Blesser

Meil oli pikal bussisõidul juttu, miks Urmas Alender nii ruttu ära kutsuti. Et kas ta missioon sai lõpetatud ja mis on lõpetatuse kriteerium. Kas teatud loomingu hulk või näiteks kaks inimest, kellel üks tema laul on aidanud elu mõnest väga raskest hetkest üle saada? Või on see ainult Jumala ja Alendri vaheline asi?
Ja kuidas saada teadlikuks oma missioonist?
Võibolla näiteks äri-, majandus- ja pangainimeste missioon on suurendada maailma materiaalsete hüvede hulka. Meeskaga ükskord arutasime, et meie tutvusringkonnas pole ühtegi äriinimest, firmaomanikku vms. See eluvaldkond on meile alati täiesti tundmatu maa olnud. Ei oska me raha teha ega seda koguda.
Võibolla meie põhimissioon on edukalt maailma saata meie kolm pisiprojekti. Defineeri edukalt… hmm… Äkki, et Jumalal, maailmal ja teistel inimestel oleks rõõm meie lastest? Ja lastel endil oleks rõõm Jumalast, elust ja maailmast.
Väga ilus missioon on minu meelest olla valgustaja, õpetaja, teenäitaja.
Või blesser- õnnistaja. Blesser tuli mulle word verificationiks täna hommikul.
Mõtlesin ja arvasin, et mina tahaksin olla Loo Jutustaja. Oleksin väga rahul, kui suudaksin rääkida- noh, pigem ikka siis kirjutada- kasvõi mõne loo, mis teeb kellegi rõõmsaks, näitab mõnele asjale uut valgust, annab lootust.

hõissa

nädala pärast on pool suve läbi ja tubli viis päeva on ilm soe olnud-
hõissa veelkord.
Aga mis seal imestada, mul puhkuseni ju veel aega, päris kena, et neid mahedamaid ilmu sinnakanti varuks hoitakse.

Lapsejussid on õnnelikult kodus. Krissu oli laagriga ülirahul. Tuli ja aina korrutas: saad aru, see oli lihtsalt Elu Äge laager!!!
Kõik olid olnud väga vahvad ja sõbralikud, tema eriline lemmik oli umbes 20aastane malaislane Chi, kes jagas tema jaapani-vaimustust, rääkis palju keeli, tegi nalja jne. Aga ka teised inglased olid väga lahedad olnud. Kui armas! Tunnen rahulolu, et lapsest hakkab tasapisi saama iseseisev isik, kes on võimeline neli päeva kodust eemal olema ilma vähimagi viginata.
Mihkli suhtes kaotasin ma viimase kolme päevaga vist küll rohkem närvirakke, kui terve aastaga kokku. Ligi 100 000 inimest ja üks hajameelne ilma kella ja telefonita poiss, kes peab kindlaks ajaks laulma, sööma ja kogunemiskohta jõudma. Aga temagi on rahul ja terve ja kodus.
"Ma kadusin ära umbes 50 korda," teatas ta mulle pühapäeva keskööl koju saabudes. Nende pundist oli üks poiss ikka nii pikka aega kadunud, et buss sai sõitma hakata alles pool 11 õhtul. No, aga pole veel kuulda olnud, et mõni laps oleks laulupeole jäänudki:)
Rongkäiku olid nad nautinud: kõik tervitavad ja lehvitavad, marssijad karjuvad elagu ja tunnevad end staaridena. Ja kaare all uhke laulda. Arvata võib...

Mida ma ise oskan pühapäevase peo kohta öelda...
ei saa midagi halba öelda, ilma et see pühaduseteotamisena tunduks.
Väga eriline pidu küll. Nii palju rahvast, nii palju head muusikat. Väga meeldisid mulle mudilaskoorid, poiste- ja segakoorid. Tohutu ühendkoor on muidugi elamus omaette. Tehti laineid ja oli tore olla. Palju-palju lippe, rõõmsaid säravaid inimesi. Imeilusad rahvariided ja väga-väga põnevad stiliseeringud. Hanereas lapsed lava taha minemas, käest kinni ja kirjud seelikud lehvimas.

Me Kataga tulime tund enne algust kohale ja hõivasime lapikese maad mäeveerul. Seal me siis vaheldumisi mässisime end kilepakenditesse ja jälle lahti. Väga kitsaks läks pärast, õkva igast küljest pressis rahvas peale. Käisin korra koha pealt ära ja mind kiiluti nii tihedasti rahvamassi kinni, et korraks tuli paanika peale: appi kui palju inimesi, igal pool on inimesed, mind surutakse lapikuks, tahan siit ära.
Istusime oma piknikutekil liiga kaua ja saime päikesest kõvasti kõrvetatud. Ja me läksime enne päris lõppu ära, kuna kartsime bussist maha jääda ega kuulnud kõige viimast lugu ega ühislaulmisi, mis teatavasti kulminatsioon on.

Võibolla olid mu emotsionaalsed ootused liiga suured.
Pisarat silma ei tulnud kordagi.
Meie lähedal ei laulnud kaasa keegi kordagi.
Keegi ei hoidnud kätest kinni ega kaelustanud oma naabreid.

Aga ma panen nüüd kähku oma moka kinni ja lähen õue vihma kätte.

Kui Jumal annab, siis tegelikult tahaks ikka teine kord veel laulupeole minna. Siis valmistaksin end moraalselt, füüsiliselt ja vaimliselt lihtsalt paremini ette :)

?

Mida ma peaksin tegema, et õppida kriitikat taluma?
Et mitte põdeda päev otsa mõne mürgise lause või kommentaari pärast, on see siis irl või netis öeldud.
Ainult Jumal ise teab minu tõelist väärtust või väärtusetust.
Ja keegi pole täiuslik.
No ei suuda seda endale selgeks teha....

Lauluväljakul vipsti käidud

...aga minusuguse paanikaosakonna ja kanaema jaoks on laulupidu paras katsumus.
Kas jõuab poisi püksid lühemaks teha? Näe jõudsingi, kell 1 öösel.
Kas ärkame õigel ajal, et kell 5.45 bussi peal olla? Mhm, kell 4 läks juba uni ära.
Kas poisil on raha piisavalt kaasas? Kas tal see taskust välja ei kuku? Miks ma talle väikest kotti kaasa ei andnud...
Kas piisavalt soojad riided on kaasas? Miks ma joogiveepudelit ei ostnud..
Appi, kui väiksesesse võimlasse nad peavad kolme kooriga mahtuma! Iuu, kui jubedalt see plastikpõrandakate haiseb!
Kaelakaartide peal pidid olema iga lapse õpetaja mobiilinumbrid aga paelu ei ole ja nad ei saanudki neid kaarte kaela. Aga kuidas nad siis, kui .. kaotsi lähevad?
Appi nüüd hakkab sadama ja vihmakeebid jäid ööbimiskohta. Appi varbad saavad märjaks.
Oh, poisil jäi mobiil koju. Kuidas ta nüüd oskab kahe tunni pärast kogunemiskohta tulla? Te tahate öelda, et see 9-10aastaste tittede kamp lidub nüüd täitsa omapead siin väljakul kaks ja pool tundi ringi? Te tahate öelda, et lapsed käisid enne mobiiliajastut ka omapead ringi?
Aga kuidas nad peale kontserti üksteist ja õpsi üles leiavad, minu laps ühena 23 000 molekulist väljakul???
Aga kuidas ma tean talle pühap õhtul vastu minna, kui ma ei tea, kas buss läheb kooli ette v kesklinna ja poisil telefoni pole???
Jube, kui raske on paanikaosakonna elu :( Kui palju asju, mida ei saa kontrollida!


Paanikaväliselt oli julm äge. Kuulasin poiste- ja meestekoori proovi esireas. Algul päris kole: no ikka nii unised ja nii mööda laulsid! Siis dirigent riidleb ja nad proovivad veel ja veel ja lõpuks tuleb nagu kulda! Lydia Rahula tegi lõpetuseks "Inimene õpib" laulu ja pani poisid täiega moshima. Vägev, noh.
Siis ma tulin koju ära. Hull külm oli, ostsin viimases hädas 200 kroonise laulupeosärgi, sest hommikul oli ju nii soe ja olin õhukese suvepluusi väel.
Remark: oli hästi palju igasuguseid aitajaid, teenindajaid ja muud personali. Kõik tegutsesid väga kiiresti ja proffessionaalselt aga väga tõsiselt. Võiks ju arvata, et peost elevil ja kõik rõõmsad aga mitte ühtegi naeratavat asjapulka ma ei näinud...

Pühap lähen siis jälle.
Ps. Krissu helistab kohusetundlikult igal õhtul ja räägib täpselt sama juttu: ujume, mängime, suhtleme, hästi tore on! Täna siis lisas, et kuidagi ei tahaks veel koju tulla, nagu ühe päeva oleks ainult laagris olnud...

seda ja teist

ikka veel on soe ja jälle käisime ujumas. Päris ea! Ma peaks pilte tegema, juba perekondlik retk äärelinna randa mõjub teraapiliselt.
Muidu töö ja veelkord töö. Eile püstitasin uue rekordi- jõudsin pool 7 alles töölt koju. See ei ole ea :(
Katike on küll issiga aga ta on suht palju omapead, ma pole temaga viimased päevad eriti tegelenud ja laps kohe teine. Karjub ja jaurab ja jõurab. Praegu köök kajab ta nutukisast, sest käsutasin ta hambaid pesema, kui temal oli tuju alles teleka ees vedeleda.
Miku on päevad läbi oma parima sõbraga koos, teda ma üldse õhtuti vaid tunnikese kohtan.
Ja Krissu läks täna neljapäevasesse inglise keele laagrisse siiasamma linna lähedale. Pidi olema 30 noort, kellest pooled inglased, Krissu on kõige noorem ja teised enamus 16aastased või umbes nii. Olevat täna päev läbi ujunud ja kummipaadiga tiigil loksunud, mänginud ja suhelnud, nüüd pidi saun tulema. Ei tea, kas ka segasaun??
Niiet töölepühendumine välistab lastele pühendumise, otsin jälle tasakaalu, ei leia seda ja pahurdan...
Nüüd läheb mees komandeeringusse, poiss laulupeole, krissu on ikka veel laagris ja ämm reisil, me Katikesega jääme täitsa omapead. Kuidagi pean ikka Tallinnasse jõudma miskil päeval.
Mu intervjueeritav tahtis lugu kindlasti lugeda aga onu on terve nädala juba tantsupeo proovides Tallinnas. Tal pole maili ja ta on vana, korralik ja kuri inimene, kes vihkab mind kindlasti elu otsani, kui lugu tema kontrollimata trükki läheb. Saatsin loo talle oma kolleegiga ja palvetan, et ta ometi selle kätte saaks ja mulle vastaks, et on okei... Inimesel pole maili, ennekuulmatu eks, huvitav kas telegraaf veel eksisteerib?

meri on soojaks aetud

nii et kes tahab tarbida, tulgu.
Eile ujusid lapsed, täna söandasime meie härraga ka oma luikvalged ihud laintesse heita, esimest korda sel hooajal.
Töönädala algus oli paljutõotav- kell 9.15 istusin laua taha ja kell 17.15 sain kontorist välja. Isegi lõunale polnud aega minna. Väljas päike kütab, inimesed kolavad puhanud nägudega ringi, pääsukesed lärmavad... meil konditsioneer puhub külma tuult kuklasse ja kõik on kõrvuni arvutitesse sukeldunud. Mh, aga vähemalt sai õhtul ujuda.

Tuli tuli ja läks jälle minema

Mul Hansalaadal seekord tunnet peale ei tulnud.
Reedel oli mul aega vaid sealt läbi joosta. Juust, mille ostsin, osutus kodus hallitanuks, ja see polnud hallitusjuust :(
Laupäeval sadas suure osa päevast vihma ja mina olin lihtsalt unine ja väsinud.
Pühapäeval oli muud teha.
Aga lätlaste puuvilja-pähklileiva ostsin ja see oli julm hea. Hakka või ise jälle üritama leivaga. Kuigi mul ei tulnud magus leib välja, vastik läila jäi.
Leidsin armsa vahvlikohviku. Postipoisi trahteri kõrval asub. Hästi intiimne ja lahe, suisa tartulik ja vahvlid on ka head. Minge sinna!

Siis käisin laulupeotule tulemist vaatamas Pärnu jõel. Oli seal vast palju inimesi! Päris kenasti sõitsivad jahta, viikingilaev ja haabjad ringiratast, Oort müristas.
Kuna ma pidin iga asja nägema ja igale poole pääsema, oli vaesel Katal päris tüütu minuga. Ei saa niisama olla, noh. Vaadake Pärnu lehest onlines pilte, ilus!
Aga vihm läks üle, äikesepilved taandusid ja vikerkaargi näitas end. Just selle laevanduse ja jõe kohalt läks taevas kahte lehte pilvedest puhtaks, nii äge. Ja meri muutus rannahoone juures täiesti heleroosa-lillaks ja sulas taevaga täiuslikult ühte, ehh, hea on ikka mere ääres elada....

Tegin intervjuu oma lapsepõlve painajaga, kõige kurjema õpetajaga, kes mul iial on olnud. Ta on juhuslikult elav legend. Silme ümber olid armsad naerukortsud, aga selgroog on endiselt jäik.
"Mida ma teile õpetasin siis, kunsti? Kas teile siis kunst ei meeldi? Ah meeldib? No siis on ju hästi! Mina oli kuri, no MIS TE RÄÄGITE; see on küll valejutt!"
Mhmh, ma olen kindlasti ise välja mõelnud, kuidas ta väikeseid poisse juukseidpidi pingist püsti rebis, ma olen välja mõelnud tema kimeda karjumise ja joonlaua plaksumise, ja pinginaaber on välja mõelnud, kuidas ta puuduva pliiatsi pärast klassist välja kihutati.
Häh, aga me oleme nüüd suured ja keegi ei tohi enam meie peale karjuda!

Nüüd tuleb jube kiire töönädal. Ja ma lähen laulupeole. Veel ei tea, kuna ja mida täpselt vaatama. Ma ei tea, kas lähen üheks või kaheks päevaks ja kui kaheks, siis kus ma üldse ööbin. Ja ma ei tea isegi, kuidas lauluväljakule jõuda.
A mis siis. Ikka lähen. Esimest korda elus!

Ülevaade meie jaanitulest

Pisike ja oma. Vaid meie pluss seitse külalist.
Rohkem pilte orkutis.

Laadast, tulest, rüaräägust...

Päris hää on ilma arvutis ja telekas tolknemata olla. Peale nelja netivaba päeva ei ole veel vähimatki huvi uudiseid uurida või kommentaariumidesse kiigata. Isegi guugel riideri 50 lugemata blogipostitust ei tekita soovi neid näppida.
Aga ma ise pean kirjutada saama.

Laupäeval sõitsin nooremate järeltulijatega Tartusse, oma vanematele külla. Vanemad nägid mind vaid vilksamisi, sest pühap hommikul tulid TallinnaKarin ja Jants mulle autoga järele, et sõita Vastseliina laadale ja Itile külla. Lapsed jätsin rõõmuga vanavanemate nunnutada niikauaks.
Maanteemuuseum jäi tee peale. Väga kena muuseum, lahedad vanad punastest tellistest hooned ja munakivihoov aga me ei jaksanud sahtlites peituvatest tarkadest tekstidest end kuigi pikalt läbi närida. Hoovi peal hoonetes oli tee-ehituse asju ja veneaegses bussipoolikus sai istuda. Mul pole pilte.... Karinil on..

Aga laat oli kolosaalselt suur. Ma lollike mõtlesin, et mis see külalaat ikka on, kus ikka meil Pärnus on suur plats ja kõik. Täiesti vastupidi. Pärnu laat (isegi Hansalaat) on nagu pisike väljamüük Vastseliina oma kõrval. Terve asula oli lette täis ja ma kahe tunniga ei jõudnud veel kõiki läbi käiagi.
Poola träni oli muidugi kõige rohkem. Süüa hästi palju. Lisaks grillidele-suppidele lugematul arvul suitsuliha ja kala, mitte keemialaboriga ereroosaks toonitud vaid ikka ehedat, halli ja lõhnavat liha-vorsti. Ostsin Nopri kivikõva kollast juustu ja mingit veidrat adzika moodi piprast möksi.
Käsitööd oli vähem, kui ma arvasin. Midagi imeilusat ja imeoriginaalset ei hakanudki nagu silma. Pisuke pettumus.
Paar korda andsin kiusatusele järele ja ostsin loteriid. Teinekord annan selle raha parem niisama mõnele lapsele jäätiserahaks. Saan alati kõige tibatillukesema ja mõttetuma asja. Seekord näiteks postkaardi ja Tupperware kuivainekühvli...
Loomi pole ma Pärnu laatadel kunagi näinud. Mulle tibud hirmasti meeldisid. Jänesed-kassipojad mitte nii väga. Neil pole seal möllu ja tolmu sees ilmselt eriti tore olla.

Ja siis külla. Külavahetee käis kiina-kääna, üles ja alla. Paks mets ümberringi. Aga kohale me jõudsime.
Iti haldab koos oma teisepoolega jupikest paradiisi. Metsad ja põllud ümberringi, õues tiik, kus konnad möllavad. Ma ei tea, kui suur see "hoov" neil on aga murutraktoriga pidi kuus tundi niitmist olema... Lisaks aiamaa ja lillepeenrad ja muu majapidamine, kõik korras ja seatud- ei, maal ei saa laisad inimesed elada!Täitsa hull. Ma oma 1700 ruutmeetriga vaevalt saan toime.
Iti ise jõudis igale poole- külalisi kallistama, kööki askeldama, lapsi kamandama, lauda katma... Iti meeska ei löönud linnavurlede hulka nähes verest välja, muudkui grillis ja askeldas virgasti. Lapsed olid ka asjalikud ja tublid, aitasid köögis, suhtlesid külalistega, kantseldasid pesamuna.

Külalisi oli, eee... vist kokku kümme! Pluss nende oma pere viis liiget pluss poja bändikaaslased 4-5 poissi, kes jaaniõhtuks nende pool proovi tegid. No üle 20 inimese!!! Ja kõik mahtusid ära ja kõigile jätkus kõike.
Ühisel jõul kaeti laud õue vana õunapuu alla, vaatega tiigile ja metsatukale. Kell oli juba 8 õhtul aga päike ikka veel kuum ja kõrgel, konnad krooksuvad, peremehe grillitud liha lõhnab laual, omatehtud leivad, sõir ja maamunadest kollendavad koogid.... Peatu, hetk...

Kahjuks hetk ei saanud väga kaua peatuda, sest vaja oli külajaanitulele minna.
Seal oli miski 50 inimest. Laud oli samamoodi lookas, sest igaüks tõi süüa-juua kaasa. Suur tuli pandi põlema, söödi ja joodi. Iti poeg koos sõpradega moodustas bändi, mis käristas kaks täitsa vägevat lugu rokkida. Tore oli vaadata, kuidas memmekesed istusid kõik pingi peal rivis ja arutasid maailmaasju. Mehed jälle omaette ja noored ka.
Õhtu edenedes tõmmati lõõtsa ja lauldi, nii koos kui grupiti. Isegi lauluvihikud olid olemas, aga mitte enam käsitsi kirjutatud ja lillekestega kaunistatud paksud kladed vaid arvutist välja prinditud.
Jah, ka mina leidsin end kell 1 öösel lõkke ääres üürgamas "oi neid kirsina punavaid huuli", plasttops Võhu veiniga näpu vahel :D Lõpupoole tulid need krehvtisemad laulud, roosadest rinnahoidjatest ja lakaredelitest.
70kraadist handskat sain ka proovida, üllatavalt hea maitsega oli. Muidu ma kanget alkoholi ei joo ja paljast viina pole iial suutnud neelata aga too jook jah, isegi pealerüüpamist ei tahtnud saada.

Iga küla on pisike väljavõte kogu ühiskonnast. Igas külas on oma pealik-brigadir, oma naistemees, oma joodik, oma õelusehunnik jne.

Magama saime kell 2. Ma võõras kohas iial ei suuda magada aga Iti köögidiivanil põõnasin nagu nott.

Sai naerda kõhu valusaks. Süüa nii palju kui mahtus ja veel rohkem. Ilusat loodust nautida. Mõnusas seltskonnas olla.
Karini ja Jantsiga koos reisida oli väga lõbus. Evelyni ja ta lastega IRL kohtuda.
Ja Iti ja tema pere külalislahkuse kirjeldamiseks pole mul sõnu.
Aitäh, sõbrad!

Ahjaa, rüaräägust!
Võro keel on keel minu lapsepõlvest, kõik maasugulased rääkisid seda. Nüüd tuli tasapisi kõik meelde. Nii lahe oli lõkketule ääres seda jälle kuulda!
Kõrvad kohe mõnulesid. Näiteks:
Iti: Ei tiia, mis ta rukkirääk sääl haana seen kisendass?
Enno: Ma ole rüarääku nännu küll ja tema poigi kah, poja ole tal pisikese ja musta. Rüarääk juusk väega kippeste a lenda õnne suuren hätan.

Edasi juureldi, kuidas rääk lõunasse lennatud saab, kui ta lenda õnne suuren hätan..
Selle oleks linti võtnud kohe heameelega :D

Käidud

Loodus oli ilus. Saare peal oli metsa ja hunnituid kaljusid täis põnevaid taimi. Ümber saare peksis vesi jahte ja paate.
Mulle meeldis sisustus, nagu alati. Koduvana lugemistuba. Mamma köök ja sööjaid ootav laud. Papa meremehekast. Kuju võtnud vaimupildid...
Raamat Talv Muumiorus on mu suur-suur lemmik. Sellist judisemaajavat, üksildast ja kriipivat aga samas hubast põhjamaa talve oskab küll ainult Jansson kirjeldada. Ja väikese olendi nukrust seal sees.
Kati ei oksendanud ainsatki korda.
Kodus meie äraolekul sittus koer tuppa ja köögis plahvatas õunamahlapudel...

Isadele

CREED - WITH ARMS WIDE OPEN
Leidsin uue lemmiku tänu Maarjale, kes rääkis pühapäeval koguduses isadest ja Isast. Heast Isast, kes on su kõrval alati, kui sa seda vajad.
Creedi-poiss kirjutas laulu siis, kui sai teada, et saab isaks. Ja ta on loonud selle nimelise fondi toetamaks peresid..
Creedi-poiss on liiga ilus, aga hääl on võimas. Mis aktsent tal on?

ostuhullu pihtimused

ei, ei ole mõistus enda teha.
Miks muidu võtsin esimest korda elus ette sooduskampaaniate ajal kaubanduskeskust külastada?
Aga see polnud niisama kampaania vaid öömüük, 40% ja mis kõik.
Mees ütles ka, et mine vaata, äkki saad lastele kooliriideid. Tal hea öelda, ise rabarokil mõnuledes.
Niisiis palusin ämmakesel kojujääjate und valvata ja väntasin koos Krissuga ja meil külas olnud poisiga poe poole. Kell 00.00 jõudsime kohale.
Nii palju rahvast polnud seal isegi vist avamise ajal! Inimesed püüdsid neid huvitavate tarbekaupadeni jõuda, sest just mittesöödavatel asjadel oli allahindlus. Korvid said kohe otsa ja inimesed üritasid tihedas rahvasummas oma hiigelostukärudega poe ühest otsast teise jõuda. Täiesti hull!
Me korjasime ka mõned riideasjad näppu. Järjekordades seisis sadu inimesi. 40 minutit kulus meil sabas seismiseks. Sain lastele seletada, et on meil selliseid aegu olnud, kui taoline tegevus oli igapäevane ja vahel seisti tund aega ära ja banaanid said nina all otsa. Eksootika missugune!
Inimesed on ikka naljakad. Ostukorvide sisu vaadates tundus, et tervet linna on tabanud ränk kõhuviirus, sest vetsupaber oli konkurentsitult kaup nr 1. Ja lastemähkmed, kodukeemia, pesupulber. Mõni ladus oma kärule ikka kõva kuhja peale. Mõni ostis teleka, mõni grilli või supikausid, ühel proual oli 4 käekotti, üks koledam kui teine.
No oletame, et ma tahan odavat vetsupaberit saada, eks, aga kui ma seal juba olen, ostan ka sokke, deodoranti, kastekannu ja kohvitassid, sest ometi nii odav on. Ja lõpptagajärg on ikka tohutu arve ja auk eelarves.
Mul tuli arve üle 300 krooni, ostsin krissule teksased, pluusi ja plätud pluss kuhja sokke kõigile. Pluss kaks karpi väga punaseid kirsstomateid. Mina ei tea, on mul nüüd kasud sees või ei.
Sõitsime lastega ratastel kell 2 öösel mööda mereranda kodu poole, ööklubid olid alles rahvast täis, taksod uhasid mööda linna ja üleüldse- kes ütleb, et Pärnu on välja surnud? Pärnus saab poes käia ja pidudel. Piisab?
Unes nägin, et seiklesin 9korruselises uhiuues kaubamajas, kus trepid liikusid ja merevaatega müügiboksid keerlesid aeglaselt ringiratast. Seisin kassasabas ja makstes tabas mind jõuetu tunne- nii palju raha ja mis ma siis ostsin? Minu taga järjekorras seisis Brad Pitt kahe ketshupipudeliga...

Auto

Kui ma oskaks sõita, siis sõidaksin vaat sellise autoga. Vähemalt puhkusele.

Lühidalt

No, kas teil on olnud valuvaba nädal?
Mul ei.
Juba esmaspäeval sain sellise litaka vastu enesehinnangut, et õhtuni roomasin niutsudes ringi. Kaks päeva põdesin, siis küsisin litri andjalt, kas ta ise ka teab, kuidas tema ütlemised teistele haiget teevad? Ah, ma lihtsalt olen sellise otse ütlemisega, see on ju parem kui nurga taga sosistamine, eks- vastati mulle.
Nojah. Eks ma siis ise olen süüdi, kui inimese imelist avameelsust hinnata ei oska.
***
Ma käisin Cashflowd mängimas. Kes ei tea, siis see on nagu Monopol, ainult umbe keeruline. Saab osta aktsiaid, maju, firmasid, kulda ja mida kõike, aga ka jääda töötuks, minna pankrotti, kulutada raha lapse pulmadele, autoremondile, heategevusele jne. Minu identiteet oli olla 1600 taalase kuupalgaga sanitar, aga ma ostsin 1-dollarilisi aktsiaid, mille müüsin 40ga maha, sain tubli algkapitali, ostsin pitsarestorani, saavutasin passiivse sissetuleku 5000 dollarit ja sain mängus järgmisele levelile.
Muidu tore mäng aga arvutamise pool on tüütu. Ja Kyosaki Rikka isa filosoofia sinna juurde tekitas vähe võõristust. Kohati jättis liiga fanaatikute mulje: tegemist on elu trenažööriga, nüüd me saame aru, kuidas finantsmaailmas asjad töötavad, maailmapilt on tohutult avardunud, olen 15 aastat äri ajanud aga nüüd ma saan alles aru, mis ja kuidas jne. Lisaks peab kätt tõstma ja plaksutama. Ameeriklased noh.
Kui poest tahad mängu osta, maksab kuskil 4000 eeku. Klubides aga saab mängida täiesti tasuta, see on hea.
Vihje vallalistele. Nüüd ma tean, kus Pärnu mehed käivad. Tavaliselt ma liiklen sellistes kohtades, kus mehi pole või on nad kunstnikud-luuletajad. A Cashflows oli palju mehi:) Ja mõtle, et nad kõik on avara maailmapildiga!!!
***
Aiamaa on mattunud heina. Kuna on olnud paar vihmavaba õhtut, otsustasin rohima minna. Aga no sääsed! Ma viimases hädas tõin sääsetõrjeküünla õue ja süütasin selle otse vao vahel, oma ninast 30 sentimeetri kaugusel. Sääsed pidid end ribadeks naerma. Ilmselt nad helistasid oma kaugemalt sugulastele ka, et tulge no kaema, mis imeasi see on. Paar sääske uputasid vaimustusest end küünlavahasse...
***
Eile sõitsin koeraga ratast. Majade vahel jalutas üks mastif ca10aastast plikanääpsu. Mastif oli ilmselt emane sest ta tuli minu koerale lõrinal peale. Lotte ka ei jäänud võlgu. Õnneks oli mul ratas, mille koerale teele ette panin ja röökisin ka kurja häälega. Õnneks mastif suvatses oma tüdruku seepeale mujale jalutada. Minul süda tükk aega värises kui tallesaba. Viisin koera koju ja sõitsin ise veel tund aega närvide rahustamiseks. Sõitsin suurde randa, kus vesi oli mere kohal hõljuvatest hiigelpilvedest roosa. Päike läks rohkete eriefektidega looja ja palju noori jõid puude all viina.
***
Katil on täna viimane lasteaiapäev üleüldse, suuremad lapsed mõnulevad juba jupp aega. Magavad hommikul kaua, vahivad üleliia palju telekat ja kui ilm on ilus, liduvad sõpradega ringi. Miku märksõnad on jalgpall, korvpall, persekas (ärge parem küsige, kuidas seda mängitakse) ja õngitsemine. Krissul rattasõit, jõe ja mere ääres ning linna peal käimine, sõbrannadega oma toas või nende pool mingite tüdrukuasjade ajamine ja itsitamine. Ega ma neid tavaliselt enne ei kohta, kui õhtul 7-8.
Ja nüüd siis Katikese vabadus. Mina ei tea, kuidas me seda kodust elu korraldama hakkame kui suured inimesed tööl. õde-vend vast saavad hoitud lapse.
Nagu Triin ütles: raskepärane see laste kodus pidamine. Iial ei tea, mis ees ootab kui õhtul koju tuleme.
Teinepool sõitis rabakale ja minul viimane tööpäev enne 12t puhkusepäeva. Juhhei!

Kui on valus

Eile sattus mitu erineval moel hingevalutavat inimest mu teele.
Mina tulin kogudusest ja rõõm lehvis minu ümber, mitme meetri peal ümber, teiste inimeste valu ei jõudnud minuni. Mõtlesin – milleks valutada, kui ravim on siinsamas, siruta süda välja ja võta.
Mkm. Äkki valu läheb ise üle. Äkki tekivad kõrvalmõjud. Äkki mul tegelikult polegi valus.
Ma ka ei osanud aidata. No küllap lähebki üle jah. Järgmise korrani.
Võibolla peab valu enne põhjani välja jõudma, et midagi ette võtta.
Võibolla on inimene vahel oma valust nii pimestatud, et ta ei suudagi mõelda, et saaks ka ilma selleta. Kroonilise valuga annab ilmselt ära harjuda, pidada seda enda osaks.

Ma ei ütle, et minu hing enam kunagi ei valutaks. Aga seda ei saa enam võrrelda ajaga 15 aastat tagasi. Siis piisas mõnest väikesest asjast, et maailm kokku kukuks, kogu vana rämps pinnale ujuks ning mulle vastu irvitaks- haa, me oleme osa sinust, sa ei saa oma isiklikust väikesest solgihoidlast kunagi lahti ükskõik kui palju odööri toas õhku ei piserdaks.
Kroonilist valu ei peta.
Pärast mu senise elu kõige põhjalikumat põhjaskäimist toimus muhe muutus. Osutus, et minu isiklikul solgihoidlal on väljavoolutoru. Ühel hetkel tõmmati sellel kork eest ära ja solk voolas vulinal minema.
Püüan praegu hoolas olla. Kui midagi jälle hakkab kogunema, siis tuleb sellega tegeleda, hingetorusid harjata ja loputada.

Aga kes teab, mis elu toob.
Nagu üks armas sõber ütles- Jumal ikka paneb sind rasketesse olukordadesse, et sa kasvaksid. Ja oskaksid sellest kõigest läbi tulles teistele toeks olla.
Mh, kui saaks võimalikult väikeste vintsutustega mind kasvatatud, palun, Jumal, eks? kauplen mina salamisi. Olen juba piisavalt kolki saanud.
Aga näe, ma ei oska ikka veel teisi inimesi aidata.
Ilusat valuvaba nädalat.

ma ei jaksa kuulata

Täna rääkisid kaks inimest mind oimetuks.
Esiteks massöör. Kes oli nii lahke ja kena ja sõbralik. Tema kabinetis ketras makk lõppematult paaniflöödiviisikesi, ja magus viirukilõhn heljus ja proua üha naeratas. Lõpetuseks teatas ta, et tahab mulle nüüd kingituse anda. Ja kui ma lootusrikkalt aroomiõlide järgi ringi vaatasin, kallistas ta mind suure suure hellusega.
Mina ei tea, miks ma tema kabinetist meie jutuajamise lõppedes kergendusega plagama pistsin.
Kas on muide kuskil ka mõni massöör, kes poleks idamaade filosoofiast läbiimbunud? Mulle tõesti piisab sellest, kui öeldakse - mutt, su selg on laua taga konutamisest puhta nässus. Ma tõesti ei jaksa kuulata heietusi tšakratest ja universumi energia vastuvõtmisest pealae kaudu... Ja ma tõesti ei salli viirukit ja paaniflööte.
Teine inimene rääkis prügist. Huvitav oli. Aga natuke veider, kui esimesel kohtumisel hakkab ametnik sinatama. Ja kui ta kasutab jutus sõnu nagu sitt ja pask.
Aga miski pole siiani ületanud kogemust, kui üks tähtis isik rääkis kord mulle tähtsat juttu projektidest ning tal oli kaelas keppivate sigadega (sorri) lips. Ma püüdsin kuulata aga ei suutnud silmi sellelt jaburalt lipsult rebida.

40 ja pluss

Alljärgnev on saanud alguse sõbra väitest, et mehed ei taha vanu naisi.
Vana siis algab, umm, näiteks 35-40 eluaastast.
Arusaadav, et 40nene naine ei pane tavaliselt enam teetöölisi endale järele vilistama. Tselluliit ja esimesed kortsud ja mis kõik. Isegi naisteajakirjad jagavad soovitusi olemiseks ja ilustamiseks vaid alla 40nestele. Või kuidas näiteks Juur ja Kivirähk Euroviisul kommenteerisid naislauljaid, kes olid üle 30 kandis.
(huh, ma pole õnneks veel 40)
Hr Õiget on raske leida loomulikult ka 20aastaselt, kui ahter alles peenike ja jume rõõsa. Aga 40selt on potensiaalne kosilaste ring ikka suht väike. Mehed juba sadamas ja need, kes pole, ju neil ikka miski vanapoisi kiiks on :D
Teise ringi mehed ei vaata "vanu" naisi vaid 20seid. Kui juba uus mudel, siis parema aastaarvuga, roostest rikkumata, sulle niiskete silmadega usaldavalt otsa vaatav näitsik, eks. Mitte elunäinud 40nene, esimene murekorts kulmude vahel ja oma kindel ettekujutus, kuidas elu ja kooselu kulgema peaks. Võibolla lastega. Võibolla meeleheitel. Võibolla kompleksidega. Võibolla egoistlik.

Seksi võib saada, armastust enam mitte?
Ühest küljest tahaks ka 40neselt olla kaunis ja hullutav naine. Samas mitte kaup. Ikka et sinusse särava ja sätendava isiksuse pärast armutakse. Aga kuidas Hr.Õige sind märkab, kui sa oled tagasihoidlik ja silmapaistmatu? Ja kui paned lühema seeliku selga, siis tulevad need Mr Valed, kes jõllitavad dekolteed ja peput?
KAS SIIS 40neselt EI OLEGI ENAM VÕIMALIK ARMUDA JA ARMASTUST LEIDA? kahtlesin mina.
Kuna sina viimati armunud olid ja kuna sinusse keegi viimati armus? küsis sõber.
Emmmm...
Küsisin kodus oma teinepoolelt, mis tema arvab.
Hähh, mis jutt, 60-70aastased ka ju abielluvad, mis siin vanusega pistmist on, lõi tema käega.
Mulle meeldib teda uskuda:D
Ja mina ei tea, mida mehed tegelikult otsivad.

Viiulimeestest

Mul oli Euroviisu winner juba meelest ära läinud aga kuna kolleeg pani võiduloo oma telefonihelinaks (kindlaim viis tekitada okserefleksi ükskõik millise muusikapala suhtes), tuli aga jälle huvi vaadata.
No minule piisab viiulimängust, laul oli suht üleliigne. Mulle meeldib see pisike hüpe ja muu šõu, mida ta mängides teeb. Kui vaadata Norra kohaliku eelvooru esitust, on Sass seal hoopis vähem pingutatud, näitab vahepeal keelt ja naerab.
Mina, nagu suur osa kultuurivõhikuid, olen aastaid arvanud, et klassikaline muusika on surmigav ja viiul veel eriti vastik vingupill. Minu arvamust muutis eelmise aasta Oistrahhi festival, kus lõppkontserdil esinesid suures osas noored viiuldajad. Nii palju energiat, tuld ja emotsiooni, väga seks esitused olid. Ei mingeid tudiseva halli habemega pillipiinajaid. Tohutult äge, ei väsi ma kordamast.

Muidugi õpingud on enamasti jubedad. Mõni tuttavate laps käib muusikakoolis ja küll nad vaevlevad- harjutused on igavad, õpetajad kurjad ja nõudlikud, pillid on väga kallid, nõutakse tulemusi üsna kiiresti. Üks vaev ja rist.
Kui tegin millalgi intervjuu Elo Liiviga, Vigala Sassi prouaga, siis ta rääkis, et meil on pilliõpe kangesti akadeemiliseks aetud. Et kui õppida midagi, siis ikka väärikat klaverit, klassikalist akordioni või nooblit viiulit ja harjutada, nii et ninast veri väljas. Miks? Sama tähtis on, kui laps õpib mängima väikest kannelt või mingit rahvapilli, oluline on muusika tegemise rõõm ja lust. Vanasti oli ju pillimees pigem mitte see, kes mängis elitaarses kontserdisaalis muusikaliselt haritud publikule, vaid see, kes pani külarahva tantsima, nutma ja naerma. Suures akadeemilisuses ja perfektsuse tagaajamises kipub lihtne mängurõõm tihti kaduma minema. No neil Oistrahhi-poistel õnneks polnud..

Miku käib muusikaklassis ja mängib flööti juba täitsa hästi. Õpetajad ajavad peale, et pangu ma laps muusikakooli. Aga ma ei taha! Ma ei taha teda seal neli aastat ja kolm korda nädalas vaevata, pealegi ei jõuaks siis enam korvpalli ega midagi muud teha.
Tahan osta talle korraliku suupilli ja saata poiss mõne kohaliku mehe juurde väljaõppele. Ma ei tea, kas see on õige otsus. Ega iga pilli peab hästi mängima ja üks ei ole väärikam pill kui teine.
Aga eile õues grillides tegi Miku võilillevarre pilli ja puhus seda nii hästi, et lust kuulda :)
Ja mitte et minu emasüda vaikselt ei loodaks oma last ka kunagi “püüne peal” näha, ovatsioonides publik jalge ees, irw irw….

Pokumaa ja Nõiariik

Esimesed neli pilti on Pokumaast, edasi Nõiariik.
Nõiariik on nagu rohkem möllamise koht. Avarust on seal palju, 42 hektarit. Peanõid võttis meid vastu, tegi luuaviskamise võistlust ja nõiatantsu. Üks onu näitas toredaid palkmajakesi ja ehitisi, saunalavale mahub neil 20 inimest ja noorpaari sviit oli ka väga armas. Viljakusjumalanna kuju sai silitada. Onu kõneles, et kord oli neil ekskursioonil paljulapseliste perede liit ja nood olid kujust hirmunult viie meetri kaugusele hoidnud :D
Lisaks viidi metsarajale, kus pidi õõnsast puust läbi pugema ja õnnevõrkudel käima, lõkkeplatsil ootas meid teine nõid, kelle juhendamisel sai küpsetada puutoki otsas tainast. Väga lahe idee, peaks isegi proovima.
Mänguväljak oli suur ja vahva, vanemad said piknikku pidada, kuni lapsed ringi traavisid. Tõesti hea paik pulmade, sünnarite ja firmaürituste pidamiseks.

Pokumaa põhivaatamisväärsus on tühised 15 milli euroraha maksnud Pokukoda. See on palkehitiste kõrgem klass! Kõik, kes tahaksid endale ökokodu ehitada, võiks seal ära käia. Magus puulõhn, sammal palkide vahel ja puukatus... super, lihtsalt super.
Tädi talitas seal lastega väga kenasti, rääkis Valterist ja pokudest, sellest, kuidas pokud ei taha reklaami ega põhimõtte pärast ei panda neid ühelegi küpsisepakile ega limpsipudelile. Siis saime koos lastega lõngast ise poku teha.
Veel lidusime läbi mõistatustega metsaraja aga kuna sääskede seas levisid andmed uuest toidulaadungist metsas, põgenesime sealt käbedalt.
Pokumaa sobib rohkem rahulikumale perele ja lapsele.
Üllatus oli mulle see, et kohalikku Võrumaa materjali olevat Pokukojas kasutatud väga vähe, ehitajad olid Valgast, palgid Rakverest, mööbel siit ja sealt.
Pokukoja poekesest tõin kaasa kuuseokkakomme. Sibula- või leivashokolaadi oleks ka tahtnud proovida aga 50 kr tahvel... , ei raatsinud osta.

Tore reis oli. Ilm säras päikesest ja mõnusasti lülitasin kõigest end välja Võrumaa kuplite vahel. Katikesel oli küll sinna sõites väga paha, kilekotti sai mitmeid kordi täidetud aga tagasi sõites oli väga rõõmus ja kõbus.

Suvine

Uskumatu, et juba on juuni.
Eile sai kõik suveasjad ametlikult ära tehtud. Kuigi siis oli alles mai.
* Muru lühendatud, aiaveeri murukääridega silutud kuni sõrmed villis.
* Peenraid esimest korda kastetud.
* Grillitud. Ostsin täiesti tavalist äädikamarinaadis liha ja täiesti tavalisi Dagö toorvorste. Oo kui head olid. Need igasugused imemaitseained ja marinaadid, neist iial ei tea, kas on hea või tundub võõras, piprane või muidu imelik. Ma lähemal ajal tahan ise proovida liha marinaadi pista. Ja kala.
* Käidud keset ilusat ja väga kiiret suvepäeva - puhkepäeva töö tarvis üritusel (suvine nuhtlus nr 1)
* Söödetud sääski (suvine nuhtlus nr 2). Sääskedel on vist majanduskriis algamas ja nad võtavad, mis võtta annab. Elavalt tahavad nahka panna inemese! Üritasime aias õhtust süüa ja no ei olnud võimalik. Mässisime rätte ja ürpe ümber aga kui suu lahti tegid, lendas kahvli järel umbes viis kihulast suhu. Miku põgenes koos vorstidega tuppa aga pillas teel minu kõige vanema ja lahedama taldriku katki klirr...
Pean vist mingi säääsetõrjetossu või küünla ostma.
* Lapsed viisin ujuma. 31. mail. Ujusid kah, hullud. Mina läksin põlvini vette. Õhk oli küll soe.

Niiet kuulutan suvehooaja ametlikult avatuks!
Kui sa mulle külla tuled, siis
ma ajan sind kell 7 üles ja läheme Sauga jõe äärde koera jalutama. Kui sa juba kohe varsti tuled, siis garanteerin, et kuuled toomingavahuses võpsikus ööbikukoori ja metsvintide lärmi, kägu loeb su eluaastad ära ja pääsukesed tahavad sulle vastu pead lennata. Jõe ääres näed parte, kes roostikust parinal lendu panevad. Sa saad seista hõbepajude oksakardina all jahedas ja lehvitada esimesele unisele kaluripaadile, kes mööda põristab. Või visata jalakäijate sillalt õng vette.
Päeval tee mis tahad.
Õhtul läheme sõidame ratastega randa, ei, kindlasti mitte suurde randa, ikka kohalikku, kus sa ei pea tundma end ühena 10 000 päevitajast. Sa saad vaadata muuli äärest merele suunduvaid laevu ja me võime ronida linnuvaatlustorni tippu. Päris ilus vaade avaneb. Ma võin muffineid ka kaasa küpsetada...

lasteaia lõpetamisest ja reisist kirjutan teinekord. Pildid alles aparaadis.