blondblondblond

Kas teha seda täna või mitte täna?
Nimelt tunnistada oma mehele, et ma tõesti ikkagi hävitasin fotoka akud ära...
No kust mina teadsin, et fotoka aku on täpselt nagu patarei?
Masin pilti ei teinud, mina - lipsti - "patareid" välja, supsti prügikasti....
Alles eile toimetuse fotograaf jagas teavet, et aku ongi selline. Appi!
Mina ikka mõtlesin, et aku on nagu puldiauto aku, selline musta või kollase pakendi sees. Ju mul tuleb siis nüüd uusi ostma minna.
Ja telefon jooksis kinni. Teist korda oma lühikese eluea jooksul. Mida teen mina? Vudinal teenindusse. Kus sõbralik noormees tegi sõbralikult restardi aku korraks tagant ära võttes. Ja telefon elas edasi!
Ma tean küll, et nii tehakse. Aga mul ei tulnud see eile meelde, sest olin kogu tehnikamaailma peale nii vihane.
"Blond oled vä?" küsis Kata.
Tuleb nii välja vist küll!

Piraatide tegemised

Kariibi mere piraadid oli ikka täitsa äge film.
Lapsepõlv tuli meelde, kui sai indiaanlasi kinost vaadatud. Ja india filme. Džungli kuningas oli näiteks lahe. Ja surm jäämägede vahel... Ja eile tuli sama tunne peale - no põnev kohe tõelist seiklusfilmi vaadata, eriti kinost. Ja Jonny Depp oli kohutavalt mõnus!
Pärast sõitsime Krissuga kell 12 öösel mere äärest koju, tee peal põikasime Loodusmajja öökuningannat vaatama, Mere ääres sõitsime promenaadil ja vaatasime värvilisi purskkaevusid, laps oli ülimas vaimustuses ja aina korrutas: see on nii fantastiline õhtu!!!

Muidu nädalavahetus:
Pere: viis punkti kümnest, sest EV olid siin, tegid lastele vanaema-vanaisa ja päris kena oli. Omavahel eriti palju ei tülitsenud ka.
Armastus ja suhted: 2 punkti, läksin mehega tülli ja ei tunne isegi veel vajadust ära leppida.
Raha: 1 punkt, kõik on otsas.
Tervis: 6 punkti, stressist tulevad igasugu häired juba.

Ja kes süüdi kehvas tähtede seisus? Ise , ikka ise!
Aga, ausõna, mina ei kaotanud fotoaparaadi akusid ära, ei valanud vett köögipõrandale nii et laminaadi servad püsti tõusid ja Miku ka ei lõhkunud vannitoa kraani meelega ära.
Mees oli papsile kurtnud, et tema ei jõua meie elamist nii palju ehitada ja remontida, kui meie taga lõhume ja lammutame.
Mis on osaliselt tõsi :)
Meil on juba ammu selline erinevus, et tema jaoks on ASJAD midagi, mida ta raske tööga teenib ja hoolsalt hoiab. Minu jaoks on asjad lihtsalt eluks vajalikud (enamus mitte hädavajalikud) objektid, mis varem või hiljem niikuinii lähevad katki, rikki, kaovad ära ja vananevad.
Ilmselt olen selline pilvepealne. Mitte harjunud vastutama.

Ja veel nädalavahetusel käisin kiirendusvõistlust vaatamas lennuväljal, mis oli kah üle ootuste vahva. Vestlesin tuunitud autode peremeestega: on ikka hobi panna 100 000 autovidinate alla!
Mida mina nii suure rahaga teeksin? Aga sina?

rannailma ei olegi enam:(

Just nüüd, kui esivanemad saabuvad....
Ja mina lootsin, et ev-d jäävad suvitama, ema hoiab nii nädalakese mu jõmpskineid ja ma hoian lapsehoidja raha kokku...
Aga ega ta isegi rannailmaga poleks tahtnud neid hoida :(
Mitte et nad hirmus vastikud jõnglased oleksid. Lihtsalt, ema on ilmselt vana, tahab rahu ja vaikust ja korda enda ümber, kolm väikest last aga välistavad selle täielikult.
Vahel tahaks ikkagi, et keegi lapsi hoiaks. Mu paaril sõbrannal on lapsed igal nädalal korra vähemalt vanaema pool. Ja mõnel lausa nädalaid maal kuskil.
Nädalaid lastest eemal olla on liiga palju minu jaoks. Kardan, et omapead käest ära liiga lähevad ja muidu ka - kodu ja vanemad on praegu ikka veel kõige tähtsamad, st peaksid olema.
Lihtsalt- tahaks vahel täiesti vaba päeva. Ilma mingite kohustusteta. Süüa ei teeks üldse. Toad teeks eelmisel õhtul korda ja keegi ei ajaks neid segamini. Vaataks telekast, mis mulle meeldiks. Tuleks tuju, läheks linna peale kolistama. Või kinno.
Kui ma - või koguni ME mehega - tahame kusagile minna, hakkab alati suur kombineerimistöö: kes kuna tööl on, kuhu kedagi viia vaja jne. Vahel löön juba ette käega ja jätan minemata, sest ei viitsi organiserimistööd ette võtta.
Ja pealegi. Kardan, et rutem kui arvatagi oskame, on lapsed juba nii suured, et otsivad ise võimalusi kännud kodust võimalikult kauaks eemale saata...

ritsik õpib

...kuidas uue mänguasjaga ümber käia.
Peaks vist midagi asjalikku ka kirjutama?
Eile oli lapse sünnipäev. Tormasin töölt koju, pitsa ahju, nõud lauale, põrand harjaga üle. Sebimist palju. Aga olemine läks kenasti. Mõõdukalt külalisi, meeldiv äraolemine. K viitsib mu laste kisa ja loba ka rohkem kuulata kui enamus teisi inimesi.
Õhtul lapsuke voodis õhkas õnnelikult: mul oli sünnipäev! Küsisin mis meeldis.
Et nii palju KINGITUSI!!! Ja et üles tooliga tõsteti. Ja et oli tort.
Vahva! Et nii vähe on õnneks vaja. Miks küll täiskasvanud oma õnne jaoks vajalike asjade nimekirja nii pikaks venitavad?
Minul on õnnest puudu praegu näiteks:
1) Viimased kaks akent saaksid ette pandud
2)Et Kata oleks järgmisest nädalast sama tore lapsehpoidja kui Maarja
3)Et mees ei läheks Soome tööle
4)Et mul oleks järgmiseks nädalaks mingi tööjärg ette mõeldud
5)Et rahaga venitaks palgapäevani välja
6)
No aitab ka nüüd! Endal hakkab ka juba piinlik oma virina pärast!
tööl kolleeg luges surmakuulutusi lehest ja leidis ühe tuttava. Ohkas: selline on elu, ja meie aina tõmbleme mingite mõttetuste pärast...
Siinkohal jäädvustan oma pühapäevase unenäo.

Unenägu 1. Pealkiri : Liis on taevas.
Olin Tarus, vedelesin voodis. Liis tuleb tuppa, ilus, enne haigust. Kuidagi paljavõitu, juuksed märjad. Ütles-mul on külm. Võtsin ta enda juurde voodisse, katsin tekiga nagu lapse. Küsisin: Noh Liis, kas on tore surnud olla?
Jaa, on ikka! naeratas ta
Kas sa Jumalat nägid?
Nägin küll
Kas ta oli hea?
Oli küll
Aga saatanat?

Siinkohal ärkasin üles. Ei saanudki teada. Aga ma loodan, et ülejäänud osa unenäost on sulatõsi mitte mu alateadvuse sünnitis. Loodan, et Liis on taevas ja täiega rahul :))

Tere roheline maailm!

.. ehk ritsik vahetab pastaka klaveri vastu.
K pani mulle kärbse pähe, et ma ma võiksin selle asja endale teha. Ja teengi!
mida ma siia kirjutama hakkan, veel ei tea. Või kuna.
Kodus ma ei saa. töö juures tuleb vaadata, et ülemus peale ei satu. Kuigi mis siis, nagunii kõigil tiksuvad tähtsate asjade kõrvale MSNid ja muu jama.
Igatahes- ma nüüd tegin selle!