Nike:Take It To The Next Level - Directors Cut

Mihklist on saanud jalgpallihaige. Koos sõbra ja mõne teise poisiga taotakse palli iga päev, tundide viisi. Harjutatakse tribla ja kõksimist, peakat, pommi, värava kaitsmist, penne ja kauglööke. Seinad on täis postreid ja laud jalkuajakirju. Osteti must särk ja nõutakse tekstiilivärvi, et oma lemmiku stiilis trennisärk kujundada.
Otse loomulikult on vaja minna jalkutrenni. Mis on iseenesest muidugi tore.
Aga. Trennid toimuvad siin ja seal, osad linna teises otsas. Mul luuseril pole ju teatavasti autot, kus ta sealt üksi hilja pimedas bussiga tuleb, märg ja porine? Teised kõik vedavat autodega oma poegi trennist ja trenni.
Teiseks varustus. Kuulen õudusega, et vaja on kolme paari buutsasid, pluss kindad ja kaitsmed, raha võistluste ja ei tea mille jaoks.
Kolmandaks seoses jalkutõvega on ta kaotanud igasuguse huvi korvpallitrenni vastu. Ta küll on nõus suisa kahes trennis minu meeleheaks korraga käima, neil trennis oli teisigi, kes kahes kohas korraga käisid aga ma ei pea seda reaalseks. Kuna ta jõuab? Korvpall on neli korda nädalas, niigi eelmisel aastal käis ta vaid 2-3 korda, et näpistada aega kooriproovi jaoks.
Kaks aastat korvpallitrenni on siis nagu maha kantud. Alles maikuus sünnipäevaks sai ta kaua lunitud ja mitte odava korvpallisärgi...
No ma saan aru, pubekatel ikka huvid vahelduvad suure kiirusega. Kui midagi meeldima hakkab, siis ollakse selles kõrvuni sees ja ei panda takistusi millekski. Aga trenn pole ju niisama! Ostan talle selle kalli varustuse ära ja äkki poole aasta pärast leiab, et ah, pole ikka minu ala?
Praegu on tal jah selline ind, et lubab maad ja mäed kokku aga kui trennis mõni pilkama näiteks hakkab või liiga palju varumeeste pingil istub, siis läheb isu suht ruttu üle.
Sellised probled siis. ...

Dead Can Dance - Severance (Live 1989 - From Vara TV)

Monotoonne lugu, hüpnootiline. Kas kutt pole mitte Aragorni nägu?

Dead Can Dance - Toward the Within - "Rakim"

Olen ikka veel soojal kivil mere vaatamise meeleolus :)

Kui ma oleksin kivi..

....ma oleksin jala all sile, päikesesoe ja huvitava mustriga...
Läksime ujuma. Ronisime muulile (sellele teisele, natuke lühemale) ja trampisime lõppu välja.
Mõnus on majaka juures soojal kivil istuda ja merd vaadata. Jahid triivisid sadama poole, täispurjes, nina päikese poole mõnulevad "madrused" lastiks. Hele-hele meri sai silmapiiril taevaga kokku, lained silitasid laisalt muulikive ja maailm oli rahulolev, sõbralik ja tüüne....
Muulikivid on nii erinevad, igaüks isemoodi ilus. Minule meeldisid paljast jalatalda paitavad kivid, tumehallid, hästi siledad, heledate mustrijoontega. Krissu väitis, et tema tahaks olla pigem hästi teravaservaline kivi, et keegi ei uuristaks temasse nimetähti ja linnud ei istuks peal ega situks täis :P
Linnuvaatlustorni ronisime muidugi ka. Sealt näeb Tervise paradiisini välja, teisele poole jäävad hunnitud mere- ja niiduvaated. Tagasiteel hakkas päikesepaistes vihma tibutama ja kuni koduni saatis meid üle terve taeva ulatuv ere vikerkaar, teine heledam veel kõrgemal. Ja muidugi polnud meil fotokat kaasas :(
Tahan jälle sinna soojale kivile istuma, võtaksin kohvitermose kaasa ja mõne muffini. Meeska tahab kell 4 muulile kalale minna, äkki suudan oma silmad ka sel ajal lahti rebida. Aga sel kellajal on kivi jälle külm...

kuri ritsik

ehk Kuidas muidu leebeloomulist ritsikut põhjalikult välja vihastada
Helista, maili või räägi niisama, et kokku leppida miski üritus. Kuupäeval X. Kindel üritus.
Ritsik joonistab oma kalendrisse suure risti.
Kaks nädalat enne kuupäeva X helista, maili või räägi niisama, et sulle ikka ei sobi kuupäev X. Lepi kokku kuupäev Y.
Ritsik joonistab oma kalendrisse teise risti. Muudab pisut oma plaane. Mis seal ikka, tuleb ju igasuguseid asju inimestel vahele.
Nädal enne kuupäeva Y helista, maili või räägi niisama, et sulle sobiks tegelikult kuupäev Z.
Ritsik teeb järjekordselt oma plaanid ringi ja joonistab kalendrisse uue risti.
Enne kuupäeva Z ära tee midagi.
Kui Ritsik pisut murelikult kuupäeva Z eelõhtul hakkab uurima, et mis ja kuidas, siis helista, maili või ütle niisama, rohkete vabanduste saatel, et sa ikka ei saa tulla, pole midagi parata, ju järgmisel aastal siis.

Home again

Olengi tagasi. Kallis kodu!
Tartu ei sobinud seekord mulle. Tartus on hea olla, kui on sekeldamistuju, siis saab mööda üritusi - muuseume sahmida ja vahepeal kohvikus ilma ja inimesi vaadata. Minul sedakorda ei olnud tuju. Tahtsin end pisikeseks nutuseks puntraks kerida ja vaikselt istuda. Seda ma tegingi. Peenrarohimise vahepeal. Ma Tartut selles üldse ei süüdista, ainult iseend. Inimene võib õnnelik või õnnetu olla igas kohas, kui tema sisemine tasakaal paigas on. Mul parasjagu ei olnud.
Kaasas olid mul seekord vaid Miku ja Kati; neiu esmasündinu eelistas koju sõbrannade seltsi jääda.
Käisime Lõunakeskuses Ahhaa vormelinäitusel, see oli VÄGA lahe!! Olin pisut skeptiline, et ah mis, see nagunii vaid poistele aga põnev oli nii Katil kui kaasavõetud naabritüdrukul kui mul endal. Plikadele meeldis kõige rohkem inimesesuurune rääkiv robot, küll tüdrukud seda küsitlesid ja pinnisid ja robot kõneles nii kenasti vastu. Arvasin, et ehk mingi kaamerapilt läheb kuskile ja keegi siis räägib teksti aga patsiga poiss kinnitas, et ei ei, ikka robot ise räägib, programm selline.
Mulle meeldis kõige rohkem lennukisimulaator, ma ise ei julgenud sinna sisse istuda aga teisi vaatasin küll. See oli nagu suur kera, "piloot" pandi rihmadega sinna sisse kinni ja siis arvutipilt hakkas ees jooksma. Piloot keerab rooli, tõuseb õhku jne, ja kui ta teeb vea ja "lennuk" rajalt välja paiskub, siis kera teeb tohutuid kukerpalle ja rappub igat kanti.
Siis oli seal igasuguseid tähelepanu ja reaktsioonikiiruse treenimise värke, sai vormeli ratast vahetada ja jõudu mõõta jne.
100% interaktiivne väljapanek, väga, väga vahva asi.

Veel külastasin ammunägemata sugulasi. Alguseks sõitsime Põlvasse, kus surnuaia ees saime täiesti juhuslikult tädimehe ja ta perega kokku. Ma polnud ammu vanavanemate haudadel käinud ja lapsed suurt ei mäletanud surnuaiakommetest midagi. Põlva surnuaed on väga ilus, mäekülje peal ja veelombike lähedal. Eesti kalmistud on üldse minu meelest suur väärtus, kõik need puud, lilled ja kivid.
Siis tegime ringi ümber Mooste mõisa, imeilus ehitis.
Ja jõudsimegi Rasinale, minu isa sünnitalusse. See on küla viimane talu, paks mets ja põllud ümberringi. Imeeilus koht. Aga hooned kipuvad lagunema. Nagu täditütar, kes seal elab, ütles- meestetööd on mitu põlve seal tegemata. Mis on muidugi kurb.
Täditütar on mul rõõmus ja kraps, harjunud ise hakkama saama, lapsed ka käivad abis ja. Vana kastani all istudes ja torti mugides oli siis peale meie veel 8 sugulast, vanuses 2 nädalat kuini 43 aastat. Kõik tüdrukud:)
Maaelu on linnainimese jaoks muidugi müstika. Kasvõi ilma autota keskusesse tööle jõuda. Ja kui paks lumi ikka maha mütsatab, siis olevat kaks päeva toas istunud, jagasid naabritega viimast leiba.... kaugelt vaadates on jah romantika...

Oma kooli käisin ka vaatamas. Ja staadioni. Kas praegu ka Tamme gümnaasiumi lapsed Tamme staadionil kekat teevad? Kas kõik on tasuline? Imeilus staadion aga täiesti inimtühi kesk koolivaheaega! Mõttetu ju! Kas kohalikud koolipoisid ei saa siis üldse palli kõksimas käia kui nad just trennis seal ei käi?

ära

Õhtul tulevad esivanemad ja homme hommikul läheme lastega Tartusse. Krissu ja issi jäävad kodu hoidma.
Hea mõneks ajaks ära saada. Vannitoaremondist tulenevad sodihunnikud, kõikjal vedelevad asjad ja värvihais (see on lastetubade põrandavärvimisest, sain selle edukalt lõpetatud) hakkavad juba ajude peale, tekitavad vaikset kuid suurenevat rahulolematust.
Olen kuidagi pepsiks muutunud. Tahan, et keskkond oleks ilus minu ümber. Pidev sodi ja koledad kulissid panevad põdema. Linda Goodman on Päikesemärkide raamatus kirjutanud, et Kaalude esindaja võivad näiteks tööl eresinist värvi kardinad hulluks ajada ja töövõime halvata. Varem ma naersin selle väite peale aga nüüd leian, et jah, täpselt nii ongi :( Kas see just töövõime halvab, aga pidevat ebamäärast rahulolematust genereerib küll.
Ja inimesed ajavad närvi.
Tahaks kirjutamismajakesse mere ääres, üksi... kasvõi kaheks päevaks...

Poiste ja plikade hobid:)

Katikese sünnipäeval tegime tüdrukutega reidikaid :)
Poisid aga, st issi ja Miku ja viimase sõber Anti on käinud kolm hommikut järjest kalal. Viimane kord suisa kell 5 hommikul. Ilus on jõgi hommikul, ma vaatan. Ja viimane kord ajasid Miku ja Anti õed ka jalad kell 5 alla ja sibasid vendadele järele. Krissu nii kui õnge sisse viskas, nii kala otsa sai...
Eile käisin sõbranna juures maal vaarikal. Oli ju viimane selle suve ilus ilm, nagu ilmateade ähvardas. Vaarikad kasvasid kahemeetrise metsana ja nad ei lõppenud otsa mitmetunnisest kibedast korjamisest hoolimata. Mõnus!

pff

Hea on rohida. Varsti saab rohitud. Siis hakkan peenart ümber disainima. Kellel on lahedaid püsililli üle, võib mulle pakkuda.
Puhkus läheb hästi aga perega ei lähe hästi. Ma ei jõua nii kiiresti eest ära koristada, kui uuesti segamini aetakse. Täna olin juba täitsa kuri. Üks lebab päev läbi diivanil, teine jaksab mängida 5 tundi jalgpalli aga 10 min nõudepesu võtab kohe jalad alt ja käed küljest. Kolmas keerab vindi üle, kui palutakse oma asjad kokku korjata.
Hõissa, vihasesse nõudepesukolinasse köögis lisandus klirin ja hüüti- taldrik läks katki!
Lähen plika toa põrandat värvima.
Kui homme ka asi ei parane, kutsun perekonnanõukogu kokku.
Üks asi tuli mul jube hästi välja- segasin maasikamoosi sisse kuivatatud piparmünti ja ma ei teagi, mis taim mul veel seal purgis oli. Oo kui hea sai. Piparmünt võttis maasika liigmagususe ära.

Palju laste- ja puhkusejuttu

Küll on magus tunne ärgata esmaspäeva hommikul õndsas teadmises, et KUSKILE EI PEA MINEMA JA MIDAGI EI PEA TEGEMA.
No töötud paraku minu vaimustust ilmselt ei jaga...
Aga mina olen küll hetkel nii rahul.
Laupäeva hommikul läks uni pool 8 ära ja tormasin tegutsema, et ühtegi tunnikest puhkusest niisama tühja ei jookseks. Tegin koeraga rattatiiru. Tõin turult korvitäie maasikaid ja muutsin selle toormoosiks. Värvisin toapõrandat. Käisin tüdrukutega rannas. Niitsin muru ära. Koristasin elamise. Tegin õhtusöögi. Kell 24 kukkusin jalalt magama, ise ikka veel maru õnnelik ja rahul ka, nagu oleks tubli maanaisena päev otsa rahmeldanud.

Pärnu suures rannas oli toopäev 20 000 inimest. Meie käisime Vana-Pärnu rannas, nagu alati. Rahvast oli seal küll rohkem, kui tavaliselt aga ikkagi ruumi rohkem kui inimesi. Krissu sulistas oma parima sõbrannaga, Katil juhtus ka üks lasteaiasõber samal ajal sinna ja nemad asjatasid omaette. Mina lesisin, poole silmaga kiikasin lapsi ja päevitasin, esimest korda sel suvel.
Milline õndsus- mõtlesin, kuulates naabruses resideeruva väikeste lastega pere helitausta- kui lapsed on juba nii suured. Neil aasta-paari-kolmestel peab ju kogu aeg sabas käima ja pidevalt nad kisavad, et tahavad vette või ei taha nad vette, kisklevad üksteisega liivakühvlite ja kummipartide pärast. Mina puhkasin...

Mäletan hästi, kui krissu-miku väiksed olid ja suures rannas käisime. See oli selline ettevõtmine! Kõigepealt laadida käru täis võileibu, saiakesi, värsket kurki, joogivett, liivavorme, ämbreid, autosid, ujumisrõngaid, käterätte, päikesekreemi.
Vantsida randa. Hoida rahvakuhjas enda omadel silm peal. Käia koos nendega põlvini vees. Otsida rahvakuhjas oma rannalinaga kaetud platsikest. Käia kiikumas, ronimas, jäätist ostmas. Ehitada liivalosse. Kulgeda koju väsinud ja virisevate jõmpsikatega.
Ma olin ikka täiesti otsas peale sellist retke.
Nüüd on teine tegu. Mõnus kohe.

#####

Eile sai siis pesamuna sünnipäev ka peetud. Hirmpalava ilmaga. Pooled kutsututest ei saanud tulla, suvine aeg. Need, kes tulid, olid. Krissu sõbrannaga tegid neile pisut mänge, mis oli abiks.
Raske nende tänapäeva lastega. Üks ei söö üht, teine ei söö teist. Üks tahab ühte mängida, teine teist. Üks läheb ühega tülli, teine teisega. Üks hoiab söögilaua ääres nina kinni ja teatab, et talle ei meeldi pitsamaitseaine hais, teine vannub iga asja peale kurja. Kolmas ähvardab, et võtab neljanda ja viienda kaasa ja läheb üldse minema. Läkski millalgi peale torti...
Kati ei lasknud ennast millestki häirida, tema asjatas koos oma paari parema sõbra ja uute mänguasjadega ja oli rõõmus.
Ma ei saa aru, kas meil on peale kasvamas pisikeste egoistide ja empaatiavõimetute tibide põlvkond või hakkan ise vanaks jääma? Aga seda ütlevad ka mõned tuttavad õpetajad ja psühholoogid, et praeguse aja lastel on raskusi koostööga. Mina mina mina on kõige tähtsam. Minu vajadused peavad esmajoones täidetud saama ja soovitavalt silmapilk. Muidu solvun ja mossitan ja karjuń. Lähen minema kah.

Ega Katike ise parem pole. Kolmest mu järeltulijast on tema kõige pretensioonikam, emotsionaalsem, kärsitum ja lärmakam. Aga ka kõige nunnum, kõige hakkajam, kõige rõõmsam, kõige loomingulisem ehk isegi.
Meie seitsmeaastane :)

Aknalaual vaasis on imelised valged ja punased roosipuhmad (mille tõi Kati sõber Roosi:D ). Köök on täis liilialõhna. Seitsmeaastane mängib suure rahuloluga oma uute nukkudega, pomiseb seal omaette ja rivistab neid nii ja naa. Lisaks sai ta kingiks suurepärase raamatu huvitavatest faktidest loomade kohta (mida ise eile poole ööni lugesin), graatsiaketta (see, mille peal seisad ja puusasid keerutad), kinkekaarte, kleepsuraamatuid ja Tallinna-Karini tehtud i me arm sa karukese (mida meil eile terve pere kordamööda patsutas ja väntsutas).

Arvutasin just eile, et 12 aasta jooksul olen korraldanud laste sünnipäevi 29 korda. Enamus neist ikka korralikult, mängudega ja muu programmiga.
Seep oli mul eile suht kergendus kuulda, et Krissu avaldas soovi oma järgmisel sünnal mõne parema sõbraga pitsasse või kuskile minna.
Nats kahju ka. Äkki polegi see aeg kaugel, kui tahetakse sõpradega suvilasse minna? Appi....

Jätkan nüüd puhkust.
pilti tegin ka aga fotoka akud said tühjaks.

meil aiaäärne tänavas..

.. ehk teater koduakna all.
Me eile panime meeskaga akna peale vitraažkleepskilet kui kuulsime kummalist tümpsu. Ja hetke pärast nägime üle tee aegluubis maa poole kulgevat telefoniposti. Päris maha ei kukkunud aga mitmed traadid kitkus puruks küll.
Ja ilus punane auto ninapidi posti kõrval kraavis, surmani jahmatanud noormees jooksis mööda tänavat edasi tagasi.
Keegi viga ei saanud, sinise triibuga auto mehed fikseerisid olukorra ja tunni aja jooksul sikutati massin ka kraavist välja- läks isegi omal rattal koju.
Aga milline sensatsioon meie unisel tänaval! Tolle tunni aja jooksul käis rahvast vaatamas nii peredega kui kampadega, karjakaupa lapsi ja loomulikult eitesid-taate.
Naabrinaine oleks võinud piletiraha küsida, sest tema kraavi ümber kõik asi toimus.
Ma ei tea, kas keegi käed ka külge pani, et autot kraavist välja lükata...

Tekib selline kahetine tunne nagu tänaval sireeni huilates tuletõrjeautot vaadates- annaks jumal, et see meie kodu poleks ja - aga huvitav, mis ja kes siis?
Mu sõber elas kord üle tulekahju. Ei olevat olnud tore tunne pisaraid neelates ja üleni värisedes seista oma suitseva maja ja tuletõrjeauto kõrval ning vaadata kõiki neid uudistajaid, kes pildistamas telefoni, kes aparaadiga.

Hiljuti Tallinn-Pärnu bussis üks väsinud purjakil proua sättis end istmete vahele vahekäiku põrandale magama. Elust väsinud kuid helekollases kleidis ja kõpskingades. Küll see paarike, kelle istme kõrval ta magas, teda telefoniga siis pildistas ja filmis! Mõnuga muiates. Et siis mida sellise pildiga peale hakata? Näitad tuttavatele- ha-haa, näe, üks tädi magas bussis põrandal?

See selleks.
Ma hakkasin poisi toa põrandat värvima. Kui olin esimese kihiga lõpule saanud, tulid mulle meelde kõik need hirr-rmsad ähvardused, mille saatel ta keelas õdedel oma toa poole vaadatagi sel nädalal (no poiss ise on Läänemaal spordilaagris pühapäevani).
No... eee.. visualiseerin pilti koju jõudvast pojast, kes vallandab rõõmukisa nähes oma tühjaks tassitud tuba sinise põrandaga.

Ja kõige tähtsam.
Võtsin täna oma telefonilt äratuse maha.
Kohe
hakkab
PUHKUS!

Peaaegu nagu maal

Ma siin eelmisel nädalal ühel soojal suvepäeval jäädvustasin meie perekondlikku ujumisretke.

Kõigepealt me läheme üle jõe.
Siin kõrkjate, vesikuppude ja vesirooside vahel on partide, kokrede, särgede ja viidikate korterid.

Sellel paadisillal armastab Krissugi oma sõbrannedega kõõluda.


Vaade jõele jalakäijate sillalt.

Selline rannaniit vohab meretee ääres

Meil siin sõidavad isegi laevad kuival maal!

Jõudsimegi kohale

Rannas on kullaliiva


Piltidelt jääb mulje, nagu me ei elakski linnas.

Kas? Miks?

Mul plaan väike Tallinna trett teha järgmisel reedel. Lillefestival, KUMU ja Kunstihoone. Sellepärast reedel, et siis tehakse lillefestivalil ekskursiooni ja spetsialismused räägivad. Kas keegi on juba käinud? kas on tore? Või peaks veel ootama, sest taimed pole veel äkki kogu lopsakust saavutanud?
Ja veel. Tegime Kataga äkkidee mõjul Pavlovat ja pehme jäi. Maitse oli küll hea, toode pandi kiirelt nahka. Aga ikkagi, miks pehme??? Munavalgevaht oli ilus kõva ja kerkis ahjus kenasti. Vahu sees oli sidrunimahla, suhkur ja pisut kartulitärklist. Äkki oleks pidanud ikka maisitärklist ostma?
Ahjus oli 110-130 juures poolteist tundi, jahtuda me tundi aega ei jaksanud oodata. Mul muidugi pole peent elektroonilise temperatuurinäidikuga ahju ega pöörlevat õhku.

Seda oligi juba arvata

.. aga ma kaotasin valvsuse.
Kui emps endast koju liiga väikese tüki jätab, jääb laps haigeks. Ega muidu emme ju hoogu maha ei võtagi.
Kati tänahommikune kõrge palavik tuli ikkagi nagu välk selgest taevast. Alles eile ta veel müdistas lasteaiakaaslase sünnipäeval ringi ja õhtul käisin temaga üritusel. No ja täna nüüd sedasi. Andsin Panadoli ja kui palavik 37,7 peale langes, siis juba kepsutas ringi aga õhtu alles ees. Midagi tal muidu ei valuta ja köha-nohu pole.
Minul muidugi oli sada plaani tänaseks ja homseks. Pluss esmaspäeval pidi katike linnalaagrisse minema ja nädala pärast on sünna.
Jama, et ma ei tea, kuidas nüüd minna filmifestivali lõpetamisele, sest ma pidin minema.
T on Lelles täna ja homme, ehk Krissu siis saab õega olla niikaua. Aga ma annan endale manööverdamisruumi. Miski ei ole tähtsam, kui lapsel on ema vaja. Kuigi- tööasjad peavad sellele vaatamata tehtud saama. Niuks :(

Tegin väikese intervjuu Vene rezissööri Manskiga, kelle looming oli see esmaspäevane Neitsilikkuse dokk. Ta on teinud filmid veel Gorbatshovist, Jeltsinist, Putinist, Dalai laamast, Tatu-bändist, Armeenia-Aserbaidzaani sõjast ja veel sajast asjast. Mul suisa aukartus tuli peale. Ta oli kena ja sõbralik, vaid õige pisut tähtis. Minu vene keel on roostes aga moodustasin püüdlikult oma küsimused ikka ära ja aru sain ilusti. Manski ütles, et eestlastel on raskelt vedanud, et meil dokke telekas näidatakse, Venemaal kinoprakatti dokke üldse üldjuhul ei lastagi.

Staaridest veel. Pärnu VII ooperipäevadel gastroleerivad seekord leedulased. Küsisin meie kontserdimaja mänedzerilt, et kes need 7 aasta jooksul kõige suuremad staarid siis on olnud, kas Moskva tähed või poolakad või kes. Tema tunnistas, et tänavu on päris keeruline variant. "Mida suuremad tähed, seda normaalsemad ja tagasihoidlikumad nad reeglina on," ütles ta.
Ma suuri tähtesid kohanud ei ole. Aga meie linnakese mõned kohalikud asjapulgad ajavad küll kohati hulluks. Nemad ja maailm. Mõni tuleb oma eneseupitamisega igast uksest ja aknast sisse. Mõni üliaktiivne mänedzer on nagu ora, vabandage, teate küll kus.

Suvepealinn

Läksin eile läbi linna. Mul oli plaanis tõtata aga ei saanud.
Mööda tänavaid lonkisid puhkavad inimesed. Lonkisid, jalutasid, siiberdasid, löntsisid. Minu tõttamine tundus täiesti ebakohane.
Märkasin üllatusega, et Vanalinna kooli treppi ehib filmifestivali tarbeks punane vaip, tänaval viiuldab miski proua, alleele on riputatud kaheksakannatähed. Päris ilus!
Ühes hoovis maalisid inimesed. Teises ajas kass varblasi taga.
Turult tulid inimesed maasikaämbritega.
Steffani pitsakas oli servast servani inimesi täis.

Sel nädalavahetusel:
Filmifestivali lõpetamine
Oistrahhi festivali avamine
Kristlik suvefestival
Pärnu Ooperi Suveaaria esimesed kontserdid
Pärnu ooperipäevad
Endla teatri suvehooaeg
Kontserdid Raepromenaadil, Kuursaali kõlakojas
Külapillimeeste kokkutulek
India kultuuri festival
Motokross Pärnu Kuningas, Muhu väina regatt, rannavõrkpalli turniir, Raudmehe klubi rahvatriatlon
Mõned neist sündmustest jätkuvad ka järgmisel nädalal.
Olen kultuurisündmustest kirjutamisega nii ametis, et pole leidnud aega ega jõudu MITTE KUSKIL ise käia. Pagan. Nii see ei peaks olema.

Aga kui keegi tuleb ess-spetsiaalselt Pärnusse, siis võtku plaani muuseumi näitused Meie vammus ja Need (pesu aastatest 1900-1950). Pluss Uue Kunsti muuseumi Mees ja Naine on seekord päris lahe ja lastelegi huvitav vaadata.
Punase Torni hoovi tasub põigata, saab kena käsitööd uurida ja kohapeal klaasehte valmis treida v klaasi sulatada.
Sööma võib minna peale Steffi ka Café Campasse Tallinna maanteel. Või Mõnusasse Margaritasse raamatukogu kõrval. Teatrikohvik ja Bravo ajavad samuti asja ära. Edelweissis Kuninga tänaval on soodsad ja head päevapraed. Kes armastab Haapsalu Müüriääre kohvikut, siis selle filiaal on Pärnu Keskuse Rahva Raamatus. Linna parimad koogid. Vähemalt olid veel kuu aega tagasi.
Picadilli Veinikohvikus on samuti head koogid, trühvlid ja muu selline. Interjöör on seal palju mõnusam kui Rahva Raamatus. Pika-tilli kõrval asuva Frens Café pirni-hallitusjuustu kooki ma armastan väga.
Niisama istumiseks on hea JazzCafe, interjöör mulle meeldib. Söök on enam-vähem aga ükskord viis nende mustikakook jalad suust. Teinekord jälle jäi sama koogi besee hammaste külge kinni …

Ja muidugi Vahvlitare. See on Vee tänaval Postipoisi trahtri kõrval. Näeb välja nagu elutuba, väga hubane ja kodune. Süüa saab seal ainult vahvleid, mida perenaine ise kolme veneaegse rauaga kohapeal küpsetab aga need on julm head. Jäätis ja moos ja vahukoor pannakse sisse kui tahad, mmm, sa pead neid proovima!

Kadrisse ja Georgi ära küll mine. Ausalt. Tule parem minu poole, teen kodus salatit ja võileiba.

Tähtsaima unustasin.
Pärnad õitsevad. Lõhnab.

Blesser

Meil oli pikal bussisõidul juttu, miks Urmas Alender nii ruttu ära kutsuti. Et kas ta missioon sai lõpetatud ja mis on lõpetatuse kriteerium. Kas teatud loomingu hulk või näiteks kaks inimest, kellel üks tema laul on aidanud elu mõnest väga raskest hetkest üle saada? Või on see ainult Jumala ja Alendri vaheline asi?
Ja kuidas saada teadlikuks oma missioonist?
Võibolla näiteks äri-, majandus- ja pangainimeste missioon on suurendada maailma materiaalsete hüvede hulka. Meeskaga ükskord arutasime, et meie tutvusringkonnas pole ühtegi äriinimest, firmaomanikku vms. See eluvaldkond on meile alati täiesti tundmatu maa olnud. Ei oska me raha teha ega seda koguda.
Võibolla meie põhimissioon on edukalt maailma saata meie kolm pisiprojekti. Defineeri edukalt… hmm… Äkki, et Jumalal, maailmal ja teistel inimestel oleks rõõm meie lastest? Ja lastel endil oleks rõõm Jumalast, elust ja maailmast.
Väga ilus missioon on minu meelest olla valgustaja, õpetaja, teenäitaja.
Või blesser- õnnistaja. Blesser tuli mulle word verificationiks täna hommikul.
Mõtlesin ja arvasin, et mina tahaksin olla Loo Jutustaja. Oleksin väga rahul, kui suudaksin rääkida- noh, pigem ikka siis kirjutada- kasvõi mõne loo, mis teeb kellegi rõõmsaks, näitab mõnele asjale uut valgust, annab lootust.

hõissa

nädala pärast on pool suve läbi ja tubli viis päeva on ilm soe olnud-
hõissa veelkord.
Aga mis seal imestada, mul puhkuseni ju veel aega, päris kena, et neid mahedamaid ilmu sinnakanti varuks hoitakse.

Lapsejussid on õnnelikult kodus. Krissu oli laagriga ülirahul. Tuli ja aina korrutas: saad aru, see oli lihtsalt Elu Äge laager!!!
Kõik olid olnud väga vahvad ja sõbralikud, tema eriline lemmik oli umbes 20aastane malaislane Chi, kes jagas tema jaapani-vaimustust, rääkis palju keeli, tegi nalja jne. Aga ka teised inglased olid väga lahedad olnud. Kui armas! Tunnen rahulolu, et lapsest hakkab tasapisi saama iseseisev isik, kes on võimeline neli päeva kodust eemal olema ilma vähimagi viginata.
Mihkli suhtes kaotasin ma viimase kolme päevaga vist küll rohkem närvirakke, kui terve aastaga kokku. Ligi 100 000 inimest ja üks hajameelne ilma kella ja telefonita poiss, kes peab kindlaks ajaks laulma, sööma ja kogunemiskohta jõudma. Aga temagi on rahul ja terve ja kodus.
"Ma kadusin ära umbes 50 korda," teatas ta mulle pühapäeva keskööl koju saabudes. Nende pundist oli üks poiss ikka nii pikka aega kadunud, et buss sai sõitma hakata alles pool 11 õhtul. No, aga pole veel kuulda olnud, et mõni laps oleks laulupeole jäänudki:)
Rongkäiku olid nad nautinud: kõik tervitavad ja lehvitavad, marssijad karjuvad elagu ja tunnevad end staaridena. Ja kaare all uhke laulda. Arvata võib...

Mida ma ise oskan pühapäevase peo kohta öelda...
ei saa midagi halba öelda, ilma et see pühaduseteotamisena tunduks.
Väga eriline pidu küll. Nii palju rahvast, nii palju head muusikat. Väga meeldisid mulle mudilaskoorid, poiste- ja segakoorid. Tohutu ühendkoor on muidugi elamus omaette. Tehti laineid ja oli tore olla. Palju-palju lippe, rõõmsaid säravaid inimesi. Imeilusad rahvariided ja väga-väga põnevad stiliseeringud. Hanereas lapsed lava taha minemas, käest kinni ja kirjud seelikud lehvimas.

Me Kataga tulime tund enne algust kohale ja hõivasime lapikese maad mäeveerul. Seal me siis vaheldumisi mässisime end kilepakenditesse ja jälle lahti. Väga kitsaks läks pärast, õkva igast küljest pressis rahvas peale. Käisin korra koha pealt ära ja mind kiiluti nii tihedasti rahvamassi kinni, et korraks tuli paanika peale: appi kui palju inimesi, igal pool on inimesed, mind surutakse lapikuks, tahan siit ära.
Istusime oma piknikutekil liiga kaua ja saime päikesest kõvasti kõrvetatud. Ja me läksime enne päris lõppu ära, kuna kartsime bussist maha jääda ega kuulnud kõige viimast lugu ega ühislaulmisi, mis teatavasti kulminatsioon on.

Võibolla olid mu emotsionaalsed ootused liiga suured.
Pisarat silma ei tulnud kordagi.
Meie lähedal ei laulnud kaasa keegi kordagi.
Keegi ei hoidnud kätest kinni ega kaelustanud oma naabreid.

Aga ma panen nüüd kähku oma moka kinni ja lähen õue vihma kätte.

Kui Jumal annab, siis tegelikult tahaks ikka teine kord veel laulupeole minna. Siis valmistaksin end moraalselt, füüsiliselt ja vaimliselt lihtsalt paremini ette :)

?

Mida ma peaksin tegema, et õppida kriitikat taluma?
Et mitte põdeda päev otsa mõne mürgise lause või kommentaari pärast, on see siis irl või netis öeldud.
Ainult Jumal ise teab minu tõelist väärtust või väärtusetust.
Ja keegi pole täiuslik.
No ei suuda seda endale selgeks teha....

Lauluväljakul vipsti käidud

...aga minusuguse paanikaosakonna ja kanaema jaoks on laulupidu paras katsumus.
Kas jõuab poisi püksid lühemaks teha? Näe jõudsingi, kell 1 öösel.
Kas ärkame õigel ajal, et kell 5.45 bussi peal olla? Mhm, kell 4 läks juba uni ära.
Kas poisil on raha piisavalt kaasas? Kas tal see taskust välja ei kuku? Miks ma talle väikest kotti kaasa ei andnud...
Kas piisavalt soojad riided on kaasas? Miks ma joogiveepudelit ei ostnud..
Appi, kui väiksesesse võimlasse nad peavad kolme kooriga mahtuma! Iuu, kui jubedalt see plastikpõrandakate haiseb!
Kaelakaartide peal pidid olema iga lapse õpetaja mobiilinumbrid aga paelu ei ole ja nad ei saanudki neid kaarte kaela. Aga kuidas nad siis, kui .. kaotsi lähevad?
Appi nüüd hakkab sadama ja vihmakeebid jäid ööbimiskohta. Appi varbad saavad märjaks.
Oh, poisil jäi mobiil koju. Kuidas ta nüüd oskab kahe tunni pärast kogunemiskohta tulla? Te tahate öelda, et see 9-10aastaste tittede kamp lidub nüüd täitsa omapead siin väljakul kaks ja pool tundi ringi? Te tahate öelda, et lapsed käisid enne mobiiliajastut ka omapead ringi?
Aga kuidas nad peale kontserti üksteist ja õpsi üles leiavad, minu laps ühena 23 000 molekulist väljakul???
Aga kuidas ma tean talle pühap õhtul vastu minna, kui ma ei tea, kas buss läheb kooli ette v kesklinna ja poisil telefoni pole???
Jube, kui raske on paanikaosakonna elu :( Kui palju asju, mida ei saa kontrollida!


Paanikaväliselt oli julm äge. Kuulasin poiste- ja meestekoori proovi esireas. Algul päris kole: no ikka nii unised ja nii mööda laulsid! Siis dirigent riidleb ja nad proovivad veel ja veel ja lõpuks tuleb nagu kulda! Lydia Rahula tegi lõpetuseks "Inimene õpib" laulu ja pani poisid täiega moshima. Vägev, noh.
Siis ma tulin koju ära. Hull külm oli, ostsin viimases hädas 200 kroonise laulupeosärgi, sest hommikul oli ju nii soe ja olin õhukese suvepluusi väel.
Remark: oli hästi palju igasuguseid aitajaid, teenindajaid ja muud personali. Kõik tegutsesid väga kiiresti ja proffessionaalselt aga väga tõsiselt. Võiks ju arvata, et peost elevil ja kõik rõõmsad aga mitte ühtegi naeratavat asjapulka ma ei näinud...

Pühap lähen siis jälle.
Ps. Krissu helistab kohusetundlikult igal õhtul ja räägib täpselt sama juttu: ujume, mängime, suhtleme, hästi tore on! Täna siis lisas, et kuidagi ei tahaks veel koju tulla, nagu ühe päeva oleks ainult laagris olnud...

seda ja teist

ikka veel on soe ja jälle käisime ujumas. Päris ea! Ma peaks pilte tegema, juba perekondlik retk äärelinna randa mõjub teraapiliselt.
Muidu töö ja veelkord töö. Eile püstitasin uue rekordi- jõudsin pool 7 alles töölt koju. See ei ole ea :(
Katike on küll issiga aga ta on suht palju omapead, ma pole temaga viimased päevad eriti tegelenud ja laps kohe teine. Karjub ja jaurab ja jõurab. Praegu köök kajab ta nutukisast, sest käsutasin ta hambaid pesema, kui temal oli tuju alles teleka ees vedeleda.
Miku on päevad läbi oma parima sõbraga koos, teda ma üldse õhtuti vaid tunnikese kohtan.
Ja Krissu läks täna neljapäevasesse inglise keele laagrisse siiasamma linna lähedale. Pidi olema 30 noort, kellest pooled inglased, Krissu on kõige noorem ja teised enamus 16aastased või umbes nii. Olevat täna päev läbi ujunud ja kummipaadiga tiigil loksunud, mänginud ja suhelnud, nüüd pidi saun tulema. Ei tea, kas ka segasaun??
Niiet töölepühendumine välistab lastele pühendumise, otsin jälle tasakaalu, ei leia seda ja pahurdan...
Nüüd läheb mees komandeeringusse, poiss laulupeole, krissu on ikka veel laagris ja ämm reisil, me Katikesega jääme täitsa omapead. Kuidagi pean ikka Tallinnasse jõudma miskil päeval.
Mu intervjueeritav tahtis lugu kindlasti lugeda aga onu on terve nädala juba tantsupeo proovides Tallinnas. Tal pole maili ja ta on vana, korralik ja kuri inimene, kes vihkab mind kindlasti elu otsani, kui lugu tema kontrollimata trükki läheb. Saatsin loo talle oma kolleegiga ja palvetan, et ta ometi selle kätte saaks ja mulle vastaks, et on okei... Inimesel pole maili, ennekuulmatu eks, huvitav kas telegraaf veel eksisteerib?