kui läheb nässu..

Tegelt on mõttetu pikalt põdeda, kui midagi maru nässu läheb. Kõigil läheb, eranditult. Mina olen hull põdeja, eriti kui minu süü läbi teised kannatavad. Kõik ei ole.
Endla suvelavastus Tsirkus!!! näiteks on 80% vaatajate arvates täielik käkk ja failure. Lavastaja ise ka tunnistavat, et noh, jah, ei tea isegi, miks nii läks. Aga käib ikka pea püsti edasi. Kuid... avalike suhete juht lasti lahti :( otsitud ettekäändel, ilmselt arvati, et ta ei pritsinud piisavalt positiivset selle teatritüki kohta.
Ühe teatud muusikasündmuse kohta arvatakse, et see on sugulaste-sõprade kokkutulek, millele linn lahkesti raha peale maksab. Jah, ja Maestro nüüd ka ei tule..
Maarjakodu müükipanemine on absoluutselt lubamatu.
Chaplini keskuse äranullimine on üle mõistuse.
Linnavalitsuse endisesse polikassse kolimine on naljanumber.
jne jne
Huvitav, kusmaalt kaob ära võime oma vigasid tunnistada ja püüd neid heastada? Või on kõikide nende käkkide autorid siiralt parimas usus tegutsenud ja arvavad, et loll pööbel ja pahatahtlik maailm lihtsalt ei mõista neid?
A kas neil häid sõpru ei ole, kes neile õlale koputaksid ja ütleksid, et kuule, nii ikka ei lähe?
Ma küll soovin, et ma oleks K-i nõu kuulda võtnud kui ta mulle sada aastat tagasi ütles, et mu esimene armastus on sitt mees. Aga ma ei võtnud, pidin ikka oma vitsad ise saama.
Äkki siis ei võetagi kui ollakse oma ideest täielikult pimestuses?
Võibolla on asi enesekindluses? Mina olen igas asjas nii ebakindel ja ebaenesekindel, et see on juba teistpidi halb, aga on paaalju inimesi, kes kindlusetuse all karvavõrdki ei kannata.

rannast ja aiakujundusest

Lottel pole meil kerge aga ta annab oma parima, et lastega võrdselt segadust ja vaipadele liiva külvata, asju oma kohtadelt liigutada ja emme närve proovile panna:)

Pärast viimast postitust võtsin ennast kokku ja käisingi lastega rannas. Vile tuul pühkis liiva tornaadodesse ja lained kloppisid üksikuid vapraid suplejaid. Soomlased päevitasid, kananahk seljas - puhkus ju, vaja ikka täie raha eest puhata.

Aga minu jõmmid tormasid vette ja rabelesid tükk aega, enne kui hammaste plagisedes välja tulid. Ei neile tähenda, et vee temperatuur 19 ja õhk 21 kraadi.

Lisaks jäätis, väike pitsa ja ronimisatraktsioonid. Emmel jälle paar plusspunkti kirjas...

Koeraplika tunneb end aina kodusemalt. Laisk on endistviisi aga pahandust jaksab juba teha piisavalt.

Põhjalikult ümber kujundatud on minu lillepeenar, seal on maitsekalt paigutatud koopaid ja teisalt tasandatud pinnavorme, mõned taimed on kasvukohalt teadmata suunas lahkunud ja teised pügatud kääbusvormidesse. Ma natukene ohkan aga teisalt - umbrohul ka ei õnnestu seal kasvada....

Lisaks on Lotte laualt näpanud ja pintslisse pistnud kolm peaaegu täis karpi Delma margariini, majoneesipudelilt suutis korgi maha närida aga sisuni veel ei jõudnud. Sellise rasvadieedi peale peaks ta karv läikima nagu šampoonireklaamis!

Lastele kipub ka pähe istuma, mänguhoos tahab näksida ja hüpata.
Ma ju teadsin, et saan koera näol ühe tite juurde:)

Naabrinaine olla kurtnud, et meie rändurjänes einestab alatasa nende lillede kallal...
Täna hommikul ladistas mõnuga vihma (neid ilusaid rannailmu hoitakse augustisse kui minukesel puhkus hakkab, jess!). Lapsed jäid tuppa teki alla mõnulema, eile läksid hilja magama olles poole 23ni mänginud õues naabrilastega. Õunapuude otsa tehti kodud, sinna veeti tilli, lilli, rabarbereid ja muid tähtsaid koduasju. Täna tuleb lapsehoidja jälle, kes on imearmas, lahke, seltsiv, sõbralik ja imeilus 16aastane neiu, kogu me perele meeldib ta kohutavalt. Hmm, Nip Tucki viimases osas oli ka lapsehoidjatest juttu.... aga meie Liisa ei ole selline!

Armastan vihmaseid hommikuid, see annab õigustuse vedeleda ja pisikesi ebatähtsaid nokitsemisi teha. Saaks tööpäev läbi juba.

My computer/my pictures

Nägin täna öösel kummalist und.
Olin Tartus, kesklinnas ja sõber ka. Sõber näitas mulle vanu mustvalgeid fotosid oma perest, kus olid rõõmsad noored ja ilusad vanemad ja põlvepikkune X ise.Me käisime koos kuskil ajalooarhiivis ja otsisime materjali oma vanematest, kutsetöö, nende sõprade ja iseloomuomaduste kohta. Meil oli seal veel mingeid lapsepõlvega seotud asju, näitasin vana plekk-karpi, kus kunagi olid kommid ja ütlesin, et mul on nende maitse nii hästi meeles.
Praeguseks on X-i vanemad ammu lahus.Minu vanemad ei ole ka enam noored, rõõmsad ja ilusad. Isegi meie ise ei ole enam VÄGA noored ja ilusad, loodetavasti rõõmsat olemist ikka veel jätkub.
Aga need mälestused on ikka jonnakalt mälufailis olemas. Ajast, kui maailm oli mustvalge, tasakaalus ja ilus.
Eile käis Kadri külas. Nemad lähevad perega Inglismaale augustis, sõpradele külla. Meenutasime siis, kuidas me kahekesi seal paar aastat tagasi käisime. Leidsime, et meil mõlemal on suur hulk piltegi veel ilmutamata nagu praegusel digiajastul kipub tihti jääma. Ja et tegelikult polegi selleks otsest vajadust, sest need kaadrid on ju kõik meil kõrvade vahel olemas, lisaks veel lõhnad, maitsed ja tunne, mis nagunii pildipaberi peale ei jää.
Huvitav, kus need pildikesed ajus ringi vilguvad? Ja mis neist saab, kui kord aju tolmuks muutub? Kas nad lendavad kuskil universumis edasi ringi koos sellega, mis minust endast järele jääb? Või vajutab keegi nupukest delete ja pole enam minu kõvaketast ega faile?
Püüdsin uurida, mis mu lastele praegusest eluperioodist salvestub. "Äh, ma ei näe mingeid pereunenägusid," väitis Krissu. "Ma olen pigem mingi multikategelane ja seiklen koos Witchi tüdrukutega ringi."
Küsisin, et kui ta lihtsalt kodu peale mõtleb, mis pilt talle siis ette tuleb.
"No, maitea, meie õde ja vennaga vaatame diivani peal telekat, issi teeb õues tööd kuskil ja sina mängid koeraga.."
....
Väike valus paus.
Ma ei arvanud, et asi on nii vilets meil kodus.
Panin telku kinni. Ütlesin, et kui ma arvutis oma töö ära teen (kohe hakkangi tegema), siis lähme ja teeme koos midagi toredat. Lähme ratastega mere äärde näituseks.
Ps. Kui nad (järeltulijad) suureks saavad, siis on kindlasti neil ikkagi hoopis mingid muud failid my pictures jaotuses.Mind lihtsalt natuke hirmutab, et me kirjutame neid faile just praegu, kõik koos, ja keegi ei tea, mis jääb kõvakettale pidama, mis mitte.

minu privaataeg

..on peaaegu olematu aga sellevõrra magusam.
Saatsin 2/3 perekonda koera jalutama (minge tehke ikka piisavalt SUUR tiir), pesamuna magab ja mina olen täitsa omaette kodus, jeeaah!!
Kuulan YouTubest lapsepõlve lemmikmeloodiaid :)
mugin arbuusi ja kukeseenekastet
tantsin kui hea lugu on
lisaks on reede


off topic
Pärnus muide on asjad täitsa käest ära. Lõuna ajal ei saa enam Rüütli tänavale kuskile sööma ka minna, kõikjal käratsevad eufoorias soome lapsed, kõikjal on järjekorrad, tänaval ei mahu suurt kõndimagi.
Ma ei salli sugugi seda suvelkõikpärnussemereäärdepidutsema reklaami. Septembri lõpus, kui ilmad jahedaks on pööranud, lähen mere äärde, istun ihuüksi lagedal rannal, vahin tumehalli tormist merd ja tunnen vaikset rõõmu.
Samas natuke on tore ka. Pärnad õitsevad, õhk on meelõhnast paks. Hommikul tööle sõites teen pisikese ringi sadamast läbi, vaatan paate kai ääres loksumas, nuusutan vetikate lõhna. Hea on.
Ei, ma pole kade suvise Pärnu peale. Tulgu pealegi kõik kel jalad kannavad. Lihtsalt kitsas on. Mõnnasid terrasse pole. Ja lõunatamiskohti piisavalt. Ja need soome emmed võiks aegajalt oma jõnglastele peale käratada.
Meres on veel ruumi sest pole ülearu soe. Eile ujutasin lapsi, ise ei läinud vette. Armastan ujuda siis kui kell on 9 õhtul, lained on maha rahunenud ja päike loojub. Siis sulbid kuldroosas soojas siledas vees kuni külm hakkab lõpuks.
Või kui on toredad vahused lained mis sulle mõnusaid litakaid vastu tselluliiti peksavad. Ujuda ma siis ei julge eriti aga niisama möllan küll lastega vees.
Tsirkuses käisin ka eile lastega. Ma ei salli tsirkust tegelt üldse, mulle meeldib niisama loomi vaadata mitte seda, kuidas nad on haletsusväärsetesse hilpudesse topitud ja teevad nõndanimetatud trikke. Milleks?
A seekordne etendus oli lausa hea, loomadega midagi eriti ebameeldivat ei tehtud ja akrobaadid olid tasemel. Klounil polnud ka viga. Haaras rahva seast pahaimamatuid soomlasi ja sundis neid näitlema.

Tegelt ma pean nüüd ükskord arvutist välja minema, kaua võib.

totally f.....d

Esialgne eufooria ja tegutsemistahe on kadunud viimse tilgani.
Praegu ma lihtsalt istun pisaraid kõigest väest tagasi hoides sest minu kolme tunni töö hullu tekstimassiiviga läks persse. Ilmselt ma olin tõesti nii hooletu, et ei salvestanud vahepeal muutusi või mida ma tegin või ei teinud või maitea aga igatahes tuleb otsast peale hakata. Nagu mul vähe tööd ees oleks....
Lisaks ühed äraneetud üritusekorraldajad kes kepivad minu ja poole toimetuse ajusid, et nende poolemiljonikroonine eliidiüritus ikka piisavalt leheruumi ja tähelepanu saaks. Mina olen selline pehmeke ja püüan kompromisse leida aga nendepoolne surve on lihtsalt nii massiivne, et hulluks ajab.
eeloleval nädalavahetusel on miljon kultuuriüritust, kõik tahavad leheruumi ja kajastamist ja minul pole veel midagi õieti valmis kirjutatud ja minu poole päeva töö, eksole, mida ma õhtul oma kodutoimetuste ja lastegategelemise ja ajakirjalugemise ja niisamamõnulemise ja uneajast pean hakkama UUUUUESTI tegema
miks mina, miks?

aga võrreldes sellega
http://american-dream.blogspot.com/2007/06/kallid-eesti-keele-valdajad.html

on minu probleemid pisipisitillukesed.

Sorry ropendamise pärast.
Lähen koju, nutan natuke ja hakkan tööle.

PS. eile tuli naabrinaine küsima, on see meile kuuluv jänes, kes nende aias ringi kargab ja kapsaid sööb. Püüdsime meest pool tundi ja jäime jälle pika ninaga. Lubasin naabrinaisel jänese endale jätta, kui ta juhtub selle kavala eluka pihku saama.

esmaspäev

Väsitav nädalaalgus. Inimesed ei täida oma lubadusi, teised inimesed käivad oma huvides jälle tihedalt peale. Sina siis vastuta ja tee nii, et saak salves oleks ja kõik rahul.
Samas on natuke edevalt tähtis tunne ka :)
Koju jõudes sain teisele lainele koeraga jalutades.
Jänes on ikka veel jooksus, mina silmasin ta pikki võbisevaid kõrvu viimati täna hommikul puuriida ääres, T leidis aga ta eile õhtuhämaruses agaralt minu peenramaal porgandeid kaevandamas...

üks loom juures, üks jooksus

Kahe päeva jooksul on Lottet vaatamas käinud suurel hulgal sõpru ja tuttavaid, kes kõik aina löövad käsi kokku, kui armas koer meil on. Imetlusobjekt ise liputab kõigile saba ja topib oma suurt nina sülle.
Täna käisid meil katsikul 6 täiskasvanud inimest, 4 last ja 2 koera. Samojeedi koer loivas meie hoovis majesteetlikult ringi ega pööranud Lottele mingit tähelepanu, kes valge hiigellumehange sarnasest ilmutisest lugupidavasse kaugusse hoidis. Vene spanjel seevastu lidus ringi nagu udukuul ja müras Lottega mis hirmus. Meie koer ei oska nimelt mängida veel, aga spanjel oli nii pisike ja sõbralik, et Lotte ei kartnud teda ning läbis "jookse-hüppa-näksi-maadle" mängukursuse tema juhendamisel edukalt.
Lisaks ilmutab Lotte tahtmist väravast väljuvatele pereliikmetele end sappa haakida. Laseb lahkujal natuke edasi minna, teeb ennast siis pisitillukeseks, imbub läbi taksi mõõtudele vastava väravaprao ja kihutab tulistvalu järele. Mitu korda juhtus see, kuni üks staazikas koeraomanik õpetas, et tuleb kohe vastu koonu lüüa. T nii tegigi ja tundub, et sõnum jõudis Lottele kohale küll...
Jalutamas käime ka rihma otsas. Muidu käib ta kenasti rahulikult aga suurema liiklusega tänaval on segaduses - vahib autosid, kasse ja inimesi, pea laiali ja mokk rippu nagu maatüdrukul, kes esimest korda suurde linna sattunud.
Meie jänks otsustas oma elusaatuse juhtimise oma käppadesse võtta ning sooritas oma õueaedikust põgenemise! Mina ei tea, kust ja kuidas see tal õnnestus, aedik oli minu meelest täiesti korras. Üritasime teda natuke püüda aga edutult, puges jälle puuriida alla.
Eriti hasartselt me jahti ei pidanudki seekord. Õhtul õues kohtasin kolme olevust: õnnelikku pikk-kõrva, kes muudkui puuriida alla ja sealt välja süstis ning mulda hoogsalt auke kaevas, meie kassi, kes ajaviiteks teda moepärast taga ajas ning naabri hundikoera, kes teisel pool aeda toimuvat pingsa huviga jälgis.
Olgu ja elagu siis oma jäneseelu, niikaua, kuni seda antud on. T arvas, et äkki hommikul istub ise trepi peal ja küsib sooja tuba.

Siin see meie elumuutus siis on!

Uus pereliige Lotte saabus meile täna Pärnu koerte varjupaigast, kuhu ta toodi umbes 10 päeva tagasi koos õega Valgeranna metsast hulkumast. Lotte õde Roosi leidis kodu jaaniõhtul meie sõprade juures, kes meilegi kärbse pähe panid...

Lotte on 3-5 kuud vana, rahulik ja praegu aravõitu kutsikas. Ilmselt oli tal täna stress, sest oli jõudnud juba varjupaigaga ära harjuda. Liputab kõigile saba, kõnnib õues lastel järel ja laseb murule hiiglaslikke hunnikuid. Eile rääkisime oma kassile Vedrule, et nautigu oma bossiseisuse viimast õhtut aga Vedru sõimas täna koeral kohe näo täis: seisis toauksel risti ette ja sisises nagu kobra. Lotte keeras otsa ringi ja keeldus tuppa tulemast. Kotlettidega vahepeal meelitasime ta sisse aga praegu magab ta ikka välisukse ees.

Eks paistab, kuidas meie elu nüüd kulgema hakkab. Praegu oleme küll kõik nii õnnelikud oma kutskini üle. Lapsed ohkasivad õhtul voodis-me ei usu ikka veel, et meil on koer! Üsna ebakindel on olla, minul on 12 aastat koerapidamise pausi, vanematekodus elas küll kogu aeg mõni koer aga ei mäleta enam eriti, kui palju mida süüa anda, kuidas õpetada jne.

A mis siis!

MEIL

ON

KOER!

väike argipäev

Eile oli siinkandis ull vihm ning torm. Hommikul koosolekul küsiti fotograafidelt: kas midagi tuul lahti või minema ka on puhunud, millest pilti teha? Ei mitte, arvati. Need paari viimase aasta tormid on ammu minema viinud, mida andis viia.
Mina vaatasin eile dokkarit Melanhoolia kolm tuba. Selle keskmist osa, kus kena ja lahke sotsiaaltöötaja viis Groznõi varemetesse pommitatud majast ema juurest põgenikelaagrisse kolm last, 2-8 aastased ehk. Ema oli väga haige õlimürgitatud kaevust ega suutnud laste eest enam hoolitseda. Jumal kuidas need lapsed nutsid! Rääkimata emast, kes jäi inimtühja korterisse ihuüksi surema. Vähe ma ise pisaraid ei tilgutanud seal teleka ees...
Kuidas on võimalik, et 2000 aastat tsivilisatsiooni ja ikka veel inimesed sõdivad üksteisega?
Öösel unes olin sõdur, kes päris ja veepüssidest kõmmutas mahajäetud majas vaenlasi üksteise järel maha. Siis olin vaenlaste vallutatud linnas spioon, muutsin nime ja abiellusin oma identiteedi varjamiseks mingi vaenlasega.
Kell 5.50 ärkasin üles, akna taga mühises endiselt tuul, lapsed nahistasid oma voodites magusat und ja mehe laia selja taga oli nii soe ja turvaline.
Olgu Issand kiidetud meie väikese igapäevase argipäeva eest!

kiiksudega, nagu me kõik

Sihuke mäng, et blogisõltlased tahavad teiste endasuguste kiiksusid teada saada. Mina sain selle http://elsapesa.blogspot.com/ (tont, ma ei oska linki panna). Põe läbi ja anna sõbrale edasi :)
Pole kunagi selle üle mõelnud...
aga ma arvan, et arvesse võiksid tulla
1) Ma tõusen hommikul voodist alati parema jalaga üles. Isegi siis, kui öösel unesegasena kempsu vantsin. Jabur, onju.
2)Kui mul on tükk aega maru hästi kõik läinud, hakkan mõtlema, et huvitav, kust see lops siis jälle seekord tuleb. Reeglina kui ma taban end juba selliselt mõttelt, siis miskit läheb nässu kah. Heameelega vahetaksin mõtlemiskanalit, aga ei oska :(
3) Ma räägin asjadega. Khm, kas peaks kohe mehed kutsuma, kes valge kleidi pikkade varrukatega toovad? Noh, mitte kõva häälega, mõttes. Ma patsutan oma ratast, kui tulen pikemalt sõidult ja tänan teda mõttes tubli töö eest. Ma ütlen muruniidukile omaette: pliis, kullake, võta end kokku ja niida veel seekord meie hoov ära, ma tean et sa oled vana ja väsinud aga vaja on. Õmblusmasinaga meil on keerukad suhted, ma sunnin end viisakalt temast mõtlema aga ta saab aru, et ma vihkan teda ja vastab samaga: laguneb pidevalt koost laiali või kiilub kinni.
Ja ma ütlen võõrastele kassidele ja koertele, kes mulle meeldivad, mõttes: sa oled nii tore, mul on hea meel, et sind täna kohtasin.
"Pane see ka kirja, et sa ei luba lastel telekat vaadata", säutsub laps kõrval. Aga see pole kiiks vaid mõtestatud tegevus! Ja ma LUBAN neil seda teha ju päris palju.

Kiiksuringi teatepulga annaks edasi Claarale, Annikile ja Märdile:)

reedel

toimub see asi, mis pole üldse pulmad, ega siis pulmad pole asi, mida mees (T) ootaks pikisilmi terve oma elu ja mina.. noh, tegelt mina ikka ootan kah natuke aga ei, ei saa ma tanu alla :)
Maja me ka ei osta-praegusegagi tegemist- ja väljamaale ei koli.
Aga poiss võttis kätte ja valutas terve eilse päeva pead, täna juba ka palavik. Ei saa ju olla, et maailm oleks paar nädalat jutti ilus, ikka peab mingi jama tekkima. Võibolla külmetas jaanipäeval suure paduvihma ajal lompides ringi kalpsates. Ohh, ma ütlen, ma ütlen.

ei ole normaalne täna nii vara üleval olla

see on jaanipäeva hommikul kella 8st. Kui terve eestlaskond alles magab ja jaanitulede ja grillitud ribide saslikute vorstide kana kala vennaihu ja juurviljade lõhn alles õhus hõljub. Pildil mõnulevad poisslapsed lõkkesoojuses. Pöörased hilisest valgest õhtust, ringijooksmisest ja lihtsalt heast olemisest. Kõik rullnokad võiksid lastest õppust võtta-purjus ei pea üldse õllest olema.
Aga kell oli seisma jäänd kell 12 ja kuna alt toast karjuti et kell on 12 tõusin hirmuga üles. aga oli alles 8.
Mina sain magama kell 2 öösel. Tegelt oli päris meeldiv. Esivanematega tegime lõket, vihma vahelduva eduga tibutas aga samas jälle vihmaga sääsed-kotkad ei lenda. Lõke oli suur ja vägev-homme millalgi võiks äkki pildi ka siia panna-, külas olid laste 2 sõpra ja nende vanaema, kes pööraselt mööda hoovi ringi rallisid (vanaema mitte), süüa eriti keegi ei viitsinud, mina istutasin emaga tartust toodud lilletaimi ja kuumaasikaid.
Näitasin emale, kuidas tuleb internetiga ringi käia. Kui neil oleks arvuti ja mul õnnestuks emale kiirväljaõpet teha, oleksid telefoniarved väiksemad. Paraku ema mul trükib alles ühe sõrmega...
No ja nüüd ei saa ma ise arvutist ära.
Otsin midagi põnevat, mida netist lugeda. Tegelt on see nõme, peaks pigem raamatuid lugema... Aga blogosfäär on mind endasse neelanud, aiaiai ela ise mitte ära nuusi kuidas teised inimesed elavad.
Favorittides on mul mingi 10-12 blogi, keda mulle meeldib lugeda. Kolm inimest sealt on mulle irl ka tuttavad. Teised on lihtsalt toredad. Inimesed, kelle elustiil ja mõttemaailm mulle sobivad.
Olen proovinud ka uusi lemmikuid leida aga see on raskem kui võtta raamatukogust mingi suvaline raamat lugemiseks.
Vahel meeldib mulle käsitööblogisid kammida. Aga need on mõne erandiga tekstiliselt jõle igavad. Ja neid täiendatakse harva, kellel siis on aega suvel tikkida eksju. Tohutu hulk on noorte wannabe-beibide igapäevaelu, õppimisest, pidudest, baaridest jne. Ma juba nii vana inimene, et see temaatika mind ei loksuta ammu. Lugesin hullpoppi Dakit siin just ja noh, stiil mulle meeldib aga ma ei viitsi enam inimese täiskasvanuks saamise piinadest lugeda.
Mitte et ma kritiseeriks. Blogi selleks ongi, et end tühjaks mõtetest kirjutada. Usun, et ega minu blogi ka võõrastele inimestele eriti põnev ei paista, mis siis, ma teen seda ikka kõige rohkem enda jaoks.
Ma mäletan neid õhtuid muidu küll. Hommikuni üleval istutud sõpradega ja maailma üle mõtiskletud. Nädalate kaupa hullu maailmavalu ja tüdimust kogu planeedist Maa. Enesehaletsust ja enesekiitust. Sekka avastamisrõõmu- oo, selline on maailm hoopis.
Minaminamina.
Tegelt mulle meeldib ikka praegu hoopis rohkem mu elu kui 20selt.
Maailmavalu tuleb ikka veel vahel peale aga mul on nüüdseks vahendid välja töötatud selle vastu.

Noh, aga tahaks midagi toredat lugeda ikkagi! Soovitage midagi pliis!

Ps. Meil mehega on üks hull mõte peas. Lähipäevil otsustame, kas teeme selle teoks. Nii kaua oleme sellest unistanud. T terve elu, mina viimased 10 aastat. Aga ei tea veel, kas oleme selleks valmis. Tegelt veel pole, aga ikka tahaks.

eelmine oli 111s postitus

..kuidagi virgaks postitajaks olen viimasel ajal muutunud.
Aga suvi ka ju, kuskil miskit toimub, tavaliselt ikka.
Eile näiteks sõitsin ma taksoga, niitsin heinast lagedaks terve hoovi ja käisin Terepärnusuve viimast kontserti vaatamas, Led R ja Narva sümfooniaorkester.
No küll see viimane oli hää! Orkester küll eriti ei kostnud kõrva bändi tagant. Solist, kelle nime ma ei tea, oli väga Led ja ajastutruu, sihvakas kõrend blondide tilpnevate juustega, valges lohakalt elegantses pluusis, suhtles publikuga hästi mõnusalt nii et lahe oli vaadata, samas vähimagi ülbuseta. Just see x-staarifaktor, mis "E otsib superstaari" noortel eriti välja ei tulnud. Taavi esinemismaneer nagu natuke läks sinnakanti.
Läksin kontserdile üksi, sest kõik võimalikud kaaslasevariandid olid Pärnust ära sõitnud ja oma mees oli seda juba näinud ning jäi meelsasti koju lapsi hoidma. Mis siis, keksisin siis üksi lava ees. Publikut ei olnud eriti palju kuid need vanakesed, kes olid, olid ka pühendunud fännid.
Kontserdi lõpus viskas trummar Andrus Lillepea (vist oli) oma pulgad rahva sisse ja ühe sain mina! Oli ikka pudiks mängitud küll.
Aga täna on jaan, esivanemad tulevad ja äkki isegi k.
Kusjuures lugupeetud tuttavad lõunaeestlased, hooaeg on avatud, tulge julgesti mu hoovi telkima, 2-3 inimest saavad ka tuppa magama. Elen, sina tuled nagunii eksju, Jõuluvana kallis, sind ma väga ootan, nii ammu pole kohtunud, ja Mati ja Indrek, teiegi olete teretulnud kui teie naised just väga õelad ei ole :). Ja kindlasti keegi veel, kes praegu meelde ei tule.
Pärnusse kolides mulle ilgelt käis närvidele, et sõbrad tuttavad ilmuvad ainult siis lagedale, kui rannahooaeg algab ja nende ainuke huvi on sinu prii öömaja, mitte sinu vastupandamatu isik. Praegu mul selliseid pole enam käinud ja anyway, nii kaua pole tuttavaid näinud kah.
velkomm!

19. juuni

Paha päev
Ära iial ole nukker
pista parem põske kukkel
Kui sul tööpäev oli kurb
võta kätte kaseurb
Kui sind leidis paha tuju
savist meisterda üks kuju
Võta sülle kallis laps
paha tuju kadund plaks!

Selle lulla kirjutas mu 10aastane tütar mulle, lihtsalt, niisama.

Mingi sügistalvel kirjutasin oma külaskäigust hullumajja ja punapäisest inglist, kes toetas palve ja vaimuga üht õnnetut vennikest. Toetatav on tänaseks lahkunud parematele jahimaadele. Punapäine kaunitar aga on koos abilistega on avanud Pärnu esimese kodutute päevakeskuse.
Käisin seal eile.
Nõme olen.
Vaatasin inimesi ja hakkasin neid kohe mõttes kastidesse paigutama.
Halli jõuluvanahabemega vana, kes naeratas öeldes - me oleme ju tuttavad küll. Pargipingil oled mind näinud.
Vilavate silmadega noor turske tüüp, lodeva ja samas pealetükkiva olekuga, ajas ligi ja tahtis, et ma kirjutaksin kuidas linnavalitsus ja üldse kõik võiks ikka neid rohkem toetada, kes endaga hakkama ei saa.
Suurekasvuline noormees, aeglane ja malbe, silmavaade nagu njuufa koeral. Ei nõua, ei palu, lihtsalt on. Siiski palus: et ma paneksin lehte artiklisse palve, et tema eksnaine, Sirje, võtaks temaga ühendust.
Ja naine, kelle ilmes ei ole enam üldse midagi peale lõputu väsimuse.
Ilusad on need inimesed, kes seal töötavad.
Eesotsas punapäise ingliga.

elav hoiatus

Nädalavahetusel helistas mulle Gerli.
Gerli: Kuule mis teed?
Mina: Ma kaevan lastega peenraid
G: Mul on sulle piletid Bravosse moesuve lõpupeole.
M: Nii armas, aga mul on mees Rabarockil ja ma ei saa lapsi üksi koju jätta
G: Keegi teine ei saa hoida?
M: Mul pole kedagi teist jah paraku...
G: Ähh, täiega jama siis ju...
M: Mhm
G: Nojah, sul on ju nii palju ka neid. Lapsi. Ma vaatan, et ikka täitsa raske on ema olla.
M: Jah, ma olen elav hoiatus kõikidele noortele ja vallalistele.
G: Tegelt on sul toredad lapsed niipalju kui ma neid näinud olen.
M: ....
G: Olgu, tsau siis!
M: Tsau!
M: ....

osavad käed 2

Laste kunstilooming, minu kaelkirjakud, minu plätserdatud kuivainepurgid (mul joonistamine oli koolis kindel kolm) ja Miku tehtud savist emadepäevakingitus.
Loodetavasti tänapäeva kunsti- ja käsitööõpetajad ei peksa enam lapsi tunnis joonlauaga, ei kuuluta õpilastele, et nad ei oska midagi, ei sunni käsitööd tegema just õpetajale meeldivates värvitoonides ega demonstreeri eriti käpardlikke töid tervele klassile rõõmsalt kommenteerides, et vaadake, kuidas EI TOHI tööd teha.

osavate käte ring..

Jälle ma ei saa aru, mis järjekorras pildid üles jooksevad... Igatahes: Minu vilditud kaelakeed, minu fimotatud jubinad, millele peaks nüüd nõelad ja paelad ja pärlid taha panema aga vaim läks pealt ära, minu ja suuremate laste sulatatud klaas (ma ei hakkagi kirjutama, millised just minu tehtud on).

Tee aga tööd, muidu tuleb armastus :)

Tagasi tööposti otsas... ja järgmine kolm nädalat ei ole kindlasti hoo ega hoobi vahet ja Silja läheb ka varsti puhkuseleeeee, ähähääää......
Aga mis ei tapa, teeb tugevamaks, eksju?
Jõudsin nelja kodusoldud päevaga PEAAEGU kogu aia korda teha ja olen enda üle uhke. Lisaks käisin nii mõnelgi moesuve vöökshopil: fimo, klaasisulatamine ja seelikuõmblemine. Seeliku sain isegi valmis- kahe õmblusega! Kusjuures, eh, te olete ikka kah, mu kallid kaaspärnakad. Ma rääkisin neist töötubadest - lugesin kokku- kaheksale inimesele ja saatsin kavad ja kõik. Oikuitore, kiitsid kõik, ikka tuleme, igale poole tuleme. Tulemus: klaasi sulatas peale minu ja gerli ja minu 2 lapse veel 1 tädi, seelikut õmbles 2 inimest ja fimot tegi 6 plus mina jälle 2 lapsega.
No ma saan aru, et tööl peab ka käima aga tund aega päevast varastada pole nii hull ju. Ja nädalavahetusel olid ka asjad!
Ähh. Olgu peale.
Minu asjad on peaaegu valmis, võtan hoogu et pildistada ja eputamiseks blogisse riputada.

jänks jooksus

Terve poolaasta terve püsinud pesamuna hankis enesele keset 30kraadist suvekuuma korraliku nohu ja köha, lisaks 37,2. Jäin temaga haiguslehele, sest ma ei taha teda suuremate õe-venna hoida jätta.
Lisaks on veel kuhi aiatöid teha :)
täna siis olen pool päeva vehkinud õues rohida ja heina teha, haige pesamuna keksis õues kui varblane ja riisus tund aega umbrohtu kokku, temast oli rohkem kasu kui suuremast õest, kes kippus rehavarre najal uinuma.
Hea on vaadata umbrohuvaba pinda aga see on nii üürike rõõm... Hein kasvab praegu hoogsalt. Huvitav, kui naistele on välja mõeldud peale raseerimist karvakasvu aeglustav vahend, kas siis keegi võiks sarnase vahendi välja mõelda ka murule ja heinale? Lauspäike kupatab juba mitmendat nädalat, see on hea rohimise seisukohalt aga samas peab jälle kastma nagu segane. Eh, pole kerge see aedniku elu!

Eile tõmbas meil jänes õues puurist lesta. Oli kaapinud end võrgu alt välja. Luurasime teda tund aega puuriida kõrval, siis lõpuks otsustas jännar sööstu rohu sisse teha. Mina sööstsin ka, ei teadnudki, et üks jäme kodujänes selliseks kiirenduseks võimeline on. Aga kätte ma ta sain ja toppisin uriseva looma taas puuri.
A ta oli nii õnnelik oma tunnise pagenduse ajal! Kalpsas rõõmsalt õunapuude all, kaapis maad nii et muld tuiskas, märgistas iga heinatutti jne. Tekkis soov ta oma jäneseelu elama jättagi. No saab mõni kass või koer kätte, eks ju looduses ka enamus pikk-kõrvu oma elu selliselt lõpetab. Vähemalt on õnnelik jänksuelu seljataga.
Lollid inimesed, kes osa jänesetõust on tubadesse ninnu-nännutama asustanud!
Nüüd lähen klaasi sulatama. Eile tegime moepäevade raames tüdrukutega töötoas fimo-savi. Mul erilist vaimu peale ei tulnud, ootan loomingulist puhangut, et küpsetusplaat täis saada ja ahju lükata.

nii ja naa

Mulle õudselt meeldib, kuidas Jumal vahel asjad paika paneb. Minutiga.
Mitu päeva on kuidagi maru viletsalt läinud. Otseselt midagi hullu nagu pole lahti aga probleemid närivad ja teevad õnnetuks. Laupäeval oli eriti paha, nutsin avalikus kohas veiniklaasi taga nagu maitea kes. Tänud K-le, kes kuulata viitsis.
Aga pühapäeval vestlesin ühe inimesega oma murest, see vihastas mu peale ja sõimas näo täis. Siis koitiski selgusehetk, mitte et proble oleks lahenenud aga ma sain 100% aru, miks asjad on nii nagu nad on. Viie minuti pärast lõikasin endale näppu. Ikka põhjalikult, verd voolas ja minestus tükkis peale. Plaasterdasin sõrmetitte hellalt ja leidsin pärast, et koos verega oli minema voolanud ka kogu minu valu ja vimm. Hea olla, asjad taas selged! Tänu Issandale!
Noh, mittekristlased ilmselt kergitavad arusaamatuses kulmu mu segase jutu peale aga mis siis.
Nüüd on kuhjunud veel paar problet hoopis teisest vallast ja ma ootan väga, et lahendus ei ole kaugel. Täna hommikul kukkusin unise peaga trepist alla, paar tundi hiljem lõin näpu ära ja haav läks jälle lahti...

Headest asjadest seda, et mul oli taas palgapäev: mõlemad lapsed tõid kiituskirjad koju. Kati kohta öeldi aga lasteaias, et ta tundis sõnamängus kõige rohkem ja kõige kiiremini sõnu ära.