hea film

pilt filmi kodulehelt.

Eksole, reklaami "südamlik ja hariv perefilm" peale teeb enamus lapsevanemaid kõvera näo pähe. Ma ka tegin. Aga hullult hea film oli! Ma nautisin viimast kui minutit, ok, viimast kümmet ehk mitte niiväga. Täiesti uskumatu, et lastele mõeldud film võib tõelise kinoelamuse anda. Meil tavaliselt serveeritakse perefilmide pähe Üksinda kodus stiilis essu.

Kiidulaul käib siis soomlaste filmi "Torm" ("Myrsky") kohta. Tavalisse soome peresse satub kaukaasia lambakoera kutsikas, kelle vanemad valvasid Berliini müüri ja "pidasid lõplikult kinni" kõik üle müüri põgeneda proovijad. Soome pere seda kahtlustada ei oska ja imestab väga, kui algul leonbergeriks peetud karvakerast kasvab tõeline jeekim, kes ainult 7aastase tüdruku sõna kuulab.
Filmis oli kenasti lastepäraselt selgitatud poliitikat, aga ka peresuhteid, vastutuse ja armastuse teemasid, vabakasvatust, sallivust, sallimatust ja võõraste pelgamist.

Kuna üldmulje jäi nii positiivne, annan andeks mõned loogikavead nagu:
kui koer ikka tõsiselt inimest taga ajada võtab (ptüi ptüi ptüi), siis ei jõua vaene tagaaetav joosta ei telefoniputkani ei ronida veel mingit köit pidi üles
kui sõjaväeala ümbritsevas metsas peaks tõesti elutsema mõni kuulitärinast kurdiks muutunud karu, on tal kindlasti parematki teha, kui varitseda metsa jalutama tulnud ilmsüüta tüdrukukest
Ja filmi lõpp....
Et täiesti koolitamata vasikasuurune täiskasvanud kauka antakse ära kenasse Karjala peresse, et nende kolmeaastane lapsuke "saaks õues julgelt mängida" ja "lambakari ei peaks enam hunte kartma"...
No kuulge. Võibolla Metsapiiga oskab öelda, kas kas selline tegu ja häppi end on võimalik. Mu arust ei ole.

Aga lugu oli tõesti hea. Soovin, et mu silmad poleks nii märja koha peal, sest pärast mu pea lihtsalt valutas suurest salaja pisaratilgutamisest. Mitte, et film oleks kurb olnud, tegelt ei olnud, lihtsalt- noh...isegi Krissu ja Miku pühkisid vahepeal silmi.


Kodus on meil hetkel halloviin. Toas ja ümber maja vaheldumisi lidub ringi seitse kostümeeritud, parukates ja värvitud nägudega last, küünlad ja taskulambid, "aju- ja vere" täidisega pirukad, tondijutud. Korgid läksid läbi ja korraks oli tõeline pimedus kah.

idüll

soe olla

ja telekat pole vajagi


sest voolavat vett, põlevat tuld ja töötavat inimest võib lõputult vaadata, eks :)

palun abbi

Kuulge sõbrad ja siin muidu piilujad.
Vajan ead nõu.
Mida teha fotodega?

Alates 2006 aastast, kui ostetud sai digikas, on kogu me fotomajandus läpakas ja seda pole vähe. Ostetud sai küll läpparile väline kõvaketas aga mingi tehnilise probleemi kaudu ei saa just läpakast sinna asju võtta, suure arvutiga on kõik ok.
Osa pilte oleme ketastele pannud aga suurem osa on siiski arvutis ripakil.
Kole ja lohakas ja väga ebakindel, eks.
Ma nüüd olen otsustanud oma digielu veidi korrastada aga ei tea, kust otsast alustada. Paremad ja olulisemad pildid tahaks paberile ilmutada. Kus seda Pärnus kõige odavam oleks teha? Ma mõtlen, et vist mälupulgaga peaks transportima, kindlasti saab ka kuidagi mailiga saata aga ma ei tea kuidas pilte kokku pakkida.

Siis veel niisama pildid teemal lilled linnud liblikad, käsitööasjad jne., mille peale paberit ei raatsi raisata aga ära visata ka ei taha. Ketastele? Või hoopis kuskile pildipanka riputada? Kuhu? On need kõik tasuta? Saab seal oma pildid peidus hoida? Kui palju sinna mahub? Ma tean ainult picasaveebi ja flickrit.
Et siis kuda?

Milleni on võimalik langeda

…istumiseni ihuüksi täiesti inimtühjas praerasava järele haisevas pubis, mille seintel jõllitavad sind surnud metssigade pead ja ventilatsioonitorudel poetavad vaikselt sajandite tolmu plastmassist luuderohuoksad, mugida maitseainetest ja maitsest täiesti vaba praadi (tahtsin lisada balsamicot aga pudel oli aluse külge kinni kleepunud).
Kuna kaardimaksed ei töötanud, tulin sinna veel tagasi, raha näpus.
Ja kuidas, kuidas on võimalik, et kogu see aeg kõlaritest mürtsuv Modern Talking tundus miljon aastat tagasi allakirjutanule maailma kõige ägedama muusikana?
Kuidas nii koleda muusika plaadistamine veel seadusega keelatud pole? Ja nii koledad toidukohad?

Ja veel on võimalik langeda töölt tulles ja söögiteo lõpetades diivanile teleka ette ja sinna tundideks konutama jääda, visalt surudes maha mõttekest minna koera või lapsega jalutama.

On võimalik kulutada tunde töö peale, mis peaks valmis saama 1-2-3. On võimalik täiesti vabatahtlikult lugeda skeptik.ee portaali või netikommentaare.

Südames pistab ja unenäod on vastikud. Unenägudes kukun järsust kaldast jõkke või sõidan väga osavasti autoga. Kes ütles, et kellakeeramisest tekkinud lisatundi saab igast põnevate töödega täita? Päh. Mina täidan selle magamisega. Talv. Las loodus puhkab :D

Kogu oma armetuses leian, et langeda annaks ju ikka veel. Ma vähemalt ei kaeva auku, mille äärde sada lolli kokku jooksevad. Ei pritsi autoga jalakäijaid täis. Ei aja linna eelarvet lõhki ega peksa lapsi.

Pilt jälle Krissult, joonistas kuskilt maha koomiksi Death Note tegelase, see on autistlik detektiiv L.

......

Krissu pilt ja idee.
Mõnikord on nii raske leppida tõsiasjaga, et kõik inimesed ei saagi maailma asjadest sinuga samamoodi aru.

päälinn

Tallinn väsitab mind juba selle poole tunniga ära, mis buss linnapiirist kesklinna jõuab. Minul maalt ja saaniga käib üle mõistuse, et linnas kulub ühest kohast teise jõudmiseks tund aega.
Tallinna ilu ja soojuse nägemiseks peab ilmselt teadma kohti, kust neid otsida. Mulle Kumu ja Kadrioru kant juba täitsa meeldib. Ja kollaste lehtede ehtes Mustamäel polnud ka viga.
Seekord sattusin hoopis teistsugustesse kohtadesse, kui tavaliselt. Ostsin Szolnoki turult paki shkolaadisuhkrut 2.50 ja purgi piprasegu 5 krooni eest. Paki Gille piparkooke 5 krooni eest. Jah, parim enne oli möödas aga mis pipral sellest.
Kohtasin uhkes kasukas - kübaras kriiskavat ja igasse kanti sülitavat naist, kes vandus pangaautomaadi sabas oodates nii võimsalt kurja, et isegi vene onukesed hakkasid hurjutama. Vaimustavalt kreisi!

Sattusin poodi Tuhat vajalikku asja. No nii intrigeeriva nimetusega poest ei saa ju mööda minna :) Äge! Kaupa kristall-lühtritest plastmassist purgikaante, kummikute ja kalamehetarveteni! Pluss terve pood vabises selle teisel korrusel asuva jõusaali rauapõrutamisest. Leidsime Krissule anime-tüdrukute piltidega kaardid, Mikule taskumale ja Katile dinosauruse muna.
Ja turg sealsamas oli ka äge. Lastekodu tänavas. Ma lihtsalt suu ammuli käisin mööda täikalette. Kas on võimalik, et selliseid asju on inimestel veel alles?
Kaltsukalette ma ei viitsinud tuustida aga ilmselt oleks sealt võinud ka leida mida iganes.

Vat selline reis. Tänud armsale Mariale, tema terastele tüdrukutele ja häbelikule meeskale sooja vastuvõtu eest :)

Algus

Kõigepealt süütevõti. Kaks pisikest nõksu.
Pidur peale, käik sisse.
Käsipidur maha, jalgpidur üles, gaas.
Lähebki!
Otse. Otse. Peaaegu otse. No peaaegu. Nüüd on otse.
Lendame! Tubli kakskümmend on sees. Või isegi kolmkümmend..
Issi kiidab. Jajaa, ma olen eluaegse autojuhi tütar!
Tunne on nagu nelja-aastasel, kelle jalgrattal abirattad alt ära võetud. Hullemgi, sest jalga ei saa maha panna, kui kukkuma hakkad.
Mismõttes nagu peab peale otsejoones sõitmise ka vasakule, paremale ja selja taha vaatama? Ma ei saa ju! Kuidas nad seda teevad?

Küsisin meestuttavalt, kes mitte kaua aega tagasi load sai, et kas ta enne autokooli sõita ka oskas. Kõik poisid oskavad sõita,- vastas kutt edevalt.
Oskavad nad jee. Miks siis krimisaadetes näidatakse ainult oma lömmi ja ümber posti sõidetud autode ümber kõndivaid mehi?

Oh kooliaeg..

Meie koolis on kokkutulek. Mina tahan minna. Kata ei taha. Et pole selliseid inimesi, keda südamest igatseks näha. Ja nii tüütu on seletada kõigile, mida sul on ja mida sul pole. Ja kui pole, siis miks.
Mu elus polnud kooliaeg ülearu kuldne: oli kiusamist ja nõmedust, vastikuid õpetajaid ja lahedaid õpetajaid, raisatud aega ja mõnusaid ettevõtmisi kah. Nagu elus ikka. Aga see on ju minu kool, nii suur osa elust!
Mõtlesin järele ja leidsin, et mulle pakub huvi eelkõige koolimaja. Ma näen siiamaani unes seda natuke hirmutavat ja pimedat nurka esimesel korrusel, kus segunesid tolmulõhn ja seal asuvate füüsika- keemiaklasside ning hambaarstikabineti lõhn. Seal klaarisid poisid arveid ja sealt avanes tagauks hoovi, mille kaudu süüdlased said kähku vehkat teha.
Näen unes kolmanda korruse heledat koridori, kus asusid algklassid, aula ja kunstiklass, trepp läks raamatukokku, oli natuke mõnusam ja rahulikum õhkkond kui mujal.
Näen teise korruse teadetetahvleid, kus alati käis kõva sagimine. Ma unes otsin teadetetahvlilt oma klassi tunniplaani aga seda pole ja ma ei tea, kuhu minna ja kell juba heliseb…
Teise korruse bioloogiaklassi tervet tagaseina katab hiigelmaal eelajaloolisest maailmast ja merest, armastasin seda uurida ja otsida trilobiite, peajalgseid ja igast muid elukeid. Kas see on veel alles?
Need pildid on nii elavad, et tahaks vaadata, kas mälu petab või ongi kõik sedasi.
Inimesed on minu jaoks teisejärgulised. Kena, kui mõnda tuttavat nägu kohtaks aga kui ei kohta, pole hullu. Mulle ka eriti ei meeldi oma karjääriseisu, maja suurust ja laste arvu üles lugema hakata. See pole ju tähtis. Tahaksin pigem küsida mõnelt klassikaaslaselt, kas nad oma valikutes õnnelikud. Aga sellest ju keegi klassikokkutulekul ei räägi…
Tahan näha, kas temal ja temal on ikka veel säde silmas, kas temal ja temal on säilinud põlgus sellesinatse materiaalse maailma vastu ja kas tema, ohh, kas tema on ikka veel selline ülbe ignorantne maailma naba ja kui on, kas ma olen suutnud üle saada oma vihkamisest tema vastu. Tahaks tervitada iseennast üheksandas bee klassis, naeratada endale ja öelda- meil pole üksteisele enam midagi ette heita.

Mis tundeid teis kooliaja meenutamine tekitab? Kas armastate kokkutulekuid?

Armas olemine

Meil polnud eile internetti ja olin hädas kohe. Peale tuttava motoorse rahutuse- mis uudist on ja mis teised teevad- ei saanud Pärnu valimistulemusi üldse näha sest Kanal 2 valimissaates öeldi paar sõna Pärnu kohta alles lõpus. Oleks ETVd pidanud vaatama, ei tea, miks me selle peale ei tulnud.
Hästi nõme on arvutisõltlane olla : (
Aga ma ei taha valimistest kirjutada. Tulemused on meie linnas suht ok, loodetavasti läheb elu ilusamaks…

Laupäev oli nii hea päev. Mul vanemad käisid hilinenult sünnipäeval ja lisaks olid koguduses külas sõbrad Inglismaalt. Jututasin osa aega ema-isaga ja siis käisin vahepeal pastori kodus inglasi tervitamas.
Minu elu on siin linnas praegu see, mis ta on, päris suures osas tänu Adamile ja Karinale, God Bless Them!
Sain nendega tuttavaks 1996. aasta suvel, kui inglise misjonärid A ja K tulid Pärnusse elama. Rannas oli mingi koguduse noorteüritus ja mina, üksik ja sõpradeta, nagu siis olin, ühinesin. Mängisin ilusate tumedanahaliste poistega jalgpalli ja õppisin žongleerimist… A ja K majas käis mitmeid nädalaid kõva trall: peeti piknikke ja õpiti inglise keelt, tehti näitemängu ja mängiti pilli.
Millalgi tuli sügis. Masendunud, üksik ja ikka veel sõpradeta mina lonkisin mööda Pärnu tänavaid. Minu kõrval peatus tuttav apelsinivärvi minibuss ja sealt välja vaatas naeratav Karina, kes mu ära tundis ja enda poole väikesele teele kutsus.
Võiks öelda, et Karina bussipidurdamisest algas minu uus elu Pärnus.

Adam ja Karina koduhoovis Darbys on väike kirik, kus käivad koos põhiliselt immigrantidest kristlased: iraanlased, kurdid, aafriklased siit ja sealt, afgaanid jne. Nende mitte üldse suures majas on seitse magamistuba ja pidevalt elab seal paar külalist, kes on abiks kirikus, õppimas piiblikoolis, lihtsalt külas või kel lihtsalt pole parasjagu kuskil elada. See hubane maja on mõõdukalt segamini, kuumal pliidil vuhiseb alati teekann, teadetetahvel köögiseinal on kirju teadetest ja piltidest-kirjadest sõpradelt üle maailma. Terrassil saab mõnuleda punutud diivanitel ja toolidel, lugeda, süüa, lobiseda, palvetada, nautida ilusat aega. Pisikeses õues on Adami ehitatud liivakast-ronimiskoht-mereröövlilaev nende kolmele lapsele. Külalised on alati teretulnud.

Õhtu meie pastori majas koos A ja Kga oli üliarmas. Kuskil 20-30 inimest tundis rõõmu koosolemisest ja kallitest külalistest, palju piimaga teed- inglaste moodi, kõik püüavad korraga rääkida, palju küünlaid, palju kohtumisrõõmu ja jututeemasid. Pastor ja tema naine, kes on aastaks tööl Kanadas sealses eesti koguduses, osalesid ka –skaibi kaudu. Läppar oli nende lemmikdiivanil ja kõik käisid neile lehvitamas, lisaks kanti läpakat mööda tuba ringi ja näidati, mis nende Eesti kodus parajasti toimub ja kes on külas.
Karina säras nagu ikka, tema soojust jätkus igale külalisele.
Nii hea on teada, et sõbrad jäävad sõpradeks ka sadade kilomeetrite tagant.

Milline mees!

Käisin eile Fred Jüssi kohtumisõhtul.
Olin pisut hirmul. Et äkki polegi Selline Mees, äkki on vana ja haige või isegi veidi seniilne. Et kui hakkab piinlik.
Õnneks ei olnud. Hea mees oli :D

Minu jaoks on Jüssi alati nagu ilmasammas. Keegi, kelle hääl, olek, muhe jutustamisstiil on olnud olemas juba minu plikaeast peale. Nagu Aarne Üksküla, Kalmer Tennosaar, Artur Rinne või Heino Mandri. Inimene, kelle häälel ja sõnal on jõud. Võime panna kaasa mõtlema, tundma ja igatsema.
Jüssi on muidugi vana jah aga tema vaim on igikestev. Ta tundub ikka veel õnnelik, kui paneb ilmselt juba mitmesajandat korda peale plaadi juttselg-kärnkonnade kõrinaga Manija saarelt või naudib koos publikuga roolinnu laulu.
Ta ütleb, et tema jutt on nagu langev puuleht- siia ja sinna. On. Aga minupärast võiks ta rääkida kasvõi muru kasvamisest või kapsaussist, ikka on nii huvitav, et saalitäis rahvast kuulab hiirvaikselt.

Sain päris palju uusi asju teada.
Kuidas musträhn võtab vahel kätte ja hakkab inimese maja lõhkuma. Ja lõhub ja lõhub ja miski rohi selle vastu ei aita peale püssi. Linnud on ka vahel napakad, nagu inimesedki, arvas Jüssi. Teadlased olla uurinud, et musträhn käitub hommikul teistmoodi kui õhtul, kui ta on oma pea pisut juhmiks tagunud.
Miks on suitsupääsuke SUITSU pääsuke? Sest ta on nii kaua koos inimesega suitsutaredes elanud, et keegi ei teagi, kus ta varem pesitses.
Kuidas liigirikkas looduses on ka kuldnokkade ja ööbikute laul põnevam. Kuidas linnulaul on kõige ilusam siis, kui ta elab vabaduses, keset omasuguseid. Kõik oma laulud õpib kuldnokk põhiliselt esimesel eluaastal. Et laske oma lastel ka vabalt elada. Ärge puuris hoidke.
Lõpetuseks pani Jüssi peale plaadi, kus oma luuletusi loeb Aleksander Suuman, taustaks merekohin ja linnulaul.
Aeg jäi seisma
Mul tuli ehedalt meelde, kuidas istusin vanaisa suure kastraadio juures. Raadiol oli peal hallikas säbruline riie, peopesasuurusele ekraanile olid peale numbrite joonistatud kased, ekraani taga põles lambike ja klaas läks soojaks, levitas kerget magusat tolmulõhna. Armastasin kuuldemänge ja soovikontserte…
Mul on ka nüüd vastus küsimusele rüaräägu kohta. Et kui ta “juusk õnne suuren hätan”, kuidas ta lõunasse saab.
Ta lendab küll viletsasti, aga kõrgelt :)

ilu

Mai oska pildistada... eriti säändseid asju. Usaldage mind- väga ilusad on! Mailille kauss ei olnud veel valmis. Ja Maria Suure Asja sees on imekenasti jäänud taimemuster, paraku ajas see tolle koha pisut mulli, niiet küünalt seal peal hoida ei saa, küll aga näiteks peotäit hernekomme :)
Ma tulen 23.10 ja toon teile ära.

:)

Kui päris ausalt öelda, siis olen üsna ebaseltskondlik inimene. Läheb aega, kuni sulan. Mina olen see, kes pidudel nurgas istub ja dineedel kramplikult klaasijalga peos pigistab.
Olin eile hommikul veidi närvis, et kuidas võhivõõrad inimesed minu pool üksteisega sobivad ja nii. Aga minu meelest oli kõik väga hästi. Kehtib reegel- sinu sõber on ka minu sõber. Ja nii toredal isikul, nagu Ritsik, ongi lihtsalt vedanud imetoredate sõpradega :D :D
Ning kuigi klaasi sulatas algselt planeeritud 8 inimese asemel ainult kolm, oli ikka hästi mõnus. Tornikeldris sündisid sellised installatsioonid, et ei jõua ära oodata, kuna neid näha saab!
Ilm oli jalutamiseks perfekto. Jõe kohale joonistati supervärviline loojang. Kodus sõime end neljakandiliseks. Rääkisime ilmvõimatuid söögilauajutte :P Nuusutasime häid lõhnu. Minu lemmik on nüüdsest D ja G Light Blue.
Marial, kes enda sõnul nimesid hästi meelde ei jäta, vedas: tema sai kokku kolme ühenimelise isikuga, ei mingit muret:D
Tulge varsti jälle!
mul on ikka tõesti vedanud...

Luuseri ving

Iga kord, kui ma jälle kahtlen, kas minna autokooli või mitte, tuletatagu mulle meelde tänast poeskäiku. Selle peale kulus peaagu kaks tundi. Bussisõit, suures poes vajaliku kraami otsimise, sabas seismise koos emade kaenlas kräunuvate väikelastega ja kõlaritest kostva paaniflöötide inisemise saatel. Raske seljakoti vedamine, peatuses bussi ootamine, ümberistumine, jälle bussi ootamine, jälle koti tassimine...
Autoga oleks mul sipsti lähimas Selveris käidud ja asi ants.

Tööl:
Mina: aga kas autokooli tundidest ikka piisab sõidu selgeks saamiseks?
Kolleeg: las parem mees õpetab sulle enne sõidu selgeks.
Mina: MILLINE mees?
Kolleeg: Sinu mees ikka!
Mina: Ei tea, mida ma sinna autokooli roniksin, kui mul mehel auto ja load oleksid! Ma istuks väga rahulolevalt kõrvalistmel.
Kolleeg: No siis leia keegi teine, kes õpetaks.
Mina: Iseennast soovitad või? Tahaks näha, kes laseb oma auto rooli sellist isikut, kes siduril ja piduril ka vahet ei tee.
Kolleeg; Aa, no siis jah... ostad tuhande krooni eest mingi ziguli või opeli panni..

koosolek

Parim kild eilselt lastevanemate koosolekult.
Esimese klassi lapse ema:
Laps tuleb koolist koju ja seletab õhinal: Emme emme, ma rääkisin täna telefonis ühe võõra tädiga!
Mis tädiga, imestab ema.
Emme sa ise ka tunned seda tädi!
????
No selle tädiga, kes ütleb, et number, millel te helistate, ei vasta hetkel!


Muidu küsiti koosolekul naljakaid asju. Nagu et kuidas teada saab, kui lapsel koolis vihik täis saab ja uus on vaja kaasa panna. Et kas pole probleemi, kui laps koolis kogu klassile kommi jagab. Et kas lapsed koolimajja ära ei eksi. Et mida vahetundides tehakse, kas ikka peab ringiratast käest kinni jalutama.
Eks ta ole, pole naljaasi esimest korda esimest last esimesse klassi saata..

põhiroll

Mina- topin pliidi alla puid ja üürgan laulda "raha mängib elus põhirolli, raha see on õnn ja armastuuus".
Mina- Krissu, mis sa arvad, mis mängib elus põhirolli?
Krissu- Pere
Mina- aga kui peret ei ole?
Krissu- sõbrad. Või noh, ükskõik. Et oleks keegi, kes hooliks.

Tänane Piafi-film tegi mul silmad märjaks. Osutus teemakohaseks.

rõõmus

Aasta tagasi samal ajal olin hoopis nukram.
Sel pühapäeval aga olin täiesti rõõmus!
Esimesena tervitas mind kell 5 hommikul akna taga lõhkuv torm.
Kell pool 7 äratas mind teist korda T-I sosin: lapsed, üles, laulma nüüd!
Laulsidki:), ja ma ärkasin mängult ja olin rõõmus.
Kell pool 9 ärkasin päriselt. Ilusaid soove, armsate inimeste seltsi, sünnipäevalaule, telefonikõnesid, sõnumeid ja palveid jagus terveks päevaks just nii palju kui vaja.
Üks sõber soovis, et torm oleks mul alati vaid akna taga ja minu elus paistaks alati päike ja valitseks Jumala rahu. Teine sõber soovis, et mu elu oleks just nagu tolle päeva ilm, kõike natuke: tuult, vihma ja tormi aga ka sooja päikest ja puhast taevast. Et igav ei hakkaks:) Ma ei teagi, kumma soovi täitumist eelistada...
Eile olin jätkuvalt rõõmus. Mind kallistati tööl kogu aeg.
Ja veel tänagi olen rõõmus. Tänulik ka. Sada väikest rõõmumulli kõditavad minu sees nagu Värska vesi.

Kulukad jõnglased aga mis tollest

Eilsel koosolekul oli poisi õpetaja natuke nukker. Tema peale oli direkorile kaevatud, et kuis ta õpilased nii kallist balletietendust viis vaatama. Nüüd ei julgevat lapsi enam õieti kuskile viia ega midagi plaanida.
Samuti olevad mitmed vanemad koolis (mite meie klassis) vihastanud ja protsessinud, et miks peab ostma oma raha eest lisaõppematerjale tundidesse, meil ju kooliharidus tasuta. Õpetaja arvas, et ehk on mingi põlvkond noori vanemaid natuke ära hellitatud suhtumisega, et riik peab kõike tasuta andma.

Lisamaterjalide jutuga olen ma poolenisti nõus. Saan aru, et on teatud testid ja asjad, mis otseselt töövihikute hulka ei kuulu aga vaja neid on. Ma ei mäleta neid summasid täpselt aga nii 100 krooni kandis oli igal lapsel. Samas on telliti kunagi varem mingeid pildikesi ja kujundikesi, millest pool jäi kevadeks kasutamata…

Klassiüritused tuli septembri algul ära maksta ühekorraga- Krissu käis oma klassiga seikluspargis, Miku balletis ja Kati- ei mäleta, milleks temal oli vaja.
Loen praegu märkmikust, et Krissul oli park pluss vihikud 200, Mikul teater pluss vihikud 230 ja Katil 280 krooni, mis iganes see oli. Vähe seda just ei ole.
Aga pean seda loomulikuks kuluks. Ürituste koha pealt on ju nii hea, kui klassiga kuskil käiakse. Ma ise küll poleks jaksanud balletti ega seiklusparki minna nendega.
Ja milleks minna kaebama, kui tundub, et raha ülekohtuselt ära võetakse?
Kui ei ole raha, räägi õpetajaga ja A) jäta rahulikult laps üritusele saatmata, või B)palu õpetajalt võimalust maksta hiljem, või C)ürita saada kooli vms toetust. Usun, et paljud vanemad ei keelduks aitamast ja maksaksid lisaks oma lapse piletile natuke rohkem, et teatrisse või reisile saaks minna ka see laps, kelle vanemad parasjagu töö on kaotanud. Ma tean, et siin ja seal on vahel nii tehtud.

Et suhelgu ja otsitagu lahendusi kaebamise ja protsessimise asemel.
Tegelikult on väga raske leida kõiki rahuldavat varianti, kui klassis või lasteaiarühmas on liiga erinevate ilmapiltidega vanemad. Osad on harjunud andma ja aitama, osad saama ja nõudma. Jõukus ei mängi iseenesest siin mingit rolli.
Kord meil lasteaias paluti vanematel mihklilaadale teha meisterdisi, mille müügitulu pidi kuluma lasteaia hoovi valgustuse paigutamiseks. Aga meie rühma vanemad (enamus olid rikkad) ei tahtnud midagi meisterdada ega küpsetada, pakkusid niisama raha. Raha ju laadal müüa ei saa, kurtsid kasvatajad. Õnneks keegi ikka küpsetas paar kooki…
Mõnes kollektiivis pakuvad heal järjel vanemad lahke käega ise osta klassile kardinaid või lasteaiale mõni õueasi vms. Samas tekib probleem, kui osad vanemad sooviksid näiteks lasteaia lõpupidu teha nooblis restoranis, teised lasteaia hoovis piknikuna… Mõned tahavad koolilapsi ekskursioonile viia Euroopasse, teised Kihnu.
Ja ma pole unustanud, kuidas üks ema mind kaks aastat tagasi telefonis südamest läbi sõimas, kui olin söandanud laste algklassiõpetajale lõpukingi rahaks paluda 50 krooni. Et nad oma firma direktori sünnipäevaks ka nii palju raha ei korja.

Aga nüüd oktoobri algul tulevad laste trennirahad. Uhh…

Õpetajatest

Meie kooli esimeste klasside lapsed käisid ekskursioonil. Looduses. Ma käisin kaasas.
Loodusel polnud viga. Ilma jääkülma tuuleta oleks päris mõnus olnud.
Lastel polnud ka viga. Ainult kaks jõmmi kaklesid.
Õpetajaid oli lahe vaadata. Nii erinevad!
Üks oli selline murelik kanaema, kes aina käis ja kätsatas. Teine oli umbe kuri. Täiskasvanutega suheldes aina naeratas ja oli nii sümpaatne a kui siis mõne poiskese peale kärgatas!
Meie lapse klassijuhataja nimetas lapsi sõpradeks: “Sõbrad! Silmad siin! Nüüd on kuulamise aeg!” Võibolla sestap, et mina passisin pidevalt juures? Kui tüübid karvupidi kokku läksid, jäi nendega rühmast maha ja vestles. Ausalt öeldes jättis parema mulje, kui karjumine või kätsatamine.
Pisiritsikutel on seni olnud väga head õpetajad. Ausalt. Peaaegu kõik.
Krissu esimene õpetaja oli petlikult habras noor daam, tugev isiksus, kes lohutas ja kallistas kurbasid, torkis laiskasid ning pani paika ka kangemad puberteedieelikud. Bioloogiaõpetaja. Rõõmus ja inimlik inimene aga kindlasti mitte semulik.
Miku õpetaja on klassikaline vanakooli õpetajaproua. Naeratav ja range. Lahke, innustav aga kõik peab alati väga korrektne ja õige olema. Hoidku, kui vihikul kilet ümber ei ole!
Tema pikki kirjeid e-koolis annab täitsa lugeda. Kord kiidab klassi kena käitumise eest mingil õpperetkel, kord laidab hilinemise ja õpikute unustamise eest, kord tuletab meelde, et ka vaheajal ei tohiks unustada lugemist, päevaplaani ja vanemate aitamist. Pahandab taskuraha raiskamise ja mõttetute ostude pärast, veab lapsi kontsertidele ja näitustele. Ja tore on tõdeda, et sellisel konservatiivsusel on tulemused.
Poiss küll vigiseb, et teda ballett või loeng ajaloomuuseumis ei huvita, mindagu pigem jalgpalli valikmänge vaatama aga balletist ja muuseumist tulles oli vaimustust täis. Täitsa intelligentse inimese moodi juba!
Kati õpetajannat ma alles õpin tundma.
Krissu uue klassijuhatajaga ma rea peale pole saanud. Neil on nüüd noor meesõpetaja, teist aastat koolis üldse. Annab ajalugu, kunsti ja poiste tööõpetust. Eelmisel aastal oli terve klass ülimas vaimustuses: ta on nii popp ja noortepärane, suhtleb meiega nagu omasugustega, vahel ütleb mõne ropu sõnagi.
Mul kevadel arenguvestlusel jäi mulje, et õps kardab lapsevanemaid. Hästi pinges oli. E-kooli pole terve eelmise aasta ega selle aasta esimese kuuga tekkinud temalt ühte kriimu ridagi. Lastevanemate koosolekul rääkis tubli 5 minutit ja tahtis laiali minna. Siis ikka mammad hakkasid küsima ja arutama ja hakkas õige koosolek pihta.
No las õpetaja olla popp ja noortepärane. Aga Krissu väidab, et teda ei kuula enam keegi ja ajaloo kontrolltöös said pool klassi kahed…

Huvitav.
Ma koolis käsin, siis verivärske ajalooõps (mees) niimoodi läks endast välja 6. klassi tatikate peale, et purustas kaardikepi vastu lauda. Ajapikku omandas kõiketeadva muige ja immuunsuse pubekate kiremise vastu, nüüd on koolidirektor!
Mittevärske mateõps (mees) aga oli nii immuunne tatikate olemasolu vastu, et ma kahtlen, märkas ta üldse, oli tal keegi klassis või mitte. Tema tunni ajal võis südamerahus mida iganes teha- juttu ajada, kaaslasi togida, maha kirjutada. Nüüd on koolidirektor!
Üks värske mateõps (mees) aga oli nii nummi ja nii kirglik oma aine vastu, et kuigi kah roosapõsine ja pisut lapsi kartev, võlus kõik ära. Plikad punastasid ja jäid meelsasti peale tunde ja poisidki pidasid piiri. Nii hästi tegi aine selgeks! Nüüd on HM projektijuht…
Vat selline homse õpetajatepäeva jutt. Lähen täna lastevanemate koosolekule, sestap.
Jõudu kõigile õpetajatele meie kõige kallima vara kantseldamisel!

söök jook

Rasvasõltuvus on mul täitsa olemas. Isegi peale seda, kui transrasvad äkki teemaks on saanud või kui Iti kirjutab, kuidas ühe kutseka õppeköögis on selline jahu, mis noored suisa allergiast sügelema ajab. Mis siis! Kui mina tahan magusat, siis mina pean seda saama ja kasvõi valan saia peale suhkrut, kui muud midagi pole.
Me meeskaga oleme viimasel ajal keeldunud margariinidest. Kuna Tori meierei teeb head juustu ja võid, siis me seda sealt oleme võimalusel toonud ja kui oled “päris” võid leiva peale pannud, siis kuidagi ei taha Ramat või Keijut, mis iial ei lähe halvaks ega sula ära. Lapsed jälle ei taha võid, nad ei viitsi seda külmkapist kõvana võetuna noaga kaapida.
Või odav jäätis, mis korra ülessulanuna moodustab kaussi sellise imeliku jääva kujuga kuhja, mis pole ei vahukoor, ega piim … iiik, vastik! Piimalaadsest tootest tehtud jäätiselaadne toode.
Toidulaadsetest toodetest ostsin viimati ühel kiirel päeval valmis hakkshnitsli. Suure näljaga ei saanud maitsest arugi aga eile sõin ja mõtlesin, misasja sinna küll sisse pannakse, et ta nii lödi ja hall on, konditükid krõbisesid hamba all.
Vorsti sööte? Ma lapsena armastasin lastevorsti, 2 rubla 40 kopikat kilo, hapukoort ka veel panin peale, prr. Nüüd ei söö. Antagu sinki!
Lisaks ei taha ma enam aastaringselt punaseid hollandi tomateid, valmiskotlette ja pihve, klaas- ja draakonikomme, majoneesi. Kartulid (v.a värsked) ja makaronid enam ei maitse ning piima joon üliharva. Pigem aedvili, seened, oliivid, liha, kala, juust. Ja leib :)
Ei tea, miks selline pirtsakus on tekkinud.
Mis puutub alkoholi, siis seda olen alati hästi vähe tarbinud, kui üldse. Veinidel ei tee vahet, vanakas ja teised liköörid ajavad pea valutama, viskid ja rummid ei maitse. No viina mahla sisse võib natuke valada. Ja vahel tuleb hirmus longeri isu, siis joon kolmveerand purki kõige tavalisemat longerit ära ja olen rõõmus.
Soojatootmiseks on hea väike õhtunaps teha. Võin juua kolm tassi kuuma teed ja ikka lõdiseda, aga pisinatuke Kata toodud ürdilikööri ja kohe hakkab teine tunne.
Mida ma prouadele joogikraamiks võin valmis osta?

Tšehhi ime

Mul ema tõi enda ema vana ummelusmassina meile. On too alles jurakas! Firma Lada või Leda ja mudeli nimi on T 237. Kui ta on kokku pandud, siis võtab sama palju ruumi kui mingi kummut või diiivanilaud. Saab käivitada tallates ja elektriga.
Ainuke viga, et ema pole iial sellega midagi õmmelnud, rääkimata minust. Aga me mõlemad mäletame, et vanaema nagu ikka õmbles :D
Tarvitamisõpetus on muidugi vene keeles aga kirjade ja piltide järgi peaks temaga saama õmmelda igast imeasju, nööpaukudest ilupistete ja tikanditeni.
Eile võtsin julguse kokku ja katkusin õli, tolmu ja ajaloo järgi lõhnava masina lahti. Niiditamine oli loogiline aga õmmeldud ma ikkagi ei saanud. Riiet ei kerinud edasi. Need hambad, mis peaksid riiet edasi lükkama, justkui ei ulatunud piisavalt kõrgele.
Ma ei tea, mis edasi. Üks õmblusmasinaparandaja telefoninumber mul isegi on... Äkki too isegi oskaks õpetada, kuidas neid ilutikandeid ja säändseid asju masinast kätte saada? Nuppe on masinal küljes rohkem kui rubla eest...

Õmmelda tahaks küll, kuigi olen seda alati südamest vihanud, nagu ka söögitegemist, kudumist, ja muid virkade perenaiste asju :D Ajad muutuvad ja inimesed kah, noh.
Mul on praegu selline sekkarist 100 krooniga ostetud vana-vana masin, mis tahab ohtralt karjumist ja roppu vandumist, enne kui midagi õmmeldud saab.

Minu ema väidab, et on eluaeg meestetöid teinud ja eelistab praegugi köögi asemel peenramaal labidat viibutada. Tema ema lõpetas kodumajanduskooli ja oli väga viks talunaine, kudas masinaga kampsuneid ja telgedel põrmanduvaipu, tikkis, pilutas, tegi süüa ja kõike muud. Kahjuks koos temaga kadusid meie kodust ka kõik nende tegevusega seotud esemed ja oskused... Tol ajal olid moes vabrikutoodang ja kiirus-mugavus. Mõni vanaema tikitud asi on mul õnneks alles. Ja vanaisa ammulagunenud riidekapi nikerdatud uks saab meil puhastatud ja leiab koha panipaigauksena vannitoas meie kuldse vanni kõrval.