :"ETTEVAATLIKULT, saad aru, siin on inimesed, siin peab tähelepanelik olema, kõnni rahulikumalt!"
Kümne minuti pärast poe ees: "Kas sulle tõesti meeldiks kuulda, kui kõik inimesed tänaval kõnniksid nii?" (veab demonstratiivselt kraaps kraaps jalgu mööda asfalti järel).
Poiss
on kogu aeg vait, pilk maas.
Aga noh, ilmselt Reet ja Ilona võiksid oma töökogemuse põhjal selliseid lugusid vesta, kuidas lapsi koheldakse, et too vanaema tundub täitsa suurepärane...
Mõnikord on parem mitte teada, mis maailmas toimub.

millega me tegeleme

Mees vedis koju 30liitrise õlleankru ja on täis tahtmist õllekeeduga algust teha. Tuhnisin pisut foorumites ja leidsin, et nagu elusale protsessile kohane, on käibel kümneid vaaritamisviise ja sama palju võimalusi teha hea laheda joogikese asemel vikatiga pead ja jalgu niitev pruulis.

Krissu vedis koju kassi käest päästetud hiirepoja, kellele sisustati korter vanasse kingakarpi, villa- ja rohutuustidega. Hiirjuunioril tundus olevat koib murtud a suht kärmesti oli lidunud minema, kui minu pealekäimisel loom loodusega taas ühendati.

Mihkel tõi oma telefonis koju uue mängu Ace (?) of Empires.

Kati on ehitanud valge klaari otsa lendava kindluse, filmi "Howli lendav kindlus" eeskujul (väga, väga hea multikas on see). Lisaks joonistab ta järjekindlalt õue salapärase ringi, seisab sinna sisse, võtab kivid kätte ja üritab kindlust teise kohta võluda, nagu filmis, aga midagi jääb tal vist puudu, õunapuu keeldub oma kohalt lahkumast.

Mina teen ettevalmistusi kooliasjade täikaks . Suht üllatav, et tasuta ürituse korraldamiseks tuleb nii palju peale maksta a mis teha... Pärnakad, tulge reedel Nooruse majja kell 15-20 koolikraami, lasteriiete ja raamatutega kauplema! tasuta on osalemine. Et koristage kapid ära ja tooge laste väikseks jäänud asjad müüki.

levist väljas, wifist kaugel..

Pildike Kuresoost
Tegelased: juba kolm tundi vesises samblas räätsatanud matkalised
Matkaja 1: Ai kui saaks nüüd taguotsa kuivale pinnale maha toetada!
Matkaja 2: Ja külma õlukest libistada..
Matkaja 3: See lõunane nõgesesupp oleks väga asjaks praegu
Matkaja 4: Saaks kummikud jalast visata
Matkaja 2: ja õlu...
Matkaja 1: et saaks oma kontoritooli jälle istumise alla või?
Matkaja 3, muiates, : jah, ja kui siin veel wifi ka oleks....

Räätsatamine on kepitamisest kolm korda efektiivsem. Kõik nabast allapoole jäävad lihased said ikka sellise mahvi, et keps tõeliselt kange praegu, kuigi matkasime vaid 6 kilomeetrit. Kolme tunniga saab põhilised räätsanipid kätte ja teadmise, et punaste mätaste peale on hea astuda, roheliste peale mitte nii väga ja musti kohti peab vältima.
Tunne oli nagu kõnniks võdiseval vedruvoodil. Kohati läheb meelest ära, et sinu all on suht põhjatu raba, mille pinda tarnad ja samblikud katavad. Üks matkaja kaotas tennisereketitele sarnanevatel räätsadel tasakaalu ja kukkus külili, käsi vajus kohe õlani sisse ja ise ta sealt püsti ei saanudki.
Imeilusad olid laukajärvekesed, pilvi peegeldamas ja vesiroosid peal ilutsemas. Jõime isuga laukavett, maitse oli parem, kui minu kraaniveel- selline õrnalt jõhvikaselt hapu. Rabavesi on nii happeline, et ükski bakter seal elada ei saa, põhimõtteliselt steriilne vesi. Rabas ei ela ka ükski loom, lindudest vaid kahlajad: väännokad, kiivitajad, koovitajad. Vaid talvel on hunditeed üle raba.

Päris mudamaastikule me ei läinud, hellikud kontorirotid, nagu me olime. Aga piisas sellestki. Meie väga tore, jutukas ja tark giid Algis rääkis, et hiljuti pandi matkaradadele peale loendurid ja tegelikult on see rahvamass tohutu, kes siin matkamas käib. Küll põhiliselt mööda laudteid aga ikkagi: Riisa matkarajal näiteks 100 inimest praegu päevas! No et masu, ja Egiptusesse või turismitallu ei jäeta enam meelsasti raha, RMK matkarajad ja puhkekohad ju kõik tasuta.
Aga lagastavad paljud rajakad :( Näiteks kui Algis ei jõua inimmassidele piisavalt lõkkepuid matkamajja ette tassida, köetakse ära kempsukatused ja istepinkide lauad!

Ühesõnaga oli suurepärane matk. Sügisel võiks sinna tagasi minna ja kahe-kolmekesi, et saaks vaikust kuulata. Omapead matkamine on rohkem mediteerimine, giidi ja grupiga on ka tore, aga teistmoodi.
Teine pool kollektiivi kanuutas, nemad said hea ülakehatreeningu ja põhjaliku ülevaate kobraste eluolust.
Riisa rantsho on imeilus koht. Hing puhkab. Sada pääsukest lennuharjutusi tegemas, smaragdsinised kiilid, neli vabalt elavat jänest õuel kalpsamas ja mõtlikult inimesi põrnitsemas, soo- ja toonekured, konnad, külakiik, batuudid, palliplatsid jne.
Ja tubade sisustus oli väga armas, minu toas oli roosiline tapeet ja kardinad, aga polnud läila vaid suisa ilus...

Kohe hea on olla, kui oled maaõhku nuusutanud :)
Pilte teinekord.

Ps. Meiega kaasa tulid paar Filmimehe filmimeest koos sakslastest ajakirjanikega, kes tegid mingi projekti raames filmi Euroopa avastamata loodusaaretest. Oh, kui tuhanded põnevil eurooplased ka veel Soomaa avastavad, siis tuleb varsti laudteed kaherealisteks teha... mitte et mul kahju oleks, avastagu pealegi, Kuresood on 10 000 hektarit...
Ps ps Sulev Keedus pidi tahtma Kuresoo rabasaarel filmida osa oma uuest filmist, kus sõjaveteran tuleb kodukohta isa surnukeha järele. Kujutage ette halli piiritut rabamaastikku ja nukrat sõdurit, kes kirstu lohistab... Avandi võiks sõdurit mängida..

Upume

Ma vist pean oma heegelnõelad ja kuduvardad jälle välja otsima. Hommikused koosolekud on tänu lähenevatele valimistele kilomeetripikkused, jõuan nii uudised kui mailid üle lugeda ja isegi väikese blogitiiru teha. Mul käib poliitikajutt ühest kõrvast sisse, teisest välja, pigem eelistan selle vahu kontsentraati järgmise päeva lehest lugeda...

Eile vaatasime lastega "Üles" filmi. Pean ütlema, et mulle täitsa meeldis. Kella ei vahtinud, tempo sobis ja isegi natuke mõtlemisainet jätkus koduteele. Sõnum oli täitsa olemas. Nii tuttavlik tundus see unistuse jaoks raha kogumise purk, mis ootamatute kulutuste tarvis ikka ja jälle puruks lüüakse. Elu suurima unistuse aina edasi lükkamine ja kui see on saavutatud, selgub ikkagi, et rahuolu pole mitte kohalejõudmine vaid tee kusagile edasi ...
Väga meeldisid loomade animatsioonis kujutamine- see rääkiv sõberkoer, kelle kehakeel ja mõtete inimkeelde tõlkimine oli hästi tõepärane ja haruldane lind oli ka nii linnulik, nagu loodusfilmist maha astunud.

Koju jõudes avastasin, et mu meeska oli organiseerinud kahe vannitäie pirnide muutmise 25 liitriks vedelikuks. Seda keetes ma siis veetsin õhtut.
Nagu ma igal augustilõpul hädaldan, mattume taas pirnide ja õunade alla. Meil on nii palju õunapuid (umbes 10), et igal aastal mõni ikka kannab, päris õunavaba aastat pole meil veel olnud. Ja kaks 80aastast (naabrite jutu järgi) pirnipuud, meie viilkatusega majast tükk maad kõrgemad, viskavad oma laadungi ka kõik ühekorraga ja ühe nädala jooksul alla.
Pirnid on pehmed, nii kui sealt kõrgelt alla patsatavad, lähevad kohe mädanema. Lisaks varesepätid käivad neid nokaga ladvast alla peksmas. Kompotti olen proovinud teha, läila jääb. Mahl ka ausalt öeldes sai lääge, oleks vaja arooniat või midagi juurde panna, aga seda meil jälle pole. Pirni-pohlamoos olla superhea, kui ma mõnd pohla peaks kohtama, proovin järele.

Seniks tulge kõik ja võtke Martsipani ja Valget klaari. Pirnid on kuskil nädala pärast parimas vormis.
Ps. Ma mäletan, et kui ise korteris elasin, luurasin nukralt õunapuid teistes aedades ja ostsin õunu turult. Kahju, et pole mingit vahendusvõimalust, nii hea meelega annaks mõnele töötule või kellele iganes.

Ikka veel kividest

Täna märkasin, et ka Pärnu Rüütli tänava nn muulil elavad oma elu tuhanded kivid, erimustrilised, värvilised.
Nende igapäev on kahtlemata kirevam kui meremuuli rahnude oma. Neil tallavad turistide salgad, prügikastides tuustijaid, kontsaklõbinal kiirustav kontorirahvas, tänava kohal hõljub kohvikute ja šokolaadipurskkaevu lõhn vaheldumisi kanalisatsioonikaevude lebraga.
Mulle ikka pärismuuli kivielu meeldiks rohkem.
Isegi siis, kui sa oled kajakate poolt täis situtud, mingite lollide initsiaale täis kraabitud, kalameeste ja piknikuliste sodi külje alla topitud, tormide poolt uhutud risu täis-
isegi siis võid tunda, kuidas ilusa päeva soojad lained end sinust üle rullivad.
Soojad, laisad, armastavad lained..
Kunst on igapäevas oma salajast kivielu elada.
Et istud suvalises kohvikus lõunast kartulikotletti mugides, leht nina ees ning lased endast läbi ja üle pisikesi rõõmulaineid, ninaotsast varvasteni.

INGRID MICHAELSON - "The Way I Am" - (official music video)

Tjah, pole just palju neid, kes võtavad meid sellisel moel, nagu me oleme...
Olen kindel, et see lugu meeldib vähemalt kolmele mu blogi lugejale ;P

Kriimud

See juhtus laupäeval.
Sõitsime Katiga ratastel linna poole. Kati jäi korraks kõrvale vaatama, ratas vänderdas natuke ja kraaaps! tõmbas katmata lenks naabrite autole kriimu peale.
Mina olin ehmatusest kange. Hurjutasin last ette ja taha aga kuna oli kiire, otsustasin alles poetretilt tagasi tulles kriipsu lähemalt vaadata.
Tagasi tulles ma kriimu ei näinud. Mõtlesin, et äkki kriipis laps mõne teise auto külge, sest seal majas elab mitu peret ja autosid on tänaval pidevalt 2-5.
Ma hommikul suure kiirusega ja ehmatusega isegi auto marki ju ei vaadanud. Roheline auto oli... Ja kuna tegu pole meie otseste naabritega, pole mul õrna aimugi, kes auto omanik on. See vennike, kes juba mitu päeva oma majas purjus peaga kellegi peale röögib? See väikeste lastega pere? See väsinud moega proua?
Olime mehega ikka täitsa masenduses. Mis siis, et keegi ilmselt ei näinud pahategu. Maha salata südametunnistus ei luba. Pealegi mis õppetunni see lastele siis annaks? Teen, mis tahan, peaasi, et vahele ei jää?
Käisin terve nädalavahetuse vargsi autosid vahtimas. Kuni eile õhtul kogusin oma julguseriismed kokku ja astusin hoovi sisse, pärisin trepi kõrval suitsetavalt naiselt, ega keegi pole auto kriipimise üle kaevanud. Ei tema teadnud küll midagi. Käisin kaks tiiru ümber mõlema rohelise auto- ei midagi! Veskikivi veeres südamelt!
Ma ju ütlesin, et midagi hullu ei juhtunud! rõõmustas ka Kati.
Kuni täna hommikul tööle minnes säras kriips mulle auto tagumikult täies ilus vastu.... Seda on näha ainult teatud valguses.
Tuleb uuesti süda rindu võtta ja auto omanik tuvastada. Annaks Jumal, et see poleks too räuskav onu... Ja mis see küll maksta võib?? Ma ei suuda sellele mõelda.
Kriime ikka tuleb ette, arutasime tööl. Ja kolleeg märkis õigesti - peaasi, et lapse hing kriime ei saa.

Viimane...

Ei ole normaalne, et viiiimasel puhkepäeval tuleb eelseisvale tööleminekule mõeldes nutumaitse suhu :(
No ei ole sellist tunnet, et ah, lebotatud küll juba, nii väga tahaks jälle tooli soojendama minna. Ei taha. Tõesti ei taha!
Võibolla seep, et kõik need kolm nädalat toitsin end illusiooniga- teen selle ja veel selle töö ära ja siis puhkan. Lollakas! Hea oli tegelikult teha kõiki neid asju põrandavärvimisest moosikeetmise ja aiamajanduseni aga puhkuseks seda nimetada ei saa.
Oli mõni päev, kus tõesti uimerdasin. Aga neid oleks pidanud palju rohkem olema.
Mis sellest nutulaulust siis järeldada? Kas vale töökoht või lihtsalt vale ajajaotus?
####
Eile grillisime külalistega. Kui külad olid koju läinud, mõtisklesime meeskaga, et vanad sõbrad on kõik kuidagi ära kadunud. Ei tule enam keegi meile grillima ega niisama juttu ajama. Kas on kõigil oma eludega lihtsalt nii palju tegemist või muutuvad suhted? Või pole me ise piisavalt intensiivselt kutsunud? Nukker...
###
Aga täna ma lubasin plikadega randa minna. Ma suures rannas pole vist mitu aastat käinud, aga ikkagi viimane puhkepäev, ma siis nüüd lähen.

Peaaegu viimane

Peaaegu viimase puhkusepäeva veetsin Kataga Tallinnas.
Minu prioriteet oli lillefestival.

Mulle meeldis hästi. Võibolla ainult ilm oli liiga päikseline ja palav kõikide värvi- ja lõhnavarjundite tabamiseks. Kell 8 õhtul oleks kindlasti sumedam jalutuskäik olnud. Kell 3 on minu jaoks alles aias töötamise aeg, aia nautimise aeg on kell 8 :)
Top 3 võiksid kuuluda 3 venna aed, ürdiaed sealsamas lähedal ja ehk see, mis oli ürdiaiast üle tee. Püüdsin meelde jätta, kuidas peenratel rindelisust tekitada aga oma aed tundus nende vuntsitud lapikeste kõrval ikka niiiii mage...

Lilleaeda jõudmiseks trampisime pikalt mööda vanalinna, meeska tahtis, et me talle mingist kohast mingi meenemündi tooks, leidsime selle hoopis teisest kohast ja täiesti juhuslikult, selle vaateplatvormi pealt. Kohustuslik katusevaade!




Käisime kunstihoones On gruppi vaatamas, mis oli kena kuid siiski natuke lahjaks jäi minu meelest suure sünnipäevanäituse tavis. Mulle meeldis see:



Hea vanade raamatute eksponeerimise viis.
Ja sellist kunsti võib leida laupäevahommikuti ka minu majast :)


Kell oli juba hull palju, kui startisime Kumu poole. Tunni ajaga lasime selle kiires kapakus läbi. Väljapanekusse süvenemiseks jäi väheks aga mingi ülevaate sai.
Kõige muljetavaldavam oli minu jaoks maja ise. Modernne hoone aga loodusesse hästi sobitunud. Mahe puidulõhn majas, ilusad vaated. Mitte liiga hüper-super arhitektuur ja mitte liiga rõhutatud öko kah. Sisehoov oli oma kivisusest hoolimata selline mõnus, oleks tahtnud seal veel tükk aega istuda.
Näitustest suutis Ülo Õun kõige rohkem meelde jääda. Selline natuke trikikas väljapanek, hästi mängis kokku nii näitusesaal, muusika kui skulptuur.
Meil oli juba bussile kiire, muidu oleks lebotanud veel Kadrioru roosilõhnalisel murul. Üllatusin- Tallinnas on ikka hea-olemise kohti ka!

Paar tundi aega oleks veel tarvis läinud. Väikelinna asukana ei saa ma kuidagi pihta, et Tallinnas ei saa kuskil lihtsalt sipsti ära käia, kulgemine võtab aega.
Seekordsest käigust jäi puudu mõnes oivalises kohvikus mõnuletud aeg. Loomaaed, jah ka, irw :D A ongi põhjus teinekord jälle tulla.

Nike:Take It To The Next Level - Directors Cut

Mihklist on saanud jalgpallihaige. Koos sõbra ja mõne teise poisiga taotakse palli iga päev, tundide viisi. Harjutatakse tribla ja kõksimist, peakat, pommi, värava kaitsmist, penne ja kauglööke. Seinad on täis postreid ja laud jalkuajakirju. Osteti must särk ja nõutakse tekstiilivärvi, et oma lemmiku stiilis trennisärk kujundada.
Otse loomulikult on vaja minna jalkutrenni. Mis on iseenesest muidugi tore.
Aga. Trennid toimuvad siin ja seal, osad linna teises otsas. Mul luuseril pole ju teatavasti autot, kus ta sealt üksi hilja pimedas bussiga tuleb, märg ja porine? Teised kõik vedavat autodega oma poegi trennist ja trenni.
Teiseks varustus. Kuulen õudusega, et vaja on kolme paari buutsasid, pluss kindad ja kaitsmed, raha võistluste ja ei tea mille jaoks.
Kolmandaks seoses jalkutõvega on ta kaotanud igasuguse huvi korvpallitrenni vastu. Ta küll on nõus suisa kahes trennis minu meeleheaks korraga käima, neil trennis oli teisigi, kes kahes kohas korraga käisid aga ma ei pea seda reaalseks. Kuna ta jõuab? Korvpall on neli korda nädalas, niigi eelmisel aastal käis ta vaid 2-3 korda, et näpistada aega kooriproovi jaoks.
Kaks aastat korvpallitrenni on siis nagu maha kantud. Alles maikuus sünnipäevaks sai ta kaua lunitud ja mitte odava korvpallisärgi...
No ma saan aru, pubekatel ikka huvid vahelduvad suure kiirusega. Kui midagi meeldima hakkab, siis ollakse selles kõrvuni sees ja ei panda takistusi millekski. Aga trenn pole ju niisama! Ostan talle selle kalli varustuse ära ja äkki poole aasta pärast leiab, et ah, pole ikka minu ala?
Praegu on tal jah selline ind, et lubab maad ja mäed kokku aga kui trennis mõni pilkama näiteks hakkab või liiga palju varumeeste pingil istub, siis läheb isu suht ruttu üle.
Sellised probled siis. ...

Dead Can Dance - Severance (Live 1989 - From Vara TV)

Monotoonne lugu, hüpnootiline. Kas kutt pole mitte Aragorni nägu?

Dead Can Dance - Toward the Within - "Rakim"

Olen ikka veel soojal kivil mere vaatamise meeleolus :)

Kui ma oleksin kivi..

....ma oleksin jala all sile, päikesesoe ja huvitava mustriga...
Läksime ujuma. Ronisime muulile (sellele teisele, natuke lühemale) ja trampisime lõppu välja.
Mõnus on majaka juures soojal kivil istuda ja merd vaadata. Jahid triivisid sadama poole, täispurjes, nina päikese poole mõnulevad "madrused" lastiks. Hele-hele meri sai silmapiiril taevaga kokku, lained silitasid laisalt muulikive ja maailm oli rahulolev, sõbralik ja tüüne....
Muulikivid on nii erinevad, igaüks isemoodi ilus. Minule meeldisid paljast jalatalda paitavad kivid, tumehallid, hästi siledad, heledate mustrijoontega. Krissu väitis, et tema tahaks olla pigem hästi teravaservaline kivi, et keegi ei uuristaks temasse nimetähti ja linnud ei istuks peal ega situks täis :P
Linnuvaatlustorni ronisime muidugi ka. Sealt näeb Tervise paradiisini välja, teisele poole jäävad hunnitud mere- ja niiduvaated. Tagasiteel hakkas päikesepaistes vihma tibutama ja kuni koduni saatis meid üle terve taeva ulatuv ere vikerkaar, teine heledam veel kõrgemal. Ja muidugi polnud meil fotokat kaasas :(
Tahan jälle sinna soojale kivile istuma, võtaksin kohvitermose kaasa ja mõne muffini. Meeska tahab kell 4 muulile kalale minna, äkki suudan oma silmad ka sel ajal lahti rebida. Aga sel kellajal on kivi jälle külm...

kuri ritsik

ehk Kuidas muidu leebeloomulist ritsikut põhjalikult välja vihastada
Helista, maili või räägi niisama, et kokku leppida miski üritus. Kuupäeval X. Kindel üritus.
Ritsik joonistab oma kalendrisse suure risti.
Kaks nädalat enne kuupäeva X helista, maili või räägi niisama, et sulle ikka ei sobi kuupäev X. Lepi kokku kuupäev Y.
Ritsik joonistab oma kalendrisse teise risti. Muudab pisut oma plaane. Mis seal ikka, tuleb ju igasuguseid asju inimestel vahele.
Nädal enne kuupäeva Y helista, maili või räägi niisama, et sulle sobiks tegelikult kuupäev Z.
Ritsik teeb järjekordselt oma plaanid ringi ja joonistab kalendrisse uue risti.
Enne kuupäeva Z ära tee midagi.
Kui Ritsik pisut murelikult kuupäeva Z eelõhtul hakkab uurima, et mis ja kuidas, siis helista, maili või ütle niisama, rohkete vabanduste saatel, et sa ikka ei saa tulla, pole midagi parata, ju järgmisel aastal siis.

Home again

Olengi tagasi. Kallis kodu!
Tartu ei sobinud seekord mulle. Tartus on hea olla, kui on sekeldamistuju, siis saab mööda üritusi - muuseume sahmida ja vahepeal kohvikus ilma ja inimesi vaadata. Minul sedakorda ei olnud tuju. Tahtsin end pisikeseks nutuseks puntraks kerida ja vaikselt istuda. Seda ma tegingi. Peenrarohimise vahepeal. Ma Tartut selles üldse ei süüdista, ainult iseend. Inimene võib õnnelik või õnnetu olla igas kohas, kui tema sisemine tasakaal paigas on. Mul parasjagu ei olnud.
Kaasas olid mul seekord vaid Miku ja Kati; neiu esmasündinu eelistas koju sõbrannade seltsi jääda.
Käisime Lõunakeskuses Ahhaa vormelinäitusel, see oli VÄGA lahe!! Olin pisut skeptiline, et ah mis, see nagunii vaid poistele aga põnev oli nii Katil kui kaasavõetud naabritüdrukul kui mul endal. Plikadele meeldis kõige rohkem inimesesuurune rääkiv robot, küll tüdrukud seda küsitlesid ja pinnisid ja robot kõneles nii kenasti vastu. Arvasin, et ehk mingi kaamerapilt läheb kuskile ja keegi siis räägib teksti aga patsiga poiss kinnitas, et ei ei, ikka robot ise räägib, programm selline.
Mulle meeldis kõige rohkem lennukisimulaator, ma ise ei julgenud sinna sisse istuda aga teisi vaatasin küll. See oli nagu suur kera, "piloot" pandi rihmadega sinna sisse kinni ja siis arvutipilt hakkas ees jooksma. Piloot keerab rooli, tõuseb õhku jne, ja kui ta teeb vea ja "lennuk" rajalt välja paiskub, siis kera teeb tohutuid kukerpalle ja rappub igat kanti.
Siis oli seal igasuguseid tähelepanu ja reaktsioonikiiruse treenimise värke, sai vormeli ratast vahetada ja jõudu mõõta jne.
100% interaktiivne väljapanek, väga, väga vahva asi.

Veel külastasin ammunägemata sugulasi. Alguseks sõitsime Põlvasse, kus surnuaia ees saime täiesti juhuslikult tädimehe ja ta perega kokku. Ma polnud ammu vanavanemate haudadel käinud ja lapsed suurt ei mäletanud surnuaiakommetest midagi. Põlva surnuaed on väga ilus, mäekülje peal ja veelombike lähedal. Eesti kalmistud on üldse minu meelest suur väärtus, kõik need puud, lilled ja kivid.
Siis tegime ringi ümber Mooste mõisa, imeilus ehitis.
Ja jõudsimegi Rasinale, minu isa sünnitalusse. See on küla viimane talu, paks mets ja põllud ümberringi. Imeeilus koht. Aga hooned kipuvad lagunema. Nagu täditütar, kes seal elab, ütles- meestetööd on mitu põlve seal tegemata. Mis on muidugi kurb.
Täditütar on mul rõõmus ja kraps, harjunud ise hakkama saama, lapsed ka käivad abis ja. Vana kastani all istudes ja torti mugides oli siis peale meie veel 8 sugulast, vanuses 2 nädalat kuini 43 aastat. Kõik tüdrukud:)
Maaelu on linnainimese jaoks muidugi müstika. Kasvõi ilma autota keskusesse tööle jõuda. Ja kui paks lumi ikka maha mütsatab, siis olevat kaks päeva toas istunud, jagasid naabritega viimast leiba.... kaugelt vaadates on jah romantika...

Oma kooli käisin ka vaatamas. Ja staadioni. Kas praegu ka Tamme gümnaasiumi lapsed Tamme staadionil kekat teevad? Kas kõik on tasuline? Imeilus staadion aga täiesti inimtühi kesk koolivaheaega! Mõttetu ju! Kas kohalikud koolipoisid ei saa siis üldse palli kõksimas käia kui nad just trennis seal ei käi?